Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    62 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Weissenstein
    ArtiklidLapseea saladus: Vene valitsus oli sitt, aga öelda ei tohtinud

    Ilmar Palli
    5. märtsi 2009
    Maaleht


    Paides Rüütli tänava ühes aianurgas seisab siiani püsti pool sajandit tagasi üles löödud vägev kasvuhoone, kõrval viljakandvad Raudamite-nimelised õunapuud.
    Paides Rüütli tänavas on vabakutselise kirjamehe Toomas Raudami sünnikodu. Vene võim oli tänava vahepeal ristinud kohaliku punase revolutsionääri Jaan Järvekülgi järgi. Raudami kodu oli majas nr 56. "Oli sihuke muust maailmast eraldatud nurgake. Tänavast kõrval, väikeses lohus," mäletab Toomas Raudam.

    Majas elas Toomase vanaisa, ema isa kunstnik August Roosileht. "Mina teda ei näinud, sest ta lasti 1941. aasta augustis maha. See asi on mul siiamaani südame peal ja ma olen võtnud ette uurida vanaisa kohta välja nii palju kui vähegi võimalik."


    Pauk maja taga

    August Roosilehe laskis maha kohalik omakaitse tema veendumuste pärast. "Ta oli vasakpoolsete vaadetega, nagu olid paljud õpetajad tol ajal. Parteisse ei kuulunud. Tõenäoliselt oli tegu nii-öelda omakohtuga."

    Raudami kodumaja asetses toonase vangla taga. "Mõned päevad võeti seal vanaisa asju vastu. Ühel päeval enam mitte. Vanaema mäletas, et mingil päeval kuulnud ta pauku. Vanaisa surmatunnistusel on tema viimaseks päevaks kirja pandud 15. august."

    Vanaema lootis kaua aega, et vanaisa on veel elus, viidud kusagile laagrisse ja muud seesugust.

    Toomas Raudami isa on pärit Eiverest, kus tema isa oli nii õpetajaks kui ka mõisavalitsejaks. "Nende perekonnanimi oli Trautmann, mis eestindamisega Raudamiks muutus."

    Toomas oli perekonnas esimene ja viimane laps. Tema sündimise aegu oli isa Paides teemeister. Tänu sellele pääses ta ka sõjaväkke võtmistest.

    Eestist äramineku mõtet kaaluti 1944. aasta sügisel selleski peres. "Isa sõitis koos oma tuntud neurokirurgist venna Ernst Raudamiga ning tädimees Ants Viidalepaga Haapsalu randa. Sellest kujunes suur seiklustega sõit, oli kuulivingumist, oli mahalaskmist.

    Paati ei tulnud, onunaine haigestus düsenteeriasse. Isa õieti ära minna ei kavatsenudki, aga onu oma naisega tahtis minna küll." "Ma olen viiendast eluaastast peale suhkruhaige. Mäletan väga hästi, mismoodi see asi käis. Hakkasin kohutavalt vett jooma.

    Mõlemad minu vanemad olid kodust ära, ema töötas tikuvabrikus raamatupidajana. Ema unistas alati ülikooli astumisest, tal oli annet keeltele. Aga siis tuli sõda vahele, siis mina...

    Oma haigusega. Kui ma hiljem ise ülikooli läksin, pidi ema isa jätma ja minuga koos Tartusse tulema, kus asus tööle, nädalavahetustel käis Paides.

    Kui ma siin oma haigusest avalikult räägin, on eesmärk üks: mitte kurta selle üle, kui raske mul oli, vaid et sisendada mõnda minu väikesesse
    saatusekaaslasesse usku - kõik on võimalik!"

    Muidugi tähendas see saatuselöök väikesele poisile suurt hingelist traumat. "Jäin enne haiguse avastamist pidevalt kõhnemaks, süüa ei tahtnud, ainult jõin ja jõin. Esialgu mõeldi, et see on lapsel lihtsalt halb harjumus. Hea vanavanaema ehk Mamma riputas veeklaasi servale soola, püüdes nii omal moel mind terveks ravida."


    Range režiimiga elu

    Tol ajal teati sellest tõvest väga vähe. "Isegi arstist onu ei osanud algul midagi öelda. Aga aitas ta mind küll kõvasti, viis kohe haiglasse. Ülikoolis nakatusin kollatõppe, maks hakkas juba lagunema, aga tema hankis kusagilt, vist Indiast, mingit rohtu. Ilma temata oleks ma ilmselt surnud. Olen praegu vist rekordiliselt kaua elanud suhkruhaige - 57 aastat jutti."

    Ta mäletab tänini meesarsti, kes ütles: "Ma tean, mis tal viga on!" Edasi pidi juba elama range režiimi järgi, kõikidest söögiaegadest hoolega kinni pidama. "Mäletan, kuidas ema mulle ükshaaval kartuleid kaalus - 180 grammi õhtusöögiks."

    Tavalist ringitõmbamist endale muidugi lubada ei saanud, sest kodust väga kaugele minna ei tohtinud. Kehalisest kasvatusest oli koolipoiss Toomas Raudam oma haiguse tõttu vabastatud.

    "Aga siis hakkasin pommi tõstma. Onu naeris seda nähes, et kuule, Toomas, sul kasvavad musklid sissepoole. Oli üks tuttav poiss, kes kohtumisel tere ütlemiseks käe välja sirutas ja siis minu käe selja taha väänas. Mõni kuu harjutamist, ja ma väänasin tal endal käe selja taha."


    Oskan ju niigi...

    "Kui ma Paide algkooli esimesse klassi läksin, küsis ema minu käest, kas ma tahan, et ta mu haigusest koolis räägib. Mina arvasin, et ärme räägi. Kooliminek oli mulle vastumeelt. Mõni aasta enne olin end lasteaiast nuttes vabaks võidelnud. Pärast seda polnud neil enam südant mind sinna viia."

    Algul süstisid haiget poega vanemad. Millal ta seda ise esimest korda tegi, enam ei meenu. "Ütlen alati, kui mult päritakse, et millal mingi asi oli - siis, kui olin viieteistaastane!" naerab Toomas.

    Lugema õppis ta juba õige vara. "Vanaema õpetas mulle parajasti aa-beed, et näe, Toomas, siin on A ja siin B ja kokku aabits. Aga ma ütlesin, et mis sa sellest räägid, ma oskan ju niigi..."

    Poissi rahustati jutuga, et kui tema koolimineku aeg kätte jõuab, siis kooli lihtsalt enam polegi. "Aga 1. septembril 1955 pandi mind riidesse, anti sussikott kätte. Ja kui kooliukseni jõudsime, lükkas ema mu lihtsalt sealt sisse. Läksin klassi ja istusin esimesse pinki ühe poisi kõrvale.

    Siis tuli üks jässakas poiss ja võttis samas pingis koha sisse, lükates mind keskele. Õpetaja ütles, et noh, Toomas, kas sa ei tea, et ühte pinki mahub ainult kaks last. Ma pidin sealt keskelt välja kolima ja minema mujale. Ning sellest läks mu meeleolu õige mustaks."


    Kätt ei tõstnud ja pioneeriks ei astunud

    Haiguse pärast kaasõpilaste kiusamist ta eriti taluma ei pidanud. Kord hõikas keegi üle klassi, et Toomas on ju suhkruhaige. "Kui aga hoovilapsed minuga mängida tahtsid, tõmbasid emad-isad nad ukselt tagasi tuppa. Seisin siis ihuüksi hoovil ja ei saanud aru, miks keegi minuga mängida ei taha. Nii kaitsesid vanemad oma lapsi, arvasid, et suhkruhaigus on nakkav."

    Kuna Toomas oli klassis ainus, kes soravalt lugeda oskas, laskis õpetaja alati temal kogu klassile ette lugeda. "Kord oleksin oma vanemad äärepealt Siberisse saatnud. Kui suur pioneeriks astumine hakkas, tahtsid kõik sinna minna.

    Järgmine päev küsiti, et kes tahab tagasi astuda. Et oleks kindel, et vanemate nõusolek on olemas. Mind otseselt ei keelatud, aga ometi tõstsin ma käe. Arvasin, et mulle tõotus pähe ei jää. Kui hiljem kuulsin, et seda paberilt loeti, oli juba hilja. Nõnda saigi minust klassi ainus mittepioneer."


    Koolis puhas viiemees

    Kord kutsus isa Toomase enda juurde tuppa ja ütles: "Vaata, et sa kellelegi ei räägi, mis ma sulle nüüd ütlen: Vene valitsus on sitt!"

    Aga väljas läks ta vaatama, kus oleks mõni inimene, kellele saaks isa öeldut rääkida. "Vastu tuli Kalju. Mina talle kohe, et kuule, Kalju, mul on suur saladus, aga vaata, et sa kellelegi ei ütle. Vene valitsus on sitt!"

    Kalju vaadanud ringi, näinud, et tuleb Venemaa eestlane Šabunin. Röökinud mehele kohe üle hoovi: "Toomase isa ütles, et Vene valitsus on sitt!" Mees ei rääkinud kuuldut õnneks kellelegi.

    Koolis oli Toomas Raudam ikka viiemees, ainult algebra ja trigonomeetria ei edenenud hästi. "Siis armusin ühte tüdrukusse, kes oli kange matemaatik. Tema tegi ka mulle asjad selgeks."

    Edukus õppimises ei takistanud aga teinekord pahandust tegemast. "Kord pistsin tammetõru tindipotti ja vaatasin, kellele seda visata. Siis viskasin, aga õnnetuseks hetkel, mil direktor isiklikult sisse astus. Tema saigi vastu vahtimist, mispeale korraldati ülekuulamine. Kedagi koju ei lastud. Kahtlustati kõiki peale minu. Ja kui ma ette astusin ning üles tunnistasin, et tahetud mind uskuda."

    Teisi Paidest võrsunud kirjanikke Toomas Raudam esimese hooga nimetada ei oska. "Kalju Saaber õppis küll siin, aga tema on Virumaalt." Siis tuleb talle aga meelde oma hea õpetaja keskkoolipäevilt. "Aimla! Priit on ju tema poeg!"


    Tähtsad pisiasjad

    Praegu Toomas Raudam eriti sageli oma kodulinnas ei käi. Põhjuseks see, et siin lihtsalt pole enam ta lähedasi.

    Erastamisaja saabudes oli selge, et kodumaja ta tagasi ei saa: selle omanikuks oli juba enne sõda härra Kõva, kellele kuulus pool Paide linna.

    Tagasi saada Toomas Raudam midagi ei üritanudki, küll püüdis ta asja ajada selles suunas, et majja tuleks August Roosilehe muuseum. "Vanaisa oli ikkagi tuntud kunstnik ning mitte ainult Paides. Oli näiteks sage külaline Tuglaste juures. "Nõukogude ajal püüti Roosilehe nimele anda punast varjundit, millest aga tema perekond otsustavalt distantseerus.

    Ometi arvab Toomas Raudam, et see aitas vanaisa mälestust mingil moel elus hoida. "Oli olemas isegi August Roosilehe nimeline pioneerirühm!"

    Häda oli ka vanaisa kavandatud väärtusliku mööbliga. Paide muuseum keeldus sellest, tuues ettekäändeks ruumipuuduse. Praegu on see osaliselt eksponeeritud Tallinnas tarbekunstimuuseumis.

    Paide võtab meid vastu talvise külma ja niiskusega. Kõigepealt juhib Toomas Raudam meie tähelepanu kaunile kollakale kohtumajale Tallinna
    tänaval.

    Kunagi oli selles hoones Paide kool. "Siin olid minu klassi aknad."

    Paide kiriku fassaadil oleva Paide vapi tunnistab Toomas Raudam oma vanaisa kätetööks. Tema käsi on maalinud ka altaritaguse maali, kus pilvede vahel lendavad inglid. Kaks neist on tehtud vanaisa tütarde järgi.

    Paides on Rüütli tänav  üllatavalt pikk.

    Madalad ühekorruselised puumajad tuletavad meelde hoopis teistsuguseid aegu, olusid ja inimesi. Kohati tundub, nagu oleksime tulnud linn-muuseumisse.

    Lõpuks tuleb ära keerata, et oma silmaga veenduda, kui kaugel Raudami kodumaja tänava äärest asub. "Kas see? Või see?" pärime muudkui meie teejuhilt. Ei ole, ikka tuleb veel edasi minna.

    Aga maja on kenasti korda tehtud ning seinalt ei puudu ka selle tuntuima asuka auks mälestustahvel.

    Aias kasvavad siiani Raudamite ajal istutatud õunapuud, ka Toomase isa kätetööna valminud vägev kasvuhoone püsib aianurgas püsti. Silma jääb veel palju muidki Toomas Raudamile olulisi pisiasju.


    TOOMAS RAUDAM

    - Sündinud 21. juulil 1947 Paides
    - Abielus, poeg
    Haridus
    - Paide keskkool 1966
    - Tartu ülikool, inglise filoloogia 1973
    Töö
    - Tartu ülikooli raamatukogu 1973–1977
    - Tallinnfilmi mängufilmide toimetaja 1977–1983
    - Vabakutseline 1983–1991
    - TA raamatukogu 1991–1992
    - Eesti Draamateatri kirjanduslik konsultant 1992
    - Postimehe kultuuritoimetaja 1992–1995
    - E. Vilde muuseum 1996
    - Vabakutseline 1997–
    Looming
    Kirjutanud raamatuid: “Anti jutud” (1983), “Kirjutab näpuga õhku” (1986), “Igavene linn” (1988), “Kolmekordne päike” (1988), “Miks mitte kirjutada memuaare, kui oled veel noor?” (1990), “Elus enesetapja” (1998), “Miks Kafka nuttis?” (2000), “Nips” (2004), “Tänulikud surnud” (2005), “Väike äratundmiste raamat” (2006), “Miks ma ei taha olla kirjanik?” (2008). Filmistsenaariume: “Inimene, keda polnud” (1989), “Tule tagasi, Lumumba!” (1992), “Head käed” (2001). Autasud
    - Tuglase novelliauhind novellile “Lodus tiivad” 1998
    - Eesti Kirjanike Liidu auhind aasta parimale romaanile “Tarzani seiklused” 1991
    - Eesti Kultuurkapitali auhind aasta parimale esseele “Teie” 2003 - Novellile “Vesi” kirjanike liidu novellivõistlusel teine koht (esimest välja ei antud) 2006



    Maaleht

    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein