Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    97 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Weissenstein
    ArtiklidMälestus Paidest kui väiksest Pariisist kadus saalitoaga

    22. märtsi 2008 Järva Teataja
    Marika Rajamäe
    toimetaja


    Veebruaris möödus kümme aastat, mil katkes tava tunnustada kunstiinimesi Paide omaaegse kunstniku August Roosilehe preemiaga, see ärgitas huvituma, miks jäi tollal ka tema majamuuseum kodulinna rajamata.

    Selles praegu eravalduses olevas kivimajas oligi August Roosilehe kultuurilise tähendusega saalituba.
    Foto: Andrus Eesmaa


    Mõttele anda välja August Roosilehe nimelist kultuuriauhinda, mis tähendas 5000 krooni ja Andrei Balašovi pronksist kaelaehet «Kratt kitsega», tulid 1997. aastal Paide kunstiklubi liikmed Kersti Papson ja Madis Liplap, on lugeda tollasest Järva Teatajast.

    Eeskätt mõtlesid nad inimesele, kes kasutab loovalt rahvakunsti, tegeleb loominguga professionaalselt väikelinnas või kodukohas, aga ulatub sealt ka avatud maailma.

    Näitus ärgitas huvi

    Ühesõnaga, nagu näitas August Roosileht – kunstnik, õpetaja, teatriinimene, seltsielu edendaja –, on ka provintsis võimalik suurt kunsti teha. Moodustati preemia sihtkapital, mida hakkas vedama Kersti Papson.

    Esimese preemia võttis Roosilehe 110. sünniaastapäeval vastu Mulgimaa käsitöömeister Anu Raud. «Usun, et Paides on midagi muutunud alles siis, kui kätte on antud ka teine ja kolmas preemia,» ütles kunstniku tütrepoeg Toomas Raudam siis. (Järva Teataja, 1. märts 1997)

    Järgmisel aastal otsustas August Roosilehe preemia sihtkapital koos Paide kunstiklubi ja linnavalitsusega tunnustada Haapsalu eluaegset kunstiedendajat, maalijat ja õpetajat Heljulaine Zauramit.

    Tolleks ajaks Tartu kunstikooli kunstiajaloo õpetajaks läinud Kersti Papson lubas ettevõtmist küll nõu ja jõuga toetada, kuid jäi lootma kohalike kunstnike ettevõtlikkusele, et teine preemia ei jääks viimaseks. (Järva Teataja, 27. veebruar 1998).

    Et asjalood selgemad paistaksid, tuleb minna neli aastat varasemasse kevadesse.

    Nimelt ärgitas kohalik kunstnikkond huvi August Roosilehe vastu 1994. aastal.

    Et teadvustada linnaisadele veel kord Roosilehe kunstipärandi säilitamise vajadust, kujundas märtsi algul kunstiklubi liige Vello Aesma koos Järvamaa muuseumi töötajatega muuseumi ruumesse näituse.

    Väljas oli akvarelle, pastelle, linoollõikeid, söejoonistusi, tema kavandite järgi valmistatud mööblit, suur seinavaip – pärit kunstniku sugulastelt ja muuseumi kogudest. (Järva Teataja, 10. märts 1994)

    25. märtsil oli muuseumis August Roosilehe päev, kohal tema sugulased, õpilased, kunstnikud, linna- ja maavalitsuse esindajad. (Järva Teataja, 29. märts 1994)

    Muuseumi direktor Tiiu Saarist kordas vajadust rajada August Roosilehe majamuuseum tema elukohta Rüütli 56. Üle 50 aasta olid lapsed hoidnud seal alles tema asju, raamatuid, mööblit, nn saalitoa.

    Toomas Raudam rõhutas, et kunstnik sureb alles siis, kui hävib tema viimane töö. «Kui hävib see tuba, sureb ka minu vanaisa. Toa kadumine on Paide ja kogu eesti kultuuri kadumine,» lausus ta.

    Maavanem Arvo Sarapuu käis välja mõtte luua Järvamaa kultuurifondi sees August Roosilehe sihtkapital (mis ka sündis, fond annetas kohe 3000 krooni, teist sama palju lisas Paide linnavalitsus).

    Linnapea Jaan Rõuk kurtis raskete aegade ja rahapuuduse üle, linnavalitsus kavatses esitada Eesti Rahvuskultuuri Fondile rahataotluse kortermuuseumi käivitamiseks.

    Maja õigusjärgne omanik viljandlane Enn Kõva oli muuseumi loomisega päri ja valmis maja välja rentima.

    Aasta hiljem tundub hoog jälle raugenud olevat. Kersti Papson kirjutab 27. aprilli Järva Teatajas. «Mingil hetkel, õigemini küll paar aastat tagasi näis, et ühel elatud elul ja paljude inimeste kannatlikul säilitamistööl on olnud Paidele mõtet ja seda osatakse hinnata.

    Linnas, kus kultuuri pole just ülearu, hakati kõnelema August Roosilehe majamuuseumi loomisest. Nüüd, 1995. aasta kevadel, kroonib toonaseid kõnesid «väärikas» finaal: maja tagastatakse omanikule, sest muuseumi loomiseks pole suudetud midagi ära teha.

    See tähendab inimeste väljakolimist ning kunstnikule kuulunud esemete deponeerimist Tallinna kunstimuuseumi. Miks Roosilehe muuseumiga nii on läinud ja kas tõesti ootab ees kõige mustem tulevik, sellest peaks õigupoolest kirjutama Paide linnavalitsus.»

    Mida oli teha kohalikul kunstnikkonnal, kel polnud taskus tuhandeid, et Roosilehe maja osta või seda remontida?

    Tõmmata Järvamaa kunstipäevade «Mosaiik ‘95» aegu 20. maist 2. juunini veel kord tema loomingule tähelepanu ja korraldada erakogude põhjal näitus selles ilusas punases telliskivimajas vaikses tänavas, kus ta elas aastatel 1930–1941.

    «Asjade praeguse seisu juures on ülimalt tõenäoline, et lähimad kuud jäävad kunstniku töödele viimaseks võimaluseks «oma koju» tagasi tulla,» kirjutab Kersti Papson samas.

    Näituse üllatused olid väikeseformaadiline papile tehtud loodusteemaline signeeritud õlimaal; Roosilehe tütre valduses olnud tema kavandite järgi kootud käpikud ja vest (algne komplekt kinnastest, mütsist ja sallist), mis sai 1930ndatel käsitöönäitusel auhinna; Helmut Raudami leitud mängumaja.

    Kõigele lisaks oli võimalus näha väikese maja väikest saalituba, täis ajalugu ja saladusi. «Te teate seda minu ideed rajada siia ajamuuseum – see on jääv aeg, see kaitseb inimest, see on soe aeg,» ütles kunstniku tütrepoeg Toomas Raudam näituse avamisel. «Ülejäänusse... te võite riputada sinna vene okupatsiooni, saksa okupatsiooni ja on näha, kui tühine see kõik on.»

    Raudami meelest tulnuks omanikult Enn Kõvalt, kes oli juba huvitatud müügist, maja 50 000 krooniga linnale osta, loomisest saadik oli August Roosilehe sihtkapital maksnud Kõvale kunstniku varanatukese hoidmise eest üüri 76 krooni kuus.

    Teine jäi viimaseks

    Ka oli Toomas Raudam juba mitu aastat otsinud võimalust vanaisa 160 000 kroonile hinnatud mööblit-maale linnale kinkida. (Järva Teataja, 4. juuli 1995)

    Kui Järvamaa päevade aegu nõnda mitu aastat kestnud majamuuseumi mõttele tähelepanu tõmmati, lubas maavalitsus August Roosilehe sihtkapitalile 20 000 krooni, et pisutki ergutada asjade soikunud käiku.

    Järvamaa kultuurifondi juht Inge Mihkelsaar ütles toona: «Võrreldes teiste linnadega on Paide kultuuriliselt üsna vaene. Oleks kurb, kui Paide linn ei leiaks maja ostmiseks raha. Ka edasised ülalpidamiskulud ei tohiks olla nii suured, et

    10 000 elanikuga linn ei suudaks neid kanda.»

    Järva Teataja veergudel järgnes kaks aastat vaikust, kuni August Roosilehe 110. sünniaastapäevani 1997, kui Paide kunstiklubi liikmete Kersti Papsoni ja Madis Liplapi eestvõttel asutati Roosilehe-nimeline kultuuripreemia.

    Vallitornis olnud konverents «August Roosileht ja tänane Paide», kus esinesid kunstnik Ants Viidalepp, kunstiteadlane Kaalu Kirme ja Järvamaa muuseumi peavarahoidja Moonika Jõesaar, lõppes töise aruteluga, mis Roosilehe-probleemidest kui sellisest (majamuuseum) edasi saab.

    Tehti huvitavaid ettepanekuid (mälestuskivi, suuliste pärimuste kogumine, film), millest osa tõenäoliselt realiseerub, kirjutab Järva Teataja 1. märtsil 1997.

    Kui loo algusse tagasi minna, on 1999. aasta 16. aprilli Järva Teatajast lugeda, kaks preemiat jäid siiski ilma kolmandata.

    Paide kunstiklubi tollane aseesimees Sulev Einmaa süüdistas preemia hääbumises Kersti Papsonit.

    Kersti Papson kinnitas, et preemia on tõepoolest tema mõte. «Tartust ei pea ma aga Paide rida ajama. Tõepoolest nõudsid kunstiklubi mehed lausa kirjalikku käsku, kuid kedagi käskida, kui kohapeal pole preemia järele vajadust, on inetu,» ütles ta.

    Vahepeal läks pankrotti ka üks preemia toetaja Maapank.

    Preemiažürii liikmel linnapea Tõnis Kõivul oli kahju, et kunstifanaatikud Paidest otsa lõppesid. «Roosilehe preemia põhines eraalgatusel, mida linnavalitsus rahaga toetas. Ka sel aastal oli preemiaks kavandatud 5000 krooni, aga raha polnud kellelegi anda,» ütles ta.

    Kõivu meelest olnuks üks võimalus anda käsk mõnele linnavalitsuse ametnikule, aga see pole see, eraalgatuslikku asja ei saa linn üle võtta, pigem vastupidi.

    Kõiv teadis öelda, et huvi August Roosilehe preemia vastu oli üle-eestiline. «Mõte toetada neid väikelinnade elukutselisi kunstnikke, kes kohapeal suudavad luua, oli hea,» ütles ta.

    Teadaolevalt viimase katse Paide kunsti- ja kultuurilugu mitmekülgselt kujundanud August Roosilehte teadvustada-meenutada-väärtustada tegi Järvamaa muuseum eelmisel aastal tema 120. sünniaastapäeval, kui sisustas muuseumi toa täis joonistusi, maale, fotosid tema dekoreeritud ja lavastatud näidendeist, linoollõigete mapp «Province» 1920, suur seinavaip.

    Tarbe- ja disainimuuseumist oli selleks puhuks toodud Roosilehe kavandatud mööblit: puhvetikapp, diivan, kardinakaunistus, uksepiidad, laud ja tool.

    «See on Järvamaa eilset meenutav ja tänasesse toov näitus, Roosilehe toa tunne on siin olemas,» täheldas siis tütrepoeg Toomas Raudam.


    AUGUST ROOSILEHT (1887–1941)

    Sündis 27. veebruaril 1887 Järvamaal Einmanni (hiljem Vajangu) vallas rendikohapidaja perekonnas. Alghariduse sai Roosna-Tammiku algkoolist ja Paide linnakoolist. Joonistama hakkas Paide Karskuse Kuratooriumi kursustel.

    1906 Peterburi Stieglitzi kunstitööstuskoolis. 1907–09 Münchenis eraateljeedes. 1910 Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis, 1913 sai sealt joonistusõpetaja kutse, joonistusõpetaja Riias ja Tartus.

    1915 tsaariarmees, saadab rindejoonistusi ajakirjandusele. 1918 Põltsamaa reaalgümnaasiumi õpetaja, 1919–41 Paides joonistusõpetaja. Ühingu Voog liikmena aitas ehitada rahvamaja, korraldas teatritegemist, näitusi, kirjutas näidendeid, pidas loenguid kunstist, lavastas, dekoreeris.

    Loomingu kõige hinnatavamaks osaks jääb raamatugraafika, juugendlikus laadis rahvusromantilised illustratsioonid «Eesti rahva ennemuistsed jutud», «Jalgsemaa kitse-eide muinasjutud», «Rebane hanekarjas», Kalevipoja-illustratsioonid.

    1930ndatel pühendus kodukaunistusele ja tarbekunstile. Tarbekunstiloomingus on kesksel kohal mööblikujundus, mööbli valmistamiseks kasutas Paide tööstuskooli õpilaste abi.

    oosileht on maalinud Paide kiriku altarimaali ja Vabadussõjas langenute ausamba autor.

    August Roosilehe peres kasvas kolm tütart ja poeg. Omakaitselased arreteerisid ta augusti algul 1941 ja lasid ilma kohtuta maha, süüdistades teda loosungite tegemises, linna dekoreerimises ja kuulumises kommunistlikku parteisse.

    (Kaalu Kirme, Rein Loodus «August Roosileht» 1986, «August Roosileht – pedagoog ja kultuurielu edendaja», Järva Teataja, 26. veebruar 1987)


    KOMMENTAAR

    Vello Aesma

    majamuuseumi mõtte üks taasalgataja ja näituse korraldaja

    Töid tõime näitusele Roosilehe kodust, ei Tartust ega Tallinnast. Mul oli tahe muuseumi teha, aga polnud selget kontseptsiooni, Toomas Raudamil oli selge mõte – ajamuuseum.

    Hindasime Aivar Leštšinskiga 1993. aasta augustis Roosilehe säilinud isikliku vara ära (Järvamaa muuseumi andmetel 114 300 kroonile – toim). Käisime Raudamiga maavanem Arvo Sarapuu jutul, tema polnud vaimustatud. Küsimus oli rahas, maavalitsusel ja linnavalitsusel raha polnud.

    Näituse saime tehtud, Vallitornis oli Roosilehe päev, Viidalepp rääkis, sugulased tulid. Kui oleks ikka tahetud, oleksime Raudamiga asja käima lükanud.

    Mind häirib, et Paide on kuidagi imelik linn, Rakveres on linnakodaniku muuseum, Viljandis Kondase keskus, ei tea, kas seal on kultuurikiht paksem, aga Paides on alati mingi takistus ees.

    Kes mäletab, mäletab Roosilehe nime; vanemad inimesed mäletavad, et ta oli tööstuskoolis õpetaja, aga need inimesed on varsti surnud ja mälestused koos nendega.

    Nüüd on üks ajamuuseum Vallitorni tehtud, panoraamfoto Paidest, videofilm kõrval, Viidalepa maalid paidelastest – see on päris tore. Aga kas ka August Roosileht sinna mahub...


    Tiiu Saarist
    Järvamaa muuseumi direktor

    See võis olla 1991-92, kui Toomas Raudam juba linnavolikogu ees käis, esimene hetk oli, kui algas erastamine ja Enn Kõva tagastamistaotluse paberid sisse andis. Raudam tahtis, et linn ei annaks maja tagasi. Esitlus ei jätnud volikogule veenvat muljet, palusime paberile kirja panna.

    Mingi aja pärast tuli ta paberitega, aga need summad, mis seal kirjas olid, olid tolle aja kohta kolossaalsed. Rahaga oli ju tollal kitsas käes, iseseisvus lapsekingades, riigi toetused väikesed. Aeg oli selleks halb.

    August Roosilehe majamuuseum oleks olnud Paidele kui linnakodaniku korter, üks koht, kuhu külalisi viia, kohalikel taidluskunstnikel koos käia, huvikoolil ringe teha.

    (Kokkuvõte Paide linnavolikogu 1993. aasta 20. mai koosolekust. Peaaegu kaks aastat tagasi vaeti Paidest pärit kunstniku August Roosilehe kortermuuseumi loomist. Maja tagastatakse endise omaniku pärijale, mistõttu volikogu loobus selle taotlemisest munitsipaalomandisse.

    Taasomanik pole muuseumi vastu (ilmselt siis, kui korda tehakse). Riiklikku muuseumi valitsus praeguses kitsikuses nagunii ei loo, kuid kas linnalgi on kümneid tuhandeid kroone välja panna? Enne kui muuseum luua, arvutatakse, mis see maksma läheb, ning vaadatakse üle tema säilinud materjal. (Järva Teataja, 25. mai 1993))


    Jaak Salmar
    Vallitorni juhataja

    Ütlen oma 15 aasta näituste tegemise najal, et ega meil siin kunstihuvilist-kunstisõbralikku valitsust ole olnudki. Huvi on selline, et on huvipuudus. Toomas (Raudam – toim) lootis linna toetusele – see on seesama näitaja. Kas ta üksi sai midagi teha?

    Oleksime saanud endale kas nüüd Kondase keskuse, aga mingisuguse näituseruumi, korraldada näitusi...kellele küll, praegugi on suurem osa käijatest õpilased, täiskasvanud külastajaskond on kaunis kõhna, võib öelda, et kunstihuvi on vähene.

    Ega Paide ajaloost saa Roosilehte välja lõigata, ega tema rahvusromantilised tööd kunstiajaloost kao – kõik tuleb ikka ringiga tagasi. Aga kuidas tema elu siin tähistada, see on iseküsimus.

    See tahaks kunstnikkonna eestvedamist, vaevalt et ettevõtmine linnavalitsuselt tulla saab. Kes on Paide kunstnikkond? Olen kunstiklubi registris alles hoidnud, et kui tulevad noored, ei peaks nad otsast alustama, mina kui kunstikiibitseja ei peaks kunstiklubi vedama...Noori on läinud siit kunsti õppima küll ja küll...

    Üks võimalus on leida August Roosilehele koht ajamuuseumi nn interaktiivses osas, vaat seal saab ja tuleb teda kindlasti näidata.


    Järva Teataja


    Fotod A. Roosilehe majal mälestustahvli avamisest
    (fotod: Rene Viljat/Järvamaa Muuseum):






    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein