Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    40 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Weissenstein
    ArtiklidNarva - suur üksiklane

    Mele Pesti
    Eesti Ekspress, 7. september 2006


    Mele Pesti käis Narvas kaardistamas linna suurejoonelisi tulevikuplaane: nii utoopiaid kui ka veidi realistlikumaid mõttemänge.
    Äkitselt Narva sattujale mõjub see linn paraja üllatusena. Ta on Eesti linnade kontekstis absoluutselt selgelt eristuv ja on võimatu öelda, kas heas või halvas mõttes. Narva on maaliline, Narva on kole; Narva on mahajäetud, Narva on pulbitsev; Narva on pompöösne, Narva on täis aguliromantikat.

    Paljud lasevad end ära petta stalinistlike hiigelalleede ja Nõukogude võimu poolt keskuseks surutud Peetri platsi atmosfäärist, pidades Narvat seal tekkiva tunde põhjal kohe ebamugavaks ja ebaesteetiliseks linnaks.

    "Kui tulen bussi pealt maha ja mul ei ole kusagil kohvi juua ega isegi mitte peldikus käia, ümberringi on suured koledad majad, siis on ju tegemist halva elukeskkonnaga. Siin ei ole midagi vaielda," räägib neli aastat Narvas elanud Andres Toode.

    On neid, kes siiski vaidlevad. Jõeäärsed maalilised agulid on midagi erilist, mida näiteks Tartu Supilinna puhul juba veidi osatakse väärtustada. Narva jõe ääres leiab tänaseni maju, mis oleks kui 18. sajandi maalilt pärit!

    Linnus ja võimsad bastionid lisavad lohutule esmamuljele linnast majesteetlikkuse ja ajaloolisuse hõngu. Ja kui taustateadmisteta uitaja satub rohtunud ja üksildase Narva raekoja juurde, mis kõrgub otsekui ajamasinast maabununa pragunenud asfaldiväljal kassigängide ja hakiparvede meelevallas, naabriteks teisest reaalsusest pärit hruštšovkad ... Vat siis on päris selge: Narva ei ole tavaline kole linn, siin on saladus, siin on intriig!

    Vahest olulisim komponent, mis Narva erilise olemuse määrab, on midagi, millest füüsiliselt on järel vaid jäämäe veepealne tipp. Barokne vanalinn ja fortifikatsioonid, mille Nõukogude sõjavägi 1944 maatasa pommitas, andsid Narvale positsiooni ja võimsuse, mida pole nähtud üheski teises Eesti linnas.

    "Tallinna vanalinn on selle kõrval pisike ja igav," kinnitab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Ida-Viru agentuuri projektijuht Jüri Moor.

    Pärast Liivi sõda 1617 läks Narva Rootsi kätte ja jõudis sajandi lõpuks kasvada nii uhkeks, et peeti lausa plaane muuta Narva Rootsi kuningriigi teiseks pealinnaks: kuningas valitsenuks igal neljandal aastal teisest residentsist Narvast.

    Gustav Adolf II alluvuses töötanud tunnustatud kindlusehitiste spetsialist Erik Dahlberg otsustas teha Narvast vallutamatu linna. Tema planeeritud võimsast bastionide ja raveliinide süsteemist sai valmis umbes pool. Valminud bastionidest on enamik tänaseni alles ja kogu Dahlbergi tähekujulist fortifikatsiooni saab skeemide järgi hõlpsalt ette kujutada.

    Olnuks vaid aega plaanitud süsteem lõpuni ehitada, siis ehk ei oleks Peeter I väed ka teisel katsel suutnud sealt läbi murda. Ja ajalugu olnuks hoopis teistsugune.

    Dahlbergi insenerimõtte täpsusest saab aimu, kui kõndida äsja Phare rahaga puhastatud üle kolmesaja aasta vanustes käikudes, mis on tänaseni terved ja ilusad. Hoolimata sellest, et nad on viimaste aastakümnete jooksul pidanud üle elama loomuliku kultuurkihi ehk sopa, vee ja mulla sees marineerimise. Kohalikud turismiarendajad plaanivad peatselt turistidele avada Gloria bastioni (vt kõrvallugu "Narva taastamise hetkeseis").*

    Utoopia ja selle varjukülg

    Kui ka bastionid, linnus, raekoda ja veel paar säilinud vanalinna maja ei oleks ajahambale vastu pidanud, isegi siis oleks kujutl us ajaloolisest Narvast linna kohal pidevalt hõljumas. Mitmed Narvaga seotud inimesed kinnitavad, et selle linna identiteet jääb alatiseks seotuks barokse kõrgajaga, isegi kui mingeid hooneid ei restaureeritaks või lapsed ajalugu ei õpiks.

    Nostalgia, kurbus ja magus igatsus kaotatud hiilguse järele on siia sisse kodeeritud. See on võimas emotsioon, kontrastidel põhinev intriig, mis tekitab energiat ja dünaamikat.

    Pea kõik visionäärid, kes on Narva teemal sõna võtnud, on nõus, et suurejooneline potentsiaal on olemas. Kohalikud on selle kuulmisest tüdinenud: kümmekond aastat on peetud mõttetalguid, seminare, konverentse ja sõnastatud manifeste.

    Tegudeni jõutud ei ole kahel põhjusel. Esiteks: grand plan taastada barokne Narva on liiga suur, et keegi julgeks sellesse piisavalt uskuda ning hakata projekte kirjutama. Ja teiseks: kõik teised, veidi väiksemad ja realistlikumad initsiatiivid põrkuvad barokifännide tulemüüri vastu: kui me kunagi ikka saame raha oma suure plaani teostamiseks, olete teie oma liiga moodsate majadega kõik juba ära rikkunud.

    Nii et kunagine hiilgus on Narvale ka õnnetuseks: unistus täiusest ei lase lihtsamate asjadega otsast pihta hakata.

    Järgnevas on üritatud suurte pintslitõmmetega piiritleda eri huvigruppide arvamused, mida Narva õnnelikuks tulevikuks siis ikkagi vaja on. Laias laastus võiks skaalat nimetada "Barokist modernismini".

    Variant 1: baroki pooldajad

    Tänaseni on neid, kes usuvad, et vajalik ja reaalne oleks 17. sajandi vanalinna hooned ehitada võimalikult täpsete makettidena üles.

    Eeskujuks tuuakse teisi pommitatud ja pärast sõda üles ehitatud linnu, näiteks Varssavit või ka Berliini, kus ajaloolise tõepära illusioon on makettide kaudu veenvalt õnnestunud. Loomulikult toetab Narva muuseumi-laadset ülesehitust juba kutsumuse pärast enamik muinsuskaitsjaid.

    Vana-Narva armastajad tegutsevad ka organisatsioonina. 1994 lõid vanad narvakad Tallinnas Vana-Narva Seltsi, mis nõudis aktiivselt Narva eestistamist ja isegi korraldas Narva ja Narva-Jõesuusse kultuuridessante. Nüüd on sõjaeelsed narvakad vanaks jäänud, seltsi pikaaegne esinaine surnud ja nende hääl kostab vähem välja.

    Nende lipukirjaks sobiks aga endiselt ajaloolase Eldar Efendijevi Narva pommitamise 51. aastapäevale pühendatud konverentsil sõnastatud arvamus: "Tuleb üle saada kujunenud stereotüübist "Uus-Narvast" kui Eestimaale kaduma läinud linnast, kui linnkolooniast Eestimaal. Eestlased Narvas peavad taas hakkama elama täisverelist elu, tuleb endast välja juurida Eesti tagahoovi elaniku mentaliteet, kes on sunnitud elama võõras keskkonnas."

    Narva taastajate tänaste eestkõnelejate seas annavad tooni eestlastest rahvuslased, näiteks Lauri Vahtre, kes sõnastas oma visiooni maikuises Sirbi Narva erinumbris. Lühidalt: Narva vanalinna rajatud hruštšovkad lammutatakse. Nende elanikud viiakse sunniviisiliselt üle juba varem lähedale rajatud uutesse, moodsatesse ja kvaliteetsetesse korterelamutesse.

    Taastama peaks majade välisilme ja katusejooned, sees võib teha mööndusi tänaste nõuete kohaselt. Narva vanalinnast kujuneks prestiižne elukeskkond, ülesehitamise käigus voolaks sinna hulk raha, mis jääks Narva tsirkuleerima, rajades uusi töökohti ja hoides ehitustegevust hoos.

    Loosungiks sobiks tema artiklist lause: "Mida suudeti teha XVII sajandil, peaks olema jõukohane praegugi."

    Barokk-Narva ülesehitamist ei tasu siduda ainult rahvusliku ideoloogiaga vähendada Narvas Vene mõju ja mõtteviisi. Tegelikult pooldavad ka paljud vene rahvusest narvakad 17. sajandi linna ülesehitust.

    Küsitletud inimestest tervitasid mitmed ideed tuliselt. Argumendid olid aga lihtsad ja ilmselt mitte väga põhjalikult kaalutud. Näiteks ütles kontserdikorraldaja Grigori Malõškin (40): "Tervitan Vana-Narva ülesehitamist. Siin oleks hea lapsega jalutamas käia."

    Logistikajuht Irina Sevbjanova (31) kaebas, et praegune linn on hall ja arhitektuurilise väärtuseta. Ka tema arvates tuleb vanalinn tingimata üles ehitada, "sest muidu ei ole isegi kohta, kuhu külalisi viia".

    Kahtlane aga, kas nemad ja sajad plaani kohaselt lammutusele kuuluvate majade elanikud nõustuksid Suure Idee nimel iseenda kodust välja kolima.

    Kümme aastat Narvas just kesklinnas hruštšovkas elanud Alo Saarest kinnitab, et teda ja tema naabreid vabatahtlikult küll kuhugi liigutada ei saa. "Kohalikud oskavad väga hästi jõe lähedust ja keskset kohta väärtustada. Pealegi on just lõppemas kõigi selle piirkonna majade kapitaalremondid: kõik tehti korda vundamendist katuseni."

    Kriitilisemad noodid

    Projekti kriitikud on ühe argumendina rõhutanud selle juriidilist võimatust: liberaalse majandusega demokraatlikus Eestis on raske ette kujutada sadade inimeste sundvõõrandamist erapindadelt.

    Ahvatleda ja ära osta ju võib, aga kui kas või ükski korteriomanik jääb endale kindlaks, siis seaduse järgi teda välja tõsta ei saa. Ja isegi kui leiutataks eriklausel, et juriidiliselt oleks kõik korrektne, siis eetilises plaanis on uusküüditamise taolist aktsiooni raske õigeks mõista.

    Teine tõsisem vastuargument on muidugi raha. Sadade miljonite kroonide hankimise võimalus ühe Ida-Viru linna üles ehitamiseks on enamikule mõeldamatu. Idealistid ütlevad muidugi vastu, et ega keegi ei ole ju seni üritanudki.

    "Oleks vaja kokku miljard krooni, mis korraliku riigi-lobby puhul ei ole ju võimatu," räägib EASi Ida-Viru projektijuht Jüri Moor õhinal.

    Ja kolmas, näiteks paljude nooremate arhitektide argument on hoopis esteetiline: üks-ühele ajaloolise välimusega maja nullist ülesehitamine on tehniliselt võimalik, aga maailma praktikas peetakse seda iganenud arhitektuurimõtteks. 

    "Baroki taastamine on tobe ja naeruväärne võltsing, lisaks oleks see justkui rusika vibutamine sealsete venelaste suunas: teie hävitasite, meie taastame," arvab arhitektuuriajaloolane Mart Kalm.

    Ida-Euroopa ajaloole spetsialiseerunud doktor Karsten Brüggemann võtab vastuargumendid kokku nii: "Narva ajalugu ei alanud aastal 1944. Sama vähe on põhjust arvata, et see ajalugu lõppes aastal 1944. Mina ei toeta kella tagasi keeramist ja vana ilmega Narva ülesehitamist. See oleks nagu ajalooline skelett ilma eluta."

    Variant 2: mood ja ajalugu rõõmsalt üheskoos

    Vähem iganenud arhitektuurimõte ei tähenda sugugi automaatselt vanalinnale ja ajaloole vee peale tõmbamist, nagu ortodokssemad Vana-Narva idee kait sjad kar davad. Kahe äärmuse - päris vana ja päris modernse Narva vahele jääb mõõdukate leer. Nemad tahavad taastada vanalinna linna südamena, kus oleks põhjust jalutada ja end hästi tunda.

    Arhitektuurilistes lahendustes võiks teha meenutusi ajaloo suunas, aga 21. sajandis elamist ei tasuks siiski eitada. Kohati võib küll kadunud vanalinna markeerida, aga seda seotaks moodsamate mõtetega.

    Sellist mõtteviisi esindab kavand, mille üle kõvasti piike murtakse. Tartu Ülikooli Narva Kolledži uue hoone projekt on maketilahenduse pooldajate jaoks liiga radikaalne. Eenduva, vana börsihoone asukohta meenutava katuse tõttu on majale narvakate seas juba antud hüüdnimed "Katus sõidab" või "Uljas mütsinokk".

    Projekti autorid Siiri Vallner ja Indrek Peil selgitavad ideed: "Arhitektuurse lahenduse põhieesmärk on, et ajaloolise börsihoone maht joonistuks Raekoja platsi linnaruumis selgelt välja. Hävinud hoone maht on loetav negatiivse vormijäljendina uue hoone fassaadil. Lahenduses on ühtaegu jäädvustatud vanalinna puudumine ja (paradoksaalselt) ka selle taasehitamine."

    Nii võimaliku vanalinna taastamise kui ka modernistliku vabaplaneeringuga arvestav projekt ootab ehitusluba järgmiseks kevadeks - aga enne võib veel tüliks minna, sest uuenduslikul lahendusel on palju vastaseid. Näiteks muinsuskaitsjate leerist.

    Noored Eesti idealistid

    Tänapäevase mõtlemise maitsekas sidumine ajalooga mõlkus ka nende aktivistide meeltes, kes 2002. asutasid Sihtasutuse Pro Narva. Ajaloolane Mart Kalm, arhitekt Ülar Mark ja Narva Kolledži juht Katri Raik on olnud rühmituse tuumikuks, tegevjuht on Andres Toode.

    "Vana-Narva muutmine uuesti reaalsuseks on Sihtasutuse Pro Narva esimene ja kõige tähtsam eesmärk. Isegi kui see esialgu seisneb pigem vana uurimises ja meelde tuletamises ning taastamise võimalikkuses veenmises. Esmalt peab olema julgust uskuda," kirjutavad nad oma veebisaidil.

    Reaalselt on Pro Narva jõudnud ära teha palju vähem, kui esimese hooga unistati, ja ka tuumikgrupi julgus uskuda on veidi vähenenud. Suurejoonelisim projekt, Raekoja platsi sillutise rajamine annetajate rahaga, on hetkel sellises seisus, et n-ö mahamüüdud kivihunnik vedeleb niiskes Raekoja keldris.

    Projektijuht Andres Toode lubab, et ei lahku Narvast enne, kui lubadused seniste annetajate ees täidetud ja kuidagi see plats ikka valmis saadud.

    Raekoja platsi sillutise lennuka idee autor Veronika Valk arvab täna, et teostus jääb energia puudumise taha. "Mis siin pikalt mõelda - vaja on head veebilehte, meediakampaaniat ja natuke finantsmõtlemist." Ja lisab: "See on üldisem probleem: Eestis tehakse linnaplaneerimise kava tihti eraldi turundusstrateegiast."

    Irvhambad arvavad, et raha kogumine kivide jaoks ei saagi Narvas kunagi õnnestuda, sest kivimüük seostub liig valuliselt lähiajaloolise seigaga. 1990ndate algusaastail liikusid nimelt ringi räketiteks nimetatud tegelased, kes lähenesid kodanikele, telliskivi käes, tungiva soovitusega: "Osta ära!" Ja kes ei ostnud, sai näha, kuidas telliskivi saab väga efektiivselt kasutada auto- või majaakna lõhkumiseks.

    Variant 3: päris alternatiivikud

    Lisaks vanalinna vana või uue lahenduse pooldajatele on ka neid, kes ütlevad, et uhkeid vanalinna strateegiaid ei olegi vaja. Ku i juba raekoda taastatakse, siis tuleb sinna kahtlemata ehitada ka parkla -ja ongi praegune raekoja kõrval olev vaba ruum läinud. Ja kui tõesti mingil kujul ka realiseerub läheduses TÜ kolledž, siis ei jää uuteks hooneteks ju enam mingit ruumi, ainus variant oleks olemasolevaid lammutama hakata.

    Ega ei olegi kindel, et linna elanikud uue või taastatud linnasüdame omaks võtavad. Linna ei tee ju ainult majad, inimesed ja nende harjumused ikka ka. Seetõttu tasub ehk tõsiselt läbi mõelda ka muud alternatiivid linna arendamiseks. Ehk tasuks rõhku panna mõne praeguse sõlmpunkti (administratiivkeskus Peetri plats; Aleksandri kirik; kaubanduskeskused Tallinna maanteel) arendamisele?

    Loomulikult on küllaga ka neid kohalikke, kes on väga rahul Tallinna maantee äärde ehitatud kaubanduskeskuste ehk nn Astri kompleksiga, kus küüniliselt võttes on olemas kõik vajalik õnnelikuks linnaeluks: alates multipleks-kinost McDonald'si ja bensiinijaamani.

    2002-2005 TÜ Narva kolledžis lektorina töötanud sakslane Karsten Brüggemann sõitis nädalavahetuseti ikka Tallinna, sest Narvas jäi puudu just mitmekülgsusest. "Mulle tundub, et Statoil-Astri väljak pole rohkem kui eeslinna keskus. Teadsin, et tänases Narvas on Peetri plats ja Puškini tänav (sealt kuni Rugodivini) linna "keskus". Aga mingis mõttes tundsin (mitte ainult ajaloolasena), et tegelik keskus asub seal, kus on vana raekoda. Aga olen kindel, et see on pilk väljastpoolt, et tänane vanema põlve narvakas nii ei tunne, tema jaoks on kogu linna ajalugu seotud Peetri platsiga ja kõik, mis on seotud vana Narvaga, on võõras."

    Mida narvakad tahavad?

    Vahel tundub, et paljude Narva linna fännide - Narva hiigelpotentsiaalide adekvaatsete tajujate ja tegeventusiastide, aga ka utopistide meelest on kõige segavam faktor Narva reaalne elanikkond. 70 000 elanikust vaid veidi üle 3000 on eestlased - selle reaalsusega võiks ju ükskord ära harjuda ning leppida. Meedias marginaliseeritud ja tihti vaid sotsiaalsete probleemide kaudu kirjeldatud seltskond ei sobi kokku iidse uhke Narva taastamise ega ka linna moderniseerimise ideega.

    Ime küll, aga ka narvakas teeb mõnikord suu lahti ja ütleb, et neilgi on seoses oma kodulinnaga tahtmisi. Ja see tuleb visionääridele tihti halva üllatusena. Kohalikud väljendavad oma poliitilist tahet muidugi ka valimistel.

    Seda lugu kirjutama ei ajendanud sugugi viimane Suur Uudis Narvast: linnavolikogu otsus püstitada Narva Peeter I kuju. Samas on see teade kogu Narva teema juures sümptomaatiline.

    "Üle mõistuse," ütleb Andres Toode. "Ma olen täitsa kindel, et nad saavad väga hästi aru, mida see tähendab eestlaste jaoks, aga Stalnuhhin on nii lahe tüüp, et teda lihtsalt ei huvita. Narva on end pidevalt püüdnud vastandada Eesti riigile."

    Kahe mõjuala võitlus on piirialas asuvasse keskusesse sisse kodeeritud.

    Nii nagu 17. sajandi lõpus kaklesid oma õiguste ja võimu pärast Saksa ja Vene kaupmehed, nii on Narva praegu kahe riigi ja kahe mõtteviisi piiril. Mõlema riigi poolt unustatud.

    Nagu kurtis ühel kaunil suveõhtul Narva jõe ääres kohatud Vene passiga ehitaja Jevgeni: "Kui tuleb sõda, tahan kaitsta oma maatükki, ükskõik kelle eest. Aga mind ei tahtnud kumbki, ei Eesti ega Vene sõjavägi."

    Eks sissesõitnud nõustajate/id eoloogi de/reformijate vastuolu kohalikega ole igivana teema. Räägitakse väljast tulnu värskest pilgust, mis kohalike mõttemallidest rikkumata: see aitab leida uusi geniaalseid lahendusi. Nii on aga suur võimalus kohalikest ja nende soovidest lihtsalt üle sõita

    Narva muuseumi direktor Andres Toode näeb kohaliku elanikkonna integreerumise hetkeseisu üsna mustades värvides. "See linn on juba pikalt kapseldunud. Siin on muu Eestiga keelebarjäär ja kultuuribarjäär, ka eestlased on ju õige ksenofoobsed.

    Võõra-kartus, mis Narva olemuse määrab, hakkab alles nüüd vaikselt murenema. Noored saavad aru, mis on Eesti Vabariik, ja hakkavad ka keelt õppima, aga see võtab aega. Eesti venelane ei ole oma identiteeti veel leidnud."

    Narva linnakohtus ja kinnisvarabüroos töötanud Alo Saarest väidab, et Narval ei ole mingit põhjust ennast muuta.

    "Nad on väga rahul staatusega "eestimaalane", nad saavad Eesti hüvesid ning jälgivad Vene meediat ja on oma linnaga rahul. Ei ole sellist suhtumist, et tahaks siit tingimata ära," räägib Saarest. Ja kinnitab, et mingit kibestumist ennast paremaks pidavate eestlaste vastu Narvas ei ole. "Kui Eestis arvatakse narvakatest halvasti, sest krimiuudistes tegutseb järjekordne endisest narvakast autovaras, siis saavad narvakad kurjaks just selle autovarga peale, et too nende mainet rikub."

    Pro Narva tegevjuht, neli aastat Narvas tegutsenud Andres Toode arvab praeguseks, et enamikku narvakaid ei puuduta Narva ajaloolise keskuse taastamine absoluutselt.

    "Narva ajalugu on katkestuste ajalugu, uus kontingent, kes siia pärast sõda mobiliseeriti, oli suures osas kirjaoskamatu rahvas. Siia tuli ka väga palju kriminaase taustaga inimesi. Ei maksa arvata, et 60 aastaga, mis on möödas, kõik  muutuks."

    Raske öelda, kas see must pilt on statistiline tõde, mingeid narvakate meelsuse uuringuid ei ole ju tehtud.

    Omaette saareke

    Kui narvakatelt pärida nende identiteedi järele, siis tuleb pea alati vastus: olen narvakas ja see ei tähenda ei eestlast ega venelast. Kui meessõber kutsus Narva kosmeetiku Ljuba reisile Pärnusse ja Saaremaale, siis ütles ta: "Tule, ma viin sind reisile Eestisse!"

    Nii nagu side ülejäänud Eestiga on nõrgaks jäänud, ei kipu koostöö laabuma ka üle jõe asuva Ivangorodiga. Viieteist aasta jooksul on tehtud suurejoonelisi plaane: vabamajandustsoon; ühine veepark Narva jõel; traataiaga piiratud ühine kindlusekompleks, kus Eesti poolt tulnu saab ilma viisata ka Ivangorodi kindlusesse ja vastupidi.

    "Kümme aastat olen pidanud neid plaane kuulama, ei jaksa enam!" ohkab Eesti Raadio Narva korrespondent Juri Nikolajev.

    Narva muuseum peab küll tänaseni plaani Ivangorodi poolega koos UNESCO nimekirja kandideerida: üksi poleks kumbki küllalt unikaalne, aga üle jõe üksteist põrnitsevad eri ajastute kindlused kokku võiks ju tähelepanu äratada küll.

    Nii jääbki Narva ainsaks kasuks Venemaa lähedusest praegu üks üpris passiivne tõsiasi. Narva muuseumi ja Narva ajaloo tundja Toode suust oli seda küll veider kuulda, aga nii see kõlas: "Eks Narva suurim vaatamisväärsus ole meile ju teada -see on üle jõe paistev Venemaa."

    Hoolimata täiesti omaette olemisest ei lähe Narval hetkel üldse halvasti. Sel kevadel ennus tati k a Eesti lehtedes, et majandus läheb nüüd kohe Narvas ülesmäge: korterihinnad juba tõusevad, firmad viivad oma esindusi Narva ja uus Sillamäe sadam elavdab tööturgu. Uus liin Soomest peaks andma järgmisest suvest oma panuse ka turismi arengusse.

    * Autor tänab abi eest Jüri Moori ja
    Viktoria Ladõnskajat.



    Narva taastamise hetkeseis: teoksil projektid

    Turismiarenduse euroraha on lõpuks jõudnud Narva. 2003 saadi ligi 600 000 kroonine Phare grant, millega plaanitakse:

    Bastionid puhastada ja konserveerida, valgustada ja avada turistidele.Gloria bastioni puhastamiseks tuli kõrvaldada isetekkeline tiik ja selle alt üle 12 000 kuupmeetri pinnast. Kui õnnestub veel raha hankida, siis on "Bastionide ringi" projekti raames plaanis turistidele avada ka üks lõik neljakorruselisest Honori bastionist.
    Taastada linnuse Põhjaõu, kus järgmisel suvel avatakse kohvik vaatega Venemaale ja käsitöökojad. Direktor Andres Toode: "Kavatseme areneda pelgalt ekspositsiooni näitamise kohast multifunktsionaalseks ajalookeskuseks."
    Raekoja restaureerimine. Praegu on raekoja nägemine võimas elamus. Kaua tühjalt seisnud maja tegutses viimati pioneeride paleena. Nõukogulikke ruume kaunistavad tänaseni teatritruppide rekvisiidid jms. Originaalilähedasena on säilinud vaid võimas sihvakas torn ning kõrgete võlvidega keldrisaalid.


    Eesti Ekspress

    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein