Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    63 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Weissenstein
    ArtiklidSoome-Eesti arhitektuuriseminar Paides


    3. september 2006

    Sel reedel, 1. septembril 2006 toimus Paide raekojas selle viimane üritus enne maja remondi algust - soome-eesti arhitektuuriseminar.
    Seminari korraldas soome arhitekt Ritva-Liisa Pihlaja, kes on koostanud uurimistöö Järvamaa Nurmsi küla kohta ning tegemas samasugust Kareda küla arheloogilise ja miljöölise eripära kohta (vaata lähemalt siit).

    Seminar toimus Paide raekoja teise korruse saalis, osales 35 inimest, kellest enamik olid soomlased.





    Eesti esinejatest tegi Tallinn-Tartu maanteest ja Mäo sõlmest ülevaate Paide vallavalitsuse maanõunik Ando Pertmann.



    Uus, kavandatav maantee möödub Mäo keskusest edaspidi teiselt poolt. Üle Rakvere maantee rajatava viadukti alt pääseb mööda neljarealist maanteed Paide. Sillatsa ja Vodja jõe vahele on kavas rajada uus elamurajoon, mida hakkab läbima uus maanteed Sillaotsalt Mäosse. Kohaolijad avaldasid kartust, et kõigele positiivsele vaatamata ähvardab uus maantee jätta Paide linna senisest isegi suuremasse isolatsiooni. Ilmselt sõltub palju oskusest Paide linna huvides Mäo keskuse ära kasutamisest.


    Vaata suuremat plaani


    Paide planeeringuga seotud probleemidest rääkis linnaarhitekt Marje-Ly Rebas. Muuhulgas said küsijad selgust ka selle kohta, miks Paide ujula ja üks koolimaja on niivõrd kaugel linnakeskusest ning et uus, Pärnu tänava äärde rajatav spordikeskus sisaldab ka uut, kõigile linlastele avatud sauna. Juttu oli ka Paide ilusamaist hoonest, Posti 12 koolimajast, mis seisab siiani tühjana ja laguneb. Omanik on esitanud projekti, mille järgi ehitataks majja korterid, kuid muinsuskaitse ei ole seda heaks kiitnud, nõudes maja kasutamist ühiskondlikul otstarbel. Arvestades maja ajalugu ja tähtsust Paide linnale oleks tõesti tore, kui omanik sellega tõsiselt arvestaks.

    Soomest esines väga huvitava ettekandega prfessor emeritus Kaj Nyman (ettekanne esitatud allpool).



    Seejärel esitas huvitava improviseeritud mõtiskluse "Mälu ja arhitektuur" teemal professor Juhan Maiste.



    Paide vanalinnast ja miljööväärtuslikest aladest andis väikese ülevaate Rainer Eidemiller.

    Seminari lõppedes tegid soome külalised ka jalutuskäigu Paide vanalinnas.



    Paide vanalinnas märgati palju ilusat, palju lagunevad aga oli ka mõnda sellist, mille kohta esitatud küsimusele "kuidas seda oleks võimalik vanalinna keskkonnaga sobitada" vastati "sa võid näiteks silmad kinni panna" .
    Aga nagu ikka, vaatamata kõigele, mis siinse vanalinna kaotamiseks aja jooksul toimunud on, leidub meie linnas siiski väärtuslikku vana arhitektuuri, mis võiks linlastele senisest palju rohkem pakkuda just väärtusliku elukeskkonnana.

    Selliseid üritusi võiks Paides olla kindlasti rohkem, kus oma ala asjatundjad räägivad teemadest, mis Paide arengu jaoks olulised. Loodetavasti jätkub entusiaste ka edaspidi selliseid korraldama. Igatahes suur tänu pr Pihlajale ja kõigile osavõtnuile!


    Vt ka selleteemalist uudist


    -------------------------


    Professor Kaj Nymani ettekanne

    ARHITEKTUUR KUI TARBEKUNST



    Inimese elu kohta võib anda sellise määratluse: see on tegude summa. Elu on see, mismoodi me oleme harjunud asju tegema.

    Harva mõtleme, et meie tegevus on seotud keskkonnaga. Ja mitte keskkonna kui abstraktse elutingimusega, vaid meid ümbritsevate esemetega. Kõige tähtsamad neist on ehitatud – see on arhitektuur. Minu arhitektuurimääratlus on lai: arhitektuur on inimese viis ehitada oma keskkonda.

    Oluline osa inimese tegevusest on seotud arhitektuuriga, see on harjumuspärane ja sageli teadvustamata tegevus ehitatud keskkonnas. Arhitektuuri sügavaim tähendus ongi selles, et see on meile kõigile argielu. Minu arvates arhitektuur määratleb elu, selle tingimusi ja võimalusi.

    Peaaegu kogu meie tegevus on seotud nii või teisiti arhitektuuriga. Kui arhitektuur muutub, meie tegevuski muutub. Arhitektuur mõjutab inimest; ilma arhitektuurita poleks inimest sellisel kujul olemas. Arhitektuur on eluliselt tähtis.

    Arhitektuur annab maailmale olulise tähenduse – hea arhitektuur sügava tähenduse ja halb arhitektuur pealiskaudse tähenduse. Hea arhitektuur teeb meid sügavamõttelisemaks, halb pealiskaudsemaks.

    Kui arhitektuuri olemusel on nii suur tähtsus, tekib esmatähtis küsimus: kuidas defineerida head arhitektuuri?


    Keskkonna tarbijad

    Oleme harjunud mõtlema, et arhitektuur on arhitektide asi nii nagu maalikunst on kunstnike asi. Arhitektid teevad arhitektuuri oma tahtmise järgi ja annavad selle siis inimese kasutusse.

    Kui aga pidada arhitektuuri iga inimese elu keskseks osaks, ei või enam nõnda mõelda. Arhitektuur ongi selle kasutaja, mitte arhitekti asi. Ei ole olemas arhitektuuri esteetikat, mis elaks eraldi selle kasutamisest ja kasutajast. Esteetika lähtekohaks on selline elu, mis saab oma vormi kui arhitektuuri tarbija.

    Tarbija on arhitektuuri keskmes, isiksusena, sõltumata east, soost, ametist, teadmistest või tundeelust.

    Näen arhitektuuri ühena inimese keelena, nii nagu näiteks ilmed ja puudutused on inimese keel. Arhitektuur kui keel väljendab inimese suhet ümbrusega, kaasa arvatud muud selles ümbruses elavad inimesed.

    Arhitektuur on tänapäeval siiski nagu võõrkeel. Selles on sümboleid, mida tarbija ei oska seostada oma eluga. Need ei ole arhitektuuri kasutajate, vaid asjatundjate sümbolid. Sel juhul peame tõdema, et arhitektuur pole üldse mitte kasutajate arhitektuur.

    Suur osa sellest, mida nimetatakse arhitektuuriks, mida lausa ülistatakse kui ehituskunsti, jääb väljaspoole minu arhitektuuridefinitsiooni. See ei saa olla see hea, eluliselt tähtis arhitektuur, mida mina silmas pean. Kas määritlengi siis arhitektuuri liiga kitsalt, kuigi ütlen, et teen laia määritluse?

    Rahamaailma ümber ehitatud kultuuril pole midagi selle vastu, et inimesed võõrduvad oma keskkonnast. Vastupidi, kui ei kiinduta liiga, pole ka midagi selliste muutuste vastu, mida kapitali kuhjumine kaasa toob. Igalt stiiliperioodilt valitakse mõni ehitis kaitse alla, ülejäänud lammutatakse, et saada ruumi uuele rahapaigutusele. Pidevalt vahetuvad tooted õpetavad tarbijat eelistama vaheldust ja võõristama püsivaid väärtusi. Arhitektidel on oma esteetika, tarbijatel oma, ja mõlemad on pidevas muutumises.

    Arhitektuur kui rahavõimu manifest on ühiskonnale nii tähtis, et seda ei tohi kritiseerida. Aeg-ajalt küll hinnatakse väljavalitud objekte, aga mitte kunagi kasutamise seisukohalt. On sobimatu küsida, kas meie ümbrus on hubane.

    Ka tarbijad ei küsi seda. Ei küsi sellepärast, et kogemus ümbrusest on sajaprotsendiliselt kehaline, alateadvuslik. Ebamugavus avaldub ebamäärse tundena, mida ei osata ümbrusega seostada.

    Jääb tõdemata, milline osa inimeste argimiljööst on halb arhitektuur.


    Keskkonna tarbimine

    Arhitektuur on keel, mida ei või teadvustada. (Sellised on küll kõik keeled; näiteks oma kõne teadvustamine nõuab erilist tähelepanu.) Arhitektuuri on lihtne ignoreerida, nii nagu seda poleks olemaski, ja nõnda me tavaliselt teemegi. Olekski küll uskumatult koormav olla kogu aeg teadlik oma ümbrusest.

    Keel on siiski olemas vaid keelepruugis. Arhitektuur, nii hea kui halb, on olemas vaid kui seda kasutatakse. Arhitektuur on olemas teadvustamatagi, mõjutades seda mida teeme, tunneme ja mõtleme – mida oleme. Inimene ja tema arhitektuur, nii hea kui halb, moodustavad ühtse terviklikkuse. Linlane on osa oma linnast. Mitte planeerimine ja ehitamine ei loo linna , vaid selle loovad linlased, kes seal elavad (SS 89).

    Tarbimine on arhitektuuri keelekood: ”seadustekogu”, mis määratleb keele tähendused, jättes kõrvale kõik muu.  (HS 81). ”Tegevus annab meile tähenduse”, ütles Wittgenstein, pidades ilmselt silmas vaid verbaalset keelt, aga tema mõtted sobivad hästi ka arhitektuuri iseloomustamiseks (HS 95).

    ”Kõne saab tähenduse kasutusest”, on Wittgenstein ka öelnud (HS 179). Keele kasutamine on pidev keelemängudes osalemine. Wittgenstein nimetas keelemängudeks ”keele ja selliste toimingute ühtsust, kus keel leiab oma koha” (HS 177). Arhitektuuri kasutamine järgib oma keelemänge. Mängu iseloomustab teatud sotsiaalsus; eraldiolevatel reeglitel pole mõtet. Arhitektuuri keelemänge mängitaksegi tavaliselt koos nendega, kes keelemängust samamoodi aru saavad. Väljaspool keelemänge, arhitektuuri kasutamist, pole arhitektuuril otstarvet.

    Keelemängud saavad eheduse sellest, et nad on seotud teatud elulaadiga (seegi on Wittgensteini mõte). Lossis on teistsugune elustiil ja keelemängud kui talutares. Märkame, et arhitektuuri ei või kasutada kuidas juhtub, vaid teatud arhitektuur eeldab teatud keelemänge. Autosid eelistav arhitektuur ei sobi näiteks laste mängumaaks. See toob kaasa elustiili, kuhu laste õuemängud ei kuulu.


    Arhitektuur kui tarbekunst

    On tõepoolest esmatähtis, kuidas planeerida argiümbruse arhitektuuri. Mitmed, võib-olla paljudki arhitektid ütlevad, et on võimatu ennustada, kuidas inimesed tahavad oma arhitektuuri kasutada. On tõsi, et uuringutega seda välja ei selgita. Uuringutel põhinevad tulemused teevad planeeritavast keskkonnast ühekülgse ja hingetu – arhitektuur ei ole enam kunst. Arhitektid arvavad seetõttu, et neil on õigus pidada arhitektuuri oma kunstiks.

    Aga nagu oleme näinud, tarbija jaoks võib see olla halb arhitektuur. Arhitektuurikunst ei loo head keskkonnakasutamist, kui selle lähtekohaks on, et keskne isik kunstis on selle tegija ehk arhitekt, mitte kasutaja.

    Hea arhitektuuri loomine eeldab, et seda peetakse tarbekunstiks. Siis on kesksel kohal alati kasutaja.

    Mis on tarbekunst? See on kunst, mille lähtekoht on, et elu koosneb toimingutest, mis ühendavad inimese ja ümbruse, kui ta seda kasutab. Sageli peetakse tarbekunstiks ainult tarbeesemete kujundamist. Unustatakse, et kogu meie ehitatud keskkond koosneb tarbeesemetest. Arhitektuur on tähtsaim tarbekunsti vorm.

    Ainuüksi tarbekunstina võib arhitektuur edendada sellist keskkonnaksutamist, mis on kasutaja jaoks füüsiliselt vastuvõetav ja  meeldiv. Ja alles siis, kui ümbrus pakub kasutajale selliseid kehalisi kogemusi, tahab ta seal olla. Ei loom ega inimene või tunda end hästi, kui ümbrus pole meeldiv.

    Probleem on selles, et nagu öeldud, meeldivus on ebateadlik. Inimkeha kas tunneb end hästi või mitte, väljendada saab seda ainult kaudselt.


    Kas see on kunst?

    Arhitektid võrdsustavad ehituskunsti muude kunstidega ja peavad tarbekunsti sageli vähemtähtsaks, vähem “vaimseks”. Tegelikult ei saa öelda, et vaimne kunst oleks parem kui kehaline kunst. Võib-olla vastumeelsus tarbekunsti suhtes tuleb sellest, et tarbekunst samastub argieluga, ”õiges” kunstis aga tõustakse argielust kõrgemale. Tahetakse mõelda, et arhitektuur nagu muugi kunst raputab seda nautiva inimese lahti argipäevast, avades uusi maailmu tundmisele ja mõtisklemisele.

    Ja selline ju suur ehituskunst ongi, aga siiski mitte püsivalt. Võime hetkeliselt teadvustada meid ümbritsevad esemed, kas siis teravdades tähelepanu, nagu turistid teevad, või sellepärast, et suur kunst jahmatab veetlevuse või ainulaadsusega. Selline hetk pole kunagi pikk, aga võib küll korduda. Sel juhul on tegemist meeldivuse või mittemeeldivusega, mida just keha tunneb. Kui keha tunneb end hästi, hingki naudib, ning tekivad eeldused ”hingeliseks” kogemuseks.

    Kui nõustutakse minu ”laia” arhitektuurimääratlusega, mis on kui kõigi inimeste argielu ja mille põhjal hea arhitektuur on tarbekunst, tuleb pidada teisejärgulisks arhitektuuri ”hingelist” funktsiooni kui kultuuriväljendit, nii tähtis kui see mingil hetkel ongi. Arhitektuuri esmane kultuurifunktsioon on olla inimesele iga hetk selline ümbrus, ilma milleta inimlikkust poleks olemas – olla teadvustamatul viisil osa inimkeha ja seda ümbritseva keskkonna moodustatud tervikust. Arhitektuuri õnnestumine selle ülesande sooritamisel on inimkonna säilimise seisukohalt otsustava tähtsusega.

    Tarbekunsti vastased saavad nüüd vett oma veskile: olgu pealegi arhitektuuri roll eluliselt tähtis -  kunst see ei ole. Kunst on teadvuse kõrgeim vorm, see eeldab teadmisi ja kriitikavõimet. Kõigil inimestel pole pääsu kunstimaailma. Selline on tänapäeval üldine kunstikäsitus. Selle põhjal kunst kuulub kunstiasjatundjatele. Samamoodi arhitektide arvates arhitektuur on arhitektide asi.

    On olemas ka radikaalselt erinev kunstikäsitus. Selle lähtekoht on, et kunst kuulub kõigile ja on alati kuulunud. Kunst – musitseerimine, tantsimine, enda ja ümbruse kaunistamine – on normaalne, loomulik ja lausa hädavajalik kõigi inimeste jaoks (D33). Nõnda see on praegugi, kuigi võhikute kunstitegemine on sageli kohmakas, sest kunstioskajad tahavad pidada kunsti enda asjana ega aita oskamatut asjaarmastajat.


    Tarbekunst arhitekti tööpõlluna

    Oma ümbruse loomine on tänapäeval võimalik vaid vähestele. Seda tähtsam on, et ümbrus, mille arhitektid loovad inimese ”asemel”, tuleb olema selline, et kasutajad võtavad selle omaks. Tarbekunst lähtub asjaolust, et kunst sünnib alles siis, kui ta saab kuju kasutaja hinges. Arhitektuuri kogemine seda kasutades on tõeline kunstinauding.

    Nii nagu ”primitiivsed rahvad” on osa oma muusikast, tantsudest ja kaunistustest, oleme meie, ”tsiviliseeritud rahvad”, osa oma riietest, meikidest, tätoveeringutest, autodest, sisustusest – ja kogu ehitatud ümbrusest, kui see on hea arhitektuur. Kunst pole sel juhul mingi eraldi vaatlus- ja mõtisklusobjekt, vaid see on elu ehk meie ise (TK42/12).

    Nõnda võiks arhitektuur kui tarbekunst olla meie ”teine loomus”. Arhitektil, kes tahab seda teostada, pole kasutada muud kui kunst. Teadmiste kogumine ja loogiline mõtlemine ei aita pikalt. Arhitekt kunstnikuna peab leidma oma hingest need ehitusvormid, mis soodustavad hubase keskkonna kasutamist.

    Kui on tõsi, et inimestel nagu teistelegi elusolenditel on aegade alguses moodustunud eriline keskkonnasuhe, milles arhitekt kui kunstnik on asjatundja, siis võibki arhitekt oma rollis õnnestuda. Selline ongi tarbekunsti lähtekoht. See usub, et suhe keskkonnaga on kõigil üsna sarnane, ja arhitekt tunneb selle ära. Kui ta saab oma osaga hakkama, võib igaüks intuitiivselt tunda, et tema kehale meeldib selles keskkonnas olla. Kui see pole kunst, mis siis on!

    Arhitektuur kui emakeel saab tarbekunstis uue sisu: keel ise on kunst, luule (HS 134/186-8).

    Tänapäeva kunstimõiste juurde kuulub kriitika – kriitika kunsti väljendamise suhtes. Kultuuri väljendajana kunst on harva kriitiline, samuti arhitektuur. See tunnustab kultuurinähte ja artikuleerib nendega kriitikavabalt. Mõeldakse, et kõige tähtsam on luua uut.

    Seevastu arhitektuur kui tarbekunst suhtub kriitiliselt sellesse kultuuri kuhu ta kuulub. Tarbekunstki väljendab oma aja nähtusi, aga tähtsam kui luua uut, on jätta vanastki alles see, mis on ammustest aegadest olnud inimestele hea. Tarbekunst mõtleb alati, kas inimlikkus teostub. Selline on hea arhitektuur.


    Tõlkinud: Ingrid Sepp

    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein