Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    83 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Weissenstein
    ArtiklidTahaksin vastupropagandat

    Ilmar Raag
    30.12.2005
    Eesti Päevaleht


    VAJA on vastupropagandat üha võimsamale poliitpopulismile ja kommertsreklaamile.
    Hiljuti reageerisid “õigesti mõtlevad“ Eesti kodanikud eluterve umbusuga teatele, nagu hakkaks haridusministeerium riikliku väärtusprogrammiga Eesti väärtusi kujundama. Kahtlane tundus see, et projekti arendatakse ühe riiki esindava ministeeriumi all, kuna riigilt just nagu ei oodatagi enam mõistlikke ideid, ja samuti meenutas väärtusarengu programm liigagi palju irvhammaste lemmikuks kujunenud “Welcome to Estonia“ projekti.

    Päevaleht kutsus appi eetikaprofessor Margit Sutropi ja veidi hiljem sai sõna ka Ülo Vihma, kes mõlemad rõhutasid, et inimesele peaks ikkagi jääma võimalus ise endale väärtusi valida. Õige. Ainult et kui me usume, et praegu ei mõju inimestele mingi suunav kommunikatsioon ja nad rakendavad ka hambapastariiuli ees oma vaba tahet, siis oleme küll naiivsed. Kui me eeldame, et päevast päeva toimiv poliitpopulism, kommertsreklaam jm kommunikatsioon mõjutab kas või veidigi inimeste käitumist, siis ei ole küsimus mitte riiklikus väärtusprogrammis, vaid kodanikele alternatiive pakkuvas vastupropagandas.


    Rohkem alternatiivseid ideid

    Jah, ma olen nõus, et tänases Eestis võib iga riiklik väärtusprogramm haledalt läbi kukkuda, aga tahan siiski selgitada, miks ma sooviksin, et ühiskonnas liiguks rohkem alternatiivseid ideid.

    Eesti kodanik on päevast päeva räige väljapressiva propaganda mõju all. See propaganda jutlustab rahakulutamise tagajärjel saabuvast isiklikust õnnest. Jutt on loomulikult tarbimisühiskonna jätkusuutlikkuse ideoloogiast, mida me ehk ei peakski hukka mõistma. Piisab ka mõistmisest. Tarbimisühiskonda on individualism struktuurselt sisse kirjutatud, sest just see põhihoiak on tarbimise mootor. Tarbimine on omakorda üks majanduskasvu mootoreid jne.

    Kui me vaatame meid ümbritsevaid reklaamisõnumeid, siis erinevad need üksteisest väga väikeses ulatuses. Peamiselt on juttu isikliku seksapiili või elumõnu suurendamisest, millele variatsioonina lisatakse kohustus pakkuda sedasama ka oma lähedastele. Viimane teema on eriti aktuaalne jõuluajal.

    Kui nüüd mõelda ühiskonnas ringlevatele ja väärtusi kujundavatele teksti alternatiividele, siis märkame, et tarbimisühiskond ei saagi müüa kogukonnatunnet ega ühiskondlikku mõtlemist. Arendades majandust, mille osaks on mingi toote müümine, ei saa eraettevõtja lihtsalt kutsuda lõpptarbijat üles kulutama kogu kogukonna peale, sest sellisel juhul ei pruugiks see raha tulla ettevõtjale tagasi. Turumajanduse tunnuseks on muuhulgas ka eraettevõtjad, kes võistlevad selle nimel, et raha tuleks just nende ja mitte kellegi teise taskusse, ning vastutasuks lubavad lõpptarbijale isikliku hüve kasvu. Selline ühiskond soosib personaalset suhet toote esindaja ja kliendi vahel, mis ühtlasi süvendab individualistliku mõtlemise kanalit. Isegi kui ühiskonnas on nn dissidentlikult mõtlevaid inimesi, jäävad nende sõnumid alati marginaalseks, sest nende väärtused tähendaksid liiga suuri muutusi kogu ühiskonna toimimises.

    Taolise tarbimisühiskonna stuktuursest toimest tuleva väärtuskujunduse esimeseks ohviks langeb demokraatia, sest keskmine parteikampaania eeldab, et valija mõtleb ka poliitikas samamoodi nagu igapäevases tarbimisrutiinis ehk siis vaid isiklikule heaolule. Tarbimisühiskonnas on poliitilise populismi domineerivaks jooneks isikliku materiaalse heaolu lubadused, mille tunnuseks on kõige otsesem valija rahakotti raha pakkumine. Paljud kodanikud juba ongi selle ajupesuga kaasa läinud ja käituvad nii poeleti kui ka valimiskasti ees ühe mõttemalli järgi. Sama mõttemall, mida süvendavad ühelt poolt nii kodanike eraldiseisev individualism kui teiselt poolt ka poliitikakujundajate künism, tähendab laiema ühiskondliku taustaga protsesside kui liiga keeruliste teemade valijatest võõrandumist. Ehk veel kord: kui inimene on harjunud mõtlema tarbimiskeskselt ehk opereerides ainult mina ja perega, siis on riiklikud teemad talle loomulikult liiga rasked.


    Rahvusliku infovälja kaitseks

    Mõnes mõttes võiks taoline silmakirjalikkuse ja võõrandumise demokraatia ka toimida, sest ametnikud kehastaksid siis Platoni riigimudelist tuttavaid filosoofe, aga õnnetuseks ei ole meie demokraatia veel piisavalt võõrandunud. Poliitikud on mingil määral ikkagi seotud individualismipõhise populismiga, mis nõuab enda müümist valijatele, kes omakorda suudavad mõista ainult lühiajalises perspektiivis kiiret kasumit ja välistavad suuremat pilti silmas pidavavad pikemaajalised strateegiad.

    Kui palju on meie seas neid, kes teadlikult distantseeruksid taolisest individualismist? Usun, et iga teine lugeja suudab teadliku analüüsi korral leida endas ühiskonnaga arvestava kodaniku. See aga ei tähenda, et me juba järgmisel hetkel ei käituks Pavlovi koerana vastavalt ühiskonnas domineerivale propagandale. Just sel hetkel toetaksin mina vastupropagandat. Midagi sellist, mida praegu kuuleb kõige tihedamini mittetulundusühingutes, aga mis jääb oma infomassilt nõrgaks.

    Ma sooviksin meie kogukonda väärtustavat vastupropagandat ka siis, kui näen, kuidas Eesti rahvuslikku infovälja kujundavad välismaised määrajad. Ma ei poolda ksenofoobiat, aga niisamuti ei suuda ma uskuda, et kui keskmine eestlane saab vaadata ka 16 vene ja 14 ingliskeelset telekanalit jne, siis kujundavad selle Eesti kodaniku väärtusi ainult kolm eesti kanalit. Kas me saame täna ütelda, et eestlasel on oma seisukohtade kujundamiseks suur valik objektiivset informatsiooni? Olles nii mõneski valdkonnas informatsiooni sees, ei saa ma puhta südametunnistusega kinnitada, et keskmine Eesti kodanik on üle igasugusest manipuleerivast propagandast.

    See öeldud, annan ma endale ka aru, et riiklik väärtusprogramm võib põhja kõrbeda just sellesama populistlik-poliitilise pinnase tõttu, mis loodab saavutada lühikeste kampaaniatega kiireid tulemusi. Niisamuti on suur oht, et ettevõtmine taandub vanamoeliselt jämedakoelise ajuloputuse tasemele, millel on soovitule vastupidine tulemus. Ometi on vähemalt teoreetiliselt võimalik neid ohtusid vältida. Laias laastus on kogu küsimus selles, kuivõrd me suudame mõelda oma kogukonna keskselt, sest ainult siis sünnivad loomulikul kombel näiteks keskkonda kaitsvad ja teadustegevust arendavad otsused, mis ei luba kiiret individuaalset kasu. Kuidas me õieti kujutame ette Eesti elu aastal 2020? Milliseid otsuseid langetavad inimesed siis hetkegi mõtlemata just oma automaatse väärtussüsteemi baasil?


    Ilmar Raag, vabakutseline kodanik

    EPL

    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein