Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    21 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Rainer
    ArtiklidReferaat rahvasoost - baltlastest, kes kahe sõja vahelises Eestis elas omaaegse ja omalaadse Orduriigi traditsioonide vaimus

    30. märts 2005
    www.terramariana.ee


    Lühike kokkuvõtlik ülevaade hõimu 700-aastasest ajaloost.
    Baltlased ehk "balti parunid" on saanud tavapäraseks üldnimeks selle hõimu pärilikule aadlile, suguvõsadele, kes kuulusid Tallinna, Riia, Miitavi (Jelgava) ja Arensburgi (Kuressaare) rüütelkondadesse nelja halduspiirkonna - Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa - pealinnades.
    "Balti parunid" on saksa ristirüütlite järeltulijad, kes 13. sajandi algul hakkasid Baltikumi tungima, "võites paganaid, neid vägivaldselt ristida lastes ja maad enda alla heites". Hansa kaupmehed, kes asusid kauplemiskohtadesse, panid aluse linnade kodanikkonnale. Saksa rüütlid jagunesid tasapisi üle kogu maa, kindlustusid iseseisvate feodaalisandatena mõisates ja ühinesid pikapeale, alaliste kokkupõrgete käigus välisvaenlasega ning lõplikult "rahustamata" põliselanikkonnaga, nn. Orduriigiks, omapäraseks riiklikuks moodustiseks, mis Gustav Vasa surma ajal moskoviitide tormilainete all kokku varises. Tallinn ja selle ümbruskond andsid end seepeale Rootsi kaitse alla.
    Poolteise sajandi jooksul olid nn. Läänemereprovintsid peaaegu lakkamatu võimuvõitluse objektiks venelaste, poolakate, taanlaste ja rootslaste vahel, kes kõik neljakesi ühtevalu neid maid hirmsamal kombel laastasid. Alles siis, kui provintsid lõpuks Venemaa kätte langesid, kaotades oma sõjalise puhverala iseloomu, võis alata Baltikumi ja baltlaste tõeline õitseng. Peeter Suur ja tema järglased kasutasid baltlaste saksa kultuuri täiel määral ära Vene riigielu kõikidel aladel.

    Ka pärast orduriigi langust olid baltlaste haldusorganid säilitanud ulatusliku autonoomia. Keiserlike kuberneride all, kes päerinesid balti aadli enda ridadest, võisid nüüd nii linnade kodanikkonnad kui ka maa-aadli rüütelkondlikud organisatsioonid areneda omamoodi suhteliselt sõltumatuteks vabariikideks keset autokraatlikku Venemaad. Neli rüütelkonda ainult varaka aadli seast valitud maapäevadega ning linnade magistraadid ja kodanluse gildid jätkasid kõikidest piirangutest hoolimata tegutsemist omamoodi sisemiste haldusorganitena, kuni nii rüütelkonnad kui ka kodanike "vabariigid" Vene revolutsiooni ja pärisrahvaste moodustamise käigus hävisid.

    Ei ole päris õige näha "baltlastes" ainuüksi ja lihtsalt sakslasi. Isoleeritus emamaast, veresegamine võõrastega, "koloniaalelu" alistatud rahvaste hulgas ja lõpuks ligi sajandipikkune võitlus elu ja surma peale ründava panslavinismiga vajutas hõimule aja jooksul keskkonna pitseri. Hoolimata saksa emakeelest, tundub olevat põhjendatud rääkida omaette rahvusest väga selge välise ja sisemise eripäraga. Välismaised elemendid assimileerusid kiiresti, rootsi suguvõsad nagu Krusenstiernad, Samson-Himmelstiernad, Stiernhielmid - "rootsi luule isa" Georg Stiernhielmi. Tartu Ülikooli rector magnificus'e järeltulijad -, Stenbockid, Guldenstubbed, Baggehuvudid, Wetterstrandid, Hasselbladtid jne. saksastusid juba Rootsi võimu ajal ja tavaliselt juba teises põlvkonnas.

    Balti paruneid, väga tugevate tüüpiliste joontega rahvasugu iseloomustab isiklik sarm, armastusväärse käitumise "laisser aller" ja loomulik sundimatus.

    Kõige iseloomulikum baltlastest maaviljelejaile oli peaaegu harras armastus isadelt päritud maa, kodukoha vastu. Saksa loosung "Dienst an der Heimat" - altruistlik kodumaa teenimine - oli esimene neist suurtest nõudmistest, mille esitasid "tõelisele balti aadlile" nii tema ise kui ka teised temasugused. Aadliku positsiooni ühiskonnas hinnati eeskätt tema valmiduse järgi teenida üldist asja. Aadlivalitsus - eriti Eestimaal - oli arvatavasti Euroopa kõige odavam valitsus. Samahästi kui kõik avalikud ametid alates rüütelkonna pealikust või maamarssalist (rüütelkonna juhid), maanõunikest (provintsihaldurid), ringkonnadeputaatidest (maanõunike abipealikud) ja teistest täitsid oma tööülesandeid kui "Dienst an der Heimat" honoris causa ja palka sai ainult kantseleipersonal. Seda, kes üritas kõrvale hoida seesugustest töörohketest ülesannetest, mis sageli olid seotud ka üsna tuntavate esinduskuludega omaenda taskust, ei peetud "väärikaks aadlimeheks".

    Aadliringkondades olid kõik võrdväärsed, tiitlist hoolimata. Kui oli vaja rakendada mingit järjestust, siis toimus see rüütelkonna nimekirja kandmise aja järgi.

    Mõisaomanike paljud obligatoorsed ametiülesanded sundisid väga paljusid noori paruneid kas Tartus või välismaa ülikoolides eeskätt juurat või majandust õppima. Need õpingud avasid tee ka Vene riigiametitesse. Vene diplomaatias, sõjaväes ja tsiviilhalduses oli alati olnud tugev balti element kuni kõrgeimate tippudeni välja. See oli "nooremate poegade" tee ülerahvastatud kodukohast välja laia maailma.

    19. sajandil andis Läänemereprovintside süvenev venestamine baltlastele rikkalikult võimalust näidata, et ristirüütlite ja hansakaupmeeste järeltulijais leidub veel elujõudu, julgust ja ohvrimeelt. Baltlased taandusid ainult samm-sammult ja ainult vägivalla ees, kuid oma ebahariliku kohanemisvõimega ja diplomaatilise paindlikkusega õnnestus parunitel siiski maad ja rahvast halvima eest kaitsta. Kuni lõpuni jäid nende organisatsioonidele alles üsna laialdane kultuurautonoomia ja hulk ühiskondlikke haldusfunktsioone.

    Aadliorganisatsioonide, mõisnike ja pärisrahva suhetest

    Eestlased ja lätlased olid 18. sajandil langenud peaaegu samale sotsiaalsele tasemele, nagu oli maaelanikkond päris-Venemaal ja talurahvas peaaegu kogu feodaalses Euroopas. Kuid tolle aja sotsiaalse mõõdupuuga mõõtes teostasid balti parunid oma võimu alamate üle eluterve patriarhaalsusega, mis oluliselt leevendas rahva rasket saatust.

    Just balti aadliorganisatsioonid surusid Vene valitsuse visast vastupanust hoolimata 1810. aastatel läbi pärisorjuse kaotamise Läänemereprovintsides – pool sajandit varem kui päris-Venemaal. Peale selle kehtestasid nad 1860. aastatel renditalude päriseks ostmise õiguse ning mõlema põhjaliku agraarreformi rahastamine toimus nende endi kulul.
    Baltlased andsid tõuke ka Läänemereprovintsides eestlastele ja lätlastele omakeelse kultuuri tekkeks.

    Rüütelkonna organisatsioonid lõid ja finantseerisid eesti- ja lätikeelseid rahvakoole, kui Rootsi aja uuenduspüüdlused olid ammugi minema pühitud. Kirikutes jutlustati pärisrahva keeles. Balti organisatsioonid ei ajanud kunagi põliskeelte hävitamise poliitikat.

    Et õigesti mõista omapäraste sotsiaalsete ja rahvuslike probleemide tekkimist Baltikumis, tuleb meeles pidada, et nende maade elanikud olid baltlaste sissetungimise ajal veel kirjaoskamatuse staadiumis ja nende kultuuri polnud mingil moel kirjalikult fikseeritud. Vaevalt võis loota, et ristirüütlid, kellega koos tuli suur hulk oma aja Euroopa kõrgeima vaimse ja materiaalse kultuuri esindajaid, oleksid vahetanud oma keele alistatud maade arenemata murrete vastu, millel puudus kirjakeel. Uued isandad ei surunud maha põlisrahva keelt ja põlisrahvas eo ipso ära lõigatud kõrgemast haridusest ja riigiteenistusest. Kuid edasijõudmise eelduseks sai isandarahva keele ja kultuuri omaksvõtmine. Ülalöeldu õigsust tõestavad tugevad eeti la läti vere lisandused balti hõimus. Saksa nimede taga on peidus rohkem eesti ja läti algupära, kui võiks arvata.

    Ühe maa eksklusiivne ülemkiht on harva ilmutanud sellist vastupanujõudu karmile saatusele ja nii erakordset võimet eluohtlikest majanduslikest ja sotsiaalsetest vapustustest hoolimata end jälle heale ja lugupeetud positsioonile üles töötada. Baltlased ja "balti parunid" olid ka eesti ettevõtetes sageli majanduslikult vastutavates ametites.

    Baltlased on jäänud Läänemereprovintside põlisrahvastele hindamatu pärandi. See üldise ühiskonnakultuuri edumaa, mille baltlaste võim tagas Läänemereprovintsidele, võrreldes päris-Venemaaga, sai kindlaks aluseks, millele eestlased ja lätlased võisid hiljem ehitada oma rahvusriigid.
    Hoolimata suhteliselt ajanõuetega kohanemise võimest jõudis baltlaste roll Euroopa piirivalvurina lõpule, kui eesti ja läti rahvas olid saavutanud niisuguse rahvusliku küpsuse, et võisid luua oma riigid ja võtta Lääne kultuuri eelposti ülesanded enda peale.

    Missugust olulist ühiskondlikku tegurit baltlased neis maades kuni piiririikide sovetiseerumiseni endast kujutasid, seda märgati alles siis, kui nende väljrändamine 1939. aastal jättis ühiskonnatervikusse tohutud lüngad. Viimase "paruniga" kadus Baltikumist üks vana õilis kultuur.

    Eestlaste, baltlaste ja venelaste välised erijooned

    Daamide rahvuslik eripära selle järgi, kuidas reageeriti, kui nende ees ust lahti hoiti.

    Naine, sageli üsna pikka kasvu, rangevõitu hoiakuga, reserveeritud ükskõikse pilguga tänavaelu suhtes ja tumedat värvi rõivas, sarnanes ta mõnel määral Rootsi kadunud kuninganna Victoriaga ühes või teises vanuses. Mitte alati kaunid, ent peened näojooned osutasid vanale kultuurile ja teatud vaimsusele. Isegi neil juhtudel, kui elu materiaalne vaesumine oli lasknud tema välimusel pisut tolmuda, reetis tema kuju teatud tabamatut miskit. Sellele naisele oli tänav ainult ühendustee, mis viis ettenähud sihile. Lahti hoitud uksel, vastas ta viisakale tervitusele jäiga kuklapainutusega, vahel isegi vaid kerge silmavärahtusega, nagu oleks tegemist lähedase argitutvusega. See oli baltlanna.

    Teine naistüüp tuli mööda tänavat jõuliste, pisut ebaühtlaste sammudega, oli küll moekalt riides, kuid moe viimase sõnaga jäi sageli kimpu. Nii nägu kui ka rõivastus veidi liiga värvikad. Sageli hea kehaehitusega, harva graatsiline. Tihtipeale tugevate sääremarjadega. Ta jäi iga poeakna taha seisma või vaatas vähemalt möödaminnes oma peegelpilti. Lahti hoitud uksest purjetas ta sisse, nagu ei teakski, et avatud uks tähendab viisakust. Temast jääv mulje oli: hea tervis, kehaline vitaalsus ja tugev parfüüm. See oli eestlanna.
    Kolmas hõljus nagu haldjas, vaatles kõike ilma peatumata, tervitas lakkamatult paremale ja vasakule, oli pealaest jalatallani värvikalt, kuid maitsekalt riides. Isegi võimas make-up ei mõjunud ebameeldivalt. Teda iseloomustas kunstipärasus ja kerge lohakus. Avatud uksel tõstis ta särava silmapaari otsekui meeldiva üllatuse ees, keskendus kõige võluvamaks tervituseks kogu ülakehaga, pehmelt, meeldivalt, libises mööda nagu tantsijanna ja saatis möödumisel veel ühe pika kannikesekarva pilgu üle õla. Just nagu öeldes: seda kohtumist ei unusta ma iialgi. Kui parfüümilehk poleks olnud nii hingemattev, oleks daam olnud hullutav. See oli venelanna.
    Mehed olid niisama iseloomulikud.

    Kõrget kasvu tugevad kujud, mis pikkuse tõttu mõjusid saledana. Maajunkrud ja rittmeistrid ühes isikus. Kübarad üldiselt alati liiga väikesed, sageli rohelised, sule või mägikitse sabatupsuga kaunistatud. Rõivad olid valitud justkui juhuslikult, kuid neid kanti loomulikult nagu ihunahka. Käed alatasa mantlitaskusse topitud, jalutuskepp käerandmel rippumas. Naisi tervitasid nad peaaegu valvelseisanguga või vähemalt kogu ülakeha pöörates. Need olid baltlased.
    Kui kohtasite härrat musta riidekasukaga, must kõvakübar pisut kuklas, jalas punase villase voodriga kalossid, pisikeste sammudega tippimas, siis võis kihla vedada, et kuulub eestlaste ülemisse kümnesse.

    Venelane – pikk, sihvakas, pisut ükskõikse lõdva hoiakuga. Väikesed korralikult pügatud vurrud, mõnikord ka hoolitsetud suurvürstihabe. Säravad sõrmused, käevõrud, lipsunõelad ja brelokid. Sageli veidi lõhnastatud.

    Baltlaste sisemistest eripärasustest

    Eestlaste ja venelastega saavutasid turistid küllalt kergesti kontakti. Külalislahkus oli kõikides Eesti ringkondades suur. Baltlased elasid seevastu seevastu liiga rangelt suletud elu, et välismaalane, kellel polnud usaldusväärset esitlejat, oleks võinud nende eraellu pääseda.. Pärast suuri poliitilisi ja sotsiaalseid vapustusi olid need ringkonnad harjunud valvel olema ning võtma viisaka, kuid pisut reserveeritud hoiaku võõraste suhtes, kes enne põhjalikult läbi katsuti, enne kui nad seltskonda sisse lasti.

    © Terra Mariana 2002
    ctm@hot.ee

    Terra Mariana

    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein