Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    32 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Crassus
    ArtiklidEesti iseseisvuse tunnustamata vereohvrid

    13. november 2004
    Raul Salumäe,
    Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu liige


    Kõikide kurjade aegade kiuste on Paides, Reopalu surnuaias kuni 1998. aastani püsinud enam kui kolmveerandsaja aasta vältel puutumatuna Esimese maailmasõja aegne Saksa sõjameeste matmispaik.
    Nüüdseks (artikkel on kirjutatud 2000. aastal) on selle ühishaua vahetusse naabrusse tekkinud värske tsiviilhaud, mida on nii kirjutatud kui ka kirjapanemata reegleid eirates asutud matmisplatsina laiendama otse sõdurikalmude peale. Taoline laiutav hoolimatus ümbritseva suhtes sunnib tahes-tahtmata tõstatama valusaid küsimusi meie rahva õrnukese ajalooteadvuse ja -kultuuri kaitse ja teadvustamise vajadustest.

    Hallil graniitkivil on saksakeelne kirje: "Den Heldentod fürs Vaterland starben San.-Gefr. Bruno Weske, Jäger Oskar Schulze, Fritz Andert, Ernst Küttner. Gefallen am 28/II 1918 bei St. Johannis, kämpfend für die Befreiung Estlands". Eesti keelde tõlgituna oleks kirje sisu järgmine: "Isamaa eest surid kangelassurma sanitaargefreiter Bruno Weske, laskurid Oskar Schulze, Fritz Andert, Ernst Küttner. Langenud 28. veebruaril 1918 Järva-Jaani all, võideldes Eestimaa vabastamise eest."


    Eesti või Eestimaa?

    Mida mõista kivil leiduva sõna "Estland" all - kas tsaariaegset või Venemaa veebruarirevolutsiooni järgset kubermangu või hoopis neli päeva enne Reopallu maetud sõjameeste langemist Tallinnas välja kuulutatud iseseisvat Eesti Vabariiki? Tuleb au anda selle monumendi püstitajaile, kes suutsid selle kirje sõnastada nii, et rahuldust sobiva tõlgendusvõimaluse üle võiksid tunda kõigi kolme tähenduse pooldajad. Iseasi on siinjuures see, kas meie rahvas on veel enamgi kui kaheksakümmend aastat pärast oma saatuses pöördelist tähendust omanud sündmusi valmis tunnistama Saksa relvajõudude üliolulist osa Eesti omariikluse sünnis.

    1917. aasta novembris (vkj. oktoobris) Venemaal toimunud pahemradikaalide võimuhaaramise ja legitiimse Vene keskvõimu likvideerumise tulemusena sai Eestimaa kubermangu ajutisest maanõukogust (Maapäev) kõrgeim riigivõimu õiguslikku järjepidevust kandev institutsioon Eestis, kes oma võimu teostamisel sai loota 1917. aasta aprillis Vene armee koosseisus moodustatud eesti rahvusväeosade toetusele. Olukord Peipsi järve ja Väinamere vahel jäi siiski üpris kahemõtteliseks. Pahemradikaalid üritasid tsiviilvõimu teostada nii rahumeelsete kui ka vägivaldsete meetoditega. Samas olid eesti rahvusväeosad ühed vähestest võitlusvõimelistest üksustest, keda oli võimalik vastu seada selleks ajaks juba Riia linna ning Saare- ja Hiiumaa vallutanud Saksa vägedele.

    Eestis tekkinud sisepoliitilise patiseisu ületamine sai võimalikuks tänu teljeriikide ja Venemaa vahel peetud Bresti rahuläbirääkimiste katkemisele. Riigivõimu õiguslikust järjepidevusest lähtuvate poliitikute koostööd koordineeris Maapäeva vanematekogu, kuid rahvuslike jõudude juhtivatest tegelastest omas toimuvast parimat ülevaadet ilmselt siiski I eesti polgu komandör, polkovnik Ernst Põdder. Saanud piisava ajavaruga teada sakslaste peatse mandriletungimise kavadest, läkitas polkovnik Põdder Haapsalust üle jää Saaremaale nii rahvusväeosade kui ka Maapäeva volitusi omanud saadikud Eduard Alveri ja Oskar Mamersi.


    Eesti omariiklust sepistati ka Kuressaares

    Ööl vastu 18. veebruari 1918. a. jõudsid Alver ja Mamers Kuressaarde, kus leidsid eest heatahtliku vastuvõtu Saksa Põhjakorpuse juhataja kindral von Seckendorfi enda poolt. Saadikud andsid kindralile üle pitseeritud kirja polkovnik Põdderilt ja kinnitasid ausõnaga, et I eesti polk Saksa vägedele pealetungi korral vastu ei hakka, vaid astub pärast mõningate mitteusaldatavate isikute kõrvaldamist Saksa riigi teenistusse.

    Ernst Põdderi kirjas sisaldunud teave osutus vägagi mõjusaks. Sakslased loobusid algsest pealetungiplaanist Pärnu suunas ning asusid marsile üle Haapsalu Tallinna peale. Haapsalus asunud I eesti polgu võitlejad desarmeerisid naabruses kaitsel olnud venelaste väeüksused ning tagasid senistele vaenuvägedele takistamatu läbipääsu.

    Ühes mandrile tunginud Saksa vägedega jõudsid 21. veebruaril taas Haapsallu ka eestlaste saadikud Alver ja Mamers. Nende poolt Kuressaares üle antud kirja sisu kohta heidab valgust von Seckendorfi poolt Põdderile saadetud kirjas sisalduv lause: "Olete oma lubadusele vastavalt astunud oma rügemendiga minu käsutusse sihiga, et minu korralduste järele enese kätte võtta rahu alalhoidmist Eesti territooriumil."


    Tallinna jõudmisest teatasid sakslased ette

    22. veebruari hommikul jõudis Tallinnas paiknenud III eesti polgu komandöri Peeter Kannu kätte kiri ühelt Saksa oberstilt, milles teatati saksa vägede jõudmisest Tallinna kas 24. veebruari õhtul või 25. veebruari hommikul ning paluti linnas selleks ajaks kaitse ja julgeolek tagada. Sisuliselt tähendas see kiri sakslaste pealetungiplaani avaldamist eesti polkudele, millest võib järeldada, et Eesti omariikluse väljakuulutamisse suhtuti kui mitte just poolehoiuga, siis vähemalt mõistvalt.

    Eesti rahvuslaste tegevus leidis Saksamaal kõige kõrgemal tasemel äramärkimist. 23. veebruaril võttis keiser Wilhelm II vastu varem Saksamaaga ühendamist palunud Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna esindajad, teatades neile oma vägede sissetungimisest Mandri-Eestisse ning ka I eesti polgu liitumisest kodumaa vabastamiseks bolshevikest. Kahtlemata nõrgendas see teade Balti aadli niigi mitte eriti kindlat positsiooni Saksa keisri silmis veelgi.


    Eestimaa, Eesti ja eestlaste vabastajad

    Paraku osutusid sakslaste alluvusse astunud eesti rahvusväeosad esialgu arvatust tunduvalt vähem võitlusvõimeliseks. Vaatamata Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele ei suutnud enamik siinsete rahvuspolkude alamväelastest näha Saksa keisri sõjameestes eestlastele liitlast. Sagenesid deserteerumised, sajandeid püsinud seisuslikest vastuoludest sünnitatud rahvuslik vaen sakslaste suhtes aitas kaasa äärmuspahempoolsete meeleolude levikule.

    Kujunenud olukorras oli Saksa väejuhatus sunnitud 1918. aasta märtsikuu teisel poolel endised Vene armee eesti polgud laiali saatma. Küll aga jätkas senistest relvastatud formeeringutest tegevust juba 1. oktoobril (vkj. 18. septembril) 1917. a. asutatud Omakaitse, mis okupatsiooniaja lõppedes sai aluseks 11. novembril 1918 tegevust alustanud Kaitseliidule.

    Eestlastest iseseisvuslased saavutasid omariikluse väljakuulutamise samahästi kui ilma endapoolsete vereohvriteta. Reopalu surnuaia nüüdseks hooletusse jäänud sõdurite kalmukünka juures oleme tunnistajaiks ajaloolisele paradoksile. Need neli meest tulid Eestisse enda tahtest sõltumatult Saksa keisri sõdalastena ja oma isamaa huvide eest võideldes. Samas on nende antud vereohver hindamatuks panuseks meie rahva enesemääramisõiguse väljalunastamisel. Nende meeste mälestus vääriks iseseisvuspäeva pärgadepaneku aegu iga-aastast meelespidamist. Selle ühishaua taaskorrastamine peaks olema Järvamaa riigi- ja omavalitsusasutuste aukohus.


    Miski on mäda meie rahupaikades

    Paraku on viimaste nädalate vältel just Järvamaa näite varal selgeks saanud, et Eesti seadused matmispaiku inimliku sõgeduse eest ei kaitse. Seetõttu saab riigi- ja omavalitsusasutuste jätkuva ignorantsuse korral loota vaid Eesti ja Saksamaa vahel mõne aasta eest sõlmitud, sõjahaudu puudutava kokkuleppe kaitsvale toimele. Oleks siiski ääretult meeldiv, kui Reopalu surnuaeda haldavad asutused leiaksid suuremat skandaali ootamata võimaluse kõnealuse matmispaiga taaskorrastamiseks ning 1998. aastal surnud ning seletamatul kombel just Reopalu surnuaiale maetud Mari Vahteri omaksed lõpetaksid oma vastkujundatud perekonnakalmuga sõdurihaudadel laiutamise.

    Probleem ei ole ju tegelikult vaid ühes matmispaigas vaid kalmistukultuuris tervikuna. Miski on siin mäda ja ilmselt mitte üksnes viimsesse rahupaika toodud säilmed. Sillaotsa kalmistul avalikkuse ette tulnud skandaali läbi on järvakad teinud algust probleemi teadvustamisega. Kahtlemata pole viimastel nädalatel esilekerkinud probleemid omased üksnes Paide linnale, küll aga võiksid Järvamaa pealinna ametivõimud kasutada nüüdseks surnuaedade ümber tekkinud tähelepanu ära selleks, et esimesena Eestis alustada tegusat võitlust hauaplatsidega hangeldamise vastu.


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein