Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    6 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Weissenstein
    UudisedEestimaa südame atakk – pöörased Paide linnas

    Margus Kiis, kriitik
    Postimees
    13. juuli 2004


    Paidelased on aja jooksul jõudnud harjuda kõigega. Et igal aastal vorbitakse nende linnas juurde mingeid kummalisi paekivimonstrumeid. Et igal suvel tulevad mingid imelikud tüübid ja teevad (üpris vaikselt) imelikke asju – perfoormantseid.
    Aga mitte midagi säärast, mis algas laupäeval kell 15 linnapea enese argliku kõne ja pseudokeskaegses riides mehe lastud pauguga ning pidi kestma 15.30ni. See polnud enam «moodne kunst», vaid pommi plahvatamine raskete psüühiliste häiretega patsientide bussi all otse linna liiklussõlmes!

    Valges särgis aluspüksteta neiu (Marita Tatsi) hüppab tulerõnga sees ja karjub meeleheitlikult appi. Läbilõikava ja vaibumatu sireeni saatel jookseb kohale paljaste tagumikega (Non Grata) kiirabibrigaad ja hakkab hoopis ühele kanderaamil lebavale paljale mehele kuppe panema.

    Üks ametimees joonistab (nagu politsei laipade asukoha fikseerimiseks) asfaldile kehaprofiile (Remo Randver «Tahad või mitte/Want it or not»), asjalik härra püüab paberitükkidest asfaldile moodustada sõna ASI (Enn Tegova «Rainbow»), samas lähedal joonistab pikajuukseline (Erki Kasemets) kriidiga asfaldile salapäraseid numbriridasid.

    OK, see võib olla isegi vajalik. Aga muu?

    Ümar onu kannab endise järjekindlusega papist loomamaski ja vehib piitsaga (Andrus Joonas «Kollane huntmees, osa 40»). Sõge soomlane sööb sodi (Teija Kotipalo «Valge III»), tema kaasmaalased (Jaana Kokko ja Aune Kallinen) kirjutavad pikki paberiribasid midagi täis – «Reading as prehearsa».

    Punases kleidis nudipäine naine esitab kivi otsas seistes pateetilisi kõnesid (Liisa Yoga Reitel «Kodumaa-temaatiline Lydia performance»). Kaks tüüpi (Pomshiva ja Obinitsa) marsivad kiivritega varustatult ringi ja taovad trumme. Meesterühm (FLÜ) kisub end paljaks ja teeb muid tükke.

    Kaks noort mähivad üksteist pikkadesse jõupaberisiiludesse (Taavi Kuri ja Pille Vassar «Mis juhtub kui kunstiteos hakkab tegemise käigus elama!»). Kunstnik (Karol Kallas) teatab: «I’m not an artist!»

    UFO-primadonna moodi olend kannab kiludest tehtud kleiti ja räägib midagi mögafoni (Bille Neeve «Kuus tuhat naist»). Prillidega propagandist deklameerib oma eelmise partei seksuaalpoliitilisi hüüdeid ning pritsib spermat – tegelikult keefiri – (Andres Keil «Murrame häbi!»).

    Kamp saldejumse (Kriss Zilgalvis, Karoga Uzvilk, Kristaps Puce, Zane Matule) riputab end puude vahele ja topivad kõik kohad Läti lippe täis. Ilus pikk naine lõikab ära oma kaunid lokid ning kleebib need munaga kohtadesse, kust naised tavaliselt karvu eemaldavad (Mari Sobolev «Diskreetsus & puhtus»).

    Platsi ühes otsas loobitakse puutahvlisse aheldatud neidu mudaga (Liina-Jaanika Seisler «Ametniku surm»).

    Teises küljes on kaks naist (Jane Remm ja Regina Viljasaar) posti külge seotud – alguses kallab kamp mõnitajaid (Hando Tamm, Kaarel Vulla, Evelyn Müürsepp ja John Grzinich) nad šampanjaga üle, nende eeskuju järgib keegi paidelane Coca-Colaga (IBUR «Vaikelu»).

    Kaks neiut müüvad avalikult puust valerahasid (Anu Lüsi, Eneken Maripuu «Toodame kunsti!»).

    Igale poole üritab segadust juurde lisada Arkadi Plastovi nimeline neokommunistlik rühmitus FAŠIST LENDAS ÜLE – näiteks jooksevad nad sinimustvalge lipuga ringi ja karjuvad.

    Umbes kell 15.20 tabab kärarikast platsi kummastav vaikus. Kõik vahivad jahmunult pikka valget limusiini, mis on ootamatult sündmuspaigale veerenud. Sealt hüppavad välja kaks sadomasoriietuses naist, veepüssid käes ja marsivad kuhugi. Limost pusivad end õue ka noormees hallis ja blondiin punases lakknahas. Sehkendavad midagi ja poevad autosse tagasi.

    Seitsmemeetrine kolakas hakkab ümber Paide keskplatsi ringitama, reisijad katuseluugist lehvitamas. Kõik vaatavad, mokk töllakil.

    Nii keerutabki see valge staarikäru, kuni kõigil on selge Pink Punki sõnum «KUNST ON LAHE JA POPP».

    Ja kell saab 15.30.

    Kogu seda tohuvabohu vahib platsi äärest oma voodist pealt üks habemik mees, kelle kõrval silt «HIV-NEGATIIVNE. 100.-». Just temale, Taave Tuutmale, oli tulnud pähe idee panna poolsada inimest poole tunni jooksul korraga performance’it tegema.

    Tuutma (endine) naine on aga ei keegi muu kui tuntud kunstiorganisaator Mari Sobolev, kellel on vaja reklaamida oma uut, Köleri-nimelist Positivistlikku Kunsttööstuskooli.

    Selleks käivitati nädalapäevad kestnud kunstietenduste sari, mis kulmineerus Paide hullusega, kohapealseks eestvedajaks taas Jaak Salmar koos Miia Rubise ja Kristo Hirvsooga. Nüüd võib meenutada banaalset tõika, et geniaalsuse ja hulluse vahel on väga ähmane piir. Kui seda üldse ongi.

    Ka kunsti ja mittekunsti vahel on ähmane piir, eriti Paides (kus pealtvaatajad on sageli kõige omapärasemad kunstnikud). Ametlikule kunstiüritusele järgnes segase seltskonna ekspromptõhtu Olav Ehala klaverimänguga Vallimäel ning öö täis diskot, vihkamist ja armastust Eestimaa südames.

    Postimees

    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein