Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    21 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Siit saad meile saata oma artikli või kuulutuse.


     
    Postitanud Weissenstein
    ArtiklidHea linn. Linnakeskuste visioonide otsingud Eestis

    25. november 2003
    Tõnu Laigu, Eesti arhitektuuri ajakiri "Maja"


    Hea linn on protsess, kus inimesel meeldib elada ja arengutes osaleda. Heasse linna tuleb inimesi aina juurde. John Friedmann räägib hea linna neljast sambast, mis tagavad hea elukoha, jõukohase tervishoiu, tulusa töö ning korrastatud sotsiaalse elu. Kuid siinjuures ei saa mööda vaadata linnaruumist, mille mõju inimesele on kui “keemia” armastajate vahel.
    Eesti linnad on loomuliku ja totalitaarse maailmanägemuse segu. Linnaruum on kujunenud kunagiste järjepidevate arengute, klassikaliste, stalinistlike või vabaplaneeringuliste struktuuride, tsoneerimise ning insenervõrgustike juhuslikust koosmõjust. Enam kui kaks inimpõlve on mõeldud pigem süsteemile kui inimesele. Tulemuseks on palju unustatud alasid, ebaloogilisust ja ruumikonflikte, mis sageli asetsevad päris linna südames. Ühene järgnevus on kadunud. Kuidas minna edasi? Kuidas leida universaalne põhimõte hea linna ehitamiseks?

    Umbes viis aastat pärast taasiseseisvumist hakatakse aktiivselt otsima linnades uusi arenguprintsiipe. Sovjeedi aegsed linnalahendused jäävad ajale jalgu, tärkav kapitalism ei soosi uue terviku tekkimist. Valminud on  Põhjamaade demokraatlikul kogemusel põhinev planeerimise seadusandlus. See kirjeldab ja reguleerib planeerimise protsesse, kuid ei anna vastuseid, milline peaks olema linnaruum. Sootsium vajab uusi sümboleid, märke ja struktuure, rahvuslikke ja poliitilisi tähiseid, et tõestada enesele uut korda. Linnad vajavad arenemiseks kinnisvarahoobasid. Saadakse aru, et ühe maja kavandamise ja ehitamisega soovitud tulemust ei saavuta.

    Siis avastatakse keskkonna kavandamise näol uus võimalus. Tõsi küll, algselt on see orienteeritud looduslikule keskkonnale, kuid nihkub tasapisi urbanistliku ehitatud keskkonna poole. Aina enam usutakse, et planeerimine suudab linnas korrastada lisaks füüsilisele ruumile ka sotsiaalseid ja kaudselt ka majanduslikke suhteid. Vaistlikult tajutakse, et majanduse areng sõltub soodsast kultuuritaustast linnas. Maaomand toob esile era ja avaliku ruumi tähenduse. Aimatakse, et platsid, väljakud ja pargid omavad suuremat sisu kui lihtsalt platsid, väljakud või pargid – nad on sümboliteks ja sotsiaalsete tähenduste vahetamise kohaks. Kasvav autode arv sunnib ümber mõtestama tänavate ja ühenduste tähendust. Jalgratast hakatakse pidama tervisliku ja keskkonda säästva liiklusvahendi sümboliks. Linnakultuuri mõistet hakatakse eristama tavapärasest kultuurikäsitlusest. Taasavastatakse Edgar Kant.

    Planeerimine muutub elujõuliseks pärast seda, kui poliitikud ja omavalitsused leiavad seose poliitika ja planeerimise vahel. Samas avaldavad taiplikumad arendajad omavalitsustele survet, et planeerimise abil omandada vabadel aladel – kas südalinnas, parkides või muudel “magusatel” väljakujunenud keskkonnaga piirkondades – hoonestusõigusega maad. Põimuvad poliitiline tahe ja pragmaatiline kasusaamine. Omavalitsejad on kimbatuses ja ei oska midagi tarka ette võtta, kuidas erakapitali survele vastu seista. Sageli võetakse vastu vildakaid otsuseid. Osatakse jagada maad, kuid puudub ruumiline nägemus uuest linnaruumist. Siit saab alguse utoopia võidukäik planeerimises. Lootused pannakse arhitektidele. Arhitektist saab visionäär. Geograafist ja sotsioloogist saab teoreetik. Teooria võetakse üle peamiselt Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast, mille maaletoojateks on soomlased (Jauhiainen, Lagerspetz, Ruoppila, Lehtovuori). Nägemuste elluviijateks saavad eesti arhitektid.

    Ühes asjas on aga linnad justkui kokku leppinud. Tajutakse, et kõigepealt tuleb tegeleda linna keskosaga. Pole mõtet arendada äärealasid, kui linna süda on arengutel jalus. Arvatakse, et korrastatud keskosa suudab käivitada arenguid kaugemal. Usutakse, et kesklinn saab olla teljeks korrastatud linnaruumile, sotsiaalsele korrale ning poliitilisele likviidsusele. Omanäolist kesklinna nähakse linna kui terviku identiteedi tähenduses, mis omavahel konkureerivatesse linnadesse meelitaks rohkem inimesi ja raha. Euroopast samale loogikale kinnitust otsides võib ära tunda Berliini, kus suurem osa arendamise rahast on suunatud keskosa väljaehitamisesse. Aastatel 1997–1999 vallandub Eesti linnades keskosade kavandamise ja lahtimõtestamise buum. Sellele aitab tõsiselt kaasa Eesti Kultuurkapital, rahastades peaaegu kõiki ruumilise planeerimise võistlusi. Erinevad linnad satuvad erinevatele teedele.

    Utoopiatega tegelevad enamasti need linnad, kus ei nähta lähitulevikus võimalusi ja raha keskosade arendamiseks. Ent tahtmist on just niipalju, et kujundada nägemus tulevasest linnasüdamest kas arhitektuurivõistluse või planeeringu abil. Samuti linnad, kus on raha, kuid puudub tegelik tahe ja arusaamine midagi tõsist ette võtta. Nendes piirdutakse üksnes visiooni tekitamisega. “Utoopia linnad” on Tõrva, Räpina, Tallinn, Jõgeva, Põlva, Võru, Loksa, Valga, Narva. Siin kujundatakse nägemus heas usus, et ehk kunagi tulevad ka võimalused saadud ideede realiseerimiseks. Erandiks on Rakvere, kus arhitektuurivõistlus saab linna keskosa väljaehitamise aluseks.

    Teised linnad on “tõsised linnad”, kus eestlasele omase jonniga aetakse omaenese asju. Üldjuhul on siin tegemist osavate linnaarhitektidega, kes on ise püüdnud linnas kõik paika panna. Nendeks näideteks on Tartu, Pärnu, Viljandi, Haapsalu, Otepää, Keila, Tapa, Paldiski või Sillamäe. Ühesõnaga enamik. Erandiks on Kuressaare, kus reaalseks jäädes on leitud võimalusi ka lennukamateks ideedeks. “Tõsistes linnades” korrastatakse linnaruumi pragmaatilisel moel tasa ja targu. Kesklinna tihendatakse aja jooksul uute hoonetega vastavalt võimalustele. Mõnikord toimuvad ka mõttetalgud või arhitektuurivõistlused, mis piirduvad vaid lokaalsemate ülesannete lahendamisega.

    Kumb tee on õigem, otsustavad linnakodanikud ise. Selge on see, et parima tulemuse saab siis, kui linnaga tegeletakse aktiivselt ja jõuliselt, nii nagu see on juhtunud Rakveres või Kuressaares. Hea linn on protsess, kus inimesel meeldib elada ja arengutes osaleda. Heasse linna tuleb inimesi aina juurde. John Friedmann räägib hea linna neljast sambast, mis tagavad hea elukoha, jõukohase tervishoiu, tulusa töö ning korrastatud sotsiaalse elu. Kuid siinjuures ei saa mööda vaadata linnaruumist, mille mõju inimesele on kui “keemia” armastajate vahel.


    1997-2003 tehtud linna keskosade planeeringud:

    Tõrva kesklinna võistlustöö, 1997. Autorid Tiina Tuulik, Kaire Rjadnev. Seis: Tõrva läheb pankrotti.

    Räpina keskosa võistlustöö, 1998. Autorid Margit Mutso, Katrin Koov, Madis Eek, Reio Avaste. Seis: seisab rahapuuduse taga, plaanitakse ehitada purskkaev ja veidi on ehitatud parklaid.

    Rakvere keskosa võistlus, 1998. Autorid Villem Tomiste, Ott Kadarik, Veronika Valk. Seis: võidutööga arvestatakse ja kõik toimub selle kohaselt, koostatud ka uue platsi detailplaneering.

    Tallinna Vabaduse väljaku võistlustöö, 1998. Autorid Andres Alver, Tiit Trummal, Veljo Kaasik. Seis: detailplaneering kehtestamisel.

    Seminar “Tartu sündiv südalinn”, 1999. Organisaator Toomas Paaver. Seis: seminarist ei ole tõsisemat tagasisidet.

    Jõgeva keskosa  võistlustöö, 1999. Autorid Ahti Kooskora, Erki Ristoja. Seis: autoritega sõlmiti leping, 2001 kehtestati detailplaneering.

    Põlva keskosa võistlus, 1999. Autor Toomas Paaver. Seis: algne keskse linnapargi idee on muutunud, osaliselt on see kujunenud ärimaaks ja võitja on teinud osalise detailplaneeringu. Üldkontseptsioon tänaseks kadunud.

    Võru kesklinna võistlustöö, 1999. Autorid Rene Valner, Hanno Grossschmitdt, Kalle Komissarov. Seis: võitjad tegid detailplaneeringu, mis ka kehtestati.

    Valga kesktänava võistlustöö, 1999. Autorid Andres Siim, Kristel Ausing, Jan Skolimowski. Seis: töö ei läinud edasi.

    Loksa keskosa detailpaneering, 1999. Autorid Tõnu Laigu, Hindrek Kesler. Seis: detailplaneering kehtestamisel.

    Narva keskosa planeeringu võistlustöö, 2001. Autorid Inga Raukas, Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe. Seis: detailplaneering kehtestamisel, takerdunud liiklusprobleemide ja maaomandi küsimuste taha.

    Narva Kangelaste prospekti ja Tallinna mnt. ristmiku planeerimise võistlustöö,  2002. Autor Erik Nobel (Taani). Seis: töö ei läinud edasi.

    Kuressaare Keskväljaku planeerimise ja kujunduse ideekonkurss, 2003. Autorid Maria Pukk, Ivar Lubjak. Seis: töö läheb tõenäoliselt edasi.


    Allikas: Eesti arhitektuuri ajakiri "Maja"

    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein