Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Negelini kroonika (I)

    NK 5 - Kuidas Paide maha jäeti ja suure ohu kätte sattus kuni foogt selle jälle tagasi walwata wõttis

    » Negelini kroonika e...
    » Negelini kroonika a...
    » NK 3 - Milline oli ...
    » NK 4 - Kuidas algas...
    » NK 5 - Kuidas Paide...


    Järwa foogt oli nüüd Paidesse tagasi tulnud, niisamuti 7. juulil Järwa aadlimehed Rakwerest, lisaks ka pärnulased ja maasilinlased koos ühe lipu sulastega. Siis, pääle Tartu äraandmist, saatis ordumeister Wõnnust Järwa ja Rakwere foogtidele kirja, et kuna Tartu on “munga” poolt ära antud, tuleb igaühel oma linnust hoolega walwata ja kui nad näewad, et ei suuda seda kaitsta, siis tuleb neil wäega ära tulla, et koguneda hiljem ja katsuda kokku koondatud jõuga käes hoida suuremaid kohti kuni abi saadakse mõnelt liitlaselt, et siis koos maa jälle wabastada. Järwa foogtile oli määratud minna esmalt Pärnu.

    Pääle Tartu allaandmist, tuli 19. juulil palju ratsanikke, sulaseid, kodanikke, naisi ja lapsi Tartust Paidesse, kes Tallinna suundusid ja kogu oma wara, kodu ja majapidamise Tartusse olid pidanud maha jätma. Needsinatsed tõid Paidesse kuuldused waenlase suurest wägewusest ning et moskowiit selsamal päewal wõi igatahes järgmisel wäewõimuga Paidesse tulewat ja kindluse ära wõtwat. Seda jutustasid nemad õige kurwal ilmel ja pisarates ning kiirustasid siis minema Tallinna poole. See tekitas palju hirmu Paide kodanikes ja sinna warju tulnud talupoegades, kellest mõned pagesid jälle sohu, kuhu olid tehtud wanad salateed, mis wiisid warjatud kohtadesse, kuhu ammusest ajast pakku oli mindud. Teised wõtsid kaasa selle, mis said ja läksid kaasa tartlastega Tallinna. Bramede perekond oli kahewahel mida teha aga et mitmed nende sõbrad ütlesid, et nemad pigem tugewa kindluse pääle loodawad ja et ka Schmerten lasi nüüd kaheksa ratsanikku wahti panna ja wäepääliku ja sõjasulaste päälikud enda juurde sõjanõu pidama kutsus, siis usaldasid paljud paidelased kohale jääda.

    Schmerten pidas nüüd oma päälikega kindluses nõu, millisel moel Paidet wenelaste eest kaitsta suudetakse. See arupidamine kestis kaua aga siis pidi ta wäepäälike päälekäimisel tunnistama, et mitmed foogti mehed sõjaretketega hukka olid saanud ja päälikud ütlesid, et Paide kindlus olewat liiga suur, et seda selle wähese hulgaga kaitsta saaks ja moona ei olnud ka selleks, et siin piiramisele wastu panna. Siis loeti weel ordumeistri käsku, mis kirjaga oli saadetud Paidesse, ja nii pidi foogt tegema otsuse, et minna Paidest ära. Pärnulaste ja maasilinlaste salgad koos oma päälikega ja mõned ordumeistri ratsamehed ja sulased jäid kindlusse, osad sellepärast, et nende lahkumine rohkem aega wõttis, osad selleks, et walwata kindluse warustust kuni wenelane juba ligi on. Foogt aga wõttis oma wiis teenrit ja läks kolme falkooniga Pärnu nagu käsk oli, kuhu talle elatis oli ette nähtud ja kuhu tema pere ja wara juba warem wiidud oli ja jättis mahajäänud päälikele käsu korraldada linnakodanike kaitset, kuni need kindlatesse kohtadesse warju on saanud minna.

    Asi läks aga nii, et sellest asjast linnakodanikud mitte teada ei saanud, nii et neile foogti kadumine suureks üllatuseks tuli. Sellest tekkis jutt nagu olewat foogt hirmu pärast Paidest põgenenud. Foogti mehed pidid küll korraldama linnakodanike walwe kuni need linnast lahkuwad aga linna jäänud pärnulaste ja maasilinlaste salgad, kellele nüüd lisandusid Tartu alt tulnud sõjasulased, kes olid omal häbitul kombel kõikjal oma teel rüüstanud ja prassinud, nüüd kindlusse tungisid, mis nüüd lahti oli ja ainult wäheste foogti sulaste walwata ja hakkasid siin prassima. Sõid ja jõid siin wiina ja õlut, wõtsid kaasa igasugust tarbewara, nende hulgas palju poolarkebuuse, hellebarde, pikkpiike, tina, liha ja muud mida wähegi tahtsid ja jätsid siis kindluse jälle tühjalt maha ja läksid edasi Tallinna ja teised ära Pärnumaale. Foogti sulased ei saanud selle jõugu wastu midagi ja kui nüüd kindlus oli paljaks warastatud ja täiesti sõjameestest tühjaks jäänud, ilma et need oleksid täitnud oma kohust, milleks nad foogt nad jättis ja korraldanud linnakodanike rettu pääsemise, siis olid kindluses ja linnas täieline segadus. Siis läksid pea kõik linnakodanikud minema oma naiste, laste ja waraga ja põgenesid metsadesse ja küladesse, kus nad arwasid kindla koha olewat ja jätsid omad kodud ja majapidamised linna maha. Ainult paarkümmend inimest jäi linna alles. Wist nende põgenejate kaudu lewis nüüd kuuldus, et Schmerten on arguse pärast kindluse maha jätnud, mis mitte õige polnud. Wist sai ka sel ajal käima jutt nagu oleks foogt oma kuulsa ametiketi, mida kõik ihaldasid, sinna kindlusse ära peitnud, nii et hilisemal ajal seda paljud otsimas on käinud. Minu arwamist mööda ei ole aga see lugu tõsi waid rohkem usun mina seda, et foogti määratu wara oli ordumeistri juurde toimetatud, kustkohast see lõppeks Poola kuninga waranduste juurde jõudis. Igatahes tõsi oli see, et see kindlus, mida muidu oleks olnud wäga raske wõtta, oleks nüüd wõinud kergesti wenelaste saagiks langeda, kui neid kaswõi wähe oleks siia tulnud. See oli üks wäga ohtlik olukord, kuhu siis Paide sattus. Need Paide kindluse sõjasulased ja teenrid, kes weel kohale jäänud olid, nägid nüüd, et asjad selle kohaga wäga halwaks läksid ja läksid Pärnusse foogtile ja teistele isandatele järele, et rääkida, mis juhtunud oli. Ja nüüd tegid nemad Pärnus hoopis otsuse tulla Paidesse tagasi ja üheskoos siin kas ellu jääda wõi surra. Ja nii nad siis tegid ja nii tuli foogt oma meestega Paidesse tagasi.

    Aga kuuldus Paide mahajätmisest oli kahjuks siiski juba lewida saanud, nii et ka Põltsamaa maha jäeti 22. juulil ja põlema süüdati ning ka Wiljandi kodanikud omast linnast lahkusid. Liiwimaa oli aina armetumaks jäämas, suur hirm oli kogu maal ja lisaks tülid kõigi wahel: kodanikud süüdistasid ordut, et see ainult prassib aga mitte sõdida mõistab ja eestlased ordumehi, et need küll rahwast koorida oskawat aga mitte kaista, nii et Järwas talupojad koguni kaks ordumeest surnuks lõid. See kõik ei teinud ordut mitte tugewamaks nii et kui wenelane nüüd oleks siin liikunud, oleks tal olnud kerge neid uhkeid kindlusi niisama kergelt omale wõtta.

    1558. aasta juulis püüdis Läänemaa aadlimees won Mönnighusen saada Tallinna Taani krooni alla aga kui Taani wana kuningas selle wastu huwi ei näidanud, tahtis Mönnighusen enda kätte wõetud Toompea lossi müüa Tallina linnakodanikele, kuid raad ei olnud nõus ostma. Lõpuks tuli won Kettler, kellega ka Wigala aadlik Uxküll kaasas oli ja wõttis Tallinna kindluse enda kätte, et see ikka ordule kuuluks. Aga enne kui see Mönnighuseni Liiwimaale palju segadust toonud tegu sel wiisil lõpetatud sai, saatis Mönnighusen 1. augustil saadikuga kirja Paide foogtile ja ka Wiljandi ja Pärnu, et nemad omad kindlused Taani kroonile loowutaksid, sest kogu Liiwimaa olewat tema sõnul Taani kuningale üle antud. Schmerten, kes oli nüüd tulnud tagasi Paide kindlusse ja püüdis selle kaitset korraldada, kutsus kokku mõned Järwa aadlimehed ja laskis järele kuulata, mida Wiljandis sellest asjast teatakse. Wiljandi komtuur ja koadjuutor Kettler andis aga teada, et Mönnighuseni jutt on tühi ja et seda ei maksa uskuda. Siis saatis ka Paide foogt Mönnighusenile kirja, et kindlus kuulub ordule ja tal pole mingit woli seda kellelegi teisele looowutada, ei moskowiidile ega tema sõbrale Taani kuningale. Pärast seda kirja sai Kettler warsti Taani kuningalt teate, et Mönnighusen tegtseb ilma tema wolituseta ja nii käiski Kettler Tallinnas ja wõttis selle linna jälle ordu alla.

    Kui nüüd wenelased nägid, et plaanid Liiwimaad ordu käest ära wõtta ei läinud korda, hakkasid nad jälle rohkem pääle rõhuma ja wõtsidki 5. augustil Laiuse ära.

    Sel ajal oli suurem osa paidelasi läinud rettu Mäo taha Wodja wakuse mitmesse külasse, mille lähedalt metsadest warju loodeti saada. Sääl oli Johan Brame oma ema ja wendadega selle Mattsi juures, kellega juba linnas turupäewadel nad sõbraks saanud olid. Sääl oli weel teisigi paidelasi, nende hulgas Hans Bare, Paide ehitusmeistri poeg, kes Johaniga sama wanust oli. Siis oli palju waidlemisi, et mida mõtelda Schmertenist, kellest arwati, et see on põgenenud ja kindluse ja linna maha jätnud, teised jälle olid saanud kuulda, et foogt on kindluse tagasi wõtnud. Wähe oli neid, kes ordut enam usaldasid, selles olid nii sakslased kui eestlased sama meelt ja mõned lausa awalikult arwasid, et peaks Tartu kombel end suurwürsti alla heitma, et siis saaks jälle rahus siin maal elada. Sest Paide linn oli weel rüüstamistest jäänud puutumata, enamik kodanike maju terwed ja nii loodeti, et endine elu wõiks jätkuda kui ainult moskowiidiga rahu teha. Siiski oli sinna tulnud ka mitmeid talumehi põhja poolt Järwast, kes olid näinud neid hirmutegusid, mida moskowiit oma tatarlastega sääl korda oli saatnud ja need arwasid, et nüüd kus ordust enam abi pole ja wenelanegi talumehi aina tapab, tuleb wana kombe järgi relwad wõtta ja maa oma kätte saada. Sellised talumeeste salgad hakkasid nüüd kaswama ka Järwas, nagu see hiljem Läänemaal ja Harjuski oli. Nii oli sääl erisugu arwamisi aga neid, kes weel ordu pääle lootsid ja Liiwimaad iseseiswana arwasid püsima jääwat, oli õige wähe.

    Siis tuli teade, et wenelane on Paide pääle tulemas. Mõned paidelased põgenesid nüüd linna tagasi, kuhu oli ka mujalt mõned perekonnad oma majadesse tagasi tulnud. Teised pagesid jälle metsadesse ja rabadesse laiali. Wenelased tulid Rakwere poolt Mäo poole ja käisid läbi ka Wodjalt, kus mõned sakslased kinni wõeti, kes ära ei jõudnud põgeneda. Nende seas oli ka mõned Paide poisid, kes oli kätte saadud karjamaal, nende hulgas ka Hans Bare. Poisid oli wenelastest wäga ehmunud, kui nägid lehkawaid ja metsikuga olemisega ratsamehi, kellest mitte keegi raudturwist ei kandnud nagu ordus kombeks oli, waid ainult naha ja paksu riidega kaitstud olid. Wene ratsameestel olid wäikesed hobused, kelle pääl nad kõrgel istusid ja sedasi wibudega hästi lasta said. Aga ordumeeste ratsemeeste wastu oli selline wägi õige jõuetu. Wangid wõeti kaasa, kui Paide poole liiguti ja püüti teada saada kindluse ja linna kohta. Mõned lasksid end parem peksta aga ei rääkinud muud, kui eemalt linna kohta niigi näha oli. Hans Bare aga, rumal noor poiss, oli wäga ehmunud ja kartis wäga ja andis siis wenelastele täädust selle kohta, milline kindlus on ja kes seda sees kaitsewad. Sellest said wenelased kinnitust, et seda kohta mitte hõlbus enda kätte pole saada.

    8. augustil jõudiski waenlase wägi, mis kaheksa tuhat meest suur oli, Paide lähedale Mäo ümber, kus kõrgemad kohad olid, sest Paide ümbruse soodes neil ilma juhita mitte kerge polnud edasi saada. Säält saatsid nad wanale Schmertenile kindlusse kirja, et see kindluse nende kätte annaks, siis pääsewat kõik eluga nagu Tartuski. Foogt ei wastanud selle pääle midagi, nii et selliseid teateid wenelased lasksid weel mitu korda kindlusse toimetada, nii kirjas kui suusõnal, nii wene kui saksa keeles. Wiimaks pakkusid nad, et kui Schmerten alla annab, jätawad nad talle Albu mõisa, mis foogtile kuuluski aga mille nüüd wenelased oli ära wõtnud, nii et see wõib talle eluks ajaks koos kõigi maadega jääda. Kui foogt seda kirja konvendisaalis luges, sai ta wihaseks ja laskis lõpuks neile wastu kirjutada, et kindlust ära ei anta ja temal pole kawaski wenelastega millegi üle läbi rääkida.  Pääle seda laskis foogt wiia Pika Hermanni otsa mõned suurtükid ja moona järele wedada, sest sellist ilusat kõrget torni teistel Liiwimaa kindlustel mitte ei olnud ja sellest oli näha kaugele, kuidas wenelased püüdsid leida teed kindluse juurde ja kuidas nad troppis Mäo mõisa juures olid ja sellest edela pool kõrgematel küngastel, nende hulgas suurema leeri üles pannud Froidenbergi mäele. Säält tornist oli näha, et kui wenelased olid foogti teate kätte saanud, siis hakkasid nad suure wäega Mäo mõisast linna poole, üle tammi liikuma. Nüüd andis Schmerten käsu ja sakslased hakkasid Pikast Hermannist wenelaste pihta ägedasti suurtükkidest tuld andma, nii et see palju kahju tekitas waenlase wäes ja palju mehi nende hulgas hukka said, kelle arwu ei wõidudki teada saada, sest kuuma suwe pärast põletasid wenelased omad surnud kohe Froidenbergi mäel ja Mäos. Sellesama mäe peal asusid ka hiljem wenelaste leerid ja sinna oli ikka kombeks nende mehigi matta, nii et sinna wiimaks nende poolt ka kiwihunnik selle asja mälestuseks jäeti. Sellest surnute põletamisest läks kahjutuli laiali, nii et wiljapõldudele wäga suurt kahju tegi. Aga sel korral kui sakslased kõwa tuld andsid, lahknes moskowiidi wäge kohe. Üks osa neist läks hommiku poolt läbi soode ja rabade ringiga Mündi mõisa alla, et säält lõuna poolt linnale ligi tulla. Teine osa wõttis aga selle poisi, Hans Bare, kes suurest hirmust oli juba neil palju täädust andnud ja nüüd meelitamise pärast karusnahka oli pandud, endaga kaasa ja käskisid teed näidata, kuidas läbi märja maa linna sisse saada. See Hans Bare juhtiski wenelased siis otse üle Lühikese silla linna, mis täiesti kaitseta oli. Kolm wenelaste würsti läksid oma meestega selle juhtimise pääle linna sisse ja hakkasid seda siis koledal kombel rüüstama ja põletama. Üks teise järel pandi põlema kodanike maju ja lõhuti neid metsikult, kuni kõik maha põles. Need, kes linna olid tulnud, langesid nüüd kõik waenlase kätte ja löödi suuremas osas ka maha ja Hans Bare pidi seda kõike waatama. Üks sepaemand oli end hirmu pärast peitnud oma majas suurde leiwaahju, et moskowiitide kätte mitte langeda aga kui tema maja põlema pandi, siis põles ta omaenda ahjus sinnasammasse, nii et need jumalakartmatud tatarlased kõwasti naerdes tema õnnetu põlenud ihu ahjust wälja tõmbasid. Linnamüüri lõunawalli ääres oli Paide hospidal, kuhu olid jäänud paljud haiged, keda Katariina kiriku nunnad rawitsesid. Kõik need löödi wenelaste poolt samamoodi säälsamal maha ja kellelegi ei antud armu. Seda kõike pidi nägema foogt ja tema mehed kindlusest ja ei saanud teha midagi, sest neid oli sääl wäga wähe, kui ainult püüdsid tuld anda suurtükkidest. Et aga wenelastel sel korral suurtükke kaasas polnud, ei saanud nad tugewa Paide kindluse wastu midagi, waid ähwardasid hiljem tagasi tulla. Siis, kui nende wägi läbi soode jälle tagasi läks ja sääl riwikorras segi läks, said mitmed wangid põgenema. Et wenelased wihas olid, et kindlus wõtmata jäi, ja Hans Barest enam kuulda ei tahtnud, siis jooksis see rumal poiss teiste wangide juurde ja nii mindi koos mahapõletatud Paidesse. Wenelased aga läksid tagasi rüüstates ja tappes kogu Järwas, ainuüksi Karinus maha lüües üle saja inimese, noori ja wanu.

    Nüüd tulid mitmed paidelased tagasi oma mahapõletatud linna ja foogt laskis Hans Bare kinni wõtta. Tema üle mõisteti linnawäljakul kohut ja tõmmati säälsamas kiriku ees rattale, sest et foogtil mitte linnakodaniku üle wõimu ei olnud aga suurem osa raeliikmeist oli tagasi ja tegid otsuse nende kõigi linnakodanike pärast, kes Bare teo pärast hukka olid saanud ja nüüd kiriku ümber maha maeti. Wana foogt Schmerten oli pärast neid asju palju põduramaks jäänud aga andis sõna, et kindlust iial wenelaste kätte ei anta. Ja nii need sõnad ka tõeks läksid: mitte palju ei olnud neid kindlusi Liiwimaal nagu Paide, mida wenelased ordult wõtta ei suutnud. Sest suurem osa wäiksemaid ja suuremaid linnu ja kindlusi andsid end üsna hõlpsalt waenlase kätte, kes sõnamurdja oli ja ka neile äraandjatele lõppeks armu ei andnud. See, et Paide oli nüüd wastu saanud moskowiidile, kui mitmed teised kohad olid end lausa ise tema kätte andnud, nende hulgas Toolse foogt, kes nüüd kindluse wenelastele ise ära andis, pani mitmed kodanikud unustama oma pahad sõnad ordu wastu ja koos ordumeestega wõeti otsus linna jääda. Siis kui Tallinnas saadeti Schmertenile abiks weel sada sõjasulast, tuli paljudele nende usk waenlasele wastu hakkamise tagasi, jõudumööda hakati maju ja kahju saanud linnamüüri korda säädma ning endisi elanikke hakkas Paidesse tagasi tulema, sest olud mujal Järwas wenelaste rüüsteretkede pärast palju halwemad olid.

    /jätkub


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein