Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Negelini kroonika (I)

    NK 4 - Kuidas algas suur sõda Moskoowia suurwürstiga ja milliseid õnnetusi see tõi

    » Negelini kroonika e...
    » Negelini kroonika a...
    » NK 3 - Milline oli ...
    » NK 4 - Kuidas algas...
    » NK 5 - Kuidas Paide...

    Kuidas algas suur sõda Moskoowia suurwürstiga ja milliseid õnnetusi see tõi


    1557. aastal suri wana ordumeister won Galen ja Fürstenberg sai tema järel ordumeistriks. Juba siis sai teatawaks, et wenelane kawatseb sõjakäiku Liiwimaa wastu. Ordumeister pakkus siis abi Tartu piiskopile, mis selle sissetungi ette pidi jääma, kuid piiskop oma uhkuses wastas, et tema ordu abi ei waja waid Jumala abi pääle loodab. Ka mõnede orduisandate rumalus wähendas ordu wastuhaku jõudu wenelastele. Ordumeister oli saatnud Tallinna ühe isanda pulma kokku läinud orduisandatele kirja, et nemad peawad oma meestega kõik piirile minema, et rünnakuks walmis olla aga need pidasid rohkem pidust ja peitsid selle kirja ära, et prassida ja juua wabalt ja ei läinud.

    Kui moskoowia suurwürst 24. jaanuaril 1558 meie kodumaale tungis, mis tema ahnusest kauplemise eesõiguste järele Liiwimaal sündis, ehkki ausast meelest meie Keisrinna wastu pean mina tunnistama, et Hansa kaupmehed mitte päris wabad kiusust suurwürsti wastu ei olnud, oli Johan Brame neljateistkümne aastane ja tema isa, Hans Brame surnud, nii et tema koos oma ema ja kahe wennaga Paides elas. Ordu püüdis küll leida liitlasi selle suure ohu ees juba warem aga see ei läinud õnneks, sest suhted Hansaga kauplemise pärast Wenemaaga, mida Liiwimaa linnad ainult endale tahtsid hoida, wäga halwad olid ja Saksa riigil palju muid tegemisi ja wõitlemisi Saksas, Itaalias ja Prantsusmaal oli. Nii valisid Hansa ja Saksa wäikese Liiwimaa eest wäljaastumise asemel, mis nendega liitu oli astunud ja õigusega abi ootas, oma kauplemise huwid ning tugewama ja rikkama Moskoowia ehkki see neile mitte seda ei toonud, mida nad loota wõisid. Nõnda jäid liiwimaalased selles sõjas päris üksi. Liiwimaalaste ehmatus ei olnud mitte wäike, kui kuuldused suurwürsti wägede suurusest ja wõitudest teatawaks said. Ei olnud ka keegi weel näinud ega kuulnud selliseid hirmutegusid, mida suurwürsti wägedes tatarlaste ratsamehed korda saatsid, kes ei halastanud mitte ühelegi, ei wanale, naisele ega sülelapsele, waid kõik kõige hirmsamal wiisil ära hukkasid. Paljud eestlaste seast imestasid nende teiste sõjameeste üle, keda oli palju ja kes eestlastega päris samasugust keelemurret tarwitasid, ehkki keegi neist seda mitte enne kuulnud ei olnud. Suur hirm lewis siis üle maa.

    Moskowiidid tungisid niisiis korraga Tartu, Narwa ja Rezekne pääle ning laastasid 30. jaanuaril juba Laiusel.
    31. jaanuaril läks Paide foogt won Schmerten Paidest oma kaheksakümne ratsamehe, kaheteistkümne sõjasulase ja nelja suurtükiga Alutagusele, kuhu waenlane oli tunginud. See oli juba wanast ajast nii säätud, et kui Narwas wõi selle ümbruses mäss wõi sõjahäda käes olid, siis tuli Järwa foogtil oma wäega sääl kohal olla ja appi minna. Ehkki Schmerten juba wana mees oli, wõttis ta ka nüüd selle sõjakäigu kuulekalt ette waenlasele wastupanu osutama. Tee pääl liitus foogtiga ka muu Järwa aadel nii et weel kuuskümmend ratsameest tema wäega kaasa läks. Paide kindlust ei jäetud sellega muidugi tühjaks waid siia jäi wäepäälik mitmete ordumeeste ja sõjasulastega sisse kaitsema.

    Aga see Schmerteni wägi jäi weidi hiljaks, sest ilm oli wäga tormine ja lumine ning pakane oli kange, nii et wenelased olid Alutagusel juba palju rüüstanud ning Jõhwi kirikus tapnud üle saja talupoja ja lapse ning ka kiriku rüüstanud. Kui Järwa foogt jõudis 4. weebruaril Jõhwi kohale, lasi ta sääl tapetud talupojad maha matta nii palju kui külm wõimalust andis, aga wenelaste wastu ei saanud midagi teha. Sellest, et surnuid ei saadud mitte alati küllalt sügawale maa sisse matta, tuli ette selliseid asju, et metsloomad, iseäranis karud, surnuid wälja kaewasid ja sõid. Nii oli üks aadliemand oma kaaskonnaga sõites wäga suure ehmatuse saanud, kui metsa wahel karuga kokku said, kes wedas kalmust kaasa wõetud surnukeha, millel surnulinad järele lohisesid. Ka hundid tegid sellisel külmal ajal palju kahju ja et nad sõjaajal harjusid surnukehasid sööma, siis ründasid nad karjadena tihtipääle waeseid talupegi neid lõhki kiskudes. Selliste hirmsate haawadega mehi wõis külades küllalt näha. Nii oli maarahwas tihtipääle hädas mitme waenlasega korraga.

    Siis kui foogt oli oma meestega Jõhwis, tuli wenelane 6. weebruaril Järwasse ja põletas siin maha Wõrtsjärwe küla ja seitseteist talu Karinus. Kuusna küla lähedal oli wana kiwimurd, sinna kindlustatud koopasuhu kogunes palju talumehi, naisi ja lapsi wenelaste eest pakku. See oli juba eelmises sõjas moskowiidiga aastal 1500 nii olnud, et sellest kiwimurrust olid eestlased warju leidnud ja omad elud sedasi päästnud. Seda mäletades otsiti samast kohast abi ka nüüd aga sel korral said wenelased sellest kohast teada. Siis kui waene rahwas koopas hirmuga ootas, mis neid tabab ja kas nad ehk wõiwad siiski eluga pääseda, olid tatarlased järsku koopa ees, murdsid selle suust kiwid wälja ja tapsid julmalt maha üle kaheksakümne inimese, kelle nad seest leidsid.  Need moskowiidi teod olid ennekuulmata julmad, nii olid nad sääl wõtnud ühe raseda naise, asetanud tema kõhu pääle suure laia kiwi ja pressinud tema ihuwilja temast wägisi wälja.

    Nii hakkas häda ka Paidele lähenema, kuigi linna see weel päris ei jõudnud. Siis, järgmisel päewal, 7. weeburaril jõudis hommikul wara teade wenelase ligiolekust ja hirmutegudest ka Paidesse. Need jutud ajasid kõigile suure hirmu pääle, nii et mitmed kodanikud otsustasid, et peab minema warju otsima warjulistest kohtadest soodes, kuhu salateed wiisid. Teised jälle, kes ka kange külmaga ilma pelgasid, pidasid õigemaks loota kindluse müüride pääle. Kindlusest wõtsid aga kakskümmend wiis ordumeest kätte minna waenlasele wastu. Nendega tulid kaasa sada talupoega omade relwadega ja läksid kuni Peetri kirikuni, kus wenelased olid just rüüstanud ja tornikellad ära wiinud, et need omale suurtükkideks walada. Sakslased ja eestlased käisid edasi kuni Koeru kirikuni aga waenlast enam ei leitud, ainult selle rüüstamisi ja tapmisi oli näha, nii et muud üle ei jäänud kui Paide tagasi minna. Paidelastes tekitas see asi nagu mujalgi Liiwimaal palju tõsiseid mõtteid. Paide kindlus ei olnud mehitatud just kõige paremini, seda enam et foogt ise oli suure osa meestega mujal, sel ajal parajasti Püssi ja Äntu mõisas wenelastega wõitlemas, kus Järwa aadlimehed Kiltsis kaotasid ligi 200 hobust wenelastele.

    8. veebruaril kui wenelane jälle Järwas rüüstas ja öö Waos oli, hakkas foogt Alutaguse maadelt tagasi tulema ja jõudis Rakwerre. Järgmisel päewal tungis foogt sääl ühes rakwerelastega wenelastele kallale, kuid pidi waenlase ülekaalu pärast kindlusse taanduma, nii et waenlane ümbruskonnas palju põletas ja rüüstas. Siis 10. weebruaril tuli moskowiit jälle Rakwere kindluse alla. Siis laskis Järwa foogt mõned suurtükid tuua mäele kindluse kõrwal ja hakkas wenelaste pihta tulistama, millest kolm nende hulgast hukka said ja teised taganesid jälle ümbruskonnas rüüstama.

    Sel päewal jõudis Paidesse Wõnnu warustusülem Bernt von Hoewel oma saja kolme ratsamehe, kaheksa suurtüki ja terwelt wiiesaja leedu talupojaga, kes olid sõjasulaste kombel relwastatud ja rinnaturwistega. See sõjawägi oli rohkem küll jõugu moodi, mis paidelastes mitte wäga usaldust ei kaswatanud. Aga paljud, iseäranis noored mehed, kelle hulgas ka Johan, käisid nende sõjariistu waatamas ja lugusid waenlasega peetud kaklustest kuulamas. Siis aga tulid linna mitmed Järwa talupojad ja kaebasid kindluse wäeülemale, et need leedu talupojad olnud külades palju kahju teinud, kanu, lambaid ja muudki rööwinud. Selle pääle laskis wäülem kindluse õuel kohtu kokku kutsuda ja leedulastel polnud neile tunnistajatele midagi wastu öelda, sest mõnda ärawiidud warast nende wankritest üles leiti. Selle eest lasti kõigil leedu meestel turwised maha wõtta ja nüpeldada kindluse õue pääl. Seda wõtsid need mehed üsna rahulikult wastu ja kui olid oma karistuse kätte saanud, ajasid omale turwised jälle selga ja läksid warsti Paidest edasi Rakwere poole, kuhu nüüd ordumeister Fürstenberg ise oli Järwa foogti juurde jõudnud.

    Nüüd tuli mõneks ajaks rahulikum aeg, sest weebruari lõpus lahkus wenelane Liiwimaalt ning ordumeister läks Rakwerest tagasi Wiljandi ja Järwa foogt tuli tagasi Paide. Nüüd sai maa üle kahe kuu weidi hinge tõmmata. Mitmed paidelased, kes olid rettu läinud, tulid ka nüüd linna tagasi aga kauplemine ei olnud enam nii hoos kui warem, sest kõik nüüd teadsid, et maa sõjas on ja et see sõda nende kodumaale wäga ähwardaw on. Nii olid kaupmehed Riiast, Tallinnast ja Pärnust saatnud kogu oma wara Liiwimaalt ära Lüübekisse, kus nad selles kindlas kohas arwasid olema. Sellepärast siis jäi kauplemine soiku igalpool sellel maal.

    Maikuus hakkasid Narwas ja Jaanilinnas suurtükid wastastikku laskma, mis niikaugele wiis, et siis läks suurwürst maikuus Narwat wõtma, mis oma meresadama tõttu üks tähtis koht oli, kus aga wähe sõjasulaseid jäetud. Nüüd on sellest Narwa loost üks imelik lugu liikwele läinud, justkui Paide foogt Schmerten sattunud suurde häbisse, kui ordumeister Fürstenberg käskis temal oma Paide wäega minna appi Narwa juurde, kui Schmerten, kes ise oli alles sõda nõutanud, seda käsku suure hirmu tõttu mitte ei täitnud waid kogu oma wara ja pere laskis Pärnusse redusse toimetada ja ise ennast Paide kindluse müüride wahele sulges, ehkki Fürstenberg teda nii meelitanud kui hirmuga käsknud. Schmertenist tehti siis üks pilkelaul, mis Liiwimaal kaugele lewis.

    See jutt ei ole aga mitte õige waid üks arusaamata laim on, ehkki sellised pilkelaulud lõunast tõesti ka siiakanti lewisid, mis palju pahameelt tekitasid nii et nii mõnelgi nende lauljal pää lõhki löödi.

    Selle asjaga oli aga nii, et won Schmerten läks oma meestega küll Narwa alla waenlase wastu samal ajal kui sinna jõudis ka Gotthard Kettler, kes siis Viljandi komtuur oli ja edaspidi wiimaseks ordumeistriks sai. Schmerten tahtis kohe Narwa kindlusse sisse minna aga Kettler keeles teda, sest et temal oli põhjust karta, et säält poleks nad enam wälja pääsenud. Nii siis ei saanud Schmerten kindlusse minna, mis wististi panigi narwalasi luuletama nagu oleks Paide foogt nad hätta jätnud. Schmerten oli koos Kettleri ja teiste orduisandatega siis Narwa all laagris, kus nad ei saanud palju parata, kui wenelane narwalaste äraandmise abil äkiste kindluse ära wõttis, nii et tema kätte sattus palju suurtükke, nende hulgas kolm valatud falkooni, milled Schmerten oli just enne linna saatnud.

    Üldse langes enamik Liiwimaa linnu ja kindlusi äraandmise wõi arguse pärast üsna kergesti waenlase kätte, kes ausa wõitlusega poleks neid ilmaski suutnud ära wõtta. Selle aasta juulis sai ilmsiks ka Tartu piiskopi salaplaan linn moskowiidi kätte anda. 18. juulil kell kaheksa hommikul alistuski Tartu waenlasele, kui seda ainult kolm päewa piiratud oldi.

    Nii nagu selle aasta talw oli wäga wali olnud, oli ka see suwi wäga kuum, nii et mõned ratsamehed minestasid hobuste seljast maha ja kogunisti mõni lämbus oma rüüsse. Metsad läksid põlema Viljandi, Pärnu ja Järwa maades, millest palju kahju sündis metsale ja heinale.

    Ordu aga, selle asemel, et ühtse wäena wastu seista, kiskus ikka omakeskis tüli. Nii oli 6. juulil walitud Kettler koadjuutoriks, kes nüüd seadis üles intriige Fürstenbergi wastu, kes Taaniga liitu püüdis teha, mis Kettleri leerile mitte meeltmööda polnud. See ilma mõtteta tüli tegi ordu ainult kahju.

    (jätkub)


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein