Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Negelini kroonika (I)

    NK 3 - Milline oli elu rahu aja Liiwimaal Paide linnas

    » Negelini kroonika e...
    » Negelini kroonika a...
    » NK 3 - Milline oli ...
    » NK 4 - Kuidas algas...
    » NK 5 - Kuidas Paide...

    Milline oli elu rahu aja Liiwimaal Paide linnas


    Hans Brame oli kolmekümne nelja aastane kui ta wõttis naiseks Paide kaupmehe tütre ja neile sündis Johan, kes oma elus sai suuri raskusi ja kõhklusi kandma aga meie suguwõsale palju au on teinud. Johan Brame õppis olema uhke oma kodumaa, Liiwimaa ja selle kangelaste, ordumeister Plettenbergi ja tema waprate sõjameeste ning meie armsa kodumaa rikkuse üle. Eriti Järwamaa ja Paide selle jõukuse ja sõjalise kindluse poolest märkimise wäärt oli, kus ordufoogti amet alati ordus wäga tähtis ja ihaldatud oli, nii oma ennekuulmatute tulude kui ordus tähtsa seisukoha poolest. Eks olnud ju Paide kindluse foogt, waga won Schmerten tuntud oma määratu jõukusega ja uhke ametiketiga ning käinud aastal 1554 kogunisti ordumeistri korraldusel Rootsis nõutamas, et selle kuningas Gustaw wõtaks ette ühes Liiwimaaga sõjakäigu Wene wastu. Kui aga kuningas selle lepingu järgi tegutses ja Wene wastu sõdimist alustas, siis ei tahtnud ordumeister sõjast enam midagi kuulda ja nii pidi kuningas häbis Wenega ühe ebamugawa rahu tegema, mis weel hilisemal ajal suureks tüliks Rootsi kuninga ja liiwimaalaste wahel oli.

    Paide foogti juurde tuli 1556. aastal Westfaalist notari ametisse Johann Renner, kes elas foogti kojas ja teenis siin notarina kuni 1558. aastani kui foogt enam Paides ametit ei hoidnud vaid peamiselt Liiwimaa lõunaosas ordumeistriga koos sõjaasjadest osa wõttis. See Renner pani palju kirja suure sõja sündmustest Liiwimaal ja wõttis selle kõik endaga Friisimaale ühes pääle seda kui oli Järwa foogtist lahkumise järel Pärnu foogti Rotger Wulfi juures ausasti teeninud.

    Relwasepa poeg Johan Brame aga sai Paide ordumeestega läbi käies palju teadmist kodumaa endisaegsest jõust ja õppis ehk mõnewõrra ka sõjateadmisi, kuigi mina usun, et sellele asjale Paide kindluses just wäga suurt tähtsust ei antud. Tähelepanelikum waatleja oleks selle wälise hiilguse kergesti läbi näinud, sest enam ei olnud ordu jõust järel paljut, kuna enamik orduisandaid ja mõisamehi muud mõistlikku kui prassimist ja pidutsemist ei osanud. Mitte ilma asjata ei räägitud sel ajal kõnekäändu “Jumal wõtku meid hoida Wiljandi hüppamise, Paide joomise ja Rakwere eestantsimise eest.” Aga mitte kogu liiwimaalaste sõjaline nõtrus ei olnud põhjuse saanud prassimisest ja laiskusest, sest paljud liiwimaalased wäga söakad ja waprad olid. Palju häda tõi enne sõda lahti läinud koadjatuuriwaenus, mis Liiwimaa walitsejad, iseäranis ordu ja piiskopid omawahel tülitsema ja kaklema pani.

    Nii oli ka Järwa foogt won Schmerten käinud Liiwimaa lõunaosas Rauna lossi wastas Riia peapiiskopi wastu ordumeistri ettewõtmisel. See oli päris sõjakäik piiskopi liiwimaalaste wastu, millal Schmerten piiras lossi ja põletas selle ümber alewi maha. Kahe päewa pärast pidi ka loss alla andma kui Wõnnust toodi ordumeestele juurde suurtükke: kaks poolkartauni ja kaks hädamadu. Pärast Raunat alistasid ordumehed, kuhu ka Järwa foogt oma sõjameestega kuulus, weel mitmeid losse, mis oleks wiinud lausa sõjani Poola ja ordu wahel, nii et Rooma keisririik pidi wahele segama ja nende wahel rahu korraldama. Kõik need tülid liiwimaalaste wahel andsid moskowiidile ainult julgust hakata Liiwimaa pääle hammast ihuma, iseäranis kui ta nägi, et ordu Poolaga sõdida ei söanda. Koknese ja teiste sellekandi linnuste pärast oli ordu ja moskowiidi wahel niikuinii ammuilma kaklemisi olnud, mille wahel jälle rahulepped tehti, kuid päris rahu polnud sellel piiril pärast Plettenbergi wõite olnud kunagi.

    Paide linn ise ei mõtelnud palju sellise sõja-asja peale, selles asjas walitses kogu Liiwimaa linnades üks hoolimatu julgus ja sõjaharjumuste puudus. Kaupmehed lõikasid palju kasu Tartu ja Tallinna wahel liikuwast Hansa kaubast, kaubeldes siit mööda jõeteed ka Pärnu linnaga, millest siinsed käsitöölised palju kasu said. Linn ei olnud just ülemäära palju waewa näinud enda kindlustamisega, ehkki wana wall ja tugew püsttara oli rajatud ja alati korras hoitud, et linna piir oleks selge ja ei oleks kahtlust, kus algab linnakodanike waba õhk ja lõpeb maarahwa orjus. Ometi ei wõetud ette selle terwes ulatuses kiwimüüriga kinnitamist, olgugi, et bürgermeistrid olid seda ikka ette pannud. Gildimaja oli seda aga ikka liiga suureks kuluks pidanud ning ilma gildimaja toeta ei tahtnud ka raad seda suurt kulu oma kanda wõtta. Pealegi ei olnud siia weel sõdasid jõudnud. Sellest linnamüürist ei olnud rootsi aja lõpuks, kui meie kohtukäigud algust said, alles mitte rohkem kui selle õhtupoolse osa wall ja bastionite muldkindlustused. Nii ei ole Paidet kunagi ümbritsenud wäga tugew linnamüür nagu see mõnes teises linnas oli. Küll aga usaldasid linnakodanikud tugewat kindlust ning läbipääsematuid soid linna ümber, mis palju paremakski kaitseks olid, nii et mitte iga wõõras poleks söandanud oma wäega linna ligi tulla. Foogtid olid ikka hoolitsenud selle weetõkke eest ja ümbritsenud sellega mitte üksi kindluse müürid, waid ka linnawalli nõnda et nii Paide kindlus kui linn weega ümbritsetud oli. Selle weekaitse kohta on täädust antud, et see olnud puhta ordufoogtide töö, kes koguni jõe olewat umbes wersta kauguselt põhja poolt, kust ta warem kindlusest kugemalt loodest mööda woolas, mööda wäiksemat ojasängi kindluse idakülje alt woolama juhtinud ja siis seda weel muude weekanalite wõrguga linna ümber ja risti läbi täiendanud. Jõgi oli paisutatud, sellest wiis üle lühike ja pikk sild. Lühike sild asus kindluse kirdenurga lähedal ja wiis üle jõe Tartu teele, pika silla kaudu sai Mäo mõisa poole Froidenbergi mäe kõrwalt kulgewa tee pääle. Kindluse ja linna wahel, kindlusemüüri edelanurgas, kui kindlus alles wallideta oli ja laiade bastionitega kindlustamata, korraldas wee õiget kõrgust wana weski, mis meie ajal oli juba ammu kaotatud, sest kindlust laiendatud on ja uus weski kindluse kirdenurka, weewärawa lähedusse oli rajatud. Kindlus ise oli Paide uhkus, oli ju selle Pikk Hermann Paide bürgermeistrite pitsatitel, millega linnakodanike nimel otsuseid ja läkitusi kinnitati. Säärast uhket ja suurt torni kindluses ei olnud mitte igal ordukindlusel Liiwimaal. Pääle Pika Hermanni olid kindluse tornideks ehitatud ka Kõhn Grete ja Sepatorn kindluse õhtupoolse müüri lõuna- ja põhjaotsades. Sellist kindlust ei olnud mitte kerge wõtta.

    Linnawärawaid oli kaks, õhtupoolne wäraw wiis karjamaale aga ka wana Tallinna teele üle Piiumetsa ja Kuimetsa, samuti teist rada mööda ka Pärnu rajale ja weeteele ja sealt ka Wiljandi, wanasti olewat sealtkaudu mindud Leola suunas. Hommikupoolsest wärawast pääses otse üle jõe Tartu maanteele, mida oli hansakauplemise algusest hakatud rajama Tallinna ja Tartu wahele. Seda teed selle hommikupoolse linnawärawani kutsuti selle pärast Wee tänawaks, see läks mööda meie maja lähedalt. Paide oli sellisel wiisil mõne kauplemise tee peal, mis linna turuplatsil kokku said ja mis kasuks tuli linnale kui ka kauplejatele nende pikkadel kaubateedel.

    Paide linnakeses oli mitte palju, nagu minuni jõudnud, nii 60 maja, mõned madalad puust aga mitmed ka kõrged ja kiwist, mille hulgas turuplatsi ääres ka raekoda ja gildimaja ning kirik, weidi lõunas haigla oma kirikuga, lisaks kaks koolimaja, mis rajati ajal, kui siin jutlustas see haritud ja innukas aga mitte just kõige wagam waid üsnagi riiakas ja seiklushimuline Simon Wanradt, kes selle katekismuse wälja on andnud, kus eesti keeles jumalasõna sees on. 1542. aastal põgenes see Wanradt Tallinnast Niguliste kirikust oma armukese seltsis ja jutlustas Paides Augsburgi usutunnistusest, minnes siit hiljem edasi Wiljandisse.

    Selline oli Liiwimaa priiuseajal meie Paide linn nagu minuni on jõudnud jutud wanast ajast, wäga palju uhkem kui minu ja minu isa ajal, mis weel rääkida sellest, milliseks ta tehti kolmekümne aasta eest, kui see täiesti maha rüüstati.

    Selles wanas hääs Paides elas siis Johan Brame, kes oli käsitöölise perest aga et nad olid relwasepad, siis käis palju läbi ordumeestega, mis temasse sõjamehe waimu sisse pani, nii et ta rohkem kui rahulikku bürgeri elu, soowis olla oma wanaisa Piep Brame ja ordumeister Plettenbergi moodi, keda ordu aina austas. Johani isa Hans Brame oli küll olnud teistsugune mees, ehkki relwasepp, oli ta palju käinud läbi eestlastega nendega isegi kaupa tehes, mis mitte alati raele meele järgi ei olnud, sest see ühe relwasepa asi ei wõinud olla, kuid Paide wäikegild oli küllalt tugew, et kaupmeeste suurgildi ja uhke rae korraldusi mitte alati täita julges. Siiski sai ka Johan Brame sel wiisil palju sõpru ümberkaudse maarahwa seast, kelle keel talle sugugi wõõraks ei jäänud, mis talle hiljem rasketel aegadel mitte wähe kasuks aga ehk küll mõnikord ka südamewaluks ja raskuseks tuli. Maarahwa kurtmine orduriigi rõhumise üle küll Johani südamesse ei jõudnud, päälegi olid tema jaoks eestlaste hulgas peamiselt mängukaaslasi, nende hulgas Matts Wodja wakusest, kes hiljem Johani elu päästis ja Ans Walgma külast.


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein