Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    1 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Negelini kroonika (I)

    Negelini kroonika algus

    » Negelini kroonika e...
    » Negelini kroonika a...
    » NK 3 - Milline oli ...
    » NK 4 - Kuidas algas...
    » NK 5 - Kuidas Paide...

    Olderman Christoph Negelini jutustus
    asjadest, mis Liiwimaal
    ja iseäranis wäikeses ja nüüd maani kaotatud Paide linnakeses
    aset leidsid alates sõjast Wene suurwürstiga
    kuni meie päewini armuliku Keisrinna walitsemise all


    Paides, 1733. aastal


    Algussõnaks

    Mina, Christoph Negelin, Paide olderman, olen oma wanadusepäewil meelde tuletanud asju, mis juhtunud wanal Liiwimaal ja hääs Paide linnas, mis nüüd ära on laastatud, samuti seda, kuidas minu enda ja mu wanemate püüdlused ikka sinatse linna heakäekäiguks pärast ette wõetud on. Minul on olnud tarwis nüüd juba rohkem kui wiiekümne aasta jooksul Paide linna õiguste eest seista ja selleks kõiki ametlikke ja erawiisilisi ülestähendusi ja nende ärakirju koguda ja kohtutele esitada ning samuti ise Paide õiguste eest peetud kohtuwõitlemiste tarbeks täpselt kõike teada, mis selles linnas aset on leidnud. Nii olen ma need jutud, mis mulle räägitud ja kirjad, mis alles on, püüdnud kokku wõtta ja sellesse ülestähendusse kirja panna, et seda wajadusel Paide kasuks wõiks tarwitada. Eks ole sinatses ülestähenduses ka seda, mida meie auwäärt pastorid ja iseäranis endisaegne Paide notar Renner omades kroonikates on kirjutanud aga selles kirjatükis just Paide linnast räägiwad, lisaks on minu kätte tulnud kirjades ja ülestähendustes leiduwat aga salgamata on siin ka selliseid asju, milles lugejad wõiwad ju kahelda aga milles enam keegi öelda ei tea kas need just sel wiisil siiski sündida ei wõinud.

    Need lood on nüüd kirja saanud, sest et meie kodu linn Paide kolmkümmend aastat tagasi jälle sootuks maha häwitatud on, nii et temast enam mitte üht ainsat endisaegset hoonet alles ei jäänud, mis kõik ise enda olemisega wanadest aegadest saaksid kõneleda. Aga ehk tuleb ükskord ka selline aeg, kus see linnake saab Jumala armust jälle sama uhkesti kui wanadel aegadel, üles ehitatud ja inimesi täis olema, kes endistest aegadest palju ei tea. Siis wõiwad nemad lugeda ja mõtelda selle pääle, milline see paik ükskord olnud on ja mis siin kõik sündida on lastud ja pidada edasi seda wõitlemist, et see linn jälle oma kõigis õigustes seisaks.

    Ka ei ole mitte wäike see osa mida mina ise olen Paide heaks teinud tema õiguste maksmapanekul ja tema kodanike eest wõitlemisel nii mõisa aga ka mõnede rootslaste omawoli wastu hakkamisel, nii et see mitte minu kiitlemine ei ole waid iga ausa meelega inimese tunnistus peaks samal moel olema, rääkigu minu wastased mida nemad heaks arwawad. Ka sellest tahan mina selles ülestähenduse teises pooles rääkida. Nii loodan mina, et see, mis kirja saab pandud Paide linna endiste aegade kohta, saab andma südikust linnale ja tema elanikele, et oma endisaegsed õigused jälle maksma panna, iseäranis nüüd, kui meie armuline Keisrinna nii soodsalt liiwimaalastele waatab ja Kuramaa hertsogi kogunisti oma tähtsaimaks nõunikuks on tõstnud, nii et meie waatama peame, et see mitte ainult mõisnike waid ka wanade linnade bürgeritele kasuks saaks.


    I osa
    Kuni wana Paide ärahäwitamiseni
    ja Rootsi alla jäämiseni pääle Liiwi sõda



    Kuidas me Paide linna tulime


    Mina oma suguwõsast kindlaid kaugemaid teateid ei tea, kui seda, et nemad Flaamimaalt ühtpidi ja wanalt Liiwimaalt teistpidi rohkem kui aastada tagasi Paide linnakeses kokku on saanud. Meie pere nime, Negelini kandjad, tulid sellel ajal üle mere ja nende lugudest pole õieti midagi minuni jõudnud. Suguwõsa teise puu juured olid aga Liiwimaas juurdunud ammu enne neid aegu, ja ehkki see küll suur ega uhke puu ei olnud, wast isegi madal ja alandlik, mis meile kui ristirahwale aga mitte häbi asi olla ei tohi, on nende elurajad ulatunud kuulsatest kohtadest ja sündmustest läbi minema meie kodumaal. See puu kandis Bramede nime kuni oma meheliini ärakaotamiseni ränkades sõdades ja ühteheitmiseni Negelini pere nimesse. Kõigest sellest tahan mina aga nüüd lähemalt rääkida.

    Nii nagu minuni jõudnud teated ütlewad, mäletab Bramede pere end Piepi nimelisest sõjamehest, kes meie kuulsa ordumeistri won Plettenbergi sõjameeste hulka astus wist sellelsamal 1502. aastal, kui ordumeister asus kuulsale sõjaretkele Wene suurwürsti määratu sõjahulga wastu ja selle Smolino järwe kallastel puruks lõi. Nii sai moskowiit peatatud, isegi weel enne kui see weel meie maal mitte liiga palju kahju jõudis eha, sest Plettenberg tungis ise tema aladele ja wõitles waprasti ja hästi. Selle sõja järele nagu meist igaüks teab, sai ordumeister kuulsaks üle maa, mille järel tema kogu Liiwimaa isandaks ja siis koguni riigiwürstiks ülendati, nii et meie kodumaa ühtaegu päris priiusepõlwe saawutas selle suure Saksa keisririigi sees. See oli meie kodumaa kuulus ja uhke aeg, mil me oma jõus täiesti kindlad olla wõisime.

    Paistab nii, et see Piep, kes selles kuulsas wäes wõitles, ehk koguni mittesakslaste ehk eestlaste seast pärit oli, mida mina siin ei taha häbeneda nii nagu seda ei häbenenud need, kes selle rahwaga üheskoos ennast suurwürsti wägede wastu kõigis meie sõdades kaitsesid.  Igatahes ei ole keegi mõistnud midagi öelda Piepi perenimest ja suguwõsast. Kas oli Piep waba mees juba siis wõi sai ta selleks ordumeistri lahkusel, seda ei wõi meie enam päris kindlasti teada. Ordumeister oli seda lahkust küll näidanud paljudele oma maarahwa seast pärit sõjameestele ja nad täiesti wabadeks meesteks kuulutanud. Küll oli see Piep üks aus ja wäga tugew mees olnud, kes ka sõjariistade walmistajana suurt austust saanud.

    Umbes 30 aastat wanana, wististi aastal 1508 oli Piep Kuramaal astunud abiellu auwäärse bürgeri Jacob Brame tütrega, kellega neile kahe aasta pärast sündinud poeg, kellele nimeks sai Hans. Sellel ajal asusid Piep Brame, kes omale saanud Jacob Brame nime, koos oma naise ja pojaga elama arwatawalt rahulikku, kuid kindlalt kaitstud wäikesesse linnakesse Liiwimaal, mis Witten Steini ehk Walgekiwi (Paide) nime kandis. Sääl wõeti nemad wastu bürgeritena, sest Piep Brame oli relwasepp ja toonud soowituskirja Jacob Bramelt. Nemad asusid elama meie põlisele krundile turuplatsi ligi, selle tänawa ääres, mis ordu majja ehk kindlusse wiis ja mida seepärast Rüütli tänawaks nimetatakse, aga turuplatsi ääres jõukad kaupmehed ja mõned tähtsad gildimehed asusid. Aga et meie pere kasvanud oli, siis asusid meie majad ka mujal Paide linnas. Üks neist oli rehi, mille asupaik kirikuplatsi taga oli, teine rehi asis Langgatanil (Pikal tänaval), selle kiskus Mäo kuberneriproua mõnikümmend aastad tagasi maani maha. Aga mitte nois rehtedes, vaid tolles Rittergatani majas, mis alguses öeldud, kaswas Hans Brame, kes wõttis oma isa tööstuse kui see arwatawalt kolmkümmend aastat peale Paide asumist suri.


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein