Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    8 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Teekond Võnnust Paidesse ja mujale Alepõhja

    Teekond Võnnust Paidesse ja mujale Alepõhja 2

    » Teekond Võnnust Pai...
    » Teekond Võnnust Pai...

    Igatahes Paide kants ehitati võimsana ja kivist lossina üles enam kui 140 aastat tagasi (eeldatavalt 1265), auväärse ordumeistri Konrad von Manderni ajal. Selle järel tekkis lossist lõuna poole väike alev, mis nüüdseks juba enam kui sada aastat täieõiguseline linn on oma privileegidega (Paide sai linnaõigused 1291). Paide lossi ja linna asutamisega sai temast igatahes Alepõhja ja tegelikult ka temast kirdes asuva Järvamaa peamine keskus. Oma arengult ja kuulsuselt jättis Paide Türgeli seljataha juba enam kui sada aastat tagasi, Vahastust rääkimata. Samas toimub Türgel kohaliku elu ja tegevuse keskusena ka edasi, samal ajal kui Paide tagamaadeks on rohkem muutunud ja muutumas Järvamaa (kaasaja terminites muutus Paide Järvamaa tõmbekeskuseks). Iseasi muidugi on, et Paide ehk Wittensteeni lossi tihtilugu üldse Alepõhjaga enam ei seota, vaid ida pool naabruses oleva Järvamaaga, kuna Järvas endas seesugust suurt linna ja lossi üldse olemas ei ole (kaasajal seostataksegi Paidet tihti Järvamaaga, kuigi muinasajal ja ka keskaja varasematel sajanditel tehti selget vahet Järvamaa ja temast kagu pool asunud Alempoisi vahel; Paide arvatakse olevat asutatud Alempoisi äärealadel asuvale soosaarele vastu Järvamaad).


    Nimelt ei tohtinud ordu 1238. aastal sõlmitud lepingu kohaselt (Stensby leping) ilma Taani kuninga nõusolekuta Järvasse lossi ehitada, kuid Taani kuningas ei olnud kuni Suure Ülestõusuni (Jüriöö Ülestõusuni 1343) seesugusest kindlustatud lossist vastu oma valdusi huvitatud. Seepärast Järvasse ühtegi lossi ei ehitatudki. Ordu tahtis oma põhjapiiri aga siiski kindlustada (enne 1346 kuulusid Harju- ja Virumaa Taanile, kes nad ordule müüs, Paide ümbrus oli ordu alade põhjapoolseim tipp), mistõttu loss ehitati Alepõhja, otse Järva ette, peamise ühendustee äärde, kustkaudu Riiast ja Viljandist üle Alepõhja Järvasse mindi.


    Türgelist Paidesse on maad umbes kaks penikoormat (16 km). Tee ise kulgeb mööda Emajõe paremat kallast ülesvoolu, kuna nii Türgel kui ka Paide asuvad selle jõe ääres. Ometigi ei pääse Türilt Paidesse päris sirgjooneliselt – kuussada sülda (1,2 km) kirikust põhja pool tuleb otseteelt keerata maha paremale. Otsetee, mis kulgeb edasi mööda kõrgemaid kohti, viib Alepõhja kirdepoolsetesse aladesse – Virikale, Palasse, Väätsale ja sealt edasi Vissuveresse ja Lõõlasse. Veel praegugi, enam kui 140 aastat peale Paide kantsi asutamist on ilmselgelt näha, et kunagine peatee on läinud nende külade poole otse ja paremale mööda jõekallast Paide poole keerav haru on rajatud hiljem (See mahakeeramiskoht on umbes Türi-Väätsa tee lahknemiskohas Türi linna piiril. Maastikumärgid näitavad, et Väätsalt Türi kiriku sihis tulev tee on kunagi läinud sirgjooneliselt kirikuni ja millalgi hiljem on ja alles jäänud vaid Paide-Türi teeni. Usun, et 1409 oli sirge tee veel olemas.)


    Umbes kolmsada sülda (ca 800 m) peale nimetatud mahakeeramiskohta jõudsime Alekülasse (Türi-Alliku, saksa k. Allenküll), kus asub ülesvoolu liikudes esimene veski Emajõel. Räägitakse, et tegemist on vana ja auväärse kohaga, millest on kunagi iidsetel aegadel välja kasvanud kogu Alepõhja ja et see alepõletamine, mis on piirkonna nimes praegugi jäädvustatud, leidis aset just siin. Praegu asub seal veski juures igatahes väike mõisake, mis olevat välja kasvanud Alepõhja vanemate talust (Ei ole välistatud, et Türi-Alliku mõis võis olemas olla juba 1409, ülejäänud jutt on muidugi fantaasia, aga samas on teada, et paljud muistsed eesti ülikud jäid ka peale risatiusustamist kõrgetele kohtadele ja nende maavaldused mõisatena säilisid.)


    Pool penikoormat (ca 3,5 km) peale Alekülat ronib tee üsna kõrge mäe otsa, mida Sohlu ehk ka Kirna mäeks kutsutakse. Kui olime mäe otsa roninud, avanes meile ka esimene ka esimene vaade Paide ehk Wittensteeni lossile – üle võsase maastiku paistsid selgelt selle valkjad kivimüürid ja neist üleulatuv sihvakas torn. Oli näha ka selge maastiku muutus – kui peale Kabala-Retla kaigasteed ei olnud me oma teekonnal enam ühtki soosilda ületanud, siis näis, et enne Paidesse jõudmist ootab meid ees nii mõnigi madal koht. Igatahes metsa meie ja lossi vahel enam ei olnud, nii nagu ei olnud ka põlde ja külasid – näha olid vaid kidurad männid ja madal võsa. Just siin, Sohlu mäe jalamil, oli lõppenud ka inimtegevuslik Alepõhja ja näis lõppevat ka nüüd, kui mitte arvestada eemalt paistvat lossi ja teed, mis sinnapoole läks.


    Esialgu päris tõsine soosild siiski ei alanud, kuid järgmised pool penikoormat (ca 3,5 km) meie teest kulges metsade ja võsade vahel ja suurt osa teest oli siiski vähemal või rohkemal määral kaigaste ja haokubudega prügitatud, et seal ka märgadel aegadel liigelda saaks. Ilmselgelt ei olnud seda teed enne Paide kantsi ehk lossi asutamist Alepõhja jaoks kasutatud, vaid see oli rajatud tühjale kohale, et Türgelist oleks võimalik Paidesse liikuda.


    Seejärel tee natuke tõusis ja me jõudsime väikesele künkasele lagendikule, mis osutus teeristiks. Seda kohta kutsuti Reopaluks ning seal tuli Türgeli-Paide teele vasakult poolt sisse Tallinnast ja Pärnust Paidesse kulgev otsetee. Need olid needsamad kaugteed, millest eespool Türgeli taguse teedevõrgu kirjelduses juba juttu oli. Aga kui Pärnust või Tallinnast tulnud ränduri eesmärgiks ei olnud mitte Türgel, vaid Paide, siis ei läinud teekäija mitte Türgeli peale, vaid keeras Piiumetsa küla juures vasakule ning jõudis läbi Väätsa Reopalusse. Väätsal ületas rändaja sel teel ka Alepõhja ühe tähtsama kohaliku tee, mis Türilt põhja suunas, Alepõhja kirdepoolsetesse aladesse suundus (selles kaasaegses Väätsa teeristis, kust otsetee läheb kaasajal Lõõla peale, vasakule keerab aga Piiumetsa ja Kuimetsa peale; neljandat, üle jõe Paide suunduvat teeharu viimased sajandid enam olemas pole). Vahemaa Piiumetsalt Väätsa kaudu Reopallu on umbes kaks penikoormat (veidi üle 14 km) pikk.


    Kuna Paide on praeguseks muutunud tähtsaks linnaks ja lossiks, on see Piiumetsalt mahakeerav tee muutunud just iseäranis viimase saja neljakümne aasta jooksul väga kasutatavaks. Pea kõik, kes Tallinnast või Pärnust Paidesse lähevad, kasutavad seda teed, sest järgmine aastaringselt kasutatav vankritee ida pool üle Albu ja Lehtmetsa asub väga kaugel ja läheb suure ringiga. Nii on Reopalu teerist muutunud just viimase saja aasta jooksul väga tähtsaks liiklussõlmeks. Sinna on ehitatud ka maanteekõrts, kus teekäijad saavad süüa-juua ning magada (Kuni 17. sajandini pakuti tihti kõrtsiteenuseid taludes ja maanteeäärsed kõrtsid väga levinud ei olnud, 17.-19. sajand oli nende kõrgaeg. Arvestades Reopalu ristmiku tähtsust, võis seal juba keskajal kõrts asuda, sh ümbruskonna üks esimesi kõrtse.)


    Kohe Reopalu teeristi ja kõrtsikoha järel läheb tee üle jõe. Sealne väheldane jõgi olevat veel 150 aastat tagasi, enne Paide kivikantsi ehitamist, olnud mitu korda suurem ja seesama Emajõgi, mis Alekülast ja Türgelist Pärnu suunas voolab. Lossi ehitamisel olevat see jõgi viidud aga teisele poole Paide soosaart, et selle saaks lossi vallikraavidesse juhtida. (Sellise jõetrassi muutmise kohta on senini käibel legend, mida ei ole senini keegi ei tõestanud ega ümber lükanud.)


    Jõele järgneb üle kolmesaja sülla pikkune (ca 800 m) soosild (umbes kuni Reopalu kalmistu alguseni), mida on tugevalt prügitatud, et sealne väga märg soo üleüldse kuidagi aastaringselt läbitav oleks. Paide loss ja linn asuvad nimelt muust maailmast eraldatud soosaarel, mis ulatub idast läände veidi üle tuhande sülla (ca 2,5 km) ja põhjast lõunasse umbes viissada sülda (ca 1,2 km). Tegelikult ei ole nimetatud soosaar sugugi üks ja ühtne, vaid koosneb kolmest eraldiseisvast künkast, millede vahel on suhteliselt märjad alad, millede ületamiseks on ka prügitatud soosillad ehitatud. Nii et märjal ajal võib ühe suure Paide soosaare asemel rääkida kolmest, kuigi tavaliselt suviti nende vahel vett ei ole. Kõige suurem neist kolmest künkast on idapoolne, mille kõrgele kirdenurgale ongi Paide loss ehitatud. Kaks läänepoolset küngast on kasutusel peamiselt heinamaadena, läänepoolse keskosa ka osalt põlluna.


    Olles ületanud järgmise väikese soosilla (praeguse Pärnu tänava lõik umbes Kooli ja Raudtee tänavate vahel) jõudsime keskmisele künkale (keskpaik praegusel Pärnu tänaval umbes Nurme ja Vaksali vahelise lõigu keskel). Selle idaserval (umbes praeguse haigla kohal) lahkneb tee kaheks. Vasakpoolne ehk peamine haru viib otse lossi peaväravani, parempoolne haru aga lossist lõuna poole tekkinud linna turuplatsile (praegu on alles vaid parempoolne haru; vasakpoolne haru viis Laia tänava sihile, mille pikendus viis linnuse peaväravani, mis aga suleti 17. sajandil bastionite ehitamisega). Mõlemad nimetatud teed läbivad märja ala, suundudes keskmiselt künkalt parempoolsele. Seetõttu on mõlemad need teelõigud prügitatud, kuid mitte nii tugevalt kui eelmised soosillad, sest sealne ala nii märg ei ole.


    Kolmas ehk idapoolseim küngas on oma loodusliku kuju üsna kaotanud, sest Emajõe veed on suunatud nii ümber lossi kui ka linna, mille tarbeks on kaevatud kraavid ja ehitatud lüüsid. Loss ise asub künka kõrgel kirdepoolsel otsal, tema idapoolses servas asuvad ka vesiveski ja läänepoolses servas lüüsimaja, mis Emajõe veevoogusid ümber lossi ja linna juhivad.


    Lossi peavärava ette (praegu Laia ja Tallinna tn ristumiskohal) koondub kokku neli teed. Peamine neist on see, mis tuleb Türgeli (Viljandi, Riia) poolt (praeguse Laia tänava algus kuni Lai tn 8 majani) ja mida mööda tulime meie. Paremalt ehk lõuna poolt liitub sellega Paide linnast tulev tee, mis lõuna pool linna turuplatsi (praegune Keskväljak) viib tuhande sülla (veidi üle 2 km) kaugusele, naabruses oleval soosaarel asuva Mündi mõisani (praeguse Pika tänava siht ja edasi Mündi tee siht). Vasakult ehk põhja poolt suundub lossi peavärava ette Järvamaalt tulev tee (praeguse Tallinna tänava siht).


    Neile kolmele aastaringi sõidetavale vankriteele lisandub veel Tallinna talitee, mis läheneb lossile loodest. Tallinna talitee tuleb suurele peateele ehk Suurele Viljandi ehk Riia teele välja kolmanda künka lääneservas (umbes Lai tn 10 ees).


    Lossist läänes, äsja nimetatud teede ümbruses ja vahel asub nn lossiküla. Kogu kolmanda künka lõunapoolse osa lossist ja lossikülast lõunas võtab enda alla aga linn, kus on kirik, raekoda, gildihoone ja palju toredaid kodanikumaju mitme tänava ääres (praegune, 18.-19. sajandi hoonestusega vanalinn oli sellise kuju ja tänavavõrguga tõenäoliselt juba keskajal).


    Nüüd veidi lähemalt ka Paidesse suunduvatest kaugteedest. Aastaringi läbitavaid vankriteid viib Paidesse ainult kaks. Lisaks Reopalu kaudu kulgevale Suurele Viljandi teele ehk Riia teele ehk Suurele Peateele (ordu käis reeglina Paidesse ikka Viljandi poolt) on olemas veel Järva tee, mis viib Paidest põhja, üle lühikese ja pika silla Järvamaale (praeguse Paide-Mäo tee asukohas ringtee ristmikust kuni Reopalu kalmistu haruni). Lisaks neile kahele teele suundub Paidest kagu poole veel Mündi tee, aga sealt kusagile kaugemale liigelda ei saa, sest Mündist edasi algavad läbipääsmatud sooalad ja ainus pääs Mündilt on Paide suunas. (Ei ole teada, et kunagi oleks Mündi-Prandi või Mündi-Laimetsa-Koigi sihtides läinud mingit teed Paidest otse Tartu maanteele Tartu suunas. Isegi taliteid ei ole selles sihis teada, kuna Tartu suunas liikuja jaoks oli Mäo kaudu ringi minek vaid ca 3,5 km hüpoteetilisest taliteest pikem).


    Erinevalt käänulistest suvistest ehk vankriteedest kulgeb Tallinna-Paide talitee vägagi sirgjooneliselt läbi soode ja rabade Tallinna suunas. Nimetatud talitee on pikk vaid üksteist ja pool penikoormat (minu andmetel 86,7 km), mis teeb näiteks Vahastu-Kuimetsa kaudu kulgeva Tallinna suve- ehk vankriteega võrreldes kaks-kolm penikoormat (ca 15-20 km) lühema maa. Selle talitee esimene pool on läbitav vaid talviti ja kulgeb sirgelt üle Röa, Nehatu, Jäsu, Maalemäe, Aela, Kadja, Vaopere ja Siuge Kirivalda, ületades nimetatud kohtade vahel pikalt soid ja rabasid. Vaopere juures läheb see talitee üle Kose-Juuru-Rapla suvise kihelkonnatee. Kirivallast Tallinna poole on talitee suund aasta ringi läbitav. Veidi vähem kui üks penikoorem (ca 5,5 km) Kirivallast Tallinna suunas, Kanavere lähedal asuvas Kolu teeristis jõuab talitee välja Koselt Tallinna viivale suurele teele (praeguse Tallinna-Tartu maantee Tallinna poolse otsa eelkäija), mis viib Tallinna läbi Saula, Aruvalla, Vaida, Assaku ja Mõigu.

    Kui minna Paidest Suurt Järva Teed pidi üle lühikese ja pika silla põhja Järvamaa suunas, jõuame poole penikoorma (ca 3,7 km) pärast Tarbja ja Aniküla külade vahel olevasse tähtsasse teeristi. (Ma ei saa nimetada seda siin tekstis Mäo ristiks, kuna Mäo mõis on oma nime saanud arvatavasti aadliperekonnalt ja 1409 ei olnud tõenäoliselt veel asutatud, seega 1409 seda paika ja teeristi Mäoks ei nimetatud. Seevastu Tarbja ja Aniküla külad pärinevad arvatavasti muinasajast ja nende külade vahel see teerist asubki. Ma ei tea, kas Mäo mõisale ka mingit küla eelnes ja mis nime see võis kanda.) Sellest ristist saab omakorda minna põhja ehk Ojataguse suunas, kirdesse Järvamaa ja Virumaa suunas ning lõunasse Põltsamaa ja Tartu suunas.


    Neist kolmest teest on Ojataguse tee (praeguse Tallina-Tartu maantee Mäost Anna suunas minev haru) vaid kohaliku tähtsusega ning viib paari soosilla ning ühe väikese jõekese ületamise (Kükita sild) järel meid sooalade serva, kuhu ühele künkale on linnusefoogtile kuuluv kena kivist Ojataguse mõis püstitatud. (Ojataguse oli Purdi mõisa eelkäija, ta asus Anna kirikust ca 2 km läänes hilisema karjamõisa kohal. 1560 põletasid selle mõisa maha Vene väed ja hiljem rajati mõisakeskus uude kohta, praeguse Purdi mõisa kohale.) Aasta ringi läbitav tee viib Ojataguselt ka itta, Peetri suunas, minnes Koordil üle suure Paide-Rakvere ehk üle suure Paide-Virumaa tee. Selle tee äärde ühte kõrgemasse kohta, Ojataguselt veerandi penikoorma kaugusele on püstitatud väike kabel (praeguse Anna kiriku asukohas, arvatavasti oli seal kabel juba keskajal).


    Suviti Ojataguselt peale nende kahe tee rohkem teid välja ei vii. Talviti pääseb Ojataguselt lisaks veel mööda taliteed loodesse, Kose ja Tallinna suunas. See talitee läheb üle suviti läbipääsmatute soode ja rabade, ületades nende vahel Lintsi, Kaguvere, Mustla ja Nõmme soosaared. Alates Paunkülast Kose (Tallinna) poole on selle tee siht ka suviti läbitav. (Ojataguselt-Annalt Paunküla suunas viiv talitee ei läinud tõenäoliselt piki mööda praegust Tartu-Tallinna maantee sihti üle Puiatu ja Võõbu, kuna see oleks teinud tarbetu ringi, mis taliteel pole vajalik. Veel hiljemgi, 18.-19. sajandi, oli lookleva suvemaantee kõrval kasutuses otsene talitee Annalt üle Lintsi Kaguvere peale, mis on tõenäoliselt suvisest maanteest vanem ja oletatavasti oli olemas juba ka keskajal, kui Ojataguse mõis liikles kindlasti vahel välja ka Tallinna poole. Lintsi ise on muide vana talitee kõrtsikoht, kus hiljem oli metsavahitalu, mis praeguseks on lagunenud, kuid maastikul selgelt nähtav.)


    Ojatagusest veel niipalju, et arvatavasti on sellele paigale nime andnud seesama Pärnus merre suubuv Emajõgi (Pärnu jõgi), mis tuli sinna jõudmiseks ületada nii Paide poolt tulijatel (Kükita silla juures) kui ka Järvamaa ehk Peetri poolt tulijatel (Korba ületuskohas, mida aastasadu tunti ka veskikohana). Seesinane jõgi on seal, oma ülemjooksul, nii väike, et meenutab üht väikest oja. (Ojataguse nimi on ka kaudne tõestus, et Ojataguselt Tallinna suunas mööda Puiatu-Ussisoo-Võõbu-Mustla-Nõmme-Ardu trassi tollal erilist liiklemist ei toimunud ja seal käidi valdavalt siiski Järvamaa poolt – Tallinna pool Ojatagust ju mingit oja ega jõge enam ei asu.)


    Nüüd vaatame Tarbja-Aniküla ristist (Mäo ristist) lähtuvaid suviseid kaugteid Virumaa ja Põltsamaa suunas. Virumaale viiv tee läheb mööda Järvamaad läbi Vodja, Viisu, Koordi, Roosna-Alliku ja Kaalepi Kurisoole (kaasajal osake Aravetest), kus ta jõuab välja Suure Tallinna-Tartu Maantee (praeguse Piibe maantee) sihile. Liikudes Kurisoolt Tallinna suunas tuleb Virumaale pääsemiseks keerata Käravetelt ära paremale, misjärel pääseb läbi Ambla ja Kadrina kihelkonnakeskuste sealt Virumaa pealinna Rakverre (praegune Paide-Rakvere maantee läheb sama trassi pidi, kui mitte arvestada 20. sajandi teise poole väikesi õgvendusi Viisu juures, Aravetel, Käravete kõrval ja mujalgi). Kõik need teed on aasta ringi korralikult läbitavad, mõned soosillad korralikult prügitatud.


    Sellesama Virumaa tee pealt pääseb ka Tallinna ja seda kogunisti kahte eri teed pidi. Kõigepealt on võimalik Käravetelt minna otse Tallinna mööda Suurt Tallinna-Tartu Teed (Piibe maanteed) läbi Pirsu, Jäneda, Pillapalu, Raudoja, Soodla, Jägala ja Jõelähtme. Seda teed kasutavad enamikus aga Tartust Tallinnast reisijad, samal ajal kui Järvamaalt on võimalik jõuda Tallinna ka palju lühemat teed pidi.


    Selleks tuleb Paide-Virumaa teelt minna Kaalepilt vasakule, Madise (Järva-Madise) peale maha keerates. Madise järel jõuab rändaja Albus asuvasse Paide ordufoogti mõisa, mis on nagu Ojatagusegi korralikult kivist välja ehitatud ja meenutab väikest kindlust. Albust edasi viib tee Vanale Harju-Viru Teele ehk Piiskopiteele, kuhu ta jõuab välja Lehtmetsa teeristis (praegune Kihme-Lehtmetsa tee oli tõenäoliselt juba keskajal olemas ja palju kasutatav).


    Lehtmetsa teeristist jääb mööda Vana Harju-Viru Teed ehk Piiskopiteed Tallinna maad umbes üheksa penikoormat (ca 68 km). Sealne tee kulgeb Tallinna läbi Kreo, Jägala jões oleva Saia koolmekoha, Voose, Alavere (ma mõtlen siin Alavere oletatavat keskaegset mõisat, mis asus praeguse Mõisaaseme kohal kaasaegsest Alaverest ca 5 km kagus; samas ma ei ole kindel, kas see paik keskajal Alavere nime kandis), Kiviloo, Perila, Kalesi, Kulli, Lagedi ja Väo. Ka need teed on aasta ringi läbitavad ja ilma oluliste soosildadeta. (Sama trass on praegugi liigeldav, aga Kreo-Alavere lõigul kulgeb ta vanast teest märgatavalt põhja pool ja sirgemalt.)


    Eelneva jutuga seoses veidi ka Vanast Harju-Viru Teest ehk Piiskopiteest. Sealtkaudu kulges veel sadakond aastat tagasi (hinnanguliselt kuni 14. sajandi alguseni) kogu Harjumaa ja Virumaa vaheline liiklus, sest otsetee Kuusalust üle Kolga Loobu ja Viitna suunas ei olnud põlislaante tõttu hästi läbitav. Samuti kulges sealtkaudu, Lehtmetsa teeristist ärakeeramisega märgatav osa Harjumaa ja Järvamaa vahelisest liiklusest, kui ei mindud just üle Vahastu-Kuimetsa soosildade ja seejärel Paide kaudu üle Järva teel asuva Pika Silla.


    Praegusele Suurele Tallinna-Tartu Maanteele (Piibe maanteele) jõudis Vana Harju-Viru Tee Jänedal. Jänedalt pääses edasi nii Tartu suunas kui ka otse Virumaa suunas üle Ojaküla, Pruunakõrve, Pala, Kõnnu ja Arbavere (enamik sellest teest on sõidetav praegugi, kuigi sõjaväepolügooni tõttu on Pala ümbruse teed vägagi väikesed). Jäneda mõisast mõnesaja sülla kaugusel (ca 1 km) kagus metsaservas asuv muinaskants oli arvatavasti teetõkkelinnus.


    Piiskopiteeks (termini olen mina välja mõelnud, kuna see võiks sobida turismimarsruudi nimena, aga võis ka ajalooliselt olla kasutusel) on Vana Harju-Viru Teed viimasel ajal nimetatud ka seepärast, et sedakaudu sõidab Lundi peapiiskopkonnale alluv Tallinna piiskop tavaliselt oma Kiviloos asuvasse residentsi, mida küll veel ehitatakse, kuid peatselt saab ta vast valmis (üldteadaolevalt sai Kiviloo piiskopiloss valmis 1413, seega neli aastat peale käesoleva kirjatüki koostamist).


    Ja lõpuks ka sellest teest, mis suurest Tarbja-Aniküla ristist läheb Põltsamaa ja Tartu suunas. Teeristist mõnesaja sülla kaugusel Aniküla nimelises kohas ületab see tee väikese jõe (Vodja jõe), kus on vesiveski ning veidi hiljem ka maanteekõrts (vana sild ja veskikoht on praegugi alles, kõrtsihoone, vana hoone järeltulija, põles mõni aasta tagasi ja lammutati). Selle järel kulgeb tee Põltsamaale poole läbi Mäeküla, Nurmsi, Ubakali (kaasajal – Koigi), Paia ja Adavere. Paia teeristilt keerab maha haru Viljandi peale. (Kaasaegne Tartu maantee kulgeb täpselt samast, kui mitte arvestada lokaalseid õgvendusi.). Ka meie tagasitee läks läbi Põltsamaa mööda seda teed. Paiast põhjas asub sel teel üks tõsisemaid soosildu, mis on tee tähtsust arvestades korralikult prügitatud.


    Mis puudutab Paidest Viljandi suunas liiklemist, siis lisaks üle Türgeli kulgeva teeharu on teine võimalus kasutada äsjakirjeldatud teed üle Aniküla ja Paia. Samas on üle Aniküla ja Paia Paidest Viljandisse kulgev tee umbes pool penikoormat (minu andmetel 4,1 km) pikem, kui üle Türgeli ja Kabala kulgev tee. (Samad maantee sihid on ka kaasajal kasutuses ja ka pikkused umbes sarnased.)


    Põltsamaal asuv orduloss on ehitatud enam kui sada viiskümmend aastat tagasi tähtsa jõeületuskoha ja teeristi kaitseks (hinnanguliselt umbes 1250). Seal asuvast jõest pääseb suviti üle ainult lossi juures. Soiste kallaste tõttu ei ole jõeületus allavoolu kuni Võrtsjärveni üleüldse võimalik (Kamari ületuskoht tekkis vast hiljem), ülesvoolu ehk Virumaa suunas asub järgmine ületuskoht sel jõel aga alles Suurel Tallinna-Tartu maanteel Piibe lähedal (see ületuskoht on tõenäoliselt andnudki Piibe maanteele tema nime, sest tollane teekäija pidi selliseid üksikuid pääsukohti hoolikalt silmas pidama). Taliteid läheb selles piirkonnas ka otsemates suundades, kuid aasta ringi läbitavaid suviseid vankriteid nendes liiklemissihtides eelkirjeldatutest rohkem ei ole.


    Põltsamaa loss asub jõe paremal kaldal otse jõeületuskoha kõrval. Lossi juures jõe kaldal saab Aniküla (Adavere) poolt tulev tee kokku selle teega, mis läheb läände Viljandi ehk Võhma suunas, kus ta jõuab välja Paide Suurele Teele (Põltsamaa-Võhma maantee oli keskajal pea samal kohal) ehk Paide-Viljandi-Riia teele.


    Kui jõgi Põltsamaa lossi kohal ületada, hargneb tee edasi kaheks, põhjapoolseks ja lõunapoolseks haruks. Põhjapoolne haru viib Laiuse lossi juurde ja ületab Õuna teeristis (kaasajal Jõgeva külje all) Suure Tallinna-Tartu Tee (kaasajal Piibe maantee). Laiuse lossist edasi ida poole edasi minnes jõuame Torma kihelkonnakiriku juures välja Suurele Tartu-Virumaa Teele (Tartu-Jõhvi maantee eelkäija, usun, et ka selle siht oli 1409 juba läbitav), mida mööda saame vajadusel üle Iisaku kabelikoha (praeguse Iisaku kiriku asukohas) taas Virumaale minna. Mis Suurt Tartu-Virumaa teed veel puudutab, siis see on aasta ringi läbitavaks muudetud alles mõnikümmend aastat tagasi, peale seda kui 1346 sai ordu endale ka Virumaa ja tekkis vajadus Laiuselt Jõhvi ja Narva suunas liikuda. Varem sealt läbi ei pääsenud, sest ei ordu ega ka Taani kuningas ei olnud sellisest teest huvitatud.


    Kui valida Põltsamaa jõe vasakul kaldal aga parempoolne ehk lõunapoolne haru (st kui minna mööda praegust Tallinna-Tartu maantee sihti), jõuame läbi Annikvere, Neanurme ja Pikknurme minnes kolme penikoorma (ca 22 km) pärast Kursi ordulossini (jäljetult kadunud, tõenäoliselt asus Puurmani mõisa kohal). Kursi loss on ordualade kõige kagupoolsem tugipunkt vastu Tartu piiskopkonna alasid. Sedakaudu liigutakse Paide ja Alepõhja aladelt Tartu suunas ja vajadusel ka kaugemale edasi Pihkva ja Vene alade suunas. Kursi lossi külje all ületab see tee veel ühe jõe (Pedja jõe) ehk siis ka Kursi loss on rajatud teetõkkelinnusena. Ordu ei ole nimelt lugenud piiskopkonna kindlustusi piisavateks ja eriti Vene suunal on juba ammu otsustanud kaitsta lossidega kõiki tähtsamaid teid.


    Kursi lossi juures jõe ületamise järel hargneb Tartu suunas minev tee kaheks, mis mõlemad viivad Tartu välja. Mõlemad teeharud läbivad edaspidi kolme-nelja penikoorma (ca 25 km) ulatuses tühje metsa- ja sooalasid, kuni jõutakse Tartu piiskopkonna asustatud piirkondadeni. Neist kahest harust on lühem parempoolne, mis kulgeb läbi Laeva ja Praadimaa kuni Amme jõe ääres asuva Valkena kloostrini (Valkena on kaasajal tuntud rohkem Kärkna kloostrina), kust edasi Tartu suunas on juba korralikud teed ja metsade asemel ülesharitud põllumaad (kuni Laevani kulges see tee umbes praeguse Tallinna-Tartu maantee kohal, lõigul Laeva-Praadimaa-Valkena aga otse läbi metsade, milline trass jäi 17.-18. sajandil unarusse). Kuna Praadimaa ümbrus on üsna soine ja Praadimaa ise asub tegelikult soosaarel, on seesinane läänepoolne trass läbitav vaid kuivadel aastaaegadel, sest kõiki soosildu ei ole sel teel piisavas mahus prügitatud.


    Arvatavasti just märgade teeolude tõttu kasutatakse Kursilt Tartusse minekul tihti vasakpoolset teeharu. See läheb väikese põhjapoolse jõnksuga üle Kursi kiriku, keerates jõe vasakkaldalt umbes ühe penikoorma (7,5 km) pärast peale Kursi lossi mööda kõrgemaid seljandikke kagusse, Tartu suunas. Niiviisi väldib see teeharu madalaid tümasid kohti, mis võimaldab seda kasutada ilma suuremate prügitamisteta ka märgadel aegadel. Ühe kõrgema seljandiku otsa on selle teeharu ääres rajatud Valkena kloostrile kuuluv Koogi majandusmõis, kus hoitakse osa kloostri viljatagavast (Koogi mõisahoone ehitamisel 1860ndatel olevat pärimuse kohaselt leitud kloostri viljaaitade varemeid). Veidi vähem kui ühe penikoorma järel peale Koogit (ca 6 km pärast) jõuab see tee Tabivere nimelises kohas välja Suurele Tallinna-Tartu Maanteele (Piibe maanteele).


    Kui neid kahte Kursilt Tartusse minevat teetrassi võrrelda, siis Koogi kaudu kulgev tee on Laeva ja Praadimaa kaudu minevast ligi kolmveerand penikoormat pikem, kuid ta on palju kuivem (minu mõõtmistulemused annavad vastavalt 44,5 ja 39,5 km, seega vahe umbes 5 km).


    Meie teekord ei kulgenud seekord aga mitte Tartu peale, vaid Põltsamaalt üle Võhma teeristi tagasi Viljandi peale ja sealt üle Karksi, Ruhja ja Volmari tagasi Võnnusse.


    Lõpetuseks ja kokkuvõtteks.


    Kõik tööd Paide lossis sujuvad plaanipäraselt ja kõrgeaulisel ordumeistril ei ole vaja selle eest muret tunda. Paide ja Alepõhja ühendusteede kohta tuleb mainida seda, et Paidel on olemas korralik ühendus lõunas asuva Viljandiga, kirdes asuva Järvamaaga ning Järva kaudu ka Virumaa ja Tartumaaga. Kõik sealsed teed on aastaringi läbitavad ning soosillad korralikult prügitatud (praegused maanteed on praktiliselt samadel kohtadel). Tartu sihis on halvaks kohaks Praadimaa ümbrus enne Valkena kloostrit, kuid sealt on võimalik teist, Koogi kaudu kulgevat kuivemat haru pidi teekonda oluliselt pikendamata mööda minna.


    Seevastu Harjumaa ja Tallinnaga on Paide ühendus väga puudulik, niisamuti nagu Pärnu ümbrusega ja sealt tagapool asuvate aladega nagu Läänemaa ja Saaremaaga. Pärnu pääseb vaid üle nigelas seisus olevate pikkade Vahastu ümbruse soosildade läbi Rapla, mis teeb suure ringi. Nendesinaste soosildade korrast äramineku korral pääseb Paidest ja mujalt Alepõhjalt Pärnusse suviti vaid üle Viljandi, mis teeb veelgi suurema ringi. Väga vajalik oleks kas Emajõe äärse otsetee tegemine läbi põlislaante (mis tehti alles 17.-19. sajandeil, mil vastavalt sai liikuda mööda Käru-Vändra trassi ja otse Laupalt üle Rae silla) või vähemalt Rumbi-Vahastu soosildade põhjalikum prügitamine ja korrastamine (mida tõenäoliselt ei tehtudki, 18. sajandil jäi Piiumetsa-Rumbi trass hoopis unarusse). Ka veeteed Pärnusse tuleb kärestike tõttu ära unustada.


    Niisamuti oleks Paidel ja kogu Alepõhjal vaja korralikku ühendust Harjumaa ja Tallinnaga – veel kuuekümne aasta eest, kui need alad kuulusid Taani alla (1346 müüs Taani kuningas Harjumaa ja Virumaa ordule), olid läbipääsmatud laaned ja sood kaitse seisukohalt parim lahendus, kuid mitte enam nüüd, mil Tallinna loss on koos Pärnu, Paide, Rakvere ja Narva lossidega ordu ühed tähtsamad tugipunktid Põhja-Liivimaal.


    Praegu pääseb Paidest Tallinna suviti vaid nendesamade kahtlase väärtusega Vahastu ümbruse soosildade kaudu. Ja kui Vahastu soosillad juhtuvad katki minema või vaenlase poolt ära rikutama, pääseb Tallinna vaid väga suure kirdepoolse ringiga üle Madise (Järva-Madise) ja Albu jõudmisega Lehtmetsa juures Vanale Harju-Viru Teele ehk Piiskopiteele keeramisega. Kõrgeauline ordumeister võiks mõelda kas Vahastu ümbruse soosildade korrastamisele või hoopiski uue suvise otseühenduse loomisele läbi Ojataguse Harjumaale Paunküla ja Kose ümbrusse, kust lähevad Tallinna juba korralikud vankriteed (seda viimast tehtigi, kuid tõenäoliselt alles rootsi ajal 17. sajandil, mil rajati nn Pikk Sild Puiatult üle soosaarte Nõmme ja Paunküla peale, st praeguse Tallinna-Tartu maantee soodevaheline lõik Ussisoo ja Ardu vahel). Sealseid läbipääsmatuid soid arvestades on see aga väga kulukas ettevõtmine.


    Ja veel. Paidest lähtuval Järva Teel olev Pikk Sild (soine ala Paide ringtee Tallinna poolsest ristmikust kuni Reopalu surnuaiani) on praeguseni ainus suvine ühendustee Alepõhja ja Järvamaa vahel ning tegelikult ka ainus pääs Alepõhjast ida ja kagu poole ehk siis Virumaale ning Tartumaa poole. Kõrgeauline ordumeister peaks mõtlema selle silla täiendavale korrasolekule ning kaitsele ja võib-olla ka mõne uue, teistkaudu kulgeva ühendustee loomisele (silda tõenäoliselt hoiti regulaarselt korras, kuid ei ole teada, et kunagi oleks reaalseid alternatiivtrasse ehitatud).



    Samast teemast PowerPoint esitlus (NB! 24,5 MB!)

    Tagasi ajaloo artiklite juurde

    See artikkel asub selles veebis: Ajalugu/1265-1558


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein