Üles tähendanud Valdo Praust kuue sajandi taguse ilmutuse põhjal

www.mois.ee

mois@mois.ee

(Alljärgnev on minu rekonstruktsioon Paide ümbruse maastikust ja teedevõrgust kuus sajandit tagasi ehk AD 1409. Rekonstruktsioon on esitatud tollal elanud inimese kirjelduse läbi.

Kuna teadmisi sellest ajast napib, siis suur osa rekonstruktsioonist põhineb oletustel ja kõiki fakte ei maksa võtta tõe pähe. Samas on rekonstruktsioon tõepärane, sest selle aluseks on võetud nii maastiku iseärasused, reaalsed ajaloosündmused kui ka kogu see teave, mis 17.-19. sajandi kaartidelt, ajaloolistelt halduspiiridelt, kohalikest pärimustest ja mujaltki on praegu välja loetav. Samuti on arvesse võetud muististe kontsentratsiooni, mis kasutatava teetrassi ääres on kindlasti kõrgem kui asustamata aladel.

Mitmes kohas on rekonstruktsioon varustatud sulgudes ja kursiivides olevate kommentaaridega, mis võimaldavad sellest praeguses ajas, mõistetes ja praeguse teedevõrgu ja kohanimede valguses aru saada.)

Veebruari kuu kahekümne kuuendamal päeval Issanda Aastal 1409.

Jõudsime tagasi oma retkelt Paidesse ehk Wittensteeni ehk Weissensteini (alamsaksa keeles, umbes kuni 17. sajandi lõpuni kutsuti Paidet Wittensteeniks, hiljem, alates 18. sajandist aga ülemsaksa keeles Weissensteiniks; mõlemad tähedavad tõlkes valget kivi). ja mujale Alepõhja aladele, kus sai viibitud kõrgeaulise isanda ordumeister Konrad von Vietinghoffi läkitusel. Oli vaja jälgida sealse lossi kindlustustööde kulgu, et saaks olla kindel, et nad talitavad seal kõikides osades nii, nagu ordumeister oli eelmisel suvel käskinud ja ette kirjutanud. Lisaks oli tarvilik uurida teedevõrku ja võimalike uute ühendusteede kasutuselevõtmist eelkõige just Paide ümbruses, kuna Paide pidi kõrgeaulise ordumeistri sõnul olema teiste Liivimaa paikadega võrreldes enamiku aastast üsna raskesti ligipääsetav.

Teekond ordu pealossist Võnnust (praegu Cesis Lätis) Paidesse ja tagasi võttis aega kolm nädalat. Üks nädal kulus minekuks, teine koha peal olemiseks ja ümbrusega tutvumiseks ning kolmas naasmiseks. Kuna hiljuti olid olnud pikad sulad, sai teekonnal kasutada ainult aastaringseid ehk vankriteid, kuigi reis ise toimus talvele omaselt reega. Arvukaid üle soode ja rabade kulgevaid taliteid ei saanud kasutada, kuna rabad ei olnud paljudes kohtades kinni külmunud ja oli suur oht mõnest kohast läbi vajuda.

Nimelt on Liivimaa (praeguse Eesti ja Läti alad) omapära see, et aastaringselt läbitavad vankriteed vonklevad mööda kõrgemaid künkaid, otsides hoolikalt kõvema pinnasega kohti, mis porisel ajal vähegi liigeldavad on. Nii tuleb prügitada (tollal nimetati niiviisi hagudega ja kaigastega täitmist, kaasaja mõttes teede sillutamist) vaid kõige tümamaid kohti ja üksikuid üleminekuid sooribadest, mis on tehtud aga võimalikult lühikesed, et kallist materjali ja tööjõudu mitte ülemäära kulutada. Sellest hoolimata on suvised ehk vankriteed aprillis ja mais, kevadisel lumesulamise ja teedelagunemise ajal paljudes kohtades pea läbimatud.

Taliteed kulgevad sageli üsna sirgelt üle soode ja rabade, sest talvel on kogu tüma pinnas kinni külmunud ning pea igalt poolt on võimalik teid teha. Mitmetes kohtades kasutavad taliteed ära vankriteede lõike, samas teistes kohtades kulgevad nad neist eraldi, ristudes siin-seal suviste vankriteedega. Ka on Liivimaa eripära, et kõik suuremad veod tehakse talvel taliteedega, näiteks kivide vedamine murrust ehitustele, palkide toomine metsast ja muu seesarnane.

Taliteedest veel niipalju, et igal pool neid pole. Kui maastik on mägine või ei ole seal pikki läbimatuid soid ja rabasid, siis sellistel aladel liigutakse ka talviti mööda suviseid ehk vankriteid. Aga iseäranis Liivimaa keskosas Paide, Tartu, Viljandi ja Pärnu ümbruses on taliteed vägagi kasutatavad, sest suvel läbimatuid soid ja rabasid on seal palju. Sealkandis ei ole mõned liiklemissihid suvel üldse kasutatavad ja kuivemaid kohti pidi tuleb käia ringi palju pikem tee.

Meie ei saanud oma matkal aga taliteid kasutada. Õnneks läheb Võnnust Paidesse ka suvine vankritee tegelikult üsna otse ja sirgelt, nii et taliteid poleks vaja olnud pruukidagi.

Olles ööd Volmari linnas (kaasajal Valmiera), Ruhja kiriku (kaasajal Ruijena) lähedal ühes mõisas ning Karksi ordulossis, jõudsime neljanda päeva õhtuks võimsasse Viljandi ordulossi. Viienda öö olime ühes talupojakõrtsis Retla külas umbes poolel teel Viljandist Paidesse (teeäärsed maanteekõrtsid tekkisid maanteede äärde massiliselt 17. sajandil rootsi ajal, keskajal oli neid vaid tähtsamates kohtades, mujal olid üldlevinud omaalgatuslikud talupojakõrtsid). Kõik nimetatud kohad on üsna sirgjooneliselt ühendatud suvise vankriteega, mille lühikesed soosillad on hästi prügitatud ning mis on ka muus osas hästi läbitavad ( kaasaegsete maanteede trass kulgeb peaaegu samas kohas). Volmari, Ruhja, Karksi ja Viljandi on ühtlasi ka kohtadeks, kust hargnevad teed läände mere poole või siis ida poole.

Meie teekond Võnnust Paidesse oli kokku veidi üle 25 penikoorma pikk (1 penikoorem = 7 versta = umb. 7,5 km, seega kogu teekonna üks ots ca 200 km). Seega ulatus meie päevateekond nelja-viie penikoormani.

Viljandist Paidesse sõites hargneb peatee umbes viie penikoorma (umbes 37 km) pärast kolmeks. Esmalt keerab väikeses Võhma külakeses parempoolne haru ära Põltsamaale ehk nagu saksa keeles öeldakse, Oberpahlenisse (Pala-tagusele), kus olevas jõeületuskohas asub võimas orduloss. See tekkis teetõkkelinnusena veidi enam kui sada aastat tagasi, kuna ida poolt lähtuvad venelaste sõjakäigud nõudsid Järvamaalt Tartu piiskopkonda viiva tee riivistamist võimsa kindlusena. Kuna Viljandi poolt tulles ligi penikoorem (tegelikult 6 km) enne Võhma lahkukeeramiskohta läks tee väikeses Navesti nimelises paigas (praegune vana teetrass Navesti mõisa juurest) üle Pala jõe (kaasajal Navesti jõgi, saanud nime ületuskoha järgi), hakatigi sealset lossi kutsuma Pala-taguseks. Vaatas juba ju vanasti ordu kõike oma keskusest ehk Võnnust või Riiast lähtuvana. Aga kuna meie tagasitee kulges läbi Põltsamaa ehk Oberpahleni, siis selle kandi ümbrusest räägime hiljem.

Sellesinase Navesti ülekäigu juures tuleb rääkida veel seda, et tegu on ainsa paigaga, kus Pala jõge on võimalik suvise vankriteega ületada. Nii allavoolu kui ka ülesvoolu (kuni Loopreni) on Pala jõe kaldad soised ja metsased ja sealt on võimalik läbi pääseda ainult taliteega, mitte aga suvel. Ka niisugused tähtsad üksikud pääsukohad (kaasaja terminites strateegilised paigad) on Liivimaale väga omased ja sageli kohale nimegi andnud. Nii jääb Tallinnast ehk Revalist poolteist penikoormat Pärnu poole Pääsküla nimeline jõeületuskoht, kust ei saa ka ei ka ümber ei ülalt- ega altvoolu. Mitmed sellised tähtsad pääsukohad, nagu Põltsamaa, Laiuse ja Kursi (praeguse Puurmani mõisa kohal, jäljetult hävinud), on ordu linnustega kaitsnud, et maale tunginud vaenlane ei pääseks vabalt liikuma.

Veerand penikoormat (ca 3 km) Võhma lahknemiskohast põhja ehk Paide pool, lahkneb seesinane tee väikese Arkma küla juures jälle kaheks. Vasakpoolne haru läheb Türgeli (kaasajal Türi) kaudu Paidesse ehk Wittensteeni, parempoolne aga suurele maanteele, mis ühendab Järvamaad ja Virumaad Põltsamaaga (praeguse Tallinna-Tartu maantee keskosa eelkäija, sama trassi peal). Meie valisime vasakpoolse haru (praegune Arkma-Türi tee). Kabala ja Retla vahel oli sel teel ka ainus tõsisem soosild, mis veidi vähem kui poole penikoorma (ca 3,5 km) pikkuselt oli hoolikalt kaigaste ja haokubudega prügitatud (veel Mellini atlas näitab 1791 sel lõigul ca 3,5 km pikkust lattidest teed üle Retla raba). Nimetatud kaigastee ületamise järel jõudsime lõpuks ka oma reisisihti Alepõhja (Alempois, hilisema Türi kihelkonna eelkäija), mille kõige suurem koht ning ainus loss ja linn Paide on.

Arkma lahknemiskohast Paidesse on mööda vankriteed umbes viis penikoormat (üle Türi Paidesse mööda vana teetrassi 38 km, keskaegne tee ühtis 20. sajandi teetrassiga). See on esimene teelõik meie reisil, mis ei lähe sirgelt, vaid looklevalt, mööda kõrgemaid kohti.

Arkmalt Türgelisse on kolm penikoormat, sealt Paidesse ehk Wittensteeni jääb veel kaks penikoormat. Türgeli Püha Martini kiriku punased kivikatused (torni kirikul keskajal ei olnud) hakkasid metsade tagant välgatama Retlast järgmises külas Oisus, korralikult aga paistma veel järgmises külas, teest paremal väheldase künka otsas olevas Mäekülas (hiljem rajati künka otsa Mäeküla mõis).

Säreveres, pool penikoormat (ca 3,5 km) enne Türgeli kirikut ületasime Emajõe ühe vasakpoolse harujõe (Prandi jõgi praeguse Särevere mõisa juures), kohe selle järel aga ka Emajõe (Pärnu jõgi kandis tollal Emajõe nime, Pärnu jõe ajaloolises ületuskohas Türi ja Särevere vahel on kaasajal jalakäijate sild. Ma usun, et ka keskajal pidid need jõeületuskohad olema sama koha peal, kus veel 1950ndatel aastatelgi). Kui võrrelda äsja ületatud Emajõge mõni aasta tagasi Pärnus nähtuga, siis Säreveres oli ta mitu korda väiksem.

Kuna reisi üheks lisaülesandeks oli ordumeister andnud ka olemasolevate ja tulevaste liiklemisteede ning nende võimalikkuse uurimise, tegime Türgeli lähedusse jõudes selgeks nii praegused kui ka võimalikud ehk tulevased ühendusteed. Eelkõige huvitas meid seal suvise vankritee või ehk ka veetee olemasolu või selle rajamise võimalused Pärnusse. Oleks ju väga ahvatlev olnud kaks ordulinnust, Paide ja Pärnu, ühendada omavahel otseteega, mida seni olemas pole.

Selgus, et korralik aastaringi läbitav vankritee kulgeb Emajõe vasakul kaldal kolmveerand penikoormat (5 km) Säreverest allavoolu asuva Laupa külani ja sealt veel umbes pool penikoormat (3 km) allvoolu asuva Jändjani. Ehk siis kokku vaid ühe penikoorma ulatuses, edasi teed ei lähe. Seal algavad metsad, mille servas on üksikuid metsatalusid (umbes praeguse Rae ja Samliku küladeni). Kunagi oli sinna isegi üks kants ehitatud, mis nüüd asus keset metsi mahajäetuna (Mädara linnamägi, mis arvatakse, et 13. sajandil oli juba hüljatud). Sealt edasi, veelgi edela poole muutuvad metsad aga läbipääsmatuteks põlislaanteks, kuhu inimestel eriti tihti asja ei ole (kaasaegse Türi-Pärnu maantee sihil lõigul Jändja-Tori keskajal mingit läbipääsu tõenäoliselt polnud).

Päris tundmatud ja inimesest puutumata need põlislaaned muidugi ka pole. Ajuti tehakse seal metsa ja peetakse jahti, samuti käiakse piki kinnikülmunud jõejääd talviti vahel Pärnus, kuna see on võimalik palju otsesema teega kui suviti. Jändjast Pärnu poolse lähema asustuseni, Tori ordukomtuuri ordumõisani ja seal asuva Maarja kabelini (praegune Tori mõis ja kirik), on piki jõge umbeskaudu kuus penikoormat (veidi alla 50 kilomeetri) sellist ala, kus enamikes kohtades on mõlemal pool jõge puutumatud sood ja metsad ja suviseid liiklemisteid pole.

Suviste teede rajamist selles piirkonnas takistab kolm asjaolu. Kõigepealt on Emajõel palju harujõgesid, mida suvisel ajal on raske ületada koolmekohtade puudumise tõttu (Lintsi, Mädara, Käru ja Vändra jõed) ja mis isegi talitee korral oma järskude kallastega vahel liiklustakistuseks osutuvad. Sealsetes metsades elab ka hulk karusid, kes on aeg-ajalt inimesi rünnanud ja ära söönud (Vändra kanti tunti hiljemgi karupiirkonnana). Ja lõpuks on sealsetesse metsadesse kolinud mitmeid oma peremeeste juurest ärakaranud talupoegi, kellest osad peavad keset metsi oma põllulappi, kuid paljud teenivad elatist röövlitena. Kusagil poolel teel Jändja ja Tori vahel keset põlislaasi pidavat kuulu järgi asuma mingi Vändra nimeline koht, mille ümbruses suur osa neidsinaseid redusse läinud inimesi asub (Vändra küla arvatakse olevat tekkinud Liivi sõja ajal metsa pakku läinud inimestest, kuid ei saa välistada, et samas paigas oli rahvast redus juba ka varem).

Niisiis on aastaringset otsest vankriteed Alepõhjast Pärnusse väga raske või isegi võimatu ehitada. Eks ordumeister otsustab, kas ja millal on see rajamine võimalik (Türi-Pärnu maantee ehitati lõigul Rae-Vändra tegelikult välja alles 19. sajandil, alates 17. sajandist muutus küll kasutatavaks otseteest veidi pikem Kolu-Käru-Võidula-Vändra-Tori trass).

Paide ja Türgeli ümbrusest Pärnus käimiseks kasutatakse praegu kahte suurema kaarega ringi minevat teed. Talvisel ajal on üsna pruugitav Viljandi tee lähedalt kihelkonnakeskusest Suure-Jaanilt algav ning läände, üle suurte lagedate soode minev talitee (see talitee oli 18.-19. sajandil väga kasutatav, nt Tõramaal asuv Soomaa külastuskeskus asub talitee kõrtsi kohal ja ida pool Oksal, vaatetorni läheduses on alles talitee kõrtsi mantelkorsten; usun, et sama trass oli kasutusel juba keskajal). Seda muidugi juhul, kui Pärnu jõe jääd mööda kulgevat taliteed mingil põhjusel kasutada ei saa.

Suvine nn vankritee Alepõhjast Pärnusse on aga võimalik vaid suure ringiga kaugelt põhja poolt. Türgelist tuleb selleks minna loodesse, ligi poole penikoorma kaugusele (3 km) Lokutale, sealt edasi aga Änari kaudu Piiumetsale, kust pääseb omakorda Vahastule (kaasaegne teeb kulgeb samal trassil, kuigi ta on juba sajandeid vaid kohaliku tähtsusega) või ka üle prügitatud soosildade Rumbi kaudu Kädvale.

Türgelist kolme penikoorma (ca 22 km) kaugusel loodes olevat Vahastut võib lugeda Alepõhja kõige põhjapoolsemaks punktiks ning Paide ja Türgeli järel tähtsuselt kolmandaks Alepõhja kohaks. Kuna seal on nähtavad iidse kantsi künkad (Vahastu linnamägi) on teda peetud vahel kogunisti varasemaks Alepõhja pealinnuseks, mis toimis ajal, enne kui Paide lossi kohale kants ehitati. Seda, et Alepõhja nimi on alguse saanud Vahastult, kinnitab kaudselt Vahastust idas asuva soo nimetamine Aletaguse sooks.

Uuemal ajal (peale Eesti alade ristiusustamist 13. sajandil) ehitati Vahastu kantsi naaberkünka otsa väike kabel, kuna Türgelis oli sealt kirikus väga kauge käia (tõenäoliselt oli praeguse Vahastu kiriku kohal katoliku kabel juba keskajal).

Kui Vahastus hoida muistsest kantsist vasemale, jõuab rändaja välja tee peale, mis viib läbi Kädva ja Paluküla umbes kolme penikoorma (ca 23 km) pärast välja Harjumaale, Rapla kihelkonnas asuva Kehtna mõisa maadele (tegelikult Ohekatku alla, aga see ei olnud 1409 tõenäoliselt veel Kehtna ja Järvakandi mõisatest iseseisvana eraldunud).

Väga kuivade suvedega pääseb selle suuna peale ka veidi lühemat teed pidi, nimelt Piiumetsalt üle Rumbi otse Kädvale, millises sihis asuvad mitmed lühemad soosillad on mingil määral prügitatud. Aga see otsetee ei ole alati läbitav, näiteks kevadel ja sügisel on tihtipeale tulnud teekäijal minna ikkagi Vahastu kaudu (üle Rumbi lääne suunas minev trass on selgelt kujutatud ühel 1694. aasta kaardil, kuid pole selge, kas ta keskajal aastaringselt alati läbitav oli).

Kehtna mõisa põldudele välja jõudes suured sooalad lõpevad. Ehk siis Rapla ja Kehtna ümbrus on ühendatud aastaringselt läbitavate vankriteedega nii Pärnu, Märjamaa, Tallinna, Haapsalu ja muudegi kohtadega. Näiteks Kehtnalt Pärnu liikudes tuleb minna läbi Vastja, Lokuta, Kenni, Kaisma, Kergu, Pööravere ja Pärnu-Jaagupi ja Vana-Pärnu. Suvine vankritee on kõigis neis paigus täiesti olemas ja läbitav, mõned seal asuvad väikesed soosillad on korralikult prügitatud. Teine võimalik tee Palukülast Pärnu suunas on üle Lalli ja Lelle ordumõisa Haakla juures Lokuta-Kenni sihile välja. Mõlemad nimetatud teed on kasutuses.

Kui sellestsinasest Vahastust veel rääkida, siis sinna ei satu teelkäija mitte ainult sugugi Paidest või Türgelist Pärnu minnes. Vahastus asub nimelt igivana teerist, kust pääseb liikuma neljas eri suunas (suur muististe hulk ja teedevõrgu analüüs lubavad arvata, et läbi kogu noorema rauaaja, 9.-13. saj, oli seal tähtis teede hargnemiskoht). Vahastu kants ise aga võidigi ehitada tollase teetõkkelinnusena. Vasakpoolsest teeharust, mispidi liigutakse läbi Kädva ja Kehtna alade Läänemaale ja Pärnusse, me juba rääkisime. Kui Türgeli poolt tulija hoiab aga paremale poole muistset kantsi, satub ta tee peale, mis jõuab kahe penikoorma (ca 15 km) järel Kuimetsa nimelisse paika. Kuna Kuimetsa kuulub Tallinna kloostrile (seal asus keskajal Tallinna tsistertslaste Püha Miikaeli nunnakloostri majandusmõis, mis oli kindlustatud hoonena välja ehitatud, tornlinnuse esimene korrus on praegugi alles), on sellel läbi Juuru kihelkonnakeskuse olemas juba kindel vankriteeühendus Tallinna ja Rävalaga.

Nii kasutavad läbi Piiumetsa, Vahastu ja Kuimetsa minevat vankriteed suvisel ajal kõik, kel Alepõhjast Tallinna ja Rävala poole asja on. Sellel teel on küll mitu soosilda, kuid need on korralikult prügitatud ja läbipääsetavad.

Ka Vahastu ja Kuimetsa vaheline pooleteise penikoorma (ca 11 km) pikkune tee on aastaringselt korralikult läbitav. Sellel teel asub küll ümbruskonna tõsisem soosild, mis kannab Maasilla nime ning kus ligi poole penikoorma (3,5 km) ulatuses on tee prügitatud üle lageda raba (kaasajal on sellest säilinud Maasilla ehk Masila soo nimi Viirika raba paralleelnimetusena, kaasaegne tee kulgeb samast kohast, kuid selle ääred enam lagedad ei ole 20. sajandil tehtud kuivendustööde tõttu). Maasild on kuulu järgi prügitatud põhjalikult juba igivanal ajal (tõenäoliselt enne 13. sajandit), et Alepõhjast Rävala suunas igasuguste oludega liikuma pääseks, sest muid võimalusi sellesuunaliseks ühenduseks lähikonnas ei ole.

Kolmas teeharu läheb Vahastult kirdesse, kus ta veidi vähem kui ühe penikoorma (ca 6 km) järel jõuab Jäsu nimelisel soosaarel välja Paide-Tallinna taliteele (hilisematel sajanditel oli Jäsul traditsiooniline talitee kõrstikoht, praegu hävinud, asub ta Saueaugust ca 600 m läänes). Ka Vahastu-Jäsu lõik on aastaringselt läbitav vankritee (kaasaegne Vahastu-Saueaugu tee kulgeb enamiku maast selle tee kohalt, v.a. kirdepoolne osa, mis keerab mahajäetud Jäsu kõrtsikoha asemel Saueaugu peale). Niipalju siis Türgelist loode suunas viivatest suvistest vankriteedest, mida kasutatakse kaugteedena.

Nüüd siis veetee võimalusest Türgeli ja Pärnu vahel. Emajõgi (praegune Pärnu jõgi) ei ole veeteena kasutusel, kuna kusagil poole maa peal Türgelist Pärnusse on ta väga kärestikuline ja on vaid allavoolu väga väikeste paatidega hädakorral läbitav (kärestikud on Kurgja ligidal, Suurejõel, Halliste jõe suubumiskohas jms). Veeteena tuleb see jõgi arvesse vaid Pärnu ligiduses, kusagile umbes Tori ordumõisani, ei kaugemale.

Meie liikusime Säreverest kahe jõe ületamise järel lõpuks siis Türgelisse, Alepõhja faktilisse keskusesse. Arvatakse, et seal, kus kõrge künka otsas asub Türgeli Püha Martini kirik, oli enne ristiusustamist püha puudesalu ja selle kõrval laada- ja kärajateplats ning küla. Laadaplats ja küla asuvad seal kiriku kõrval jõe ääres igatahes praegugi, lisaks veel paar kõrtsi teekäijate jaoks. Selgelt oli näha, et sellele laada- ja kärajateplatsile olid kokku suunatud kõik kohalikud teed: nii põhja poolt Väätsalt-Virikalt tulev tee (arvatavasti läks ta enne 1270. aastat sirgjooneliselt otse kirikuni, mitte ei lõppenud Paidest tuleva teetrassi peal ära), läänest Kolu-Lokuta poolt tulev tee, kirdest Paide-Kirna poolt tulev tee ja lõunast Särevere-Laupa-Oisu poolt tulev tee. Nimetatud kohad koos mõne veidi kaugema paigaga moodustavadki Alepõhja kui sellise. Praegu, kui juba enam kui poolteist sajandit kõrgub sama künka otsas kaugele paistev punaste kivikatustega valendav kirik, võib küll uskuda, et kirik on teede sisseajamisel sihina kasutatud maamärgiks olnud. Ometi on teed kirikust vanemad.

Mõni sõna ka Alepõhjast. Sellist nime kandis nimelt ristiusustamiseelne muinaskihelkond, mida on siin-seal üles tähendatud ka Alempoisi nime all. Kuigi praegu kasutatakse piirkonna ehk kirikukihelkonna nimetamiseks rohkem Türgeli ja kiriku nimipühaku Püha Martini nime, on ka vanem Alepõhja nimi veel küllaltki elus, eriti kohalike hulgas (oli kindlalt kasutusel kuni keskaja lõpuni ja edasigi). Tähendab see metsast puhtaks põletatud ala. Nimelt oli kohalikel eestlastel muistsel ajal tava sel viisil endale põlislaantest põldu rajada, nn alet põletada. Ehk siis kogu Alepõhja asustus on vast saanud alguse mingi tüki alena puhtakspõletamisest, kuhu on paikselt elama jäädud. See võis aset leida nii Vahastul kui ka Türgeli juures. Vahastul kõrval olevast Aletaguse soost sai juba juttu tehtud, kuid ka Türgeli kõrval kannab üks koht Aleküla nime (Türi-Alliku saksakeelne, arvatavasti algne nimi).

Mitmed ristiusustamise eelsed kihelkonnad olid valinud endale ühised vanemad ja neid tunti ühiste piirkondadena (muinasmaakonnad). Alepõhja kellegagi liitunud ei olnud ja tal olid iseseisvad vanemad. Seda kuni siinsete alade ristiusustamiseni, mil Alepõhja nagu Sakala ja Järvamaagi ordu kätte läks.

Nüüd Alepõhja keskustest, mida ei ole üksainumas, vaid kogunisti kolm erinevat. Tema varasem igapäevane majandus- ja eluolu-keskus näib olevat kogu aeg olnud Türgelis, kuhu eri Alepõhja servadest kokkujooksvatest teedest juba sai juttu tehtud. Türgelisse ei ole kunagi püstitatud aga kindlustatud kantsi, mis oleks andnud varju vaenlase kallaletungide eest, milline oli olemas mitmes teises keskuses. Kindlustatud kantsid asusid hoopiski Alepõhja äärealadel Vahastul, millest me juba varem juttu tegime, ja arvatavasti ka Paides. Kas Vahastu ja Paide muinaskantsid on kunagi ka korraga olemas olnud, seda keegi ei tea. On arvatud, et Paidesse ehitati kants alles siis, kui Vahastu kantsi enam korras ei hoitud. Aga on levinud ka arvamusi, et üheaegselt on hooldatud ka kahte kantsi. 1230ndatel aastatel igatahes kumbagi neist enam ei kasutatud (ei ole üldse teada, kas Paide ordulinnusele muinaslinnus eelnes ja millal seda kasutati; Vahastu muinaslinnus arvatakse 1220ndatel aastatel olevat juba hüljatud).