Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    55 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Ajalooline ülevaade Mäo mõisa kohta

    Ajalooline ülevaade Mäo mõisa kohta

    » Ajalooline ülevaade...

    koostanud kunstiajaloolane Ants Hein


    Järvamaa mõisad on kujunenud mõneti pikaldasemalt kui mujal Kesk- ja Põhja-Eestis. Kui näiteks Harjus oli juba enne Jüriöö ülestõusu 21 allikaliselt kindlakstehtavat mõisat ning ka Virumaal ilmus neid esimeste vallutusjärgsete sajandite jooksul üpriski rohkelt, siis Järvas püsis isegi veel Liivi sõja eelõhtul mõisate võrk kaunis hõre ning olemasolevadki olid oma rajamisajalt võrdlemisi hilised. Sügavamaid põhjusi sellisele “viivitamisele” pole ajaloolalsed suutnud senini päriselt avada – paistab, et võrreldes teiste maakondadega kestis Järva läbi orduaja mõnetigi eriseisundis, siinsed talud olid suhteliselt suuremad ning maksudest vähem koormatud, ka oli vabatalupoegi siin rohkem kui mujal Eesti alal.

    Ka Mäo mõis, mis meie vaadelda, ei kuulu just iidsete hulka – kuigi oma staatuselt algselt ordumõis, on ta tekkinud ilmselt alles kuskil 16. sajandi keskpaigas. Varaseima viite leiame talle Johannes Renneri kroonikas – kroonik mainib Mäod seoses Paide ründamisega venelaste poolt Liivi sõja hakul: 8. augustil 1558 tulid venelased 3000 mehega üle Mäo mõisa röövides ja põletades linna alla, kusjuures linnust neid võtta ei õnnestunud. Võimalik, et mõis tollal põletamisest siiski pääses.

    Alanud sõda ei saanud aga jätma Mäo kandile pikemat hingetõmbeaega – taas oli moskoviit Paidet piiramas 1560. aasta suvel, kusjuures seekord üle viie nädala ja “taganemise peal mässas ja möllas ta hirmsasti röövides ja põletades ja hukkas ning hävitas Paide maakonnas kõik vilja väljal ära”. Tollal (arvatavasti 7. juunil) põletati Mäo mõis. 1562. aastal olid Paide all rootslased, 1570. taas venelased, kes linnuse 1573. aasta esimesel päeval ka vallutasid. “Ja oli sel ajal surnukehasid Järvamaal igal pool nii palju maas, et koertel, metsloomadel ja lindudel neid kaua küll sai kiskuda, sest ei olnud kedagi, kes oleks matnud,” kirjutab kroonik nende päevade kohta.

    Kuidas suutis end mõis lahingute keerises majandada, võib tunduda mõnetigi imeasi – siiski on teada, et näiteks 1565. aastal jahvastas Mäo mõisa veski 52 tündrit tollivilja, 1569. aastal kulus külviks 330 tündrit, 1582. aasta sügisel koguti aga Mäo ja Mündi mõisa põldudelt kokku 247,25 tündrit rukist, 3,5 tündrit nisu, 343 tündrit otra, 38,75 tündrit kaera ja 1,5 tündrit herneid.

    Ei jätnud maad laastamata ka 17. sajandi algul puhkenud Poola-Rootsi sõda – Mäo kant oli lahingute tallermaaks aastail 1602, 1604 ja 1608. Õudu lisasid taudid ja näljahädad (eriti kohutav oli 1601-02 aasta nälg), nii et kui 1629. aastal Altmargi vaherahu vaenutegevuse lõpetas, polnud maa mitte üksnes varemeis, vaid suuresti ka inimtühi. Selge, et sõjahaavade paranemine sai võtma aastakümneid.

    Teatavast oli Mäo nagu enamik endisi ordumõisu, püsinud kogu Liivi sõja ja sellele järgnenud aastakümnendite jooksul kroonuvaldusena. Uue võimu kinnistudes hakati aga üha enam seniseid riigimõisu siirdama erakätesse. Põhjust andis selleks eelkõige riigikassa nigel olukord – sõjapidamine neelas hiigelsummasid ja kuningail ei olnud oma soosikuile millegagi muuga maksta kui jagada läänivaldusi. Juba Gustav II Adolf oli asunud doneerimispoliitika teele, veel heldekäelisemaks osutus selles osas 1632. aastal troonile tõusnud kuninganna Kristiina. Mäo sattus 10. juunil 1635 noorele, 32 aastasele Lennart Torstenssonile, ühele “tõusvatest tähtedest” tollases Rootsi riigis, hilisemale feldmarssalile ja armee ülemjuhatajale. Järgmise aasta 30. oktoobril kinnitati Tortenssonile mõisale lisaks ka Paide linn oma majade, veskite ning põldudega, samuti seks ajaks kindlustuste nimekirjast kustutatud Paide linnus, 1641. aasta 7. septembril lisandusid Vodja ja Kuhjavere külad. Mäod Torstenssonile andes mindi koguni sedavõrd kaugele, et eraldati too Peetri kihelkonnast – nii tekkis üks väiksemaid kihelkondi kogu Eestis. Läänistus ratifitseeriti 20. aprillil 1647.

    Raske öelda, kui palju Torstensson Mäost pidas – oli ju too vaid üks tema rohketest valdustest, milliste vastu tal huvi üksnes saadaolevate koormiste osas ja millistest tal ülevaade peamiselt valitsejate aruannete kaudu (Eestis kuulusid talle ka Koerulähedane Aruküla ja Raasiku ning Maardu Tallinna külje all). Arvatavasti hoopis rohkem oli Mäoga kontaktis tema poeg Andreas (oli hiljem Eestimaa kindralkuberneriks), kuid temagi peahuvi oli suunatud eelkõige oma Rootsi valduste ja Raasiku mõisa peale. 1665. aasta kevadel pidas ta üldsegi paremaks anda Mäo Saue mõisnikule Ewold Scharenbergi kätte rendile, 1669. aasta 12. juunil aga müüs kindralmajor Hans von Fersenile. Mõisa müümisega tekkis küll mõningaid sekeldusi – kuna Mäo oli kuningannalt saadud lääni- mitte pärisvalduseseks, kohustus Torstensson selle suurusele vastavalt osi oma teistest mõisatest vormistama pärisomandist lääniomandiks.

    Hans von Ferseni, eriti aga tema venna Fabiani nimed pole arhitektuuriajaloolastele päriselt tundmatud. Nii on näiteks viimasest teada, et ta 1662. aastal sõlmis müürsepmeistri Peter Kleeni ning Heinric Forberiga lepingu suure suguvõsamaja ehitamiseks Tallinna Toompeale, otse lossi vastu (lammutatud eelmise sajandi lõpul seoses Aleksander Nevski katedraali püstitamisega), sama kümnendi lõpul on ta aga olnud ametis Maardu mõisa väljaehitamisega jne. Kohustas ju mõlema vennakese kõrge positsioon samuti nagu mõnetigi toekam rahakott just nagu iseenesest nooblimat liini jälgima, mitte rahulduma isadeaegsete residentsidega. Ka oli aeg neile soodsam – peale Vene lüüasaamist 1656-58. aasta sõjas ning 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tundus, et moskoviit nii peagi ei tule enam siinseid alasid kimbutama.

    Alanud rahuaeg mõjus mõisaehitusele soodustavalt. Näib, et võrreldes oma eelkäijatega on Hans von Ferseni suhe kujunenud Mäosse mõneti teistsuguseks – ilmneb see kasvõi tõigast, et kõigi oma valduste hulgas lasi ta Mäod nimetada alati esimesena. Millal ta Mäosse uut elumaja ehitama asus, pole täpselt teada – võibolla juba üsna peatselt pärast mõisa omandamist, kuid kindlasti enne 1682. aastat, mil ta siirdus Ingerimaa ja Käkisalmi kuberneriks. Plaanis ta oma mõisat mõneti uhkemaks, kui sellised olid tavaliselt – kui enamuses rahulduti tollal madalate palkmajadega, siis tema lasi härrashoone püstitada kivist ja kahekorruselisena. Päriselt valmis ta hoonet oma eluajal siiski ei saanud – veel 1689. aastal, mil mõis redutseeriti, on osa ruume selles lõpetamata.

    Hans von Ferseni surma järel päris mõisa tema lesk Anna (sünd. von Tiesenhausen). Temaaegseist arhiivitoimikuist joonistub pilt Mäo mõisa ja Paide kodanike vahelise tüli ägedamast perioodist – isiklikult kindralkuberner A.J. de la Gardiegi oli pidanud sellele korduvalt vahele sekkuma.

    Ehki mõisat ostes olid Fersenid saavutanud, et see vormistatud oleks neile pärusvaldusena, koges 1680. aastate lõpul Mäo nagu paljud teisedki Eestimaa aadlivaldused, reduktsiooni – Rootsi monarh, kel oli riigikassa pideva sõjapidamise tõttu tühjaks kuivanud, ei leidnud muud vahendit selle täitmiseks, kui eelmiste aegade vältel teenistuse eest väljaantud mõisate tagasinõutamist. Nii ei õnnestunud Anna von Fersenil Mäod kaitsta – 1689. aastal kirjutati kogu mõisa liikumata vara ning talupojadki kroonifiskaalide poolt üksipulgi üles. Sedavõrra suutis lesk siiski läbi suruda (tänu, et ta ise Hans Heindrich von Tiesenhausen oli reduktsioonikomisjoni liige), et juba järgmise aasta 10. maist mõisteti Mäo mõis nagu ka endine Paide linna-ala talle püsivale rendile.

    17.-18. sajandi vahetus tõi Eestimaale järjekordseid kannatusi. 1695-97. aasta ikaldus ja suur nälg oli üksnes “eelprooviks” – tõeline katsumusteaeg saabus koos 1700. aastal alanud Põhjasõjaga. Mäo jaoks sai saatuslikuks 1703. aasta septembrikuu teine nädal, mil kogu siinne kant vürst Menšikovi ratsameeste poolt rüüstati ja põletati.

    Sõjaga kaasnenud kaost kroonis 1710. aastal puhkenud katk – laiad alad muutusid elutuiks. Nagu sada aastat varem, oli Eestimaa (Tallinn ja Narva linnad välja arvatud) jälle pooltühi ja varemeis.

    Anna von Fersenil sai oma mehe ülesehitatud mõisa hävingut veel näha – ta suri 1706. aastal. Valduse päris Bengt Gustav von Rosen, kes oli 1693. aastal abiellunud Fersenite tütre Magdalene Elisabetiga, nende kolmest tütrest jäi Mäo aga keskmisele – Katharina Elisabethile (1707 – 1774).

    Vastamaks millisena võis Mäo mõis välja näha 18. sajandi algusveerandil, meil andmeid mõneti napib. Üldjuhul sai sõjajärgsest kaosest ülesaamine võtma aastakümneid, majandus kiratses osalt veel sajandi teise poole alulgi ning mõnigi perekond, kes enne sõda vallanud losse, pidi veel pikalt leppima üsnagi kitsaste oludega. Alles 1770-80. aastaiks hakkas tõusnud tulude märgiks arvukamalt kerkima esinduslikke härrashooneid ja –aedu.

    Selles kontekstis osutub Mäo ülesehitamine suhteliselt varajaseks – nii, nagu tal oli siinkandis olla üks esimesi lossilikult väljaplaneeritud mõisaid juba enne Põhjasõda, oli tal seda olla ka Põhjasõja järgselt. Rida pidepunkte lubaksid arvata suuremaid ehitustöid siin toimunud juba 1740-50. aastatel – vähemasti pidi enamik hooneid valmis olema 1758. aastaks, mil iluaia rajamiseks sõlmiti kärner-meister Christian Andersiga leping.

    Muidugi võis olla üheks tõigaks, mis aitas kaasa mõisasüdame suhteliselt varajasele taastumisele, et ehitajail oli võimalik kasutada endise härrastemaja müüre – need on hoones adutavad osalt praegugi. Tähtsat rolli sai kindlasti mängima aga omaniku rahakoti ja positsiooni kaalukus – teame Adam Friedrich von Stackelbergi (09.03.1703 Pidula Saaremaal – 22.04.1768 Mäo), kes oli 1727. aastal abiellunud Mäo pärijanna Katharina Elisabeth von Roseniga, tegutsenud nii Eestimaa Rüütelkonna peamehena (1740-41) kui ka maanõunikuna (1741-51), Mäole lisaks kuulusid talle ka Triigi, Mündi, Piiumetsa, Alavere, Voka ja Koigi mõisad (viimane müüdi 1758. aastal Grünewaldtidele). Seega oli ta piiramatute volitustega pärushärraks ajuti peaaegu kahetuhandele hingele (näiteks 1739. aastal elas temale kuulunud mõisates 1709 mõlemast soost talupoega). Pealegi Adam Friedrich oli maailma näinud ja oskas seetõttu ilust ehk rohkem pidada kui enam naabermõisnikke – näiteks 1719. aastast oli ta õppinud Jena, 1722. aastast aga Köningsbergi ülikoolis.

    Ei jäänud seepärast Mäo märkamata kaasaegsetelegi. Nii paigutab näiteks A.W.Hupel ta Järvamaa ilusamate mõisate hulka: “ein hübsch gebauter Hof nebst artigen Garten” – üks kenalt väljaehitatud mõis toreda aiaga, Eestimaa mõisate hulgas nimetab teda ka almanahh “Nordische Miscalleen”.

    Stackelbergide nimele jäi Mäo mõis peaaegu kaheks sajandiks – kuni käesoleva sajandi algusaastateni. Adam Friedrichi surma järel päris selle vanem poeg Berndt Reinhold (25.02.1733, Tallinn – 13.01.1795 Mäo) – major, kreisimarssal, kes valdas lisaks ka Mündi, Aru, Laimetsa ja Ollepa mõisaid (viimased sai ta riigilt tasuks Paide linna loovutamise eest). 1794. aastast oli mõis väga pikalt Gustav Reinhold von Stackelbergi (15.09.1777 Mäo – 12.01.1863 Mäo) nimel – tema aegu (1810. aasta paiku) saigi mõisahoone enam-vähem sellise ilme nagu see on säilinud senini. Seejärel jäi mõis viimase pojale, viitseadmiral Ferdinand Olafile (07.08.1818 Tallinn – 12.02.1903 Mäo) – et tal lapsi ei olnud, pidi too pärandama valduse oma õepojale Georg Olaf von Rennenkampffile (Konovere mõisa omanik). Viimane loobus sellest aga suuremeelselt Georg Olafi kasutütre Aleksandra Rimski-Korsakova kasuks (1882. aastal oli Ferdinand Olaf abiellunud kontraadmiral Rimski-Korsakovi lesega), kes läks 1908. aastal mehele ülemleitnant Ernst von Gruenewaldtile (21.10.1864 Minsk – 25.08.1925 Tallinn).

    Enne kui ajaloolise ülevaatega päris lõpetada, mõneti ka Mõisa majanduslikust seisundist. Vastav materjal pole küll napp, kuid siin piirdutagu vaid mõne iseloomustava joone äratoomisega.

    Märgitagu, et läbi aegade on Mäo kuulunud Järvamaa jõukamate mõisate hulka – seda nii oma territooriumilt kui talupoegade arvult. Nii on 1696. aastal esitatud ta suuruseks 30 ratsateenistusadramaad, 1765. aastal – 20 3/8 adramaad, 1852. aastal – 20,38 adramaad ehk 46 ¼ ruutversta, 1893. aastal – 28,95 adramaad ehk 5235 tiinu jne. Veel 1919. aastalgi, mil koostati viimane maarulla, märgiti tema suuruseks 22,69 adramaad ehk 3210 hektarit – ka siis paigutus Mäo Järvamaa 101 mõisa hulgas suuruselt seitsmendaks.

    Mõisa talupoega arv läbi aegade olgu esitatud tabelina:

    Aasta    Mehi    Naisi    Kokku
    1726    168    153    321
    1732    217    212    429
    1739    230    239    469
    1782    288    289    577
    1795    309    320    629
    1816    336    372    708
    1834    436    454    890
    1850    410    468    878
    1858    411    465    876

    Näiteks 1816 – pärisorjuse kaotamise aastal, olid hingede hulgalt temast Järvamaal suuremad üksnes Albu (1122), Roosna-Alliku (932), Türi-Alliku (906), Laupa (888), Purdi (872) ja Kirna (782) mõisad.

    Majanduslikult paremal järjel on mõis paistnud olema just 18. sajandi teisel poolel. Nii nendib näiteks A.W.Hupelgi, et Mäol on "hästi sissetoov ettevõtlus, eriliselt hea viljamaa, veskid, mitu tulusat kõrtsi, veidike kalaloomust, kivimurd, lubjapõletus jne – üksnes metsa on napivõitu”. Läinud sajandi lõpul – käesoleva aastasaja algul näib mõis mõneti allakäinuna – osalt sellepärastki, et viimased omanikud (F.O. von Stackelbergist peale) tavatsesid siin viibida vaid suviti, kusjuures majapidamine anti rentnike korraldada (1900. aastast oli pikemat aega selles ametis Paul Ignatius).

    Eesti Asutava Kogu poolt 10. oktoobril 1919 vastuvõetud Maaseaduse järgi kuulus Mäo mõis nagu enamik riigi territooriumil asuvast 874 rüütlimõisast senistelt omanikelt võõrandamisele. Siiski säilitasid nad õiguse oma endises mõisas elupaigale – seda kasutas ka Aleksandra von Grünewaldt, kes rajas Mäole lastekodu. Lastekodu püsis Mäol läbi kogu Eesti Vabariigi aja.



    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    See artikkel asub selles veebis: Ajalugu/Linnast üldiselt


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein