Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    5 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide linnakodanikud – kaupmehed ja käsitöölised, suur- ja väikegildid

    Kreisilinn Paide elanikud – 19. sajand ja 20. sajandi algus

    » Keskaegse Wittenste...
    » Rootsiaegse Paide e...
    » Paide elanikud peal...
    » Kreisilinn Paide el...





    Paide arenes 19. ja 20. sajandil tüüpiliseks provintsilinnaks. Paide oli tegelikult saksakeelne linn. Veel 1844. aastal moodustasid siin elanikkonnast sakslased 54,21%, eestlased 40,21%, venelased 4,14%.

    Elanike arv kujunes Paides järgmiselt:
    1860    155 elumaja ja 1728 elanikku;
    1871    1718 elanikku;
    1897    2507 elanikku;
    1922    2980 elanikku;
    1934    539 elumaja (puumaju oli 501, kivimaju 28), elanikke 3285;
    1941    3718 elanikku.

    Kaupmeeste ja käsitööliste täpse arvu kohta pole praegu andmeid koondatud, kuid juba Katariina II ajal anti luba kaubandusega tegeleda ka lihtrahval ilma kohustuseta kuuluda suurgildi. See oli kooskõlas tolle aja valgustusideedega, mh vaba kauplemise põhimõttega. Uus mõtteviis, kapitalismi ja tööstuse areng tõid kaasa gildidevastased meeleolud. Kaks suurimat selle aja gildisüsteemi kriitikut olid Jean-Jacques Rousseau ja Adam Smith. Inglismaal lõpetati gildide privileegid 1835. aastal, Prantsusmaal juba 1791. aastal, Saksamaal ja Austrias 19. sajandil. Gildideaegne käsitöö ja vabakaubanduse piiramine ei sobinud enam kokku areneva kapitalistliku tööstusega. Venemaal said 1839. aastal nn kolmanda seisuse liikmed õiguse tegeleda vabalt jaekaubandusega oma kodulinnas, kui neil oli varandust vähemalt 2400 rubla väärtuses ja soetatud vastav sertifikaat. Kolmas seis või gild kaotati aga üldse 1863. aastal, mil igaüks, vaatamata oma sotsiaalsele staatusele ja isegi kodakondsusele või asutada oma äri. See oli sisuliselt gildikorra lõpp. Kuigi traditsioone järgides säilitasid paljud töösturid ja kaupmehed suurgildid (mõned tegutsesid kuni 1919. aastani), et rõhutada oma erinevust lihtrahvast, oli see üksnes formaalsus, traditsioonide elushoidmine. Linnaeestlased olid kas töölised või kuulusid peamiselt madalama kvalifikatsiooniga “ametitesse” (müürsepad, puusepad, köösnerid), mida ei loetud tsunftikäsitöö hulka, see hakkas kaasa tooma ka muutusi Paide seni peamiselt saksakeelses elanikkonnas.

    Paide gildidest ja tsunftidest ei ole 19. sajandil enam teateid, ning nagu näha, kaubanduse ja käsitööga tegelemine ei olnud sel ajal enam seotud kuulumisega kinnistesse ametiorganisatsioonidesse. Paide kaupmehed ja käsitöölised tegutsesid vabalt, ilma piiranguteta ja nende ametialade omamine ei olnud enam eelduseks linnakodanikuks olemisele.

    Märkida võib veel seda, et 20. sajandi alguses korraldati Paides aastas kuus laata: veebruaris, märtsis, juunis, septembris, novembris ja detsembris. Neist viimane oli kõige elavam, mõnikord oli sellele kogunenud kuni kümme tuhat inimest. Paide laadad olid tuntud isegi Venemaal kui hobustelaadad. Laadad toimusid praeguse Vainu tn lõpus (Parkali tn joonel) vainul (iganädalased turupäevad toimusid endiselt turuplatsil).

    Võib öelda, et sel ajal hakkasid varasemaid gilde ja tsunfte asendama kõikvõimalikud seltsid. Kuid enam ei olnud tegu teatud kutseühendust koondava organisatsioonidega, vaid peamiselt meelelahutusega tegelevate kooskäimiskohtadega.

    Paide esimene selts, nn Bürgermusse asutati 18. sajandil, esimeseks asukohaks oli praegune Tallinna 9. Bürgermusse elas 19. sajandil üle halvemaid ja paremaid aegu. Liikmeks olid nii kaupmehed kui tsunftimeistrid, vahepealsel perioodil ka sellid, kuid klubi ballidel joomingute ja kaklemiste tõttu ei lubatud sellidel hiljem klubi liikmeks astuda. Seltsi tegevus seisis ainult kooskäimises, mängudes ja napsutamises, kaks korda aastas peeti suurejoonelisi ballisid, millest osavõtt olnud väga elav. 19. saj keskpaigal oli vaatamata mh Dr Hesse pingutustele selts lagunemas, seltsimaja (siis Vee tänaval) oli muutunud avalikuks kõrtsiks, kuhu igaüks võis vabalt jooma minna, liikmete arv vähenes 9-ni.



    Kuid 1862 kolis klubi mölder Tesloni uue kivimaja teisele korrale Tallinna tän. nr. 10 (praegune politsei jsk.) ning klubi tegevus elustus taas.

    1867. aastal ostetigi Rüütli tän. nr. 2 Dr. Fritsch'i leselt maja 3600 rubla eest. 1888 oli maja õnnistamine ja tollest päevast kuni 1939. aastani asus “Bürgermusse”  neis ruumides. 1860-tel ja 70-tel aastatel oli “Bürgermusse” õitseaeg. Sel ajajärgul astus seltsi liikmeteks mõisnikke ja Paide elama asunud haritlasi. 1861. a. oli liikmeid 60, 1869. a. aga juba 100. Nii, et kuigi alguses võis Bürgermussel olla mingi väline sarnasus seniste gildidega, arenes see siiski hiljem just jõukamaid sakslasi ühendavaks, seltsielu pakkuvaks klubiks.

    Saksa Bürgermussele vastukaaluks asutati Paidesse aga ka teine selts, Paide Eesti Selts “Ühendus”.

    Agraarreformi tõttu muutus 19. saj teisel poolel üks osa inimesi maal ülearuseks. Samal ajal hakkas elu linnades aina kiiremini arenema. Tekkis vajadus uue tööjõu järele ning maal tööta jäänud inimesed hakkasid voolama linna. Seda voolu soodustas veel juba nimetatud 1866. a. kehtestatud käsitöövabadus. Tekkisid eesti soost käsitöölised, kõrtsmikud, kaupmehed ja majaomanikud, moodustades linnas eesti soost väikekodanluse. See oli tõi muuseas ka muudatuse Paide elanike rahvastikku. Just nüüd hakkas seni ülekaalukalt enamuses olnud sakslastest kodanikkond aina vähenema võrreldes eestlaste osatähtsuse kasvuga linnas. Tõsi küll, suur osa eestlasi, kes linnas said paremale järjele, üritasid kohe kiiresti saksastuda. Mida väiksem linn, seda suurem oli kadakasaksastamise  hädaoht. Selle ajani peeti Paidet üheks tugevamaks saksluse kantsiks. Kuid ärkamisaegne rahvuslik aktiivsus pani püsivama aluse ka kohalikule eesti seltsielule, mis arendas rahvuskultuurilist liikumist. Eesti kohaliku seltsielu eoks olid laulukoorid. Ka Paides asutati juba 1879. a. esimene eesti selts. Selle seltsi asutamisajast ja esimestest tegevusaastatest pole säilinud mingisuguseid kirjalikke mälestusi, peale  liikmete nimekirja. Liikmete nimede järele otsustades on suur enamus  esimesi liikmeid olnud eestlased, kuid sinna kuulus ka sakslasi. Esimesel kohal on nimekirjas hoopis tolleaegne Paide kirikuõpetaja parun Tiesenhausen, siis koolmeister A. Luik, kreiskooli inspektor L. Jürgens, tisler G. Leinberg (prohvet Maltsveti poeg), G. Veber (pärastine linnapea). Ainsa auliikmena on märgitud tolleaegne Paide köster A. Kappel (esimese kõrgema muusik. haridusega Eesti helilooja J. Kappeli isa), mistõttu võib arvata, et Kappel oli kas seltsi asutamise mõtte algataja või vähemalt üks agaramaid asutajaid. “Ühenduse” esimeseks presidendiks oli sakslane G Veber. Liikmeid oli seltsil esimesel aastal 46, neist 21 käsitöölist, 4 kaupmeest, 4 kooliõpetajat, 3 põllumeest, 3 kõrtsmikku 3 kodanikku (majaomanikku), kirikuõpetaja, köster, mõisavalitseja ja teener. Nii et nimele vaatamata ei koondanud selts ei eranditult eestlasi ega eranditult käsitöölisi. Taas kord on tegu mitte gildilaadse kutseühinguga, vaid meelelahutusliku klubiga, mis lihtsalt vastandus peamiselt aina aristokraatsemaks muutuvale Bürgemussele.



    "Ühenduse" esimeseks kooskäimiskohaks oli maja Pikal tänaval, mis siis kuulus pagar Fabriciusele (praegu Pika ja Vainu tn ristmiku krunt. Tähtis osa on alkoholiga einelaual. Seltsi liikmete arv kõikus 40 kandis, 1888. aastal pandi selts koguni ajutiselt kinni. Hiljem klubiline tegevus jätkus,
    1898. a. kolis selts Laiale tänavale A. Treufeldti majja (viimati Aurora kino).  Avaramad ruumid võimaldasid ka klubielu mugavalt korraldada. 1898 a. oli seltsil üle saja liikme: ametnikke, vallakirjutajaid, mõisavalitsejaid jne. — 40; (36,3%),  käsitöölisi — 23 (21%),  kaupmehi  —  19 (17,2%), tööstureid  ja  ettevõtjaid—  11 (10%),  taluperemehi  —    7 (6,3°/o),    kõrtsmikke — 7 (6,3%)  ja  kooliõpetajaid  3 (2,7%). Nagu selgub neist arvudest, olid käsitöölised käsitööliste seltsis arvult teisel kohal, moodustades ainult 21% liikmete üldarvust. Seltsi tegevus piirdub ikkagi ainult kooskäimisega lõbusaks ajaviiteks ja pummeldamiseks.

    Seltsi preisidendiks tollel ajajärgul oli riidevärvija J, Stephan, raskejõustiku harrastaja Paides, kelle kutsel Lurich esines Paides ja astus isegi “Ühenduse” liikmeks. Ühendus lõpetas tegevuse 1914. aastal.


    Kuna vabatahtlikule tuletõrjele  oli alus pandud Tallinnas juba 1862. a. ja tekkisid tuletõrjeseltsid juba ka teistes linnades, kutsuti kokku Paide linnaomavalitsuse poolt 4-liikmeline tuletõrje asutamise komisjon. Asutati Paide Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, kuhu kuulus ronijate jaoskond 11 mehega, pritside jaoskond (4 kolonni) 38 mehega, veemeeste jaoskond 7 mehega ja korrapidajate ning päästjate jaoskond 14 mehega. Korraldati õppuseid ja harjutusi ning asuti kustutusabinõude muretsemisele, millised esialgu olid võrdlemisi primitiivsed, kuid tolleaegne linnapea Silsky annetas seltsile ajakohase pritsi ja 1886. a. muretseti ühingu summadega ka teine sarnane juurde.



    Linnapea Silsky ajal ehitas linn tuletõrje tarbeks turuplatsile puurkaevu (praeguse haljasala kohale). Hiljem (Brasche ajal), ehitati sellele ümber tsementbassein ja külvati muru ümber.



    1880. a. valmis seltsi pritsikuur, milleks kogukonnalt 1000 rubla toetust määrati, kuna puuduv summa saadi korjanduste teel ja osatähtede müügist. Suhted sakslaste ja eestlastega muutsid Seltsi töö peale ilmasõda väga keeruliseks. Tuletõrje Selts on aga Paide seltsidest ilmselt kõige enam kutseühenduse näoga.


    Neljandaks seltsiks Paides oli karskusselts, mis asutati a. 1893. Kui “Ühenduse” ümber olid koondunud Paide jõukamad käsitöölised ja kaupmehed, koosnes Karskusseltsi liikmeskond algusest peale vaesematest käsitöölistest ja teistest väikese sissetulekuga isikutest, ametnikest ja kooliõpetajatest. Algselt tegutseti kirikuõpetaja Ralli nö valvsa pilgu all. Tegevuse esimese aasta lõpul oli seltsil 21 liiget 1 auliige (Prääma mõisa omanik von Renteln, kes seltsi rahaliselt toetas) ja 2 prooviliiget.



    Esimeseks korteriks oli seltsil koguduse leerituba kirikumõisas, kust aga juba paari kuu pärast mujale koliti. Seltsi tegevus seisis esialgu ainult koosolekute korraldamises, kus seltsi liikmed kõnedega või karskussisuliste raamatute ettelugemisega esinesid. 1895. a. asutati puhkpillide koor, hiljem segakoor ja meeskoorid, mõlemad koorid võtsid osa laulupeost Tallinnas. 1899. a. koliti von Rentelni poolt seltsile ehitatud majja Pärnu tänaval (praegu nn Kuma maja), seal oldi kuni 1903. a, mil maja müüdi kirikule. 1908, a. kolis selts turuplatsi ääres Nigolsi majasse (praegune raekoda, tol ajal ühekordne elumaja). Soodsa asukoha ja hästi korraldatud einelaua tõttu oli liikumine seltsimajas elav. Peeti sagedasti loenguid, perekonna- ja näitemänguõhtuid. Hiljem käidi koos kõrvalmajas, Iwast väljakasvanud tarbijate ühisuse „Idu” majas (praegune majatarvete pood keskväljaku ääres).


    Niisiis, senine gildikorraldus on muutunud, gildide asemel tegutsevad neli seltsi. Muutumas on ka kodanikkonna koosseis: enam pole tegu peamiselt saksa kaupmeeste ja käsitöölistega, Paide linnaelanike hulgas kasvab aina eestlaste osatähtsust, kuid suurtööstuste asemel on ka veel 20. sajandil Paidele endiselt iseloomulik väikekäsitööliste olemasolu, kes ei olnud koondunud suurtesse äriettevõtetesse. 1920-test ja 30-test aastate Paidest on kirjutanud oma mälestustes Paidest pärit kunstnik Ants Viidalepp, kellelt on pärit selleaegset Paidet kirjeldav väljend: ”Meistrite linn

    Selle aja tuntumatest linnakodanikest võib mainida järgmisi.

    August Wilhelm Hupel, kes asus Paidesse asus ta elama 68. aastaselt, 1805. aasta maikuus, ostes Paide kreisiarstilt, nõunik (hofrath) Christph Rinnelt maja turuplatsi ääres. Sel ajal kandis maja krundinumbrit 30. Maja kuulub praegu AS-le Kalev, selles asub “Kalevite Kodu” ning selle praegune aadress on Vee 1. Sel ajal, kui Hupel maja ostis ei olnud sellel veel Vee tn poolset juurdeehitust vaid see koosnes ainult turuplatsi poolsest hoonest. Maja kõige varasem omanik on teada 1785. aastast, siis oli selleks nahaparkal Pormann. Kuid juba 1740-te aastate kaardil on näidatud, et krunt on hoonestatud. Kuna kõik Paide hooned põletati maha 1703. a Vene vägede rüüsteretke käigus, siis on Hupeli maja ilmselt üks vanematest Paide linnas säilinud majadest.



    Veidi hilisemast ajast (1848) pärit maja jooniselt võib näha maja siseruumide paigutust nagu see tõenäoliselt oli ka Hupeli aja. Uks asus turuplatsi poolse külje keskosas, sellest sümmeetriliselt kahel pool kolm praegusest väiksemat, ruudukujulist akent. Maja keskosas, kohe esiku taga asus suur mantelkorsten. Vasakut kätt oli üks suurem ja üks väiksem tuba, mille vahel oli väiksem ahi, parem kätt olid neli väiksemat tuba, millede vahel oli samuti ahi. Õue peal, praeguste kuuride ja garaa˛i koha peal asusid kolm kõrvalhoonet. Märgitud on ka kaev krundi kirdenurgas (kaevukoht asub seal siiani, selle müüritis on väga heas seisukorras).



    Oma 1816. aastal koostatud testamendis avaldas Hupel, et soovib anda oma maja Paide linnale selles tütarlastekooli avamiseks. Ühtlasi annetas ta asutatava kooli heaks 1000 bankorubla. Kool, mida hakati õigusega nimetama Hupeli tütarlastekooliks, avati 11. veebruaril 1818 avati kool pidulikult viie õpilasega, kelle hulgas oli ka testaatori sugulane Henriette Auguste Louise Hupel. Tütarlastekoolis käis 1818. aastal 25 ja 1819. aastal juba 44 tüdrukut, kuni aastani 1856 sai seal algharidust 517 tüdrukut. Seal oli palgal üks õpetajanna, Auguste von Glehn, kes õpetas lastele lugemist, kirjutamist, arvutamist ja käsitööd; mõni aasta pärast kooli asutamist laiendati õppekava veel paari ainega, nagu maateadus, ajalugu ja vene keel. Õppetöö Paide tütarlastekoolis oli põhjalikum kui tavalistes algkoolides, kuid ei küündinud siiski Eesti- ja Liivimaa suuremate linnade tütarlastekoolide tasemeni. Hupel suri Paides 6. jaanuaril 1819. aastal, olles siin elanud oma elu viimased 14 aastat.



    Peale Hupeli surma jätkas tema kingitud majas tegutsemist tema rajatud kool. Näib aga, et linnale kingitud kool hakkas varsti kitsaks jääma, sest 1848. a koostatud ümberehitusprojekti järgi ehitati sellele väike juurdeehitis Vee tänava poole, mille ulatust on hästi näha praeguse maja siseruumidest (tähistab aste allapoole). Turuplatsiäärsele hoonele kogu Vee tänava poolse tiiva juurde ehitamine toimus nähtavasti aga millalgi 19. sajandi teisel poolel.

    1902. a 17. oktoobri Paide Teatajas on artikkel Hupeli tütarlastekoolist, milles on kirjas:

    “(Remondi)tööd uues tütarlastekoolis on peaaegu lõpetatud ja juba lähematel päevadel peaks kolimine uude majasse aset leidma. Senistes ruumides oli kool tegev oma kaheksa aastakümmet, alates aastast 1820. Kool sai need ruumid endale tänu ajaloolase August Wilhelm Hupel´i pärandusele. Linnavalitsus võiks panna nüüd sellele majale mälestustahvli Hupelile, tänu kellele ju kool oli need ruumid saanud. Selle ajaloolise seiga tõttu on omamoodi raske neist ruumidest lahkudagi, kuid teisalt on tore, et on tekkinud vajadus suuremate ruumide järele. Senistel ruumidel paistab olevat Hupeli õnnistus. Juba korra on olnud vajadus pärandatud ruume Wasserstrassel (Vee tänaval) suure juurdeehituse abil laiendada ja nüüd on seal jälle kitsaks jäänud. Kooli külastatavus on aastakümnelt kümnele kasvanud, vaid 90-ndate aastate suurte muudatuste ajal, kui üks kord asendus teisega, oli selles osas tagasilööke. Kuid pärast uuendustega harjumist on uuel sajandil kooliskäijate arv jälle suurenenud ja sellele tuli nüüd ka ruumide osas reageerida. Uus tütarlastekool endises Hoffmanni villas vastab kõigile uue aja vajadustele. Klassiruumid on valgusrikkad, ruumikad ja õhurikkad. Ka ventilatsiooni eest on hoolt kantud. Teisel korrusel asuvate kooliruumide kõrgetest akendest on avar vaade välja ja avatud akendest tulvab sisse värske õhk. Tänavalärm ja "väetiste" lõhnad seal ei sega. Suur "ringiturnimise" plats kutsub noori kehalisele tegevusele.”

    Seega kolis 1902. aaasta sügisel tütarlastekool kunagisest Hupeli majast Tallinna tänavale, nn endisse Hofmanni villasse (praegune Tallinna 60, KEA maja). Kuna 1910. aastal said valmis Pärnu ja Posti tänava koolimajad, kolis kool seejärel ühte või mõlemasse neist. Hupeli kingitud majas tegutses tema asutatud tütarlastekool seega 84 aastat. Kahjuks ei ole teada, kas ettepanek Hupeli mälestustahvli panemiseks majal sai teoks või mitte. Maja jäi aga edasigi Paide linnale ning selles asusid edaspidi peamiselt kaupluste- ja ametiruumid (sh Järva Maksuamet 1930-tel aastatel).

    Ilmselt sellesse aega, mil tütarlastekool majast lahkus langeb ka vana mantelkorstna lõplik likvideerimine ning poeruumide sisseseadmine (pea)hoone väljakupoolsel küljel. Poeruumide jaoks jaoks murti hoone esiseina suured vitriinaknad ning kaks topeltustega varustatud sissepääsu, millega lõhuti hoone vanem fassaadilahendus.” Veel 1960-tel on mainitud maja kaunistanud puitdekoorelemente, mis praeguseks on kadunud.

    Juba ENSV Restaureerimisvalitsuse 1967. a ja 1984. a uurimustöödes on nimetatud Vee 1 maja kui olulist kultuuriajaloolist objekti Paide linna jaoks. Kahjuks on Hupeli maja asukoht olnud viimastel aastatel ununenud, avaldatud on koguni seisukohta, et Hupelile kuulus hoopis praegune Keskväljak 8 maja (“Kuma foto”).




    Kirjaniku ja Nobeli kirjanduspreemina laureaadi Hermann Hesse perekonna ajalugu Paides algab tema vanaisast Carl Hermann Hessest. Olles omandanud meditsiinidoktori kutse ja täiendanud end välismaal, andis ta 17. mail 1830 nõusoleku tulla Paidesse kreisiarstiks.

    Selleaegne Paide kreisiarst Christopher Rinne oli haige, põdes malaariat. Dr. Rinne muide omas samuti maja Pikal tänaval, Hessede majast järgmist, enne Vainu tänava ristmikku. On teada, et ta omandas selle maja 1792. aastal, hiljem, millalgi 1830-tel või 40-tel ostis selle maja ka üks Hesse, nimelt vasksepp Carl Diedrich Hesse, kellest kahjuks ei ole teada, kuidas ta oli seotud C. H. Hessega. Dr Rinnele kuulus muide ka praegune “Kalevite Kodu” maja, mille ta 1804. aastal oli aga müünud August Wilhelm Hupelile.

    Huvitav, et Pikk tänav oli üldse arstidega seotud olnud, praeguse Pikk 13-15 krundid oli 1784. aastal omandanud tolleaegne kreisikirurg David Alexander (ja kui veel seostega edasi minna, siis nii David Alexandrile kui hiljem Dr. Rinnele kuulus ka hilisem Seidelbergi trükikoja maja, mis asus Pärnu ja Väike-Aia nurgal, seal kus praegu asub Paide infotahvel).

    C. H. Hesse aga tegutses niisiis Paides alates 1830. aastast olles siis kreisiarsti asetäitja. Ilmselt sel ajal ei olnud ta veel ostnud maja siin Pikal tänaval. Näib, et millalgi enne Pikal tänaval maja ostmist (kus tol ajal olid need krundid ühed linna kallimatest), omas ta krunti nr 125 ehk praegust Veski 12 (varasem Paide vallamaja).
    Olles siin kolm aastat tegutsenud dr Rinne asetäitjana, nimetati C. H. Hesse alates 9. jaanuarist 1833 Paide kreisiarstiks. Umbes pool aastat hiljem, 27. juulil 1834 ostis ta 2000 rubla eest (võrdluseks: Veski tn krunt maksis näiteks 300 rbl) krundi number 42, mis kandis hiljem numbrit 28 ehk siis praeguse Pikk 4 krundi. Ilmselt krundi omandamisega seotud formaalsuste tõttu on omandamise aastaks hilisemates dokumentides märgitud 17. jaanuar 1835.



    Sel ajal asus krundil puust madal elumaja, mis ulatus praeguse teeni Pikk 2 ja Pikk 4 vahel ning peaaegu kuni praeguse Pikk 4 maja viimaste akendeni (krundi laius Pika tänava ääres oli 44 m). Maja asus kohe praeguse kõnnitee ääres, selle taga oli suur aed, mis ulatus kuni Rüütli tänavani. Maja tagumises osas oli sammastele toetuv veranda.

    Maja, milles Hessede pere elas, oli ehitatud vähem kui 100 aastat enne selle omandamist dr.Hesse poolt. Veel 1740. a kaardil on see krunt tühi, kuid juba 1785. a kaardil on siia märgitud maja. Selle algne omanik oli kreisilinn Paide esimeseks linnapeaks peetud kaupmees Joseph Meckin. Aastal 1794 omandas maja krahv Ernst Magnus Mellin, seejärel von Payküll. C.H.Hesse ostis  1834. aastal maja tolleaegselt kohtuvanemalt Georg Reinhold Raasilt. Seega oli tegu ilmselt Paides üsna esinduslikuks peetud majaga.

    Ka kirikuga oli dr. Hessel tugev side, teda on kirjeldatud sügavalt uskliku ent elurõõmsa inimesena. Kui 1786. aastal valmissaanud kirik põles 1845. aastal, siis määrati selle taastamiseks viieliikmeline komisjon, mida muide juhtis tollane kirikuõpetaja Carl Gotthard Hammerbeck, kes 10 aastat varem, 1835. aastal oli asutanud Pärnu tänavale Paide esimese eestikeelse kooli, mille juurde on samuti pandud mälestussammas. Sellesse kiriku taastamise komisjoni kuulus ka dr. Hesse. Kui 1848. aastal kiriku taastamistööd valmis said, siis ilutses selle otsas uus, paksult ülekullatud rist, mille olid kinkinud kirikule dr. Hesse ja tollane kohtuvanem, hilisem linnapea Silsky (kelle maja asus praeguse Keskväljak 10 aadressil – praegu mh apteek). Hessede perekond suhtles muide tihedalt ka selleaegse köster-organisti Alexander Daniel Kappeliga (kelle naine oli ilmselt Hessede sugulane), kellest võrsus tuntud helilooja Johannes Kappel.

    C. H. Hesse oli linnas tunnustatud kreisiarst aga samuti ka aktiivne ühiskonnategelane, kelle eestvedamisel taaselustati Paide vanim selts, 1796. aastal asutatud Kodanike Klubi ehk Bürgermusse.

    On teada, et siinsamas Pikal tänaval asus kunagi ka haigla, ühes uurimustöös on märgitud, et see asus praeguse Pikk 34 kohal, kus tõepoolest on kaartide järgi maja asunud 19. sajandi esimesel poolel. Huvitav, et arhiiviandmete järgi omandas või võttis kasutusse selle maja 1846. aastal dr. Hesse, võibolla just seetõttu, et seal asus haigla. Haigla kolis 10. septembril 1873. aastal Väike-Aia tänavale, kus varem oli tegutsenud orbudekodu. Ka see maja ei ole enam alles, kuid tema asukoht oli praeguse lammutatava katlamaja vastas üle uue Kitsa tänava pikenduse, Pärdi sünnikodu tähistava kivi lähedal. Ilmselt just seetõttu, et haigla asus hiljem Väike-Aia tänaval ning tuginedes ühele „Hermanni” raamatu lausele „Ta kandis aurava tirina üle tänava oma vaeste patsientide majja”, esitati paaris 1986. a artiklis arvamust, et Hessede maja asus Väike-Aia tänaval. Arhiiviandmed ning „Hermanni” raamatu kirjeldus majast seda arvamust siiski ei kinnita, lisaks nagu märgitud, asus varem, Dr Hesse  aktiivsema tegevuse perioodil, haigla Pikal tänaval. Pealegi ei pruugi tsiteeritud lause viidata haiglale vaid kõigest dr. Hesse patsientide kodule Pikal tänaval.

    Kindlasti tuleks märkida ka seda, et Paides on sündinud 2. juulil 1847 ka dr Hesse poeg ja kirjanik Hermann Hesse isa Johannes Hesse, kes elas siin 11 aastat. Johannes sai algõpetuse muide Paide algkoolis, kus oli kuni 1856. aastani õpetajaks dr. Hesse vend Alexander Daniel Hesse.
    Johannes Hesse asus peale Paidet õppima Tallinna Toomkooli, mille lõpetas 1865. aastal, seejärel lõpetas 1868. aastal misjonäride õppeasutuse Baselis, teenis misjonärina Indias, kus oli sündinud tema naine, kirjanik Hesse ema ja asus lõpuks koos temaga, oma abikaasaga elama Saksamaale, Calwi linna, kus 1877. aastal sündis ka kirjanik Hermann Hesse (surnud 1962).

    C. H. Hesse tegutses Paide kreisiarstina kuni 11. juulini 1885 ja suri sellessamas majas 8. novembril 1896.

    Kaks aastat varem oli ta maja kinkinud oma tütrele Jennyle, kes müüs maja 8. oktoobril 1897 Prääma mõisnik von Rentelnile, nüüd juba 4000 rubla eest (ehk siis kaks korda kallimalt kui dr. Hesse selle rohkem kui 50 aasta eest oli ostnud).

    Pärast maja müüki lahkus Hessede perekond Paidest. 1903. aastal omandas maja kooliõpetaja Andreas Luik, pärast tema surma 1914. aastal jäi maja lõpuks tema tütrele Edith Greenbergile.
    Maja lammutati 1950. aastatel kui see oli juba väga lagunenud ja selle asemele ehitati praegune kolmekordne elumaja.




    Carl Gotthard Hammerbeck sündis Paides 3 .augustil 1800. a. Ta õppis Tartu Ülikoolis usuteadust, ordineeriti Tallinna Toomkirikus Paide-Anna koguduse õpetajaks 15. novembril 1825. a ja sama aasta 9. detsembril õnnistati ametisse. 1835. a asutati C.G. Hammerbecki eestvedamisel Paide vaestemaja ruumides esimene eesti õppekeelega kool. Kooli oli kaheaastase kursusega. Hammerbeck elas Paides Pikal tänaval (praegune Pikk 35, kus hiljem elas tuntud kartograaf Moritz Gnadeberg).



    Tervislikel põhjustel lahkus C.G. Hammerbeck ametist 1866. a. Ta suri 1870. a Viljandis ja on maetud Reopalu kalmistule. Oli siin õpetaja 41 aastat. 1989. a avati talle mälestuskivi Paides Pärnu tänaval (Paide Gümnaasiumi ja Pärnu tn vahel) - kohal, kus kool omal ajal asus. Mälestusmärgi avamine oli C.I. Hammerbecki ja tema suguvõsa algatus.




    Oskar Wilhelm Brasche sündis Paides 11.veebruaril 1865 baltisaksa perekonnas. Tema isa oli teist põlve Braschedest apteeker Paides. Aastatel 1882-1885 õpipoiss isa juures apteegis ja õiendas apteekriabilise eksami Tartu Ülikooli juures. Seejärel praktiseeris ja täiendas end Narvas ja Sankt-Peterburis. 1889 sooritas TÜ-s proviisorieksamid cum laude ja aprillis 1890 farmakoloogiamagistri eksamid. Magistrikraad on kinnitatud 4.veebr. 1891.a. Enne lõplikku asumist Paidesse töötas O.Brasche Varssavi ja Sankt-Peterburi apteekides. 1893.aastal võttis Oskar Wilhelm üle isa apteegi Paides ja jätkas nii perekonna traditsiooni. 1893.a. võttis Oskar Brasche üle linnaraamatukogu juhatamise isalt, kes oli raamatukogu üks asutajatest 1858.a ja sellest ajast ka raamatukogu juhataja 35 aastat. 1898 jaanuaris valiti O.Brasche Paide linnavolikogu liikmeks ja neli aastat hiljem Paide linnapeaks (kuni 1914). 1904 peeti Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Seltsi asutamiskoosolek ja pooleteise aasta pärast avas muuseum uksed külastajatele. Seltsi ja muuseumi töösse olid haaratud kõik Braschede perekonna liikmed. 1913 koliti linna Turuväljaku ääres seisvasse esinduslikku kivimajja. Turuplatsi keskel oleva tuletõrjekaevu ümber rajati tsementbassein ja külvati muru. Brasche valiti 1912 IV Riigiduumasse Eesti linnade esindajana. Sellega seoses oli tal kaks korda au olla kutsutud Talvepaleesse, kusjuures Tema Majesteet kõnetas teda ja ta tohtis keisrinnal kätt suudelda. Riigiduumas valiti ta tervishoiukomisjoni, kus apteekide reformi ette valmistati. Revolutsioonilised sündmused jõudsid ka provintsilinna Paidesse, kus vabastati ametist üks viimaseid sakslasest linnapeasid- Oskar Brasche. Tagasi Paidesse tuli ta lühikeseks ajaks koos saksa okupatsioonivägedega ja määrati ka uuesti linnapea ametisse, kuid peale sõja lõppu ja Saksamaa kokkuvarisemist otsustas ta koos sõjaväega Eestimaalt lahkuda. Saksamaal õnnestus tal alles kolme kuu möödudes vahendajate abil saada asjadevalitseja koht Frauenau metsavalduses Bayeri metsades. Seal töötas O.Brasche 8 aastat. 1926.aastal reisis Oskar Brasche koos abikaasa ja tütrega veel kord Eestisse. Ta müüs ära siinse kinnisvara ja viis Saksamaale kaasa osa mööblit ja asju. Saksamaal valis Brasche elamiseks Paidesarnase väikelinna Neuendettelsau Bayerimaal. Oskar Brasche suri 31.augustil 1954.aastal, 89 aastasena.




    Paljudele on teada see, et Raimond Valgre on ühe, varasema perioodi oma elust, veetnud Paide linnas. Sel ajal küll mitte Valgrena vaid perenimega Tiisel (nime muutis ta 1937. aastal).

    Ta sündis 7. oktoobril 1913 Riisiperes. 1920. aastal tuli tema pere Paide, kus ta jätkas algkoolis õppimist. Paide algkool asus sel ajal teatavasti praeguses kohtumajas, Tallinna 18. Vahepeal oli Tiiselite pere elanud ka Raplas, kuid Riigiarhiivis olevate fotode juurde tehtud märkmete põhjal võiks arvata, et Paides on nad elanud samuti mingil varasemal perioodil, enne Raimondi algkooli-aega. Tema isa, Johannes Tiisel oli pärit Järvamaalt, Esna vallast. Ema nimi oli Elisabeth, ka Linda. Isal oli Paides saapatööstus, üsna lähedal Raimondi koolile, praeguses politseimajas (Tallinna 12). Paides alustas Raimond ka oma klaveriõpinguid, tema õpetajaks oli Pertel, kellest ma samuti kahjuks rohkem midagi ei tea. Nende õpingute kohta on kirjutatud niipalju, et õpilane ei olnud eriti usin, sest ta veetis suurema osa ajast klaveril improviseerides ning tuttavaid viise mängides, kui etüüde harjutades.

    Raamatus “Muinaslugu muusikas” on avaldatud ka Raimond Valgre autobiograafiline koomiks, kus on mh mainitud seda eluperioodi, kui ta elas Paides, joonistatud on ka Paide vallitorni ja kirikut. Ka hilisemal ajal käis ta kindlasti Paides, siin elas tema onu (isa vend) Eduard Tiisel, kellel oli samuti siin oma kingaäri.


    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    See artikkel asub selles veebis: Ajalugu/Linnast üldiselt


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein