Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    3 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Kalev Tammehoid'i mälestused

    K. Tammehoid 5. osa

    » K. Tammehoid 1. osa
    » K. Tammehoid 2. osa
    » K. Tammehoid 3. osa
    » K. Tammehoid 4. osa
    » K. Tammehoid 5. osa



    1907. aastal võttis sillatöö tõsisema ilme. Algasin varakult kevadel, see ei olnud muidugi ei plaanikindel töö vaid ilusa ilmadega üldsusele kasulik huvitav sportlik tegevus. See muutus ka rahvale huvipakkuvaks, nii et õhtupoolikuti töö alguseks tuli vaatajaid, teiste seas ka kodanik Gnadeberg oma istetooliga ja vaatas tüdimata, vahel naerdes, et sild vabises, kui juhtus midagi naljakamat. Siis oli juba allavoolu pae põhi niipalju puhas, et kogunes suplejaid, ka poisikesi, kes ei osanud ujuda. “Töö” vaheaegadel käisin neid õpetamas, mul oli oma meetod, nii et vahest said tunniga 9-10 poissi ujuda oskaja rõõmu osaliseks.

    Kui tulivad ette väga suured raudkivid, “koopteerisin” abilisi ujujatest. Sagedamini aitas koolivend, postiametnik Karmann (spordiühingu “Kalev” teenistuja Härmoja onu). Kord oli teises voolus, õige sügaval nii suur kivi, et laskusime vee alla neljakesi. Puhtas voolus silmad lahti. Mingi asi ajas naerma, lasime kivi lahti ja ruttu vee peale naerma. Ja igasuguseid muid episoode tuli ette. Mõistagi, et niisugune meeleolu sport ei jäta midagi soovida keha ja vaimu kooskõla kultuurile. Toon selleks näite, mille läbi sai võimalikuks, et 1912. a Tallinnas tulin tulin vähimagi vaevata teiseks 5000 m jooksus ja niisama 1914. a Riias viiendaks maratonis, olles juba 28 aastane. Tallinna mehed ennustasid, et ega temal niisugune võitlus vea, kuid eksisivad.

    1907. aasta sügiseks olivad silla voolud puhtad. Sillal ilusad müürid. Ülevalpool langes vesi tunduvalt ning silla juures tekkis jõesaar, lokkava heinaga. Töö väärtuse mõju oli suur, nii et linnavalitsus austas mind jõesaare ja aiamaatüki omanduseks kinkimisega.

    1912. aastal tuli mulle imelik juhus, et ühistegelise panga abiga sain osta väikese maja Jõe tänava äärsel saarel. Siin siis läks lahti veel rikkalikum sportlik elu. Kõiksugu looduslikku tööd külluses kooskõlas hea tahte ja huviga. Toon üksikuid näiteid. Kiskusin maha inetu plangu, tegin läbipaistva tara, planeerisin õuemaa maitsekalt, jõest mulda, kive, metsast kase, selle alla kullerkupud, kurekatlad, sõnajalad ja muud metsataimed. Kase alla veikene primitiivne purskkaev. Metsast jaaniussikesed. Tee äärde roosid ja kogu aiamaale külluses mitmevärvilisi moone. Tekkis sellest lihtsusest kütkestav ilutunne, eriti õhtuil jaaniussikeste säraga. Peeterburgist siiasõitvad suvitajadki leidsivad Paidest naudingut minu lihtsast “dendraariumist”, eriti Paide esimesest kiviktaimlast keset jõge.

    Siis muudkui sport ja sport, kuid ega selleks eriti aega ei tarvitsenud, kõik põimisin töösse: tänava sillutasin, jõe puhastasin, tegin paadisillad, supeluspaiga, kiviktaimla, kaarsilla jne.

    Talvel sai siit ilus liuväli. Suvel panime toime veepidusid lootsikutega, suplusega, jalutusega minu aias, kõike mis oli võimalik, ikka rahvale ja noorusele, aga mitte nii nagu tolleaegses tagurlikus Paides, kus kõige ilusam maeti hallide plankude taha.

    Laudu ja teravaid latte loopides harjutasin viskeid. Aeda mitte väravast, vaid üle hüpates. Jooksu harjutuseks kiire liikumine jne.

    Kellel vähegi võimalik, tehke seda, kasutage kõiki võimalusi. Eelpool kirjeldatud silla töö viisil kaevasin hiljem terve jõe kahes harus, täites keskele tekkinud saare mullaga.
    Siin Paide “sadamas” andsin noortele vabalt tegutseda. Alatiseks sadama kaadriks oli kolmik: Näks, Taks, Pauls. Need tegivad, mis tahtsivad, kuid pidasid ka korda teistega. Nii et igalpool sportlik viisakus. Aitasivad ka mind jõe puhastamise ja teistest töödes. Nii siis noored sportlased: töö ja sport käsikäes! Kui jõuate riigikaitse ealisteks ja ei karda pikemat teenistuse aega, astuge mereväkke. Sealne elukarastus on võrratu. Toon eeskujuks enese, Kotkase, Kutsi ja teisi rekordimehi, kes sellest vahvast koolist on läbikäinud. Siis teie ei tunne mõistet “elu kartus” või “võistleja kartus”.

    Siin olen kirjeldanud sportlik-spartalisi eluvõimalusi Paides. Kõik muu tegevus oli tavalised spordiharjutused, kursused, pidud. Hilisema aja tegevuse ja isikute kohta võivad anda teateid hilisema aja sportlased, kuna nõukogude ajastu kohta on juba andmed praegustel spordijuhtidel.

    Ühte tahaksin veel meeldetuletada, et peale kõige sportliku ihu ja vaimu tegevuse on sportlase iseloomu kohustavaks osaks absoluutne moraal, ilutunne, looduse armastus, autunne vanemate inimeste vastu, eriti oma vanemate vastu, eeskuju noorematele, isamaa armastus, igapäevane ausus, vale ja valskuse põlgamine jne jne. nii kui seda õpetatakse näiteks pioneeridele, komnoortele partei kava järele. Hädasolijate kõhklemata abistamine ning igal juhul enese ette seada küsimus, kuidas talitada ausalt, õiglaselt ja õilsalt. Ka moraal ise on kahtlemata väga suure tähtsusega sportlike võitude saamisel. Olen püüdnud ka selle poole, ehkki on ka vigu juhtunud, milliseid aga noortel tuleb kohe parandada esimesel võimalusel.

    Ja ma ei kahtle, et hea püüdmine on olnud mulle suureks abiks, nii et tugeva tahtejõu abil peale “surnuks kukkumise” võin liigelda ja tegutseda ja isegi ei võta endale esimest invaliidsuse gruppi, nii et sotsiaalosakonna juhataja sm Villevelt ütles naljaks “Tammehoid on noorem kui sündinud.”

    Mereelust tuletaksin meelde 28. detsembrit 1908 Itaalias, kus Sitsiilias ja Kalaabrias oli arukordselt tugevajõuline maaväring vulkani Etna ja Stromboli piirkonnas, kus hukkus ja sai vigastada ligi 200 tuhat inimest. Teenisin tollkorral Vene sõjalaevastikus soomuslaeval “Fessarevitsh”, võtsin kolm öödpäeva osa hädaliste päästmisest, millise töö eest mind tunnistati kangelaseks ja autasustati Itaalia aumärgiga, “Mauriciuse” lindiga (roheline-valge). Päästetööd seal olivad ikka tõeliselt rasked ja ohtlikud, kuna tõuked alatasa jätkusivad ja veel püstijäänud hoonete osad üksteise järele maha langesivad. Eks kangelastöö aluspõhjaks ka tuleks kaasaarvata sportliku elu ja sportliku moraali tegureid. Ja nii kui varem tähendasin on meremehe elu vast see täiuslikuim sportlik elu.


    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein