Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    1 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Kalev Tammehoid'i mälestused

    K. Tammehoid 4. osa

    » K. Tammehoid 1. osa
    » K. Tammehoid 2. osa
    » K. Tammehoid 3. osa
    » K. Tammehoid 4. osa
    » K. Tammehoid 5. osa

    II Sportliku tegevuse ja spartaklike elukommete võimalused

    Nii kui ma esimeses osas mainisin, olid Paide noortel soodsad tingimused spartaklike elukommete harrastamiseks ja nad kasutasid seda. Mitte just niipalju ajaloo ja teaduse õpetusel, kui igaüks oma moodi ja ka kollektiivselt. Siiski ei olnud midagi moodsate sportlike võistluste kujul, väljaarvatud kroonulik turnimine koolis. Sportlik tegevus algas peenest otsast minu poisikese põlves, nii umbes 1900. aasta ümber.

    Kirjeldan noorte elulaadi nii kui see oli, lähtudes eesmärgist väljajõuda lõpuks moodsa spordi arenemise teele. Ei olnud ju kõikjal ühesuguseid tingimusi ja võimalusi. Püüan lähtuda minu võimaluste vaatevinklist.

    Minu isa suri endise Paide palvemaja silla juures olnud majas, mis ühes sillaga purunes sõja oludes 1941. aastal. Selles paigas ja lähedastes majades olengi elanud suurema osa noorusest, kuigi ka edaspidi, mis avaldas mõju sportlikele eluvõimalustele. Juba 2-3 aastaselt oli meelitanud mind ilus puhta põhjaga jõeke. Olin sagedasti veevõtmise kivilt riietes vette karanud. Halvim lugu olnud pühapäeviti, kui pandud puhtasse riidesse, siis eriti lõbusalt kartsumm kõhuli vette. Kord jälle, juba solistades vett hüppevalmis, lükanud ema seljatagant sisse aga siis olnud himu täis, sest ega sundimine meeldi.

    Nii siis olin kui vees lobistaja, küll vallatustes, küll töötades, nii et juba noormehena hüüdsivad mind “angerjaks”. Kuid võidu-ujumine mulle siiski südameasjaks ei saanud, olgugi et sukeldudes võisin ujuda kaua ja pikad otsad. Kord veski paisu peal ujudes sukeldusin ja ujusin teise ujula juurde, kus parajasti kalda lähedal kõndis kohtu-uurija Grigorjev. Võtsin ta kannast kinni kergelt, et mitte väga ei ehmataks ja tõusin pinnale. Temale tegi see suurt nalja, ei osanud aimatagi, kuna ümberringi polnud teisi ujujaid. See oli vabameelne mees, pärastine nõukogude Ukraina kohtu rahvakomissar, kellele ma Paides olin tõlgiks ja omandasin temalt progressiivseid vaated, millede najal laskusin ikka rahva sekka, viimati veel kodanlises Eestis, kus töötava rahva erakonna volinikuna linna volikogus lükkasin tagasi pakutud linnapea või abi koha, jäädes arvustajana volikogusse ühes kommunistlike volinikega, kes ka põhimõtteliselt ei võtnud osa linnavalitsusest. Ühes aitasime hääletamisega valitsusse pahemtiiva ühes tööerakonnaga, mis tolkorral oli suur edu seni võimul olnud suurnike vastu.

    Peale isa surma käi ema kahe lapsega. Tahtejõulise ja elutundja inimesena suutis ta pere kuidagi ellu aidata. Minule sai võimalikuks õppimine kreiskoolis. Majanduslikele raskustele vaatamata lõpetasin kooli 1902. aastal II järgu õppeasutuste õigustega. Kuulates ema õpetusi kommete ja töö austamise õilsusest ning õppides temalt laulmist ning muid ilutunde üritusi, süvenesin kõigesse nii, et aeg oli alati jaos ja otstarbekalt ärakasutatud, mis kujuneski elu aluseks. Spordi ja tervishoiu eesmärgil magasin väljas. Hommikul vara õngitsema, siis jõkke. Pärast jõge puhastama, maad kaevama jne. Siis kurni loopima ja jälle jõkke jne. On ju puhtas jooksvas vees “eluvaim”. Meie siin endise laadavainu ääres nimetasime endid sadama poisteks. Tapamaja lähedal oli “konnaküla”, lasketiiru juures “kureküla”. Kõigil omad traditsioonid. Kuid üldiselt olivad Paide poisid füüsiliselt tegutsejad, mille järeldusel elujõuline põlvkond, kes peaaegu kõik väljapoolegi Paidet töötades või õppides tõusivad mitmeti kõrgele astmele. Nii ka minu teenisin võimalusi kõrgetele ametitele, kuid lükkasin need kõrvale, kuna mind kutsus tagasi meie armas terve loodusega Paide, oma jõgede, nurmede ja metsadega. Kuna tolkorral kontori töötajate palgad olid madalad ja paremaid kohti vähe, ei muretsenud ma sellepärast midagi, sest mis loeb karastatud meremehele ja sportlasele töö valik. Miks see peab see olema just kontoris. Selle kartmatuse pärast justkui saingi kantselei kohtadest parimad, peamiselt kohtu ja notariaalalal. Viimati töötasin progressiivse notari Vihalema abina ja ametikohustuste täitjana. Tema surma järel muretsesin hobuse ja töötasin kommunaalosakonnas prügivedajana, sest ega töö meest riku.
    Kuue ja poole aasta eest (novembris 1951. a) “kukkusin surnuks” ja olen veel praegugi haiguse kammitsais ehkki võidujooksjat minust enam ei taha saada, püüan siiski tegutseda kodulinna heaks. Kirjutan vajalikke artikleid ajalehte, kuid kohalikul ajalehel näib olevat veergudel nii vähe ruumi, et kirjade osakonna juhataja paneb nad kõrvale, isegi vaieldamatult väga vajalikud kirjutised. Eks katsun siis siingi veegudel sõna võtta, muidugi otsemalt spordist. Loodan, et ole liialdanud, sest eks mõndagi ikka oli vaja, kuna teist vanema aja teadjat polegi.

    Nõnda siis otsemalt sportlikele teemadele. Kui on kellegil individuaalpaik, siis on see kergenduseks ka sportlikus kasvatamises. Minul polnud midagi, kuid tunnistasin omaks jõed, vainud, metsad, linnapargi, Mündi paemurru metsa ja muu vaba looduse. Siin ruumi ja tegutsemise võimalusi, küsimata kelleltki luba. Olgu mujal kuidas keegi arvas õiguseks poisse keelata, kuid jõgi, see oli kui mere õigus ja sellepärast suurim sportlik tegevus kandus jõele. Valisin selle oma kontori tööst vaba aja veetmiseks. Ilusail kevade ja suve hommikuil jõkke hõiskama päikese kullas. Veduri vile mitmekordne kaja metsast ja Mündimäelt. Kullerkupud, jaanikannid, heina ajal vikati kõlin luhas, partide prääksumine, käod – kõik sulab looduse kiituseks ja inimese rõõmuks, nii et noorus nagu tunneks kohe kuidas jõud kasvab. Ja mitte nagu tunneks, vaid ikka tõeliselt kasvab, eriti huvitava tegutsemise juures. Minu sagedama tegutsemise kohaks kujunes Mündi silla ümbrus. See oli sild, mis Parkali tänavalt ja Mündi teelt tulles Mündi poole on seal suurel jõel.


    Vana Mündi sild
    Foto Järvamaa muuseumist


    Ennem oli seal palkidest sild. See jõe koht oli aastasadade jooksul täis veetud suuri raudkivi mürakaid silla alusteks, mis ikka jälle jõkke varisedes tõkestasivad jõe niivõrra, et tekkis kosk. Eriti kevadel tõkestas see veejooksu niivõrra, et kohin kostis üle Paide linna. See oli küll luulelik, kuid maadele väga kahjulik. Võrdluseks oleks üks 1923. aasta ülesvõte päevapiltnik Eelnurmelt, kus Paide ja Kriilevälja vahel laiub poole kilomeetri laiune järv, olgugi nüüd veel ainult suurvee ajal.


    Suurvesi Paide lähedal
    Foto Järvamaa muuseumist


    1905. aastal, 19. aastasena, tundes juba tõsisemat jõudu, asusin natukese haaval jõge puhastama ja edu kinnitas usku võimetesse, kuni järgmisel suvel jõud ja tööedu läksivad päris suureks ja asjalikuks, millepärast võtsin asja käsile tõsise tööobjektina, et väljaaetud kivid laduda nägusaks sillamüüritiseks. Paljude kivide raskus hakkas isegi mitmetesse puudadesse! Kuidas neid saab müürile? Aga sai! Kuidas, seda ei määletagi. Vahel tuli ka suplejaid appi kutsuda. Siin õppisin selgeks jõeäärse müüriladumise töö. Lõpuks sai peale pandud mättad.

    Kantselei tööaeg polnud pikk. Oli ametivendi, kes vaba ajaga hakkasivad alkoholi tarvitama ja neist ei saanud midagi head, haigestusivad, surivad ja kadusivad laiali.
    Ma jäin täiskarsklaseks. Valisin niisuguse eluviisi: hommikul jõkke, ladusin kive ja väsitasin kontori minekuni. Seal istumise tööl puhkasin välja. Siis istumise tööst väsides koju ja jälle sillale füüsilise väsimiseni. Siis muusika või spordikoosolekule või harjutusele. Nii et sedaviisi puhkus alati, sest üks töö puhkab teist. Tagajärjed üllatavad, lihased aina põimuvad muskliteks. Praegugi mu ees hiljutine sõber Everti kiri (professor Leningradi Põllumajanduse Instituudis): olen uhke, et mul on niisugune elusõber, kes ei tunne nukrust ja ei oota elu paranemist kellegilt, kui iseeneselt. Niisugust võitlust elu eest sa avaldasid juba minu Paides olles, kus sundisid oma raudseid muskleid Paide jõge kividest puhastama jne.

    Tõin esile ühekülgsema näite, kuid see annab igati mitmeti esitada, kuidas kellelgi on võimalik. Ikka kui võimalik vaheldada vaimset tööd kehalisega ja ümberpöördult. Talvel muidugi talve olude kohaselt.



    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein