Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    64 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Kalev Tammehoid'i mälestused

    K. Tammehoid 3. osa

    » K. Tammehoid 1. osa
    » K. Tammehoid 2. osa
    » K. Tammehoid 3. osa
    » K. Tammehoid 4. osa
    » K. Tammehoid 5. osa

    1914. aastal 6.-20. juulini võtsime isegi osa kahe mehega II ülevenemaalisest olympiaadist Riias. Mina maratonijooksus ja sõjaväepüssist märgilaskmises, Johannes Aron ujumises. Sain võistelda ainult maratonis, kuna 18. juulil algas sõda. Pealinnade kõrval tuli ka Paidele seinatabelis kaks võidupunkti. Esimene koht olnuks peaaegu kindel, ehkki riialane Kapmal olnuks kõvaks konkurendiks. Läbisin maa kerges tempos ja ei läinudki esiteks välja võidule, vaid et ainult läbijoosta, nii kui tartlane Reiman seda teinud 1912. aastal üleilmselt olympiaadil Stokholmis, kuid saanud siiski karika tubli vastupidamise eest. Reiman tuli minust järgmiseks ühe võidupunktiga. Olnuks mul võitmise mõte või mitte, kuid oleksin jooksnud paljajalu, oleksin siiski õige nalja pärast püüdnud võita, nii nagu alguses selle käsile võtsin, nähes et kogu maratoni peres polnudki mulle tõsist vastast peale riialaste Kapmali ja Upmali. Jooks algas marulise tempoga, kuid 10. kilomeetril olivad kõik minu järelt kadunud. Eks pärast ajalehed kirjutasid, et “tempo oli nii tappev, et isegi Tannebaum jäi maha”. Vot kus jutt! Mitte maruline tempo ei jätnud mind maha, vaid need närused veiksed kummi kingad. Enne Paidest ärasõitu hoiatasivad siinsed sportlased paljajalu jooksmise eest, et Riia kivitee lõhub jalad veriseks, nii et ei saagi läbijooksta. See oli kahjuks tühi kartus, sest mina olin paljajalu harjunud ja poleks midagi viga olnud; teeäärsed olivad ilusti siledad; oleksin võinud lihtsalt toore jõuga tulle esimeseks; näiteks 1912. aastal Tallinnas jooksin 5000 m paljajalu ja tulin kerge vaevaga teiseks, püüda esimest pidasin ebaviisakaks. Järgmisel päeval 1500 m jooksus olivad tallinlased palja jalu, kuid see lõppes mõnel mehel kurvalt, sest harjumata jala põhi ei pea vastu. Riias vastupidi oma paljajalu võimele muretsesin seal kummi kingad, mis olivad veikesed, kuna pühapäeval polnud saada; need lõikasid varvaste kohalt lõhki, teepeal kui kümnendal kilomeetril lasin omale külma vett kaela valada, läks asi pärast halvaks: kingad tõmbusid veelgi koomamale ja ühes liivaga hakkasivad otse raspeldama varbaid, mis läksivad veriseks ja hakkasivad valutama; ei aidanud muud, kui istusin maha, kraapisin liiva välja, lõikasin veel lahtimale, panin jälle jalga, sedaviisi jändasin mitu korda, kuni kõik mahajäenud minust mööda läksivad! Mis sa ütled, aga siis viimaks võtsin kätte ning hakkasin jälle näitama mida võin. Ei ole halvemat kui juba möödaläinuid uuesti kahekordse pingega kättesaada ja mööda minna, ja nii, ehkki katkised varbad hirmsasti pahandasivad, võtsin enda käsile: kahest mööda, ühest mööda, jälle kahest omavahel võistlejast mööda, siis jälle ühest nii et lõppspurdil juba stadionil pingutasin veel mõnest mööda ja lõpuks veel ka Reimannist, tulles 5-daks kahe võidupunktiga. Jõud polnud veelgi otsas, ainult jalad olivad verised, nii et Paidesse tulin katki kulunud jalgadel. Üldse oli 34 jooksjat, kellest lõpetada suutsivad ainult 11, kuna teised ei suutnud tempole vastupanna.

    Oma pikamaajooksu võrdlematut spordijõudu arvan seletada võivat eestkätt muidugi loomuliku kehatugevusega, noorelt aslustatud sportlikke treeningutega, karskete eluviisidega aga kõigeenam füüsilise tööga teenistusest vabal ajal ja sportlike eluviisidega: magasin väljas, suplesin tihti, halasti vees, õhu ja päikese käes veeretasin välja raskeid kivimürakaid, kaevasin jõge, tegin mullatöid, kaunistasin elamuümbrust jne ning olin taimetoitlane.

    Sellisest eluviisist ja tööelu süsteemist tahaksin kirjutada erilise lisandi; see oleks minu arvates sportliku vastupidavuse tähtjas saladus, nii et julgustan teid, Paide sportlased, tehke nii, aga kõige pealt alati palja jalu ja minge paljajalu kas üleilmsetele võistlustele ja kui teil on eestlase vaprad käed pingutusest rusikas, julgustan teid – ei saa keegi vastu ja võidate võimuga, rääkimata veel kui omandate õige tehnika.

    Nüüd veel spordielu organiseerimisest.
    Sõdade ajal 1914-1920 oli tegevus vähenenud, ei olnud ka noorte juurdekasvu. Ainult kaitseliit oli pärastpoole teinud liuvälja ja suusatanud. Olin mobiliseeritud ja klassisõja ajal õnnestus mul olla Tallinnas mereväe orkestris, kust 1920. aasta märtsis Paidesse tagasi tulles leidsin eest spordiasjanduse laostumise. Suve puhates ajasime talveks jälle “Maleva” jõusse ja algasime liuväljaga. Kuna kaitseliit alustas võitlust, tehes liuvälja Tallinna maantee heinamaal, valisin meie liuvälja kohaks endise laia jõepealse Jõe ja Kalda tänavate juures. Kuna pidasime head hoolt, meil oli orkester ja keskkooli õpilased olivad meie ringis, siis jäi ka kaitseliit alla ja lõpetas liuvälja. Meie liuväli oli ilusaste dekoreeritud, pühapäeval kuuskedel värvilised laternad, lipud ja muu ilustus, siis oli kord niisugune kurioossum, et kohtlane külamees, tulles hobusega Mündi poolt ei usaldanud luba küsimata mööda sõita kitsalt Kalda tänavalt liuvälja äärest; küsis, kas tohib siit mööda sõita. Meie liuvälja korrastaja Johannes Lutrus polnud ka suupeale löödud: “noh sõida, aga ruttu!” Anti piitsa ja eks rääkis oma vahvast juhtumist muidugi ka kodus. Liuväli oli korraldatud kunstimaitseliselt, ja Vee tänavalt läks sinna kuuskedega ehitud tee, kuid meie istutasime selle tee täis haljast metsa, nii et pidulised nurisesivad, et kust meie siis pääseme, kui pole vaba teed. Neile soovitasime leida tee läbi metsa, mis tekitas lõbusat naljatuju jne jne.

    Mina asusin varsti peale seda kodusesse ellu, mul oli kriisi ajal majanduslikke raskusi ja siis asusivad seltsi juhtima teised, kes aga millegipärast olivad paindunud kaitseliitlaste sobitusettepaneku sõiduvette, kes et unustada oma lüüasaamist liuväljaga, tegivad ettepaneku, et jääks ainult üks spordikorraldus aga nimeks olgu “Järvapojad”. Nii kaduski petlikult meie “Maleva”.

    Peale seda ei saanud ma enam otseselt osa võtta spordikorraldustest, kus pealegi juurde kasvas nooremaid tegelasi. Kuid olin ikka kontaktis ka tegevusega.

    Alates 1940. aastast astus Paide spordielu hoopis laiemale alusele nõukogude ajastu viljastuvais tingimusis ja on nüüd teinud suuri edusamme, millest loodame jälle Paide asumist Tallinna ja Tartu kõrvale, nii kui see toimus “Maleva” ajal, kus võistlustel kippusid kaalukamateks vastasteks Paide sportlased, sest mujal oli edu alles vähene.

    Ja egas “Maleva” selle nime muutusega veel sugugi kadunud pole, vaid vastuoksa on alles võimsaks muutumas, kuna nüüd “Kalev” ise on tulnud teda juhtima.

    Niipalju veel, et Paidesse tuli ka avaraim staadion jõe äärde, milleks paiga valisime 1920. aastal ühes Ed. Puurfeldtiga, kes oli linnapea volikogu pahemalt tiivalt ja soodustas sportlikku tegevust, kui ise ka vana sportlane. Staadioni planeerimist juhtis Helmut Veem.

    Üldse tegutsesime meieaegsed sportlased igalpool ise tegelikel töödel, panime asjasse isegi oma raha, muretsesime ja tegime valmis kallihinnalised maadlusmatid jm. kui kõige selle juures on praegugi veel nimel rekordid rajoonis, nii kui kettas 1923. a 40,5 m, kuul 1939. a 15,45 m (Maalstein – vt “Võitlev Sõna” VII 1958), minu maratoni jooks 1914. a. Mis nüüd noortel viga, kui täiuslikult hoolitseb teie eest nõukogude valitsus! Sellepärast noored, ärgake veel rohkem, kõigepealt uued rekordid, kõiges tänutundes valitsusele helge nooruspõlve eest! Edasi!


    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein