Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    8 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Kalev Tammehoid'i mälestused

    K. Tammehoid 2. osa

    » K. Tammehoid 1. osa
    » K. Tammehoid 2. osa
    » K. Tammehoid 3. osa
    » K. Tammehoid 4. osa
    » K. Tammehoid 5. osa

    Siis oli siin tänava ääres esimese Eesti päevapiltniku Jakob Livienströmi ateljee, kelle sellid ja sulased käisivad ka harjutamas: Tõnis Pori ja Teodor Olli, kuid sihilikke sportlasi neist ei saanud. Viimane oli hea tõstja. Mina võtsin asja veresse ja olen sellesse ka jäänud, olgugi et viimasel ajal olen kaks korda “kondid hunnikusse” kukkunud ja veelgi mõne korra kergemalt. Praegu tunnen justkui paranemist aga vaevalt must enam saab võidujooksjat.

    Määletatavasti tuli Lurich Paidesse 1902. aastal jõustikku propageerima. Õpetas pommitõstmist ja maadlemist. Maadles ja Julius Stephaniga, kes väga tugeva mehena suutis Lurichile mõnda aega vastu panna, mille eest sai temalt aukirja “tugevaim mees Paides”.

    Lurichi Paides käies levis raskesport Paides juba laiemalt kuni 1907. aastal sai minu eestvõttel asutatud suurvürsti kaitse all oleva Peterburgi jõustiku seltsi osakond. Asutajaiks liikmeiks olivad peale minu J. Stephan, Johannes Raudsepp ja maadleja Tõllason, teisi ei mäleta. Siis harjutasime tõstmist ja maadlemist ning oktobri lõpuks oli korraldatud avapidustus, kus peale meie kohalike osavõtjate oli kutsutud ka Aberg ja naismaadleja Maria Loors Tallinnast. Pidu kaunistamiseks oli siis juba hea puhkpilli orkester. Minul tuli aga järsk ärasõit Sevastopoli mereväkke. Nii jäivad teised peata ja juhita ning avapidu jäi pidamata. Kahju suur, kuid polnud parata.

    Tulin tagasi 1910. aasta lõpul. Kõik jälle Paide moodi soikus. Jõustiku osakond lõpetatud, muusikakoor laiali ja riistadki Tallinna tagasi viidud, kuna peale minu sissemaksu polnud midagi tasutud. Ei olnud mull rahu puhata vaid korrastasin mõtteid kuidas Paide ka sellest varjusurmast äratada. Asusin uuesti muusikakoori rajamisele. Nelja kuuga olid muretsetud pillid, noodid ja mängijad täielikule orkestrile, nii et esimesel mail põrutas orkester Vallimäel kogu linna rahva jalule. Seda oli vaja. Enne seda aga räägiti linnas, et Paidesse tulevat orkester.

    Aga nüüd meres karastatuna asusin uuesti Paide spordielu rajama. Vahepeal reisides sain ka aimu uuesti moderniseerunud Olympia mängude spordist, ehkki alles väga vähe. Inglased harrastasivad poksi ja jalgpalli, ja Gibraltaris nägin ratsavõistlust ning koomilist võiduratsutamist eeslitega. 1908. a juulis olivad Plymouthis Hakenschmidti kuulutused ja inglased olivad vaimustatud selle “venelase” suurest jõust ja osavusest.

    Nüüd olivad Paide poisid juba mänginud jalgpalli laadavainul Eduard Puurfeldti juhtimisel ning tõstmist ja maadlemist oli õpetanud maadleja Kivikas.
    Pidasime aru, kuidas sporti laiemale alusele rajada. Olime kuulnud diskuse ja oda tarvitamisest spordis jne. Jooksmist, ujumist, jalgrattasõitu j.m. tahtsime kaasa tõmmata. Esialgu oli veel tegemist muusikaga, kunni suure, kunni suure orkestri kujundamise lõpetasime.

    Vahepeal oli Tallinnas spordiühing “Kalev” jõudnud moodsa spordini ja saatis 1912. aastal Paidesse treeneri Margevitchi ja korraldas väljasõidu spordi propageerimiseks. ühes sportlaste Tõnsoni, Villemsoni ja teistega. Sai asutatud spordi osakond karskuse seltsi “Idu” juurde. Mina asusin osakonna tegevust juhtima tingimusel, et see korraldatakse ümber spordi seltsiks (ühinguks), kui saab elujõuliseks. Tegutsesime osakonnana aasta, kui tegevus läks suureks. Muretsesime spordiriistu, ehitasime liuvälja, valmistasime 300 riidest ilulaternat jne.

    Siis olnuks aeg spordiühingu asutamiseks, kuid “Idu” juhatus keeldus kokkuleppe täitmisest. Oli tehtud suur töö, kuid raske südamega tuli “Idu” juhatusele tegevus ja raamatud lauale visata ja välja astuda suurt tööd kordama. Ei tahaks seda lubamatut jänti meeldegi tuletada. “Idu” mehed olid pimestatud suurest edust, kuid eksisivad, sest kogu sportlaspere tuli minuga ühes ja asusime tegutsema Järvamaa spordiselts “Maleva” mõtte all, ehkki Ühingu kinnitamine tuli alles 1914. aasta algul.

    1913. aasta 14. aja 15. septembril (uue kalendri järgi 27. ja 28.) panime toime spordi peo, Ajavilja tn (18), nii et sissetulekuga katsime aja jooksul tekkinud võlad. “Maleva” naistegelastel oli otsustav osa sissetuleku suhtes, kuna oli korraldatud ka hästi sisustatud einelaud. Juhtivat osa selles etendasivad Irene Raudsepp ja tema poolt kaasatõmmatud teised tegelased. Kordaläinud peo kirjelduse saatsin ajalehte, tähendades muuseas, et karskuse seltsi “Idu” spordiosakond ei suutnud ühtegi võistlejat välja panna. See ajas “Idu” mehed marru. Nad olivad vist saatnud pika määrimise ajalehte, kuid selle kohta trükiti ainult viimases lõpus kirjavastustes (s.o. justkui alandavalt kiriku postis), “et mitte raisata ruumi tühiste vaidlustega, avaldame Teie vastuse siinsamas, et üle poole võistlejaist olivad PKS “Idu” spordiosakonna liikmed”. Tähendab saivad teenitud tasu (eks nad tahtsid malevlasi (“Malevasse” läinuid) ikkagi pidada oma liikmeteks).

    Paides tegutses ka käsitööliste selts “Ühendus” alkoholi einelauaga. “Ühendus” ja “Idu” olivad vaenujalal. Viisin “Maleva” “Ühendusse”, kus meid lahkesti vastu võeti. Seal (praeguses kinos “Aurora” olivad head ruumid. Enne põhikirja saamist tegutsesime vabalt, pannes toime ka suuremaid pidusid.

    “Idu” mehed asusivad võistlema, kõigepealt liuväljaga. Kuid ajasivad lõpuks pankrotti ilusad majad ja aia Tallinna maanteel, praeguse tuberkuloosi haigla kõrval. Kahju küll, ehkki ise kui täiskarsklane, kuid spordi edu pärast ei tahtnud sõnamurdjate tahtele paenduda.

    Niisuguseid “Paunvere” lugusid tuli hiljemgi ette, küll spordi, küll muusika alal, mis oleks võinud viia suurte kahjudeni, kuid juhtisin laeva kaljudest mööda, nii et need mõlemad aated läksivad läbi kõigist aegadest, kuna teised ühingud, ka “Idu” ja “Ühendus” on ammugi kadunud.

    Algas “Maleva” põhikirja kinnitamine. Oli raske aeg, kuberner surus kõikjal peale. Võtsin aluseks juba varem kinnitatud “Kalevi” põhikirja, kuid ometi saadeti see kaks korda tagasi. Nõutud kohad parandasin, kuid uskumata, tuli veel tagasi. Küsiti, mis tähendab “Maleva”. Tõlkisin siis “druzhiina”, et see on vana eesti sõna ja tähendab tugevate ja osavate meeste kogu, mis hästi vastab spordi mõistele (sõnast “voiska” pääsesime niiviisi mööda, muidu oleks vist kehvalt lõppenud). Ja kinnitati, ehkki “Idu” mehed ootasivad mittekinnitamist ja arvustasivad, et meie tegevat “Ühenduses” sporti õllepudeli korkidega. Kuid meie keegi ei tarvitanud alkoholi. Raskes reaktsiooni olukorras, et see kaasmõjuks kinnitamisele, koopteerisime vene ja saksa bürokraatlikust seltskonnast Pavel Kartashovi ja dr Voldemar Grohmanni seltsi arstina.

    Siis niimoodi peale kilplase võitlusi saime viimaks “Maleva” ja pidasime veebruaris 1914. a avapidustuse “Ühenduses”, kus esinesin kõnega. Kandsime ette ilusaid spordinumbreid ja oli juba orkester 35 mängijast. “Maleva” oli võitnud ja algas võidukäiku.



    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein