Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    16 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Kalev Tammehoid'i mälestused

    K. Tammehoid 1. osa

    » K. Tammehoid 1. osa
    » K. Tammehoid 2. osa
    » K. Tammehoid 3. osa
    » K. Tammehoid 4. osa
    » K. Tammehoid 5. osa

    K. Tammehoiu “Paide spordi ajalugu” on avaldatud 1960-tel aastatel ning ka internetis saab seda lugeda Järvamaa kergejõustiku kodulehel. Sellest on aga välja jäetud nii mõndagi, mis otseselt spordiga seotud polnud, küll aga rääkis üht-teist omaaegsest Paidest. Mälestused puudutavad aega alates aastast 1900 kuni II maailmasõja alguseni.
    Meelis Tammehoiult saime kasutamiseks tema vanaisa, Kalev Tammehoiu algse käsikirja, mille nüüd Meelise lahkel loal avaldamegi. Sellises mahus Tammehoiu tööd varem ei ole avaldatud.
    Käsikirja avaldame ilma seda korrigeerimata.



    Paide spordi arenemise ajalugu

    Koostanud 1958. aastal Kalev Tammehoid (Karl Tannebaum),
    sündinud 13. oktoobril 1885, Paides, Parkali 24

    Käsikirja juurde on kirjutatud: Käsi oli haige ja halb täitesulepea rikkus kirja, vedades täpset kirja ja ajades tinti laiali.


    Olgu mainitud, et selgituseks tulevad käsitamisele rööbiti ka muud seltskonnaelu avaldused, milledega tuli kokkupuutuda, eriti muusikaelu, mis algas ja arenes justkui lahutamatu osana spordi arenemisest. Nende mõlemi asutamise vaevad ja kasvamine lasuvad minu õlgadel. Seda ei maini ma oma kiituseks, vaid et oleks tõetruu kirjeldus, sest isik on kõrvalise tähtsusega.

    Tuli ju niisugune halb nähe Paide tuletõrje orkestri albumi koostamisel, et tõsiasjaks olivad vaid mängijate nimed, ja selles osas oli näiteks minu kohta öeldud, et ma olla 1915. aastal olnud koori mängija, kuid polnud, vaid ainult olen kogupildil (vormimeeste seas kaabuga), milleks koorijuht ja mängijad mind järelejätmatult pildile kutsusivad, kui Paide muusika (pärast tuletõrje orkestri) “isa”. Seni põhjani vassitud muusika ajaloo tahaksin ka kokkuseada õieti ühes huvitavate tõsiasjadega, kui olen valmis spordi ajalooga.

    Niipalju öelda, et endises unises Paides midagi edasi ei liikunud, ennem vast tagurpidi, vaid asjal pidi olema “hing” sees, ja siis läks küll, isegi väga hästi, kui juht oskas ohjad pingul hoida, sest oskamisi oli see seltskond kui savi pottsepa käes.

    Oligi ikka mõne uue ürituse puhul rahvas jutt: “Paidesse tuleb muusika, tuleb spordiühing” jne, ikka “tuleb”, sest oli ju nähtud, et tuli midagi väljast, läks jälle tagasi, ja Paides magas jälle. Kui alatine paidelane oskasin ta unest äratada, ja vintsutasin järelandmata spordi ja muusika alal, kunni need aated jõudsivad eluõigusse ja nüüd võivad elada ja edasi jõuda nõukogude korra viljeleivas tingimustes.

    Püüan kirjeldada kolmes osas: I organisatsiooniline tegevus, II sportliku tegevuse võimalused, III isikud piltidel ja nimed [märkus: kuna pilte ei olnud käsikirja juures, siis seda osa siin ei avaldata]


    Organisatsiooniline tegevus


    Paide elas õnnelikus unerahus ja igaüks omaette, mõni väikses külluses, mõni ka peost suhu, kuid kehalise ülevalpidamise saaduseid jätkus. Paide oli õieti küla oma 300 majakese ja 150 lehmaga. Olgu muu toiduainega kuidas oli, kuid tervele kehale nii vajalikku piima leidus ikka, kas oma lehmalt või meiereist, kust saadi täisväärtuslikku võipiima või puhast kooritud piima, kopika ja poolteisega toop. Kes agar oli, sai veikese vaevaga Paide jõgedest kala ja vähki, milledest jõgi kubises; minul oli sagedasti hommikutundidega saak käes. Võib öelda, et Paide poisid just tühja kõhtu ei tundnud. Elurõõmu siis jätkus, kuid selle teostamisele ei osatud kuju anda, väljaarvatud sellide ja poiste võllanaljad. Näiteks oli ühel ööl veksipealse jõe kaldapais lahti kistud. Vesi tormas vanasse jõesängi ja õllevabriku mehed katsusivad voolu tõkestada täidetud kottidega, nii kui seda mõnikord Ülemiste järve üleujutusel tagivad Rottermanni mehed. “Tegelased” ise aga vahtisivad salaja ülevalt valli nurgalt põõsastest. Kord jälle maaler Lupp õhtul töölt tulles pani pagari sildile “O” tähe peale täpid, nii siis “Ö”. Kull jne.

    Sportlikuks võis nimetada vast poiste omavahelisi maadlusi, ujumist, aerutamist, kurnimängu, katski, pallimängu “svinka” ja talvel uisutamist. Suusatamist ei olnud. Koolis rööbaspuud ja redelil turnimine. Vainul ja metsas mängiti jänest jne. Kaks suvet (1900 ja 1901) olime mänguroodus täieliku sõjarezhiimi all. Klubis veeratati keeglimängu ja vallil oli tennise plats salongi ees. See oli “sakste” asi, kuid minust palgalise pallipoisina sai väga hea mängija.

    Terves kehas terve vaim otsis asjalikumat tegutsemise kuju, millele satuti esialgu juhusliku maadlemise, turnimise ja pommitõstmise näol. Hiljem juba tõsisema raskeatleetika näol, mis oli hakanud arenema Peeterburis, ja kajastus otsaga ka Paidesse, kuni ilmus Lurich oma parimas vormis. Siis paljud teised, eestlastest Aberg, Hakkenschmidt jt.
    Ehkki tollkorral oli elukutsena, kuid Lurichi peaeesmärk oli siiski spordi propageerimine, ja peab ütlema, jus tema andis tõuke asjaarmastajatele, olgugi tollkorral raskespordi alal, kuid ratas hakkas veerema ja tänapäeval, juba suurel spordiajastul, mälestab ja austab suurt üleilma kuulsust nõukogude sportlik rahvas, eriti meie, eestlased.

    Paides algas juba ene 1900 aastat raskespordi treeninguid väike seltskond, kuhu kuulusivad värvijameister Julius Stephan, tema vend Eduard ja minu vend Friedrich Tannebaum. Harjutati ühe- ja kahepuudaste kaalupommidega ja turniti. Hiljem Stephan muretses 3 ½ puudase tõstekangi. Millegipärast siis asi kaugemale ei nihkunud, väljaarvatud mõni sell, kes katsetasid ainult puudasega. Neid nimetati puudasemeesteks. Poisikesena ei võinud minagi pealtvaatajaks jääda. Hakkasin harjutama vähemate pommidega, siis puudasega ja meheks sirgudes viskasin kahepuudase ülesse ka näpuga ning väänasi 3 ja ½ puudast ümber keha ja surusin ülesse ka ühe käega. Minuga ühes käis sagedasti harjutamas ka Egon Laube, kes siirdus Peeterburisse ja tegutses seal atleetika seltsis. Ka harjutas kaunis osavalt Stephani õde Anette (nüüd nimega Järvemets), kes praegu elab Paides. Need spordiharjutused toimusivad Jõe tänava ääres Stephani värvikoja jõe ääres, senise autohoovi taga.


    J. Stephan (keskel ülikonnas) oma maja ees (praegu Parkali 20)
    Foto Järvamaa muuseumist



    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein