Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    16 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Kelchi Liivimaa ajalugu

    Christian Kelchi Liivimaa ajalugu

    » Christian Kelchi Li...

    Christian Kelch
    Liivimaa ajalugu


    (Kokkuvõtted, tsitaadid ja pilt kirjastuse Eesti Ajalooarhiiv poolt aastal 2004 välja antud raamatust “Christian Kelch, Liivimaa kroonika”)





    Viimaseks tähtsamaks balti kroonikuks peetav Christian Kelch sündis 1657. aastal Saksamaal, Pommeris. 1682. aastast alates töötas Kelch Rootsi riigi koosseisu kuuluvas Eestimaa hertsogkonnas asuvas Järva-Jaani kirikus praostina. Järva-Jaani kirikuõpetajana kirjutas Kelch ka oma suurteose, “Liivimaa ajaloo”. Kelchi sõnul alustas ta selle kirjutamist 1688. aastal ning sai selle valmis 1691. aastal, misjärel see saadeti tsenseerimiseks Stockholmi. Kroonika esimene osa, mis käsitleb Eesti- ja Lätimaa minevikku kuni aastani 1690, trükiti neli aastal hiljem, aastal 1695.
    Oma kroonikas tuginedes Kelch mitmetele, nii trükis kui käsikirjas varemavaldatud ja kirjutatud allikatele sh Russowi kroonikale.
    Kroonika teine osa, nn Continuation, milles vaadeldakse peamiselt Põhjasõda, jäi autori surma tõttu 1710. aastal ning võimvahetuse tõttu Eestimaal (tsaarivalitsus ilmselt ei soosinud Kelchi rootsimeelset kroonikat) kauaks käsikirjaks. Alles 1875. aastal tehti see kättesaadavaks laiemale ajaloohuviliste ringile. Nimetatud Continuation on tähtsaim Põhjasõja sündmusi Eestis kajastav allikas, paljuski pealtnägija kirjeldus.
    Vaesuse ja suure maad tabanud näljahäda tõttu palus Kelch end üle viia vabanenud Viru-Jaagupi koguduse õpetajakohale, kuhu ta Järva-Jaanist ka aastal 1697 siirdus. Põhjasõja pidevate rüüstamiste käigus oli Kelch sunnitatud korduvalt kolima, jõudes lõpuks 1710. aastal Tallinna, kus ta venelaste poolt ümberpiiratud ja katku käes vaevlevas linnas määratakse veel Niguliste pastoriks. Kelch suri 1710. aasta novembris katku, ta maeti Niguliste kirikaias suure puu alla.

    Allpool on ära toodud Kelchi kroonika lõigud, milles mainitud Paidet.

    “… Järvamaal paiknevad Paide alev ja purustatud loss.”
    /Paidelt võeti linnaõigused 1636. aastal, mil otsustati lammutada ka sõjas kannatanud kindlus, linn kuulus alevikuna Mäo mõisale/

    “Anno 1269 sai Liivimaa ordumeistri ametisse Conrad von Mandern, keda mõned kutsuvad von Medeniks. Astunud ametisse, hakkas ta Eestimaal Järva kreisis varsti ehitama väga uhket ja tugevat Paide lossi, nagu ka Kuramaal kesk luhta Miitavi linna …”

    “Peale selle tõi Paide ordufoogt Helwig von Gilsen veel oma elupäevade jooksul ühislaekasse terve tündritäie raha, ja kui ta varsti pärast seda teise ilma läks, jättis ta maha veel seda tuhat marka roosnooblites ja igasugu müntides, kõnelemata valatud hõbedast ja lauanõudest, mis kõik läks ühisesse fiscus’esse (lad.k. kassasse).”

    “… lasi Ivan Vassiljevitš oma armeel liikuda Narva alla ja piirata sinatse tugikoha korralikult sisse. Kuna see linn nüüd oli halvasti mehitatud ja ometi sõltus meresadama tõttu sinatsest palju, andis ordumeister Wilhelm von Fürstenberg Paide ordufoogtile Bernhard von Schmertenile korralduse, et too läheks oma alluvuses olevate sõjameestega kiiresti Narva ja aitaks sinast tugikohta igati kaitsta, aga tema sõnal oli nii vähe kaalu, et ta ei suutnud seda pelglikku orduvenda sinna saada ei piitsa ega präänikuga.”

    “Et siis nüüd pärast Narva ja Tartu linna vallutamist võis tugev Vene armee Liivimaal minna, kuhu ta tahtis, ja igaüht valdas kabuhirm ja ebaharilik pelg, ei julgenud ka ordumeister ja tema koadjuutur jääda kauemaks lagedale, vaid jaotasid oma kaasasolnud sõjamehed kindlustesse, misläbi aga kartus suurenes sedavõrd, et peaaegu igamees pani putku. Vana ordurüütel ja Paide foogt Bernhard von Schmerten jättis ülaljutustatud asjust kuuldes selle toreda ja kõige vajalikuga hästi varustatud kindluse pärani lahti ja putkas kui jänespüks ühes kõikide oma kaaskäskijate ja alluvate soldatitega sealt minema. Vaevalt ta oli omadega sealt lahkunud, kui saabusid mõned saksa sõjasulased, kes olid Tartus ära tulnud, ja jäid Paide lossi mitmeks päevaks öömajale, tühjendasid kõigest väest õlle- ja veinivaate ning võtsid ka muidu enesele, mis kõlbas, ja jätsid seejärel kindluse jälle tühjalt maha. Suureks õnneks sai aga ordumeister Wilhelm von Fürstenberg, mitte ilma ehmatuseta, Paide lossi häbiväärsest mahajätmisest sõnumi, mistõttu ta saatis viibimata sinna Casparus von Oldenbocki, veel noore orduisanda, keda Liivimaa logardipäevad ei olnud veel ära rikkunud ja kes pärastpoole kaitseski seda tugikohta suure auga.”

    “Teine, ja nimelt suurim osa Vene armeest liikus kõigi kahuritega Paide alla ja hakkas sinast tugikohta kõvasti tulistama. Aga Caspar von Oldenbock, noor ordurüütel, kes asendas minemajooksnud komtuuri Bernhardus von Schmertenit, tõendas oma mehise vastupanuga, et ikkagi oli järel veel mõni, kel oli julgust oma vaenlasele vastu hakata. … mistõttu nad (venelased) ei tahtnudki tulla Tallinnale lähemale, vaid süütasid põlema mõne küla ja läksid seejärel laagrisse Paide all, mäherduses kindluses aga Caspar von Oldenbock kaitses end vapralt ja lõi tagasi ühe tormijooksu teise järel, nii et venelased olid lõpuks sunnitud viie nädala pärast piiramise täielikult lõpetama.”
    /1560 juulis ja septembris, tänu Paide kangelasele Oldenbockile pääses palju inimesi vene terrorist ning Paide osutus üheks vähestest kindlustest, kus ordu suutis venelastele vastu hakata. Oldenbockumist vt lähemalt siit./

    “Septembrikuus läks Rootsi feldmarssal Claus Christiernson Horn Paide kindluse alla, pommitas ja ründas sinast üpris rängalt ning vallutas tormijooksuga ühe torni, mille kindlusesolijad olid täitnud püssirohuga ja lasid rootslaste üles jõudes nendelesinastele suuri kaotusi tekitades õhku, mistõttu siis Rootsi feldmarssal lõpetas piiramise ja hoidis seda tugikohta ainult eemalt blokeerituna, kuni veidi aja pärast loovutas komandant Johann Groll toidumoona puudusel sinatse vabatahtlikult.”
    /Venelastele ja poolakatele kaotav ordu alistus Rootsile, samal aastal asus Rootsi üle võtma venelaste ja poolakate poolt vallutatud kindlusi. Sellest ajast ülaltoodud lõik: 1561 tulid Rootsi väed Paidet ära võtma poolakatelt, õhku lastud püssirohutorn oli praeguse laululava läheduses asuvad varemete kohal/

    “Ivan Vassiljevitš aga tuli samal ajal [Ivan Julm, aastal 1572, detsembris] kogu oma väega Paide alla, kus peale kodanike oli veel umbes 50 relvastatud sõjameest a 500 Järvamaa talupoega, ja et komandant ei tahtnud kindluse vabatahtliku kätteandmisega nõusse jääda, hakkas vaenlane püstitama kantse ja patareisid ning läkitas Harjumaale tugeva väesalga, mis võttis vangi ja viis Moskvasse ja Tatarimaale palju suursuguseid inimesi. … Seejärel, kui vaenlane oli jõulupüha viimasel päeval hakanud brešše sisse laskma ja jätkanud seda lakkamatult kuus päeva järgemööda, ründas ta anno 1573 uusaastahommikul tugikohta tormijooksuga ja jätkas kahe või kolmeni pärastlõunal, kuni viimaks pidi vaprus hulga ees taganema ja kindluse verejanulise vaenlase kätte jätma, millega siis uuesti algas piinamine ja vaevamine, kuna vaenlane ei hoolinud ei seisusest ega east, vaid lasi komandant Hans Boye ühes hulga teiste Rootsi ohvitseridega, nagu ka aadlimeeste ja kodanikega, elusalt varda külge siduda ja tule peal surnuks küpsetada. See inimeste küpsetamine vältas Paide all mitu päeva, ja pärastpoole heideti surnukehad koertele ja metsloomadele söögiks. Erinevalt kõigist teistest aga naeratas mõnele Järvamaa talupojale selle vallutamise juures iseäraline õnn, sest sinatsed peitsid enese siis, kui tugikoht käest läks, ühte torni; ja kui venelased nad üles leidsid, väitsid nad, et nad olla hertsog Magnuse alamad ja rootslaste poolt vangidena kaasa toodud ja sinna pistetud, mistõttu venelased lasksid nad priiks ja varustasid hädatarviliku ülalpidamisega.”

    “Pärast seda läks Hans Wachtmeister oma ratsanike ja mõne musketäriga, nagu ka Schenckenberg oma talupoegadega, Paide alevi alla, mille venelased olid kindlustanud tugevate palkkindlustustega; ja kui nad sinatsed tormi joostes vallutasid, nottisid nad venelased, niihästi kodanikud kui sõjamehed, maha, tegid seejärel palkkindlustused ja eluasemed tuhaks ja laastasid seepeale veel Järvamaal ja Tartu stifti.”
    1577, mõisamehed sh Rootsi teenistuses Wachtmeister ning Ivo Schenkenbergi väesalk riisuvad Järvamaad, röövides ka Paide linna.

    “… läks ta [poolakas Zamoiski] lõhutud Rakvere lossi alla Virumaal, võttis selle vastupanu kohtamata ära ja viis oma armee tookord veel kindla Paide lossi alla Järvamaal. Ja kuna ta ei suutnud oma kõrge ea tõttu seda tüütut sõda kauem kaasa teha ning kartis, et ta kadetsejad võiksid tema äraolekul kuningas Sigismunduse juures tema vastu võrke punuda, andis ta sõjapidamise Liivimaal üle … Pärast suurkantsler Zamoiski Liivimaalt lahkumist piirasid aga Karl Chodkiewicz ja Zolkiewski Paidet. Kui nad nüüd kohtasid vaprat vastupanu ja nende armee päev-päevalt kahanes, läkitas Riia linn neil appi mõne saksa musketäri. Samuti saabus 10. juulil Riia lähistele 600 haidukki, kes pidi liituma selle väeleeriga Paide all, kuid leidsid Liivimaal ootamatult oma haua enne kui jõudsid näha oma kamraade Paide all. … Kindral Chodkiewicz aga, kes Paide alla haidukke pikisilmi ootas, sai nende lüüasaamise peale nii kurjaks, et ta tahtis lasta maha nottida mitte üksnes Riia sõjamehed, vaid kõik teisedki, kes tähendatud linnast olid tema laagris, ning oli juba määranud mõne väeosa, mis pidi seda tegema, kui ülejäänud väeülemad tal selle südamest maha laitsid ja veensid, et parem oleks viia asi kuningani.
    … 18. Septembril vallutasid poolakad viimaks lepinguga Paide, kus nad olid tublisti vastu muhku saanud, ja Rootsi kaitsemeeskond läks sealt täies relvastuses ära Tallinna.”
    1581 olid rootslased vallutanud venelastelt Paide ja ehitanud u 1585 Paide kindluse ümber, piirates selle muldvallidega, mille nurkadele ehitati bastionid. See kroonikajutustus räägib aastast 1602, mil rootslased pidi toidutagavarade lõppemise ja nõrga garnisoni tõttu poolakatele alistuma.

    “Sel ajal … oli siitpeale valitud Rootsi kuningas Karl IX tulnud mitme ratsa- ja jalaväeosaga jälle Eestimaale ja jäänud laagrisse Paide all. Kui nüüd Poola armee tuli sinast tugikohta vabastama ja ründas kuningas Karli Paide all väljal, juhtus nii, et too sai oma mitme tähtsa ohvitseri äraandlikkuse ja vaenlastega kokkumängimise tõttu niimoodi lüüa, et olles kaotanud 3000 meest, see on 21 lipkonda ja 7 suurtükki, oli ta sunnitud taganema Tallinna, kust ta siis kohe läks tagasi Rootsi.”
    Septembris 1604 tahtsid rootslased Paide kindluse tagasi vallutada, kuid poolakad võtsid lahingu vastu väljaspool kindlust, Paide ja Põltsamaa vahel ning võitsid rootslasi.

    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein