Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    5 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    August Wilhelm Hupel

    A.W.Hupel

    » A.W.Hupel

    August Wilhelm Hupel
    (1737–1819)



    Pilt raamatust “Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel”


    Hupel oli baltisaksa publitsist, kodu-uurija ja keelemees. Pärit Saksamaalt Weimari lähedalt. Lõpetas Jena ülikooli teoloogia alal ning tuli seejärel Baltikumi. 1757 a sai ta Riias koduõpetaja koha. 1760. sai Äksi koguduse õpetajaks, aastatel 1764–1804 töötas pastorina Põltsamaal. 1803. a. andis Tartu ülikool talle filosoofia- ja 1818. a. teoloogiadoktori kraadi. 1805. a nimetati ta konsistooriumi nõunikuks.

    Oma teosed kirjutas ta suuremas osas saksa keeles: "Topographische Nachrichten von Lief- und Estland" I–III (Riia 1774–1782) – ajaloolis-geograafilis-majanduslik koguteos, mis annab ülevaate Liivi- ja Eestimaa geograafilistest andmetest ja rahvastikust; "Nordische Miscellaneen" (Riia 1792–1798, 18 osa) – andmeid Balti aadliperekondade ajaloo kohta. "Oekonomisches Handbuch für Lief- und Ehstländische Gutsherren…" 1796, kaks osa.

    Põltsamaal andis ta välja koos arstiteaduse doktori Ernst Peter Wildega välja esimest eestikeelset ajakirja "Lühhike õppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto", mis ilmus aastatel 1766–1767 (41 numbrit). Saksakeelse teksti koostas arst Peter Ernst Wilde, Hupel tõlkis selle eesti keelde. 1771. a. ilmub Hupelilt teine samateemaline raamat "Arsti ramat nende juhhatamisseks kes tahtwad többed ärra-arwada ning parrandada".
    Nt. Need head rouged tullewad sedda wisi et on essite monned lappid nähha palles, pärrast rinna peäle, ihho ning wimati jalge peäle.
    Esinevad rahvapärased haiguste nimetused, nt kollatöbbi, rouged, lange többi, süggelissed, pallawas ‘palavik’.

    Hupeli keelealane peateos on grammatika "Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen, nebst einem vollständigen Wörterbuch" I trükk 1780 (Riia-Leipzig), II trükk 1818 (Miitavi). See on koostatud Thor Helle käsiraamatu eeskujul (käänamine ja pööramine sama, ainult sõnarühmad teised), materjali saadud ka Vestringi käsikirjalisest sõnaraamatust. Lõunaeesti osas on nii grammatikakirjelduses kui sõnastiku puhul aluseks Otepää pastori J. Chr. Clare käsikiri, mis sisaldas nii sõnaraamatut kui ka grammatikat.
    Käsiraamatu I trükis sisaldub umbes 17 000 eesti sõna, II trüki tarvis kogub Hupel sõnu juurde, selles on umbes 20 000 sõna.

    Elu 14 lõpuaastat (1805-1819) tegutses Hupel Paides, kus asutas linna tütarlaste kooli, kellele pärandas oma majad. A.W.Hupel on maetud Reopalu kalmistule. Kuna tema haud ei ole säilinud, siis avati 1987.a. Reopalu kalmistul temale kui Eestimaa kodu-uurimise rajajale mälestuskivi.


    Pilt: www.jarva.ee


    Indrek Jürjo on kirjutanud Hupelist väga põhjaliku raamatu “Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel”.



    Autori loal avaldame selle osa (lk 107-114) raamatust, kus juttu Hupeli elust Paides (enamik viiteid allikatele on välja jäetud, teised viited on paigutatud teksti sisse):


    Pilt raamatust “Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel”


    Elu lõpuaastad Paides


    Mais 1805 kolis Hupel ümber Põltsamaalt mitte kaugel asuvasse Paidesse. Paide oli üks väiksemaid linnu kogu Eesti- ja Liivimaal: 18. sajandi lõpul oli seal ainult 530 elanikku, nendest paar kaupmeest ja 30–40 tsunftikäsitöölist, kes moodustasid linnakese magistraadi; Huhni käsikirjalise topograafia andmetel oli elanike arv 1821. aastaks tõusnud 857-ni. Hupeli viimaste eluaastate kohta on vähe allikaid. Hupeli nekroloogis kirjeldatakse tema eluõhtut Paides väga lühidalt: “Niipea kui ta oli ameti maha pannud, asus ta elama naabruses olevasse väikesesse Paide linna, kus ta veetis oma kuni lõpuni tegusa elu igat liiki teenete osutamisega, teadusliku tegevuse ja laiaulatusliku kirjavahetusega, mis sageli temalt päritud andmete tõttu mõisate mõõtmise, perekondlike sidemete jms. kohta nõudis palju aega.”

    Kahjuks on Hupeli nende aastate rikkalikust korrespondentsist säilinud vaid vähesed kirjad, mistõttu tema eluaastaid Paides saab kirjeldada vaid väga fragmentaarselt. Näiteks säilitas Hupel raugaeas sidemed Peterburi Vaba Ökonoomilise Seltsiga. Sellest tunnistab tema kiri seltsile 30. septembril 1809 ersatskohvi kohta Eestimaal. Major parun Ungern-Sternbergi ja tema õe ärgitusel oli Hupel juba varem saatnud seltsile “proovi väikestest ubadest”, “mida mõnes siinses kohas kasutatakse kohvisurrogaadina”. Sealjuures ei olnud tegu siguriga, mida, nagu selgub Hupeli kirjast, “enamikus siinsetes kodudes” põletatud kohvi hulka segati, vaid mingi vikkide liiki kuuluva taimega (astrogalus gliciphylus). Hupel oli valmis Vabale Ökonoomilisele Seltsile surrogaatubadest edasisi proove saatma, kuid nende kasutamisvõimaluste suhtes kohvi aseainena ei olnud ta eriti optimistlik, “sest mitmed minu küsitletud isikud, kes on neid tarvitanud, kinnitavad, et neist ei saa mingit meeldivat jooki, kui neid ei põletata koos sama hulga ehtsa kohviga”. Kirjas, kus ilmnevad Hupeli head botaanikaalased teadmised, kirjeldab ta põhjalikult Ungern-Sternbergi poolt väljapakutud taime kasvatamise ja käitlemisega kaasnevaid suuri raskusi. Olgu märgitud, et Hupeli tegelemine ersatskohviga langes ligikaudselt samasse aega, mil ka Saksamaal laialt tauniti kohvijoomist ja seda eriti madalamate ühiskonnakihtide hulgas ning pakuti edutult välja kõikvõimalikke kohvi asendusaineid.

    Üks teine Hupeli kiri Sonntagile 4. maist 1811 kirjeldab lühidalt tema vanaduspäevi Paides: “Nüüd ei suuda ma enam kauem vastu panna soovile alandlikult teatada, et veedan, olles vägagi talutava tervise juures, veel ikka oma päevi osalt lugemise, osalt väikeste teenete osutamisega; ka ärgitan mind külastavaid sõpru kahtlema sageli ringiliikuvates päevauudistes.” Hupel mainib muu hulgas, et teda külastab mõnikord tema vana sõbra Jannau poeg, Heinrich Georg von Jannau, kes pidas lähikonnas koduõpetaja ametit. Kirja tegelik ajend oli aga vana Jannau kartus, et tema poeg saab pastorikoha Puurmanis ning minetab “selles metsakohas, kus ei ela ühtki sakslast, teadusliku töö ja saksakeelsete jutluste pidamise harjumused”. Hupeli vahendusel saigi Jannau poeg hiljem isa soovitud kutse Hargla pastoraati.

    Võib eeldada, et Paides kuulusid Hupeli lähimasse suhtlusringkonda linnas ja ümbruskonna mõisates elavad haritud sakslased. Üks vestluspartner oli kindlasti ta eakaaslane, Paide ja Anna kiriku praost David Gottlieb Glanström (1744–1824), kes oli kirjutanud ja tõlkinud mõningaid eestikeelseid raamatuid. Hupel innustas muu hulgas Glanströmi Rosenplänteri ajakirjale kaastööd tegema. (“Vaevalt veel härra praost Glanströmilt kaastööd saab või ehk siis, kui siin kuidagi aitab kaasa Teie Kõrgeaulisuse enda kirjalik nõudmine. Minu arvates on ta ikkagi esimene eesti keele tundja, seetõttu sooviksin ma panna teda sulge haarama. Mult nõudis suurt vaeva seda hiljutist väikest artiklit temalt kätte saada.” KM KLA, ÕES, M.B. 135, l. 23. (A. W. Hupel J. H. Rosen-plänterile 12. märtsil 1814).

    Viimasega oli Hupel 1813. aastast alates kirjavahetuses, kuna ta saatis Rosenplänteri palvel tema ajakirjale “Beiträge” mõned lühemad eesti keele alased artiklid. Hupeli kaastöö piirdus eesti keele leksika ja grammatikaga, Rosenplänteri ettepaneku käsitleda lähemalt eestlaste ebausku oli ta sunnitud tagasi lükkama, põhjendades seda oma kirjas 11. septembril 1813 eestlastega läbikäimisest tagasitõmbumisega ja nõrgaks muutunud mäluga. Sellest lausest võib muu hulgas välja lugeda, et Hupel pidas eestlasi peamiselt hingehoolduse ja rahvavalgustuse objektiks, kuid ei olnud isiklikult – vastandina kuulsale läti rahvavalgustajale Stenderile, kes laskis isegi oma hauaplaadile raiuda sõna “Latwis” – eesti rahvaga eriti südamlikes suhetes.

    Hupeli kirjanduslik tegevus Paides piirdus peaaegu täielikult tema eesti sõnaraamatu täiendamisega. Leksikoni väljaandmine venis kirjastamisraskuste tõttu pikki aastaid, kuid oma “Eesti keeleõpetuse” uustrüki 1818. aastal jõudis Hupel veel enne surma ära näha.

    Hupeli vähestes kirjades Rosenplänterile on tunda teatavat kõrgest east tingitud resignatsiooni ja surmaootust, samuti ei lootnud Hupel enam Pärnu noore estofiiliga silmast-silma kohtuda: “Kuna ma oma enam kui 77-aastase vanuse tõttu üldse välja ei sõida ja ka Teie vaevalt siiakanti reisi ette võtate, siis ei saa ma küll jääda lootma isikliku tutvuse või kohtumise peale.” Kuid kolm aastat hiljem leidis kohtumine siiski aset. Suvel 1817 sõitis Rosenplänter, kes sageli külastas Eestimaa pastorite sinodit, Tallinnast edasi Paidesse praost Glanströmi ametijuubelile. Seal ei jätnud ta loomulikult juhust kasutamata Hupeliga isiklikku tutvust sõlmida. Kirjas Sonntagile 7. juulil 1817 iseloomustas ta Hupelit “veel väga reipa ja jätkuvalt tegusa” inimesena.

    Nähtavasti polnud Hupeli mälu tegelikult nii tönts, kui ta kurtis kaastööst kõrvalepõiklevas kirjas Rosenplänterile, sest mälu treenimiseks ja selle värskuse säilitamiseks tegeles Hupel veel kõrges eas venekeelsete sõnade päheõppimisega. Tema vaimuvärskusest ja aktiivsusest kirjutab sõber Jannau 26. mail 1817 Sonntagile: “Meie Hupel, kel nüüd on 80 aastat, püsib selle vanuse kohta reibas. Tema psühholoogiline kunsttükk sagedase ja peaaegu igapäevase memoreerimise abil vaimule tegevust anda hoiab teda kärmuse juures, mis 80-aastaste puhul on haruldane. Kaheksa päeva eest sain oma vanalt sõbralt kirja, mis oli kirjutatud kindla käega ja niisuguses tujus nagu kahekümne aasta eest.”

    Paides jätkas Hupel, nagu ta mainib mõnes ülaltsiteeritud kirjas, leskede ja orbude eest hoolitsemist. Ta kandis jätkuvalt hoolt Viljandi leskedekassale annetatud ja neile omandina üleantud kapitali eest ning kandis neile igal aastal üle selle intresse.

    19. septembril 1816 Paides koostatud testamendis pidas Hupel silmas heategevaid eesmärke. Testamendi alguses rõhutab Hupel uhkelt, et on oma varanduse omanikuks saanud ainult enda jõupingutustega, “ilma et ma midagi pärinud või kaasavaraks saanud oleksin”. Sellest, mida ta oma emalt pidi pärima, loobus ta juba varem oma kahe venna kasuks. Testament heidab ühtlasi valgust Hupeli lähemale ümbruskonnale ja sugulastele tema viimastel eluaastatel. Kahjuks on testamendis täpselt üles loetud vaid väljamakstavad legaadid, Hupeli varanduse kogusummat ei mainita aga sõnagagi.

    Hupeli lihased lapsed surid juba imikueas, kuid ta oli lapsendanud oma esimese abikaasa, pastorilesk Dehni palvel viimase lapsed. Testamendi koostamise ajaks olid kõik need neli last juba surnud, mistõttu Hupel pärandas oma varanduse nende laste kolmele veel elavale järeltulijale: poole varandusest pärisid pastorilesed Stückel ja Thrämer Tartus, teise poole Peterburi mäekadettikorpuse arst Carl David Dehn. Kuid enne varanduse jagamist olid pärijad kohustatud välja maksma 17 legaati. Mitmed neist olid kirikliku või heategeva eesmärgiga: 300 bankorubla Paide kirikule parema kirikukella või linnakella soetamiseks, 100 bankorubla Peterburi invaliididekassale, 50 bankorubla Tartu piibliseltsile, 50 bankorubla Paide vaestemajale ja 50 vaskrubla Paide koduvaestele (Hausarmen).

    Suuremaid summasid määras Hupel lähematele sugulastele: tema vend, Erfurdi kaupmees Johann Wilhelm Hupel sai 500 hõberubla, tolle väimees kapten von Brand 400 hõberubla, tema Erfurdis surnud venna Johann Christian Hupeli kõik teisest abielust sündinud lapsed 300 hõberubla ning tema Paides elav vennapoeg, sekretär Ludwig Elias Victor Hupel 500 hõberubla ja tolle lapsed 700 bankorubla. Hupelil oli mitmeid kasulapsi ja -lapselapsi, kelle eest ta oli hoolit-senud juba Põltsamaal. Oma “endisele kasutütrele”, Käina pastori-proua Hallerile (sündinud Paucker) pärandas ta 4 naela hõbedat ja 300 bankorubla, “kasulapselapsetütrele” preili Amalie Stückelile ja “kasu-väimehele” õuenõunik Rinnele kummalegi 600 bankorubla. Paistab, et Hupel tundis suuremat lähedust just esimese abikaasa sugulastega, sest ta pärandas suured rahasummad Tartus surnud kaupmees Clare kolmele lapsele. Mõnisada rubla said veel Hupeli Paide tuttavad, s. h. preili Friederica Cappel, kes hoolitses hulk aastaid tema majapidamise eest; väiksed summad suurusjärgus 30–40 bankorubla määras Hupel oma eesti teenijatele.

    Järgnevatel aastatel surid mõned testamendis nimetatud isikud, nagu tema vend Johann Wilhelm 1817, ning Hupel tegi testamendis veel neli korda parandusi ja täiendusi. Neist suure tähendusega on Paide tütarlastekooli rajamiseks 10. oktoobril 1817 pärandatud 1000 bankorubla. (“Soovi tütarlastekooli rajamisele siin Paides natuke kaasa aidata või seda algatada olen ma teatavaks teinud mõnedele tuttavatele, ka kolleegiumi-nõunik ja Tartu professor Jäschele, ja selleks määranud tuhat bankorubla, mille aastaintresse peab saama selle tütarlastekooli õpetajanna. Võib-olla lisab koolikomisjon või mõni siinne hästimeelestatud patriootlik mees veel midagi juurde. Kui ma ei ole nimetatud tuhandet rubla oma eluajal välja maksnud, siis peab selle testamendi täitur selle kviitungi vastu üle andma koolikomisjonile Tartus.” EAA, f. 858, n. 1, s. 632, l. 124.)

    Tegelikult toetas Hupel tütarlastekooli rajamist rohkem, kui see ilmneb tema testamendist. Paide foogtikohtu kirja kohaselt Eestimaa kubernerile 4. jaanuaril 1818 oli Hupel pärandanud tütarlastekooli rajamiseks mitte ainult raha, vaid ka oma turuplatsi lähedal asuva maja. (“Härra konsistooriuminõunik ja doktor August Wilhelm Hupel on Paide linnale uuesti rajatava tütarlastekooli tarbeks kinkinud oma turu juures paikneva maja koos kõrvalhoonetega ja 1000 bankorubla suuruse kapitaliga tingimusel, et linnaelanikud hoolitsevad maja korrashoiu eest ja et kapital antaks Üldise Hüveolu Kolleegiumile kindlate protsentide peale, kust tööle võetav õpetajanna saaks igal aastal kindlasti intresse …”. EAA, f. 29, n. 1, s. 758, l. 1.) Seda soovi kordas Hupel vahetult enne surma kirjas foogtikohtule 29. detsembril 1818: “Ühtlasi kordan ma oma teadaannet, et minu ostetud, senine Rinne maja koos kõigega, mis selle juurde kuulub, kaasa arvatud valli taga asuv köögiviljaaed, on kokku lepitud ja määratud tütarlastekooli koolimajaks, nii et kohe pärast minu surma võiks tütarlastekooli õpetajanna selle koos kõige juurdekuuluvaga, nagu ka varuksolevate küttepuudega oma valdusse võtta ja kasutama hakata. Seni maksan ma, niikaua kuni Jumal mulle päevi annab, tütarlastekoolile igal aastal 40 bankorubla üüri, kui ma just ei peaks otsustama kooli veel oma eluajal majja võtta ja sellele pool maja vabaks teha.” Tütarlastekooli puudutavast kirjavahetusest ilmneb, et Hupel toetas tütarlastekooli rajamist ka rahaliselt rohkem kui juba nimetatud tuhande bankorublaga. Tänu tema sidemetele saadi Eestimaa Krediidikassalt veel 1100 rubla, millele testamenditäiturid lisasid annetustest saadud 900 rubla. Kaupmees Seegeri annetusega kasvas tütarlastekooli rajamise kapital kokku 3200 rubla suuruseks. Selle kapitaliga oli linnal tõepoolest võimalik rajada uus kool, mida hakati õigusega kutsuma Hupeli tütarlastekooliks. 11. veebruaril 1818 avati kool pidulikult viie õpilasega, kelle hulgas oli ka testaatori sugulane Henriette Auguste Louise Hupel. Tütarlastekoolis käis 1818. aastal 25 ja 1819. aastal juba 44 tüdrukut, kuni aastani 1856 sai seal algharidust 517 tüdrukut. Seal oli palgal üks õpetajanna, Auguste von Glehn, kes õpetas lastele lugemist, kirjutamist, arvutamist ja käsitööd; mõni aasta pärast kooli asutamist laiendati õppekava veel paari ainega, nagu maateadus, ajalugu ja vene keel. Õppetöö Paide tütarlastekoolis oli põhjalikum kui tavalistes algkoolides, kuid ei küündinud siiski Eesti- ja Liivimaa suuremate linnade tütarlastekoolide tasemeni.

    30. märtsil 1818 andis Hupel testamenditäituritele korralduse: “…et nad põletaksid eranditult kõik minu käsikirjad, kuid minu raamatutest annaksid kõik need, mis sobivad tütarlastekoolile, sellele üle, teised kooliraamatud jms. annaksid ära kreisikoolile ja müüksid maha ainult ülejäänud raamatud koos minu majatarvetega.” Selle korralduse on testamenditäitur kreisiarst Heinrich Christopher Rinne ka kohusetundlikult täitnud. Võib vaid kujutleda, millised rikkalikud topograafilised ja kultuuriloolised aarded koos aastakümnete jooksul sahtlitesse kogunenud mahuka kirjavahetusega said ühekorraga tuleroaks. Oma arhiivi hävitamisega oli Hupel osalt alustanud juba Paul I tsensuuriaastatel. Kui tema tolleaegse käitumise motiivid on hästi arusaadavad, siis ei leia ma selle viimase saatusliku otsuse mõistmiseks ühtki arukat seletust. Mis ajendas elupõlist kogujat ja uurijat oma käsikirjalist pärandit hävitama? Kas oli selleks üksildus ja vanadusdepressioon või lihtsalt liigne tagasihoidlikkus, mis takistas oma eraarhiivi ajaloolise väärtuse mõistmist?

    Hupeli raamatukogu pidi olema vägagi rikkalik, kui silmas pidada tema suurt lugemust ja raamatusõprust. Tema pärijad püüdsid Hupeli raamatuid müüa Tartu ülikooli raamatukogule, kuid direktor Morgenstern lükkas selle pakkumise tagasi ja ostis vaid mõnikümmend antikvaarset eksemplari. Enamik raamatuid oli nimelt ülikooli raamatukogul juba olemas ja dublette ei tahetud põhimõtteliselt soetada. Seejärel hajutati Hupeli raamatukogu arvatavasti lõplikult. Arvatavasti tabas sama saatus ka Hupeli mündi-, vaselõigete ja naturaalide kogusid.

    August Wilhelm Hupel suri 6. jaanuaril 1819. Surma põhjusena on kirikuraamatus märgitud düsuuria (“Harnstrenge”), mis osutab Hupelit tema eluaja lõpupoole vaevanud valudele alakehas. Hupel maeti Paide lähedale Reopalu kalmistule. Kuna Hupelil ei olnud otseseid järeltulijaid, siis on tema haud juba ammu unustusse vajunud ja tänapäeval pole enam võimalik teeneka õpetlase ja valgustaja viimase puhkepaiga täpset asukohta välja selgitada.


    Hupeli maja asukoht


    Senini ei ole osatud täpselt öelda, millises majas Hupel Paides elas.

    Hupeli maja asukohta aitavad kindlaks määrata esmalt mitmed I. Jürjo raamatus toodud viited.
    Maja asus Turuplatsi ääres, selle eelmine omanik oli Rinne ning hiljem asus selles tütarlastekool.

    1902. aasta 1. juuli Paide Teatajas nr 24 on andmed mõningate Turuplatsi majade kohta.


    Vaata suuremat pilti
    See ja mitmed järgmised koopiad Järvamaa Muuseumist


    Hupelile kuulus seega krunt nr 31, mille eelmine omanik oli Hofrath Rinne ning mis hiljem kuulus tütarlastekoolile. Nagu näha, järgmine, krunt nr 32 kuulus Stecheritele.

    1913. a  Balti aadressraamatu järgi asus Turuplatsi idaserval krundil nr 31 “Stadthaus”. Tegu oli siis linnale kuuluva majaga.
    Samas raamatus on märgitud, et krunt nr 30 kuulus A. Kullile ja nr 32 A. Stecherile.


    Vaata suuremat pilti


    Hetkel ei ole kahjuks meie valduses linnaplaani, millele oleks märgitud need kruntide numbrid.

    Kuid Järvamaa Muuseumis asuvad mõningate Paide majade ehitustoimikud. Turuplats 5 toimikus on 1931. aasta majaplaan.

    Vaata suuremat pilti


    Pildi all paremas nurgas on ka asendiplaan:



    Asendiplaani järgi asus maja sellel kohal, kus praegu asub Keskväljak 8 (Kuma pood). Maja omanikuks on märgitud A. Viikvald, kes 1937. a kinnivara teadaande järgi ongi maja omanik, mille number selleks ajaks oli juba muudetud 8-ks.

    Samas toimikus asub ka 1784. aastal sõlmitud maja müügileping, mille järgi maja omandas Joh. Stecher.


    Vaata suuremat pilti



    Vaata suuremat pilti


    Ajalooarhiivis asuvate materjalide põhjal müüs Stecher 1916. aastal krundi koos majaga Kaubatarvitajate Ühisusele “Iwa”, kes müüs selle 1917. aastal edasi Viikvaldile.

    Seega pidi selle krundi number olema 1902. a Paide Teataja järgi 32.
    Nii on selge, et krunt nr 32 asus seal kus praegu mh Kuma fotokauplus.

    Hupeli krunt nr 31 pidi olema siis sellest majast kas põhja või lõuna pool.

    Nagu näitab 1913. a aadressraamat ja 1902. a Paide Teataja, kuulus krunt nr 30 Kullile. Mitmed vanad fotod sellest ajast näitavad, et Kulli äri asus Keskväljak 10-s (praegune kesklinna apteek).


    Vaata suuremat pilti


    Kuna krunt 32 asus seal kus praegu Keskväljak 8 (Kuma pood) ja krunt nr 30 seal kus praegu Keskväljak 10 (apteek), siis siis pidi Hupeli maja olema nende vahel ehk siis ainuke võimalus, et Keskväljaku ääres olevas majas, mis praegu kannab aadressi Vee 1 (Kalevite Kodu). On teada, et see oli linnale kuuluv maja, mis on kooskõlas sellega, et Hupel kinkis oma maja linnale, kus tegutses pikka aega tütarlastekool.

    Ajalooarhiivis olev 1911. aastast pärit dokument, mis kinnitab, et Hupel kinkis oma maja linnale (mingil perioodil olid kõikide kruntide numbrid ühevõrra edasi nihkunud: 30 oli 31, 31 oli 32, 32 oli 33 jne):



    Järvamaa Muuseumis asub selle linnale kuuluva maja toimikus 1929. a majaplaan: 


    Vaata suuremat pilti


    Plaanile on samuti märgitud, et maja kuulus sel ajal linnale.
    Ka see kinnitab, et tegu on varem Hupelile kuulunud majaga. Praegused keskväljak 8 (Kuma) ja 10 (apteek) ei ole linnale kuulunud.

    Seega Hupeli maja asukohaks oli praegune Vee 1 maja koos selle Keskväljaku poolse hoonega (sel ajal tegelikult põhihoone) ehk  praegune Kalevite Kodu (viimati maksuamet). Selles majas elas Hupel 15 aastat.



    Loodetavasti saab ka see maja kunagi vastava tähistuse.


    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein