Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    7 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide seltsid

    Paide Karskusselts “Idu"

    » Kodanikkude Klubi
    » Paide Eesti Selts “...
    » Paide Vabatahtlik T...
    » Paide Karskusselts ...

    Paide seltskondliku elu
    arenemisteelt.



    Paide  Rahvamaja  asutamise 10. aastapäevaks.
    V. Krabi.



    Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Komitee kirjastus.

    Paide, 1935.



    Raamatu eksemplar, mida siin veebiversiooni tegemiseks kasutatud, on pärit Järvamaa Muuseumist


    Paide Karskusselts “Idu"


    Silmapaistvam koht eesti seltsielu arendamises XIX sajandi 90-test aastatest kuni ilmasõja alguseni oli karskusseltsidel. Oma algelisemal kujul hakkas karskusliikumine Eestis levima 80-date aastate lõpul. Nelja aasta jooksul (1890—93) asutati Eestis 33 eesti karskusseltsi.

    Kuna XIX sajandi lõpul ja järgmise alul oli muude seltside asutamine raskendatud, astusid paljud karskusseltside liikmeks üldiste seltskondlikkude huvide pärast, mille tõttu nimetatud seltsid olid tol ajal olulisemaks keskuseks eesti seltsielus üldse. Mitmed neist arendasid eriti hoogsat hariduslikku tegevust iseäranis oma avalikkude kõnedega mitmesugustelt aladelt. Karskusseltside seltskondlikust ja üldhariduslikust tööst nende hoogsamal tegevusjärgul annavad kujuka pildi 1902. a. aruanded, mille järele oli 59 eesti karskusseltsi toime pannud 203 peakoosolekut, 249 rahvakoosolekut, 326 näitemängu- ja peoõhtut ning 53 kontserti. Seejuures oli neist seltsidest 21-l oma raamatukogu, 21-l lugemistuba ning 52-l laulu-ja mängukoor.

    Paide Karskusseltsil, mis asutati a. 1893, on mitte üksi Paide, vaid ka maakonna seltskondliku elu arendamises kahtlemata suuremaid teeneid kui ühelgi teisel kohalikul seltsil.

    Kuna “Ühenduse” ümber olid koondunud Paide jõukamad käsitöölised ja kaupmehed, koosnes Karskusseltsi liikmeskond algusest peale kehvematest käsitöölistest ja teistest väikese sissetulekuga isikutest, ametnikkudest ja kooliõpetajatest. See ringkond oli ka rahvuslikult puhtam, kuigi seltsi asutamise aja-järgul rahvuslik liikumine polnud leidnud Paides veel kindlat pinda. Seltsi põhikiri registreeriti 28. juunil 1893 ja aug kuu 1. päeval peeti esimene peakoosolek. Koosolekust võttis osa ka Paide kirikuõpetaja C. Rail, kes ise aga seltsi liikmeks ei astunud. Seltsi juhatusse (eestseisusse) valiti  esimeheks kooliõpetaja Jaan Lööser, abiks — majaomaniku poeg Gustav Tahves, kassahoidjaks puusepp J. Hirtentreu ja kirjatoimetajaks Mündi möldri poeg E. Sõnajalg.

    Esimesel tegevusaastal loodi seltsi juurde parajuse või kainuse osakond. Selle osakonna tegutsemine pandi aga varsti võimude nõudel seisma. Kainuse osakonna kohta leiame protokollist 26. jaan. 1894: “Kainuse osakonna liikmetel on ainult luba sündimise, pulma, varrude ja matuste päevadel juua veini terviseks ja janu kustutuseks kerget kodust õlut mis värske; kodust õlut ei tohi nad iialgi nii palju juua, et nad purju jäevad; õlle poodi ehk kõrtsi ei pruugi nad ka minna, ainult siis võivad nad seda teha, kui neil midagi asja tarvitust on … Kõik kasinuse liikmed võivad valimiste kohta karskuse liikmetele nõu anda, aga hääle õigust neil valimise kohta ei ole.” —

    Kes soovis saada seltsi tegevliikmeks, pidi olema 6 kuud kandidaat, missuguse aja jooksul ei tohtinud alkoholi tarvitada.

    Tegevuse esimese aasta lõpul oli seltsil 21 liiget 1 auliige (Prääma mõisa omanik V. v. Renteln, kes seltsi rahaliselt toetas) ja 2 prooviliiget. Alkoholi tarvitamise pärast olid 5 liiget noomituse saanud ja 2 seltsist välja heidetud.

    Esimeseks korteriks oli seltsil koguduse leerituba kirikumõisas, kust paari kuu pärast Pärnu tän. Priimanni majasse koliti.

    Seltsi tegevus seisis esialgu ainult koosolekute korraldamises, kus seltsi liikmed kõnedega või karskussisuliste raamatute ettelugemisega esinesid. Jagati ka laiali karskussisulisi lendlehti. 1894. a. otsustati asutada raamatukogu ja asuti vajaliku raha kogumisele, milleks samal ja ka järgneval aastal korraldati näitemüük. 1895. a. asutati puhkpillide koor. Muusikariistad osteti 60 rubla eest. Segakoor, mis asutati 1893. aastal, kuid oli hingusele läinud, kutsuti 1895. a. uuesti ellu. Samal aastal tekkis ka meeskoor. Mõlemad koorid võtsid osa laulupeost Tallinnas. 1896. a. vahetati korterit, asudes J. Thomsoni majasse  S. Aia tän. (praeg. Juhveldti maja), kus avati tee- ja söögimaja. Samal aastal esineti auliikmele v. Rentelnile palvega, et viimane ostaks seltsi tarvis maja Rüütli tän. (praegune Eichfeldti maja), kuid v. Renteln lubas seltsile maja ehitada.

    Esineti palvega, et kõrtsid pühapäeviti jumalateenistuse lõpuni kinni oleks.

    1897.  a. valiti v. Renteln seltsi esimeheks. Samal aastal astus seltsi liikmeks J. Molnik, politsei sekretär, kellest sai energilisem seltskonnategelane Paides.

    1898.  a. kavatseti korraldada laulupidu 18 laulukoori osavõtul ja kutsuti üldkooride juhiks Dr. K- A. Hermann, kuid kuberner ei andnud selleks luba. Ka raamatukogu asutamiseks ei saadud luba, sest vastutajaks ülesantud isikut ei peetud küllalt usaldusväärseks. Taheti esitada märgukiri joogikohtade vähendamiseks, kuid õpet. Rall laitis mõtte ära, seletades, et riigivalitsus olevat ise juba hakanud selle peale mõtlema  (tehti eeltöid monopoli sisseseadmiseks), mispärast ei kõlbavat minna valitsust õpetama. Samal aastal vahetati jällegi korterit ja asuti Pärnu tän. Erfeldti majasse, kust järgmisel, 1899. a. koliti v. Rentelni poolt seltsile ehitatud majasse Pärnu tän. nr 45 (praegune  koguduse maja). Sinna asudes oli seltsil umbes 300 rubla võlgu, mis tekkinud sellest, et v. Renteln oma lubatud abiraha paaril aastal polnud korralikult maksnud. Uues avaramas korteris muutus seltsielu tuntuvalt elavamaks ja tegevus intensiivse-maks. Seltsi näiteseltskond, kes juba mõnda aega oli tegutsenud, esines nüüd sagedamini. Võeti ette ka külaskäikusid Koeru, Amblasse, Türile, Põltsamaale ja isegi Suure-Jaani.

    Seltsi “üldisi koosolekuid” peeti talve hooajal pea igal pühapäeval. Neist koosolekutest võisid ta-suta, harvasti vabatahtliku maksu eest võtta osa ka võõrad. Ettekanneteks olid kõned väga mitmesugusel alal, ilulugemised, udupildid, muusikalised ettekanded ja “küsimised ja kostmised”. Igaüks võis seltsimajas olevasse kasti lasta sedeli küsimisega, millele seletus anti koosolekul.  Osavõtt nendest koosolekutest oli väga elav. Harrastati  ka tantsu näitemängude järel.

    1901. a. tekkisid seltsil tülid majaomanikuga kes ise kunagi seltsi poolt korraldatud ettekannetel ja koosolekutel ei käinud, kuid oma “silmaks” seadis õp. Ralli. Viimane, et saada täielikku informatsiooni seltsi tegevusest—tegi ülesandeks kiriku vöörmündril J-l astuda karskusseltsi liikmeks ja seltsi tegevust peensusteni jälgida ning nähtust-kuuldust enesele ette kända. J. valiti isegi seltsi juhatusse. Olles vennaste koguduse liige, hakkas ta seltsimajas liikmetele ka palvekoosolekuid korraldama. Ühe kõne pealkirjaks oli: “Rahvapidu” — Näitus kõlvatumate ringmängude kohta, ja pandi lunastamise kombe kohta, mis istukile mängude järeldused on (iseäranis musud)”. — Neist koosolekutest oli osavõtt väga leige ning palvevenna kulul hakati isegi tegema nalja. J. esines nüüd õp. Ralli ja v. Rentelni ees ettekandega, et Karskusseltsis elatavat kõlvatumat elu,tantsitavat liiga palju ja seltsi liikmed tarvitavat alkoholi. Ühtlasi esi-tas ta samasisulise märgukirja juhatusele, mis tuli arutusele seltsi peakoosolekul, kus otsustati J. seltsi teotamise pärast anda kohtu kätte. J. seletas, et ta on talitanud majaomaniku v. Rentelni käsul. Koosolekul viibiv õp. Rall andis aga oma sulase ära, tea-tades, et v. Renteln küll polevat sarnast kirja käskinud kirjutada. Esitas majaomaniku nimel nõudmised: 1) et vanemate inimeste tarvis erilisi tõsisema sisuga kõnekoosolekuid (vististi mõttes ta sellega palvekoosolekuid) peetaks, 2) et seltsimaja kell 12 öösel suletaks ja 3) et tantsuõhtuid vähendataks. Selts oli sunnitud nende nõudmistega arvestama, kuid tantsu asi tekitas veel hiljemgi arusaamatusi maja-omanikuga.

    1903. a. avas selts Türil, Lõvi majas, teise teemaja, mis muutus seltsimajaks Türil elutsevatele Paide Karskusseltsi liikmetele ja kus korraldati samuti kui Paides, kõnekoosolekuid ja näitemängu õhtuid.

    1903. a. teatas v. Renteln seltsile, et ta oma maja on müünud Paide kogudusele, kes sinna tahab paigutada kooli ja vanade varjupaiga, mispärast seltsil tuleb kolida välja. Seltsi ümber oli kogunenud juba ligi 100 liiget, nende seas hulgakene kooliõpetajaid, ametnikke ja teisi avarama silmaringiga kodanikke, kellest võiks nimetada: õigeusu preester J. Teis, kooliõpetajad A. Kärk, J. Depmann, Mängel ja J. Kuusk, kuntsnik R. Leppik, politseiametn. J. Molnik ja A. Mätlik, aktsiisi ametnik M. Alev, ehitusmeister J. Mamberg j.t. Need olid kõik seltskonnas üldiselt lugupeetud rahvusmeelsed isikud, kellel oli suur mõju mitte üksi Karskusseltsi liikmeskonnale, vaid kogu sellele osale Paide seltskonnast, kes ei pooldanud “Bürgermusse” ja “Ühenduse” alkoholiuimas mõnulevaid ringkondi. Õpet. Rall, kes oli läbi ja läbi saksameelne, kuid selle juures väga tark ja ettenägelik, mees, haistis vististi juba neid rahutuid tuuli, mis olid puhumas valitsevate ühiskondlik-poliitiliste olude ümber ja nähes, et selts, kellelt ta lootis vagusate, saksu austavate tallekeste kasvatajat, võib saada hädaohtlikuks vabameelsuse taimelavaks, mõjutas just ise v. Rentelnit korteri ülesütlemiseks Karskusseltsile.

    Mida enam laienes ja süvenes XIX sajandi lõpul eesti ühiskonnas alganud tõusuaeg, seda teravamini hakati rahvastiku eriosades tundma ka valitsevate olude kitsust ja seda teravamaks kujunes nende puhul rahulolematus. Uue sajandi alul tegevusse astunud radikaalsed voolud olid selle rahulolematuse sõnastajad ja laiematele rahvakihtidele uute sihtide ja ülesannete tähistajad. Maal kestsid senised väärolud agraaralal edasi, sest üle poole rahvastikust oli maata ja selle kihi ideaaliks oli “oma maalapike”. Ka kohaomanikkudel tuli kanda suuri raskusi ostuvõlgade tasumise, kohalikude ja riiklikkude maksude ja koormatise näol. Tööstuslikku tõusengu tagajärjel hoogsalt suurenenud tööstusproletariaat polnud suutnud enesele võita soodsamaid palgatingimust Laialdane ja sügav rahulolematus valdas kogu eesti ühiskonda maksmapandud rahvusliku surve puhul. See rahulolematus põhjustaski asjaolu, et Venes algatatud revolutsiooniline liikumine leidis elavat vastukaja ka Eestis.

    Rahutuste laine, mis valdas Eesti territooriumi, ulatas ka Järvamaale. Siin asetleidnud mõisade rüüstamised ja põletamised said aga algatuse väljast sissetulnud salkade poolt. Ometi vangistati ja lasti maha hulk kohalikke inimesi. Ka Paide Karskusselts ei jäänud puutumata rahutust ajast. 1905. a., pärast oktoobri manifesti, korraldati Paide Karskusseltsi ja “Ühenduse” ruumides rida rahvakoosolekuid, kus arutati päevaküsimusi ja valiti esitajaid ülemaalistele rahvaasemikkude koosolekutele Tartus. Neist koosolekutest võtsid aktiivselt osa ka mitmed Karskusseltsi juhtivad tegelased, missugune asjaolu sai saatuslikuks seltsi edaspidisele tegevusele. Karskusseltsi esimees J. Molnik vangistati ja saadeti asumisele Ust-Sõsolskisse, kust ta võis tulla tagasi alles sõjaseaduse lõppedes. Teine seltsi juhatuse liige J. Kuusk päästis enese põgenemisega. Järeljäänud tegelased lõid kartma, ning hoidsid tagasi seltskonnategevusest. Need asjaolud ja rahva üldine pettumus nurjunud liikumisest tõid seltsi ellu ajutise seisaku. Vahepeal oli selts kolinud Adamsoni majast, kusta oli 1903. kuni 1905. a. kevadeni, S.-Aia tän. Altpere majasse.

    Elav tegevus seltsis algas jälle 1907. a. Paide politseivalitsuse sekretär Anton Rüütel, kauaaegne Tallinna “Valvaja” tegelane, võttis seltsi juhtimise oma kätte. Seltsil oli siis veel 3 liiget ja kassas 5 kopikat raha. Asutati segakoor, korraldati näitemängu õhtuid ja asuti juba seltsi algpäevadel kavatsetud raamatukogu käimapanemisele.

    Samal aastal loodi ka alaealiste osakond laulukooriga ja näiteseltskonnaga.

    1908, a. kolis selts Turu pl. Niigolsi majasse (praeg. linnavalitsuse maja). Soodsa asukoha ja hästi korraldatud einelaua tõttu oli liikumine seltsimajas elav. Peeti sagedasti loenguid, perekonna- ja näitemänguõhtuid. Seltsi esimees Rüütel oli suure tahtejõuga ja haruldase energiaga isik. Ta oli ühtlasi laulukoori- ja näitejuht ning hea kõnemees. Peale selle oli ta veel kirjanduslikkude kalduvustega. Tema sulest on A. Nõlv'i nime all ilmunud rida näidendeid ja nende tõlkeid. Sellejuures oli ta veidi paendumata iseloomuga ja järsk, kuid avameelne, mis põhjustas arusaamatusi teiste seltsi tegelastega. Oma vaimse üleoleku tõttu jäi ta ikka võitjaks ja seltsi liikmete ja Rüüteli poolehoidjate arv suurenes päevpäevalt. Energilisematest isikutest, kes siis väsimatult seltsi juures töötasid, võiks nimetada: Paide rahvakooli inspektor ja endine Põltsamaa Aleksandri kooli juht Antson, kooliõpetajad A. Eglon, P. Lenk, Veera Välbe, J. Sõnajalg, A. Peutmann ja Mängel, renteiametnik J. Gustel, maak. veter. velsker A. Tobro, politsei lauaülem A. Mätlik, postiametnik Mikk j. t.

    Avati seltsi juurde avalik raamatukogu, mis paljude aastate kestel Paides leidis laialdast tarvitamist. Lugejate seas oli ka palju õpilasi, sest vene koolide juures puudusid eestikeelsed raamatud pea täiesti.

    Peale intensiivse töö haridus- ja seltskondliku kasvatuse alal püüti ka võimaluse piirides teha karskuspropagandat ja esineti märgukirjadega joogikohtade müügiaja ja arvu piiramiseks. Olgu tähendatud, et tol ajal oli Paides umbes 30 alkoholimüügikohta ja käidavamatel tänavatel oli õllepood igas teises-kolmandas majas.

    “Ühenduse” ja Tuletõrje Seltsi juhtivate tegelastega, kelle tähelepanu esimees Rüütel julgelt ja avameelselt julges juhtida nähtetele, et nende seltside koosolekute ja ettevõtete puhul liialdatakse alkoholi tarvitamisega ja et neis seltsides sallitakse eesti rahvusmeelsuse vaenulist vaimu, sattus Karskusselts peagi vastollu. Tüli tõusis haripunktile, kui Rüütel Karskusseltsi 15. a. juubeli puhul peetud kõnes tähendas, et “Ühendus” on Paide seltskonna mädapaise. Samal ajal elas paar suvekuud Paides noor üliõpilane J. Anvelt, praegune eesti enamlaste juhtiv tegelane Venemaal, kes juba siis oli veendunud s-d. enamlane. Sotsialism teatavasti ei tunnista kodanlist karskustööd propaganda kujul, vaid õpetab, et alkoholism on kapitalistliku ilmakorra tekitatud pahe. “Ühenduse” läbi ja läbi kodanline ringkond, nii imelik kui see ka ei olnud, korraldas kättemaksuks Rüütelile mitu kõnekoosolekut, kus enamlane Anvelt esines kodanlist karskustööd mahategevate kõnedega. Kõnedele järgnesid läbirääkimised ja Rüütel oma poolehoidjatega ilmus Anveltile vastu vaidlema. Teatavasti on Anvelt küll hea organisaator, kuid kõneoskuses oli Rüütel temast tugevam ja suutis murruna kokkutulnud rah-vahulga ees Anvelti väited ümber lükata, mis tõttu Rüüteli populaarsus veelgi tõusis.

    Samal ajal muutus Paides teravamaks ka rahvusküsimus. Karskusseltsi ümber oli koondunud eranditult eesti rahvusmeelne ringkond. Kuna linnaomavalitsus oli täiesti sakslaste ja kadakate käes, kes linna asju ajasid oma huvide seisukohalt, ilmusid  Rüüteli sulest eesti ajakirjanduses sakste tegevust paljastavad kirjutused, Õhkkond kahe leeri — üheltpoolt Karskusseltsi ja teiselt poolt sakste ning neile sallivalt suhtuva “Ühenduse” ning Tuletõrje Seltsi ümber koon-dunud ringkondade vahel läks palavaks. Karskusseltsi ja selle tegelaste peale esitati 1909. a. kubernerile kaebus. Kuberner Korostovets paari ametnikuga sõitis Paide ja Karskusseltsi asjaajamine võeti valju revideerimise alla. Huvitavad ja iseloomustavad tolle aja kohta on revideerimise tulemused,  mis näitavad kuidas tolleaegne võim eestlaste rahvusliku ja kultuurilise edendamise halvamiseks tegutses. Seltsile heideti ette, et see põhikirjast kõrvale kaldudes on korraldanud joonistuse ja kingsepatöö kursused, on asutanud alaealiste osakonna, korraldab sagedaid pidusid, mis õpetavad inimesi ulaelu elama, õhutavat rahvusliselt vihavaenu kodanikkude vahel, seltsi ruumid olevat õhtuti liiga kaua avatud (kella  12-ni), ajalehtede valik lugemislaual olevat sihilik, sest seal leiduvat valitsusevaenulised “Virulane” ja “Birshevõja Vedomosti” jne. Seltsi avalikust raamatukogust kõrvaldati rida populaarteaduslikke raamatuid, nagu Bölsche, Haeckeli, Meieri ja teiste tööd, sest need olevat kõlblus- ja usuvastased. Seltsi liige E. Purfeldt, kes kuberneri sisseastumist seltsi lugemistuppa ei märganud ja istuma jäi, sõimati kuberneri poolt kõige jämedamate sõnadega läbi. Ka teised seltsi tegelased said jämeda sõimu osaliseks. Seltsi vastased hõõrusid heameelega käsi, kuid ihatud sihti — seltsi kinnipanemist — siiski ei saavutatud, mis seltsi tegelaste suurte jõupingutustega ja tolleaegse kreisiülema E. v. Grünevaldfi eestkostmisel suudeti ära hoida.

    Samal aastal korraldati maal koolimajades rida kõne- ja kirjandusõhtuid, Paides peeti esimene suurem suvelaulupidu, kus ühendatud segakoorisid juhatas A. Topmann. Pidu kujunes esimeseks võimsamaks rahvuslikuks meeleavalduseks Paides. Peo lõpul ei tahtnud lõppeda tervitused ja õnnesoovid. Nagu ürginstinktist vallatud, hakkas mitmetuhandeline rahvahulk ilma kellegi algatamiseta laulma “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Paljastati pead ja isegi tsaariaegne umbkeelne politseiülem hoidis auandmiseks käekõrva juures, kuni ta eestlasest abiline ruttas eksitust sel-gitama. Suve-laulupidusid, maakonna kooride osavõtul, korraldas selts veel 1910., 1911., 1912., 1913. ja 1915. aastatel. Need pidud leidsid suurtpoolehoidu ja osavõttu. Tähtsama osana peale laulude oli kavas harilikult kõne väliskülaliselt. Kõnelemas käisid Leeni Ploompuu, T. Kuusik, H. Raudsepp, Ed. Hubel j.t. Võimude poolt tehti nende pidude korraldamiseks suuri takistusi. Kuna peo korraldajaks oli Karskusselts, sunniti kõne sisu siduma karskuskürimusega. Kitsendused õpetasid tarvitama kõrvalteid ja kõnelejad oskasid siduda karskusküsimust teiste ainetega. Maakondlikkudeks laulupäevadeks neid pidusid nimetada ei lubatud. Suve-laulupidudel oli mitte üksi Paide, vaid kogu maakonna kultuuri ja seltskonnaelu arendamisel väga suur tähtsus, ning nad aitasid tunta-valt kaasa eesti seltskonna enesetunde ja iseteadvuse kasvatamiseks. Ühtlasi oli lõpp ka seni “Ühenduse” poolt korraldatud “rahvapidudel” veiderdajate ja maadlejate ülesastumisega, kotisjooksmisega j.n.e.

    1910. a. tegi selts katse osta omale maja. Samal aastal asutatud Paide Põllumeeste Selts, kus kaasa töötasid ka Karskusseltsi juhtivad tegelased, kavatses asutada põllutööriistade ladu, et muretseda liikmetele mitmesuguseid tarbeasju odavama hinna eest. Seda kuuldes sattusid Paide tolleaegsed kaupmehed, kes turuäärsed kauplemiskohad viimaseni omale pikema aja peale olid kindlustanud, ärevusse. Oli kuuldusi, et Turu platsil asuva end. kaupmehe Nigolsi pärijad kavatsevad oma majasid müüa. Ühes neist majadest asus Karskusselts ja viimane, kui üürnik, astus Nigolsi pärijatega läbirääkimistesse, et osta maju seltsima-jaks ja Põllumeeste Seltsi ladu tarvis. Maja ostukaup edenes jõudsasti ja lepiti hinnaga 26.000 rubla kokku. Silmapilgul, kui ostja esitajad ilmusid notari juurde ostu-müügi lepingule alla kirjutama, tõi keegi Paide kaupmees teate ühelt pärijalt, et see ei anna oma nõusolekut maja müümiseks. Sellega oli majaostmise küsimusele tõmmatud kriips peale.

    Samal aastal läks aga seltsil korda aita maja Tallinna tänavale (praegune Bünsovi maja), kuhu koliti järgmisel aastal. 

    1905. aastale järgnev ajajärk tõi tulundusliku arengu alal suure tõusu. Rahva tulundusliku “oma-abi” mõte polnud Eestis võõras varemailgi aegadel. Seda oli propageeritud ajakirjanduses ja põllumeeste seltsides, kus sellega silmapaistvalt oli esinenud C. R. Jakobson. Oli asutatud juba isegi praktilisi samme sel alal. Nüüd aga tärkasid suurel arvul põllumeeste seltsid ja ühistegeline liikumine sai erilist hoogu. Põllumeeste Seltsiga pea ühel ajal asutati Paides ka “Laenu-hoiuühisus”. Põllumeeste Seltsi kavatsusest asutada põllutööriistade ladu, kasvas välja uus mõte— kutsuda ellu ühistegeline ostu-müügi ühisus. Jällegi oli Karskusseltsi esimees A. Rüütel see, kes 1911. a. jaanuaris kutsus  seltsi ruumidesse salajasele koosolekule kümmekond meest, kes otsustasid asutada “Paide Kaubatarvitajate Ühisus “lva”.  Põhikirja  kokkuseadjateks valiti karskusseltsi juhatuse liikmed A. Rüütel, A. Tobro ja J. Gustel. Sama aasta septembris jõudis põhikiri kinnitatult tagasi ja pühapäeval, 4. detsembril avati kauplus Adelheidi majas turu ääres.  Karskusselts oli vahepeal, muutes põhikirja, võtnud omale nimeks “Idu”. Kaubatarvitajate Ühisuse ristimine “Ivaks” pidi  näitama, et “Iva” on “Idust” võrsunud.

    Karskusseltsi õitseaeg, mis algas 1907. a. A. Rüüteli asumisega Paide, lõppes ka tema lahkumisega siit 1912. a. Mitu aastat kestnud vastaste urgitsemised ja salakaebused olid kännud vilja ja A. Rüütel pidi siirduma erateenistusse Tallinna, kus ta 1913. a.suri. Ennastsalgamata seltskondlik  tegevus ei annud aega pöörata  tähelpanu halvenevale tervisele. Eesti seltskondliku elu arendamise ja Vabale Eestile teerajamise alal jääb Anton Rüütel Paide mineviku lehekülgedele unustamata kujuna. A. Rüüteli lahkumisega ei jäänud “Idu” tegevus siiski soiku. Järele jäänud tegelased J. Gustel A. Tobro,  J. Sõnajalg, T. Käsebier, V. Krabi, O. Jürgen ja hiljem juurdetulnud J. Söödor jätkasid endist  tööd.

    1914. a. muretseti seltsile puhkpillid ja A. Rüüteli asemele asunud politseisekretär J. Treummann'i juhatusel ning noortest energilistest mängijatest koosnev orkester võis paari nädala pärast juba esineda.

    Samal sügisel lahtipuhkenud ilmasõda andis seltsile tuntava  hoobi. Suurem osa elujõulisi tegelasi kutsuti sõjaväkke. Pidude korraldamine võlgu ostetud maja ostusumma tasumiseks oli raskendatud ja 1916.a. oli selts sunnitud müüma maja edasi. Selts kolis Pärnu tän. Aviku majasse (praeg. Ahlmanni maja).

    Seltsi hilisem tegevus seisis peaasjalikult avaliku raamatukogu ülalpidamises ja täiendamises, 1917. a. revolutsiooni järele tekkisid  tegelastel uued ülesanded ja  erakorraline aeg juhtis terve rahva tähelepanu ja huvi hoopis tähtsamale alale — uue Eesti kodu kindlustamise ja ülesehitamise tööle. Oli täiesti loomulik ja mõistetav, et “Idu” seltskonnategevuse kooli läbi teinud tegelased, kes olid tuntud kogu maakonnas, valiti Järva maakonnanõukogusse ja maakonnavalitsusse. Paide Karskusselts on annud liikme-test veel rea tegelasi, kes Paidest lahkudes mujal seltskonnategevusest silmapaistvalt on võtnud osa. Mitte ainult Paides, vaid ka igalpool mujal sündis uue ajajärguga murrang karskusseltside senises tegevuses. Oli ju karskustöö neis seltsides õieti teisel kohal, kuna esimesel seisis rahvusliku mõtte süvendamine ja propageerimine. Nüüd, kus riiklik ja rahvuslik iseseisvus oli saavutatud, kaotasid karskusseltsid ka senise tähtsuse.

    Praegu leiab “Idu” ulualust oma kasupoja “Iva” ruumides. Möödunud aastal algas mõnda aega seisnud raamatukogu jälle tegevust.



    Tagasi ajaloo artiklite juurde


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein