Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    3 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide seltsid

    Paide Vabatahtlik Tuletõrje Ühing

    » Kodanikkude Klubi
    » Paide Eesti Selts “...
    » Paide Vabatahtlik T...
    » Paide Karskusselts ...

    Paide seltskondliku elu
    arenemisteelt.



    Paide  Rahvamaja  asutamise 10. aastapäevaks.
    V. Krabi.



    Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Komitee kirjastus.

    Paide, 1935.



    Raamatu eksemplar, mida siin veebiversiooni tegemiseks kasutatud, on pärit Järvamaa Muuseumist


    Paide Vabatahtlik Tuletõrje Ühing


    — „ ... ja päästa meid sõja, nälja ja katku ning tule eest", seisis keskaegses kiriku eestpalves. Tehniliselt viletsasti varustatud inimene ei suutnud mõjuvalt vastu astuda lõõmavale tuletondile ja võttis tulekahju ränga jumalavitsana. Aegamööda hakkasid linnades omavalitsused korraldama kaitset tuleõnnetuste vastu. Pandi maksma naturaalkohustuslik printsiip. Iga kodanik pidi olema tuletõrjuja ja pidi omama vastavad tuletõrje abinõud, nagu redel, pootshaagid, ämbrid jne. Selline kord maksis ka Paides. Tulekahjud tehti teatavaks kella helistamisega kirikutornis ja trummilöömisega. Alarmi peale pidid kodanikud, eriti aga majaperemehed, tulekahju kohale ilmuma oma tulekustutamise-abinõudega, milleks peale eelpoolloetletute  olid veel väikesed puust käsipritsid, nagu neid võib näha veel Paide muuseumis. Kuna vabatahtlikule tuletõrjele  oli alus pandud Tallinnas juba 1862. a. ja tekkisid tuletõrjeseltsid juba ka teistes linnades, kutsuti kokku Paide linnaomavalitsuse poolt 4-liikmeline tuletõrje asutamise komisjon, kuhu kuulu-sid: aktsiisi jsk. Inspektor O. v. Gernet, puuseppmeister G. Leinberg, maalermeister L. Lemberg ja viinavabrikant-kaupmees R. Hoffmann. 15. aug. astus  komisjon kokku ja see seadis teiste seltside põhikirjade eeskujul kokku Paide tuletõrje seltsi põhi-kirja saksa keeles. 16. sept. samal aastal peeti esi-mene peakoosolek, võeti vastu kodukord ja toimetati valimisi. Peameheks sai R. Hoffmann, abiks G. Leinberg. varahoidjaks kaupmees Nigols, selle abiks katelsepp Johanson ja laekuriks ning kirjatoimetajaks O.v. Gernet. Seda kogu nimetati “Vertrauungsrat” (usaldusnõukogu). Asutati ronijate jaoskond 11 mehega, pritside jaoskond (4 kolonni) 38 mehega, veemeeste jaoskond 7 mehega ja korrapidajate ning päästjate jaoskond 14 mehega. Korraldati õppuseid ja harjutusi ning asuti kustutusabinõude muretsemisele, millised esialgu olid võrdlemisi primitiivsed, kuid tolleaegne linnapea Silsky annetas seltsile ajakohase pritsi ja 1886. a. muretseti ühingu summadega ka teine sarnane juurde. Linn ehitas tuletõrje tarbeks turuplatsile puurkaevu. 1880. a. valmis seltsi pritsikuur, milleks kogukonnalt 1000 rubla toetust määrati, kuna puuduv summa saadi korjanduste teel ja osatähtede müügist. Paar aastat kestnud korjandusega saadud summadega muretseti  seltsile lipp pealkirjaga saksa keeles: “Jumalale auks, ligemisele kaitseks".

    1885. a. valiti seltsi peameheks algkooli õpetaja Andres Luik, kes sellel kohal püsis kuni oma surmani 1914. a. 1887. a. asutati seltsi juurde keelpillide koor. 1886. a. kinnitati seltsile uus põhikiri, mis pidi olema venekeelne. Seltsi asjaajamise keeleks jäi endiselt saksa keel. Uue põhikirja alusel valiti seltsi esimeheks R. Hoffmann. 1905. a. olid sagedased tulekahjud, mis suuremalt jaolt tekkisid süütamisest. Takistati isegi tuletõrjet kustutustööde juures, lõigati voolikud läbi, paisati ümber veeaamid. 1906. a. püstitati puust pritsikuurile kivist juurdeehitis. 1912. a. muretses selts puhkpillid ja asutas orkestri. 1914. a. puhkenud ilmasõda nõudis hulga noort, tugevat jõudu sõjaväkke, mispärast meeskond, kus oli juba üle 100 liikme, vähenes 60 peale. 1917. a. revolutsiooni järele võeti asja-ajamise keeleks eesti keel, kuid okupatsiooni ajal 1918. a. oli tarvitusel jällegi saksa keel.

    Vabadussõja möödudes algas seltsi õitseaeg. 1920. a. valiti juhatuse esimeheks Jaan Margus, abiks A. Ahlmann. Meeskond suurenes aasta-aastalt. 1923. a. osteti juurde kaks käsipritsi ja 1925. a. mootorprits 6.000 krooni eest. 1929. a. muretseti mehaaniline redel, 16 m kõrge. 1932. a. jätkati pritsikuuri kivist osa ehitamist ja osteti uus mootorprits 6.800 kr. eest. 1935. a. kevadel muretseti omnibus, millele asetatakse väike mootorprits ja veepaak.

    1929. a. kuni 1935. a. kevadeni oli ühingu peameheks Adolf Grünberg, kelle asemele valiti F. Viidalepp. Esimeheks on  1932. a. peale C. Thomson.

    Paide tuletõrje on 56 a. jooksul näidanud energilist tegutsemist. Peaasjalikult pidude ja annetustega on suudetud muretseda hulk varandust, mille väärtus tõuseb üle 20.000 krooni.

    Nagu märgitud, sai seltsi tegevus eriti hoogu iseseisvuse saabumisega. Selts oli asutatud ajal, mil saksad ja kadakline element oli domineerivaks Paide seltskondlikus elus. Eesti rahvuslikku mõttet püüti seltsist hoida eemale kui katku, mille tõenduseks on asjaajamine saksa keeles, et teha takistusi eestlastele juhtivatele kohtadele pääsemiseks. Kui saksa keele tarvitamine võimude poolt keelati, ei võetud asemele mitte eesti- vaid vene keel. Seltsi koosviibimisi ja pidusid korraldati saksa seltsimajas, kuigi selleks muid võimalusi oli. Kasutati igasuguseid muid abinõusid ja kõrvalmõjusid, et seltsi juhtimisest eestimeelseid kodanikke eemale hoida. Ometi oli aga enamus seltsi liikmetest ja tegevatest tuletõrjujatest eestlased.

    Kui eestlaste poolt hakati astuma samme õhuvärskendamiseks seltsis, tekkisid suured tülid ja lahkarvamised ning eestlasi hakati süüdistama seltsi lõh-kumises ja poliitika tegemises. See viimane väide oli eriti heaks suitsukatteks vanale saksameelsele voolule, kes ruttas seletama, et tuletõrje alal ei tohi teha vahet ei eestlase ega sakslase, ei venelase ega juudi vahel, sest tuletõrje annab abi igale tulehädasolijale. Selle juures jäeti aga targu ütlemata, mis nemad sõna “poliitika”  all mõistavad sest kui “poliitika” all mõistame  üksikute ilmavaateliste rühmituste ja ideede võitlust, siis loomulikult on see “poliitika” tuletõrjele vastuvõtmata. Kuid niipea, kui meie “poliitika” mõiste alla asetame selle tegevuse, mis tarvilik riikliku iseolemise säilitamiseks ja rahvusliku mõtte süvendamiseks, ei või enam tarvitada lööklauset — “tuletõrje seisab väljaspool  poliitikat”, sest hoopis vastupidi — iga  rahvusriikliselt mõtleva kodaniku kohus on just teha “poliitikat”, mis riigile kasulik, ning valvata, et igasugune muu “poliitika” organisatsioonist  kaoks.

    Meie ei saa salata, et Paide tuletõrje rajajateks olid sakslased ja saksastunud eestlased ja et nemad omal ajal kodulinna kasuks on teinud tänuväärt tööd. Teame ka, et nemad võisid seda teha teatavate eesõiguste abil. Samuti teame, et sakslased ihu ja hingega püüdsid hoida alal oma seisukohta tõusva eestlase vastu ja eestlasi, kes oma rahvuse vastu patustanud polnud, ei lasknud seltsi juhtimisele, et hoida ära seltsi eestimeelseks muutumist. Aastaid kestnud võitluse ja selgitustöö tagajärjel on “Paide Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu” vahekorrad ometi selgeks saanud ja juhtivatele kohtadele on valitud eestimeel-sed mehed.



    järgmine osa: Paide Karskusselts "Idu"



    Tagasi ajaloo artiklite juurde


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein