Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    6 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide seltsid

    Paide Eesti Selts “Ühendus”

    » Kodanikkude Klubi
    » Paide Eesti Selts “...
    » Paide Vabatahtlik T...
    » Paide Karskusselts ...

    Paide seltskondliku elu
    arenemisteelt.



    Paide  Rahvamaja  asutamise 10. aastapäevaks.
    V. Krabi.



    Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Komitee kirjastus.

    Paide, 1935.



    Raamatu eksemplar, mida siin veebiversiooni tegemiseks kasutatud, on pärit Järvamaa Muuseumist


    Paide Eesti Selts “Ühendus”


    Eesti iseseisva seltskondliku arenemise algust võib hakata arvama alles möödunud aastasaja teiselt poolelt, olgugi et rahvas teoorjusest juba aastasaja algul vormiliselt vabaks sai. Talupoja õigused sai ta aga kätte alles aastasaja keskel. Samal ajal Lääne-Euroopas hoogu võtnud tööstuse edenemine leidis vastukaja ka Eestis. Eesti linnadesse tekkisid üksteise järele vabrikud ja äriettevõtted. Nende omanikud olid aga teisest rahvusest, kelle kätte ka tööstuse ja kaubanduse kapitalid kontsentreerusid. Eesti rahvas seisis nendest eraldatud ja kujutas enesest pea viimase ajani põlduharivat ja karjakasvatavat talupoegade kihti. Ärkamisaja seltskondliku liikumise peale, mis kandis rahvuslikku laadi, tuleb seega kui talupojakihi liikumise peale vaadata. See rahvuslus sai rohkem hoogu majanduslikkudest kui aatelistest allikatest, sest ainelist vara oli rahvale hädasti kõige esiti tarvis. Peale selle kihutas rahvustunnet elevile ka vaen endiste rõhujate vastu. Agraarolude reformi tõttu muutus üks osa inimesi maal ülearuseks. Samal ajal hakkas elu linnades kiireimini tuksuma. Tõusis tarvidus hulga uute tööjõudude järele ning maal tööta jäänud inimesed hakkasid voolama linna. Seda voolu soodustas veel 1866. a. maksmapandud käsitöövabadus. Tekkisid eesti soost käsitöölised, kõrtsmikud, kaupmehed ja majaomanikud, moodustades linnas eesti soost väikekodanluse. See väikekodanlus, alles esimest põlve adra ja sirbi küljest lahus, oli maaga tihedate huvidega seotud. Kuid sakslaste tulunduslik, kultuuriline ja poliitiline rõhuv üleolit kutsus esile n. n. kadakasaksastamise. Eestlased, kes olid jõudnud tulunduslikult vähegi haljamale oksale, suuremale jõukusele, olles ilma rahvusliku iseteadvuseta, püüdsid saada ,,saksaks" ja sulasid ühiskondlikult valitsevasse ülemkihti. Meie ärkamisaja juhtivad jõud olid kadakasaksastamise hädaohust täiesti teadlikud. 11. sept. 1878 võeti Tartus ühel omavahelisel nõupidamisel vastu otsus: — ,,Iga haritud eestlane peeb ennast oma rahva liikmeks, s. o. Eestlaseks tunnistama ja ei tohi mitte oma sugu saigades ennast Saksaks ehk mõneks muuks arvata"  —.

    Ärkamisaegne rahvuslik aktiivsus pani püsivama aluse ka kohalikule eesti seltsielule, mis arendas rahvuskultuurilist liikumist. Eesti kohaliku seltsielu eoks olid laulukoorid. Nende loojateks ja juhtideks olid peamiselt köstrid. Laulukoorid olid ilma kindlama ja kestvama korralduseta, kuid üksikutest neist kujunesid põhikirja alusel töötavad laulu- ja mänguseltsid. Nii tekkis Tallinnas 1863. a. ,,Revalia", siis Tartus 1865. a. „Vanemuine" ja temaga üheaegselt Tallinnas “laulo ja mängo" selts “Estonia”. Selle asutajateks olid peaasjalikult käsitöölised, magistraadi teenrid ja väikekaupmehed. Hiljem tekkisid: „Koit" Viljandis (1869), ,,Lootus" Tallinnas (1877), “Endla” Pärnus (1878). Koostudes peaasjalikult mitmeliigilistest ,,antvärkidest", laiema silmaringiga haritlaste juhtimiseta, hingitsesid mitmed neist kaua kaardi-, piljardi- ja joogiklubidena ja üldiselt mannetult, kuid etendasid siiski eesti linnaseltskonna koondamisel tähelepanuväärset osa.

    Mida väiksem linn, seda suurem oli kadakasaksastamise  hädaoht. Kuni viimase ajani peeti Paidet üheks tugevamaks saksluse kantsiks. On pandud tähele, et jõukamad kihid  kergemini assimileeruvad kui vaesemad. Kuna Paides puudusid suuremad tööstused, siis koosnes Paide eestisoost kodanikkond möödunud sajandi keskel peamiselt käsitöölistest, mõnest üksikust kaupmehest ja majaperemehest,  kes ihust-hingest tahtsid saada samasugusteks “saksteks” kui senine linna valitsev ülemkiht. Ülejäänud eestlastel — majateenijatel, kaupmeeste ja käsitööliste sellidel j.n.e. ei saanud rahvuslik iseteadvus  tärgata juba nende isikliku sõltuvuse tõttu muulastest või kadaklastest-tööandjatest. Ometi asutati ka Paides juba 1879. a. esimene eesti selts. Selle seltsi asutamisajast ja esimestest tegevusaastatest pole säilinud mingisuguseid kirjalikke mälestusi, peale  liikmete nimekirja 1879. a. alates, mis kannab pealkirja: “Eesti Handverki-Selts Ühhendus Paides."  — Aastast 1884 on järel „ Eesti Käsitööliste Seltsi Ühhenduse  Protokolliraamat Paides."  —  Jääb selguseta, kas on seltsi nimetust vahepeal muudetud või pidas liikmete nimekirja kirjutaja “peenemaks” tarvitada  „Käsitööliste" asemel “Handverki." Seltsi esimeste tegevusaastate kohta on ainult väheseidsuulisi teateid vanematelt Paide kodanikkudelt. Liikmete nimede järele otsustades on suur enamus  esimesi liikmeid olnud eestlased. Esimesel köhal nimekirjas seisab tolleaegne Paide kirikuõpetaja parun Tiesenhausen, siis koolmeister A. Luik, kreiskooli inspektor L. Jürgens, tisler G. Leinberg (prohvet Maltsveti poeg), G. Veber (pärastine linnapea). Ainsa auliikmena on märgitud tolleaegne Paide köster A. Kappel (esimese kõrgema muusik. haridusega Eesti helilooja J. Kappeli isa), mis arvama sunnib, et Kappel kas seltsi asutamise mõtte algataja või vähemalt üks agaramaid asutajaid oli. “Ühenduse” esimeseks presidendiks oli sakslane G Veber. Liikmeid oli seltsil esimesel aastal 46, neist 21 käsitöölist, 4 kaupmeest, 4 kooliõpetajat, 3 põllumeest, 3 kõrtsmikku 3 kodanikku (majaomanikku), kirikuõpetaja, köster, mõisavalitseja ja teener.

    J. Randi mälestise järele, kes ise a. 1886 selisi liikmeks astus, ei olevat seltsi asutamisel, olgugi ta nimetatud Eesti seltsiks, olnud rahvuslikku tagapõhja See näib olevat usutav. Kuna “Ühenduse” asutamise ajajärgul “Bürgermusses” valitses aristokraatlik vaim ja seal käsitöölisi, pealegi veel eestlasi, näha ei soovitud, mispärast neil võis tekkida tarvidus oma kooskäimise ja ajaviite koha järele. J. Randi mälestuse järele olevat "Ühenduse" esimeseks korteriks olnud E. Simsoni praegune maja Pikal tänaval, mis siis kuulunud pagar Fabriciusele. Einelauda seltsil pole olnud ja liikmed on hakanud salaja viina kaasa tooma, mis tekitanud nii sekeldusi ametivõimudega kui ka tülisid seltsi sisemises elus, mispärast liikmed on hakanud seltsist välja astuma ja seltsi tegevuses on tekkinud seisak. Nii näemegi liikmete nimekirja raamatust, et a. 1881 on seltsil olnud 65 liiget, kuna a. 1882 ei ole ühtegi liiget sisse kirjutatud. 1883. a. kohta on jälle koostatud nimekiri ja seltsil on 46 liiget.

    24. apr. 1884 algab seltsi protokollide raamat. Selgub, et seltsile on üüritud uus korter Bergfeldti majas Pärnu ja S. Aia tänava nurgal. Avatakse alkoholiga einelaud. Seltsi presidendiks on mölder Th. Küprè. Liikmeid on 30.

    1. juulist 1885 kolis selts Pärnu tän. Puhk'i majja (praegune Alilmanni maja). A. 1886 lahkus president Küprè ja tema asemele valiti seltsi 7. aastapäeva puhul peetud peakoosolekul 17. veebr, rätsep J. Lilienthal. Peale abipresidendi valiti seltsi juhatusse veel 5 direktorit, nende seas kassahoidja abiga, kirjatoimetaja ja “tantsu ja mängu eestseisja”, kelleks sai velsker E. Jürgen. Nädal hiljem pidasid uued “direktorid” nõu,  kuidas “Ühenduse” sisemisi asju, mis siiamaale, kus ennast ka pöörad, igalt poolt üsna sassis on, jällegi õige korra peale seada võiks, nii et ta üle rahva seas liikuvaid paha kõnesi pea parema ja tulusa ettevõtmistega suutumaks äralämmatada suudaks.” Otsustati: 1) einelauapidajalt nõuda, et võõraid sisse ei lastaks ja neile alkoholi ei müüdaks, 2) korraldada igas kuus liikmetele lõbustusõhtu, 3) korraldada tantsumeister M. Jägeri juhatusel 3 nädalased tantsukursused.

    Ühel järgneval koosolekul arutati jällegi seltsi sisemisi asju, misjuures kaks “direktorit” käsitsi kokku läksid. Seda tüli lahendati paar kuud ja asi lõppes sellega, et mõlemad seltsist eemaldati. Järgnevad protokollidaga näitavad, et kord seltsimajas ei paranenud, vaid korrarikkumised ja tülid suurenesid. “Et selts rahaasjades suutumaks pankrotti jäänud”, otsustati 1. jaan. 1887 senisest kallist korterist Pikale tänavale Kirsi majja (praegune M. Bötkeri m.) kolida.

    1888. a. kavatseti korraldada maakonna laulupidu, kuid ettevõte jäi teostamata, sest seltsi tegevus tule ajutiselt lõnetada. Nagu protokollidest nähtub, ei saanud juhatus muud tehagi kui liikmete korrast üleastumisi ja süütegusid lahendada. Ka einelauapidaja ei seisnud oma ameti kõrgusel: müüs viina ka mitteliikmetele. Alalised kaklemised ja korrarikkumised viisid asja niikaugele, et politsei ähvardas seltsi sulgeda, mispärast 17. apr. 1888. a. “arvas peakoosolek ühelmeelel heaks Paide Eesti käsitööliste seltsi “Ühenduse” tegevust, seltsi liikmete kasinuse pärast, puhuks ajaks tänasest päävast saadik seisma jätta.” — Seltsi vähene inventar anti salmilaulja H. Tamberg'i hoiu alla. 12. jaan. 1891. a., ligemale 3-aastase uinaku järele, peeti jällegi peakoosolek ja otsustati alata tegevust. Üüriti uus korter Pikale tänavale H. Bambergi majja (praeg. A. Springi m.). Presidendiks valiti seppmeister Schiffer. Varsti selgus, et korrarikkumised seltsimajas kestsid edasi. Juhatus püüdis küll tantsuõhtute ja näokattepidude korraldamisega liikmeid kasvatada, kuid see ei andnud soovitud tagajärgi, sest isegi juhatuse liikmeid tuli karistada tantsuõhtutel joobnud olekus lärmitsemise ja “kombevastase ülevalpidamise” pärast. Paljud liikmed astusid seltsist välja, sest ei suutnud leppida sealvalitseva olukorraga.

    1892. a. taheti korraldada käsitööde näitust, milleks aga ei antud luba, põhjusel, et “Ühendus” olevat lõbuselts. Ei jäänudki sellistes tingimustes liikmetel muud üle kui korraldada tantsuõhtuid ja lõbustada endid napsuvõtmisega. Kord oli küll seltsi põhikirja muutmise küsimus päevakorral, kuid mõte jäi millegipärast teostamata.

    Kuni 1898. a. ei ole seltsi tegevuses midagi silmapaistvat. Liikmete arv kõigub 30 — 60 vahel.

    1898. a. kolis selts Laiale tn. A. Treufeldti majja (praeg. K. L. maleva staap).  Avaramad ruumid võimaldasid ka klubielu mugavalt korraldada. Ajavahemikul, arvates seltsi asutamisest, oli Paidesse juurde tulnud kogukene Eesti rahvusest kodanikke kooliõpetajate ja kantseleiametnikkude näol, samuti ka vallakirjutajaid, mõisavalitsejaid  ja kaupmehi lähemast ja kaugemast ümbrusest, kelle seast “Ühendus” leidis omale uusi liikmeid. 1898 a. oli seltsil üle saja liikme: ametnikke, vallakirjutajaid, mõisavalitsejaid jne. — 40; (36,3%),  käsitöölisi — 23 (21%),  kaupmehi  —  19 (17,2%), tööstureid  ja  ettevõtjaid—  11 (10%),  taluperemehi  —    7 (6,3°/o),    kõrtsmikke — 7 (6,3%)  ja  kooliõpetajaid  3 (2,7%). Nagu selgub neist arvudest, olid käsitöölised käsitööliste seltsis arvult teisel kohal, moodustades ainult 21% liikmete üldarvust. Tähelpanuäratav on aga, et kooliõpetajate arv seltsis oli äärmiselt väike. Meie rahvuslik liikumine oli juba jõudnud ajajärku, kus Eesti väikekodanlus linnades uute juhtidega avaliku elu näitelavale asudes oma idealoogiaga, mis tuntavalt lahku läks ärkamisaja maarahva ajajärgu idealoogiast, uuele ajajärgule oma pitseri vajutas. Ometi ei märka meie Paides “Ühenduse” ümber kogunenud võrdlemisi rohkearvulise Eesti väikekodanluse ridades mingisuguseid püüdeid selle, mujal esilekerkinud liikumise süvendamiseks kohapeal. Kui 70-tel aastatel Paide väikekodanlus oli saksa mõju all, lämmatab nüüd, venestamise ajajärgul, slaavi mõju siin täiesti rahvusliku mõtte. “Ühenduse” liikmeteks püütakse ja isegi valitakse auliikmeteks kohalikke kõrgemaid vene ametnikke. Seltsi tegevus piirdub ikkagi ainult kooskäimisega lõbusaks ajaviiteks ja pummeldamiseks. 1898.a. sügisel saadab üks seltsiliige (raamatukaupmees Põltsamaalt) kubernerile südaööl telegrammi, et “Ühenduses” elatavat liiderlikku elu. Iseloomustav on ka lugemislauale tellitud ajalehtede väljavalik: “Postimees”, venekeelne ajakiri “Ni-va", “Revaler Beobachter” ja “Lustige Blätter”. Ometi ilmusid eesti keeles veel ajalehed : “Olevik”, “Sakala”, mida ei tellitud “rahapuudusel”.

    Seltsi preisidendiks tollel ajajärgul oli riidevärvija J, Stephan, raskejõustiku harrastaja Paides, kelle kutsel Lurich esines Paides ja astus isegi “Ühenduse” liikmeks.

    1901. a. korraldati esimene suurem rahvapidu, kus esinesid mustakunstimehed ja maadlejad ning korraldati rahvale: kotis jooksmist, posti otsa ronimist, põrsapüüdmist j.n.e.

    1905.  a. suvel peeti “Ühenduse” 25-aastast  juubelit. “Lootuse” näitlejad Tallinnast esinesid näitemänguga,  sest sisetülide pärast oli oma jõududega võimata esineda. Viljandist  telliti  muusikakoor. Pidu tõi seltsile 192 rubla kahju.

    1906.  a. kerkis ülesse seltsile oma maja ostmise küsimus, kuid rahapuudusel jäi kavatsus teostamata.

    1908. a. muudeti seltsi põhikiri ja võeti uueks nimeks “Paide Eesti Selts “Ühendus”, jättes välja käsitööliste nimetus. Samal aastal ehitati maja peremehe poolt seltsimaja juurde uus saal näitelavaga, mis tuntavalt elustas seltsi tegevust ja soodustas liikmete arvu juurekasvamist. Nüüd juba katsuti korraldada sagedamini lavalisi ettekandeid ja pidusid, kuid suureks võistlejaks “Ühendusele” sel alal oli “Paide Karskuse Selts “Idu”, kellega tekkisid tõsised arusaama-used, kuid sellest lähemalt järgmises peatükis. Olgu vaid siinkohal tähendatud, et ärksamad, seltskondlikult ja rahvuslikult mõtlejad isikud olid suuremalt osalt koondunud “Idu” ümber, mis tõttu “Ühendus” jäi veel enam teatud kitsa ringi lõbutsemis kohaks, seltsimaja aga muutus peaaegu avalikuks joogikohaks, olgugi et põhikirja järele sissepääs sinna oli lubatud ainult liikmetele ja nende poolt kaasatoodud külalistele. “Ühenduse” sisemises elus valitsesid kuni lõpuni, 1914. aastani, suured lahkhelid. Presidendi kriis tekkis sagedasti mitu korda aastas. Kui 1914. a. sügisel, ilmasõja puhkemisel, suleti alkoholi müügikohad, ei antud palvetele vaatamata “Ühendusele” alkoholi müügi luba ja seltsi tegevus jäi hoopis soiku, sest ilma alkoholita nähtavasti oli edasielamine vanade harjumuste järele võimata. Hulk aastaid seisis seltsi varandus kasutamata, kuni see viimaks 1927. a. sundlikvideerimise järele anti üle Paide Rahvamajale. Oleks ülekohtune “Ühenduse”, kui Paide esimese eesti seltsi, tähtsust siiski hoopis alla hinnata. Kohalikke tingimusi arvesse võttes peab tunnistama, et see selts 35 aasta jooksul siiski Paide eesti seltskonna koondamisel on etendanud tähtsat osa.



    Tagasi ajaloo artiklite juurde


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein