Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    40 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide seltsid

    Kodanikkude Klubi

    » Kodanikkude Klubi
    » Paide Eesti Selts “...
    » Paide Vabatahtlik T...
    » Paide Karskusselts ...

    Paide seltskondliku elu
    arenemisteelt.



    Paide  Rahvamaja  asutamise 10. aastapäevaks.
    V. Krabi.


    Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Komitee kirjastus.

    Paide, 1935.



    Raamatu eksemplar, mida siin veebiversiooni tegemiseks kasutatud, on pärit Järvamaa Muuseumist


    Puudulikud ja vähesed on andmed Paide minevikust. Veel vähem on teateid Paide kodanikkude seltskondliku elu kohta varematelt aegadelt. Teame küll, et kohe peale Paide ordulossi rajamise a. 1265 lossi ümber tekkis alevik, kuhu asusid kaupmehed, käsitöölised j.n.e., ning et sellele alevikule juba a. 1291 ordumeistri poolt anti mõningate muudatustega Riia linna õigus. Edasi teame veel, et linn lühikese aja jooksul tõusis õitsvale järjele, nii et 15. sajandi keskel siin oli juba 360 maja ja 3 kirikut. Russovi teatel elatud Liivimaa linnades keskajal väga lõbusat ja lodevat elu, milleks orduhärrad, aadel ja kirikuõpetajadki ise eeskuju andsid. Kaupmehed ja käsitöölised võistlesid omavahel joomapidude korraldamisega ning oma naiste ja tütarde uhkete, kallite riietega ja ehetega, millest nii mõnigi kord tekkisid suured tülid. Kaupmeeskond ja käsitöölised olid siis organiseeritud oma kutsealaliste huvide kaitseks gildidesse. Sõna „gilde" on taani päritoluga ja tähendab „pidu", kuna gildede koosolekud olid seotud õllejoomisega. N.n. väikegild koosnes käsitööliste tsunftidest, missugused olid organiseeritud tööharude järgi. Olevatel andmetel Paides puudus kaupmeeste või suurgild. Käsitöölised olid aga organiseeritud ja neil oli isegi maja, mis asus Pikal tänaval, arvatavasti praeguse Bergmanni maja asukohal.

    Kodanikkude lõbustamiseks rändasid paigast teise igasugused rändartistid: akrobaadid, tantsijad, silma-moondajad, klounid, loomadetaltsutajad ja igasugu muud "spielmannid" (sellest "pillimees"). Suvel sõideti  linnast  välja  lõbutsema, eriti suviste pühadel. Pulmi ja muid perekondlikke sündmusi ja tähtpäivi peeti ikka tantsu ja priiskamisega. Üldiselt tuttav oli ütelus: “Jumal võtku neid hoida Viljandi hüppamise, Paide joomise ja Rakvere tantsimise eest.”

    Paides ei kestnud see ,,kuldne" elu aga kaua, sest orduriigi langemisega käis Paide kindlus ühe riigi käest teise kätte, linn hävitati pea täielikult ja suur osa elanikke viidi sõjavangi. Rootsi valitsuse alla sattudes kaotati Paide kindlus, linn aga, mis anti Mäo mõisale, ei saanud tekkinud oludes enam kosuda. Põhja sõja ajal 1703. a. põletati Paide venelaste poolt jällegi maani maha ning osa elanikke viidi Venemaale. Tollest ajast ei ole Paide küll enam sõdade läbi saanud kannatada, kuid soodsaid tingimusi talle arenemiseks pole tekkinud. A. 1783 vabanes Paide Mäo mõisa ülemvalitsuse alt Katariina II käsukirja põhjal ja nimetati maakonnalinnaks, mis tõttu ka kodanikkond võis hingata vabamalt. A. 1784 oli Paides 43 käsitöölist-ettevõtjat, 9 kauplust, apteek ja 7 joogikohta (Schenkerei). Tsunftid väikese käsitööliste arvu tõttu kiratsesid ja mitmed surid hoopis välja. Kõige elujõulisem oli kingseppade tsunft, missugune tegutses veel 19. sajandi viimasel veerandil.



    Paide Kodanikkude Klubi.


    A. 1796 tekkis tolleaegsel Paide kaupmehel ning bürgermeistril Vilhelm Friedrich Luppianil mõte asutada kodanikkude halli argielu mitmekesistamiseks organisatsioon. Ta leidis omale mõttekaaslasi vasksepa Michael Braunsteini ja kantseleiametniku G. R. Hellerströmi. Asutati selts “Bürgerliche Einigkeit”, 17 liikmega, nende seas ka kullasepp Chr. Rottermann, kelle poeg a. 1826 Paidest lahkus ja Tallinnas praegusele Rottermanni suurärile aluse pani. Mälestusena ja ainsa dokumendina tollest ajast on püsinud Hellerströmi poolt klaasile maalitud huvitav sümboolne kujutis seltsi asutamisest, missugune hiljem Paide maalermeistri L. Lembergi poolt restaureeriti ja praegu Paide Kodanikkude Klubi einelauaruumi seina ehib. Edasi puuduvad seltsi kohta andmed kuni 1810. aasta 16. veebruarini, mis ajast on pärit Carl Rudolph'ilt kirja pandud “Einrichtungen und Gesetze der Bürgerlichen Abendgesellschaft in Weissenstein.” Kas on vahepeal seltsi nime muudetud, või on asutatud hoopis uus selts, on teadmata. Samast aastast leidub ka üürileping, mis sõlmitud pottsepp Joh. Löschiga, kelle majas Tallinna tän. nr. 11 selts asus. Seltsil oli 20 liiget linna tähtsamate kaupmeeste ja tsunftimeistrite seast. Seltsimaja üür — 80 rubla — oli liikmemak-suna liikmete arvule jagatud. Seltsil oli ka einelaud, mille pidajaks oli majaperemees Lösch. Ei ole seltsist järel ühtegi jälge kuni 1836. a., mis ajast leidub “Gesetze der Bürgermusse in Weissenstein”. Tekib jällegi kahtlus, kas pole endine “Abendgesellschaft” likvideerunud ja asutatud uus selts. Kuid tähele pannes, et selts asub samades ruumides ja einelauapidaja on sama, kes 1810. a., paistab olevat tõenäoline, et tegemist on ainult seltsi nime muutmisega. Kuna varem olid seltsi liikmeteks ainult kaupmehed ja tsunftimeistrid, võeti nüüd liikmeteks ka sellisid, kuid nad ei võinud kaasa hääletada uute liikmete vastuvõtmi-sel ega neid ei tohtinud valida seltsi juhatusse. Nüüd oli seltsil juba 40 liiget. Sellide vastuvõtmine tõi aga segadusi seltsi sisemises elus. Sellid olid seltsimajas ja seal peetavatel ballidel purjuspeaga lärmitsenud ja kakelnud, mispärast seltsi peakoosolek detsembris 1828. a. 8 selli jäädavalt välja heitis ja otsustas sel-lisid liikmeteks enam mitte võtta. Ülejäänud varem vastuvõetud selle lubati aga liikmeiks edasi jääda. Sellid võisid nüüdsest peale ainult külalistena, meistrite vastutusel, seltsimajas käia ja pidid selle eest maksma kas kuu- või aastamaksu. Seltsi tegevus sei-sis ainult kooskäimises, mängudes ja napsutamises. Kaks korda aastas peeti suurejoonelisi ballisid, missugustest osavõtt olnud väga elav. Nii elati vaikselt kuni 1846. a, millal liikmete arvu kahanemise pärast ähvardas  seltsi  väljasuremine. Dr. Hesse ja kooliinspektor Tegeleri ning mõningate teiste kaasabil suudeti siiski 22 uut liiget juurde koguda, kuid kähe aasta pärast oli jälle liikmete arv kokku sulanud, nii et isegi üüri maksmine tekitas raskusi. Kuidagi suudeti aga kuni 1853. a. vastu pidada. Vahepeal oli selts kolinud uude korterisse Ed. Bergfeldti majja Vee t.

    Seltsi esimeheks oli majaperemees Bergfelt. Ühtlasi oli ta ka einelauapidajaks. Aprilli lõpul andis juhatus, eesotsas esimehega, seltsi asjaajamise ja varanduse üle fogtei kohtule, seletusega, et selts ei ole enam elujõuline. Teiste liikmete poolt kutsuti aga 10. mail kokku peakoosolek ja valiti uus 3-liikmeline juhatus, kuna endine juhatus tagandati. Asjaajamine ja inventar toodi kohtust tagasi. Ometi ei tahtnud selts kuidagi jalgu alla saada. Seltsimaja oli muutunud avalikuks kõrtsiks, kuhu igaüks võis vabalt jooma minna. Liikmed aga astusid üks teise järele seltsist välja. 1860. a. algul oli seltsil ainult 9 liiget, kellest aasta jooksul astus välja veel 7. Üür oli tasumata, leping uuendamata. Loiust tegevusest annab tunnistust juba see, et 35 a. jooksul on ainult 14 protokolli kirjutatud. Neist selgub, et kogu aeg on seltsis valitsenud suured lõhed ja väikese Paide kodanikkond oli juba siis jagunenud kildkondadeks, kes omavahel tülitsesid. Kaks järelejäänud seltsi liiget Franz ja Johann Thiel'id andsid seltsi varanduse detsembri lõpul 1860 jällegi fogtei kohtu hoole alla.

    15. jaan. 1861 kutsus dr. Hesse endised liikmed kokku peakoosolekule, kus otsustati asuda uue põhikirja väljatöötamisele, missugune 22. jaanuaril 50 allkirjaga kubermangu valitsusele kinnitamiseks saadeti. Ühtlasi paluti kuberner Ulrich seltsi auliikmeks. 13. veebruaril tuli põhikiri kinnitamata tagasi, kuna ta oli koostatud saksa keeles. Nõuti põhikirja esitamist otsekohe vene keeles. Nõue täideti, kuid põhikiri jäi kinnitamata, sest tulekahju puhul ministeeriumis jäi ta kadunuks. Selts jäi töötama vana põhikirja alusel.

    Vahepeal asutati ühe osa endiste liikmete poolt, kelle seas olid ka eeltähendatud vennad Thiel'id, kaupmees Ina algatusel uus klubi, missugust rahvasuus kutsuti “Inaklubiks”, kuna koosolekuid peeti Ina majas. Uus klubi nõudis fogteikohtult endise klubi varanduse väljaandmist. Kuna varandus oli aga vahepeal dr. Hesse poolt uuesti elluäratatud “Bürgermussele” välja antud, kaebasid “Ina” mehed kubermangu valitsusele. Kaebus jäeti tähele panemata ja “Inaklubi”  lagunes sama ruttu kui ta oli tekkinud.

    1864. a. tekkis “Bürgermusses” tüli, mille tagajärgedel oli suur mõju klubi sisemisele elule. Üks käsitööline kukutati kaupmeeste ja literaatide poolt vastuvõtmisel läbi. Kui järgmisel korral üks mõisaomanik vastuvõtmisel oli, olid käsitöölised organiseerunud ja kukutasid mõisniku läbi. Dr. Schnellil, tolleaegsel presidendil, keda tunti tasakaaluka ja targa mehena, läks vaevu korda tülitsejaid pooli rahustada. Selle tüli tagajärjel loodi 1865. a. klubi juurde n.n. valimiskomitee, mis koosnes 15 liikmest ja kus literaatidel, kaupmeestel ja käsitöölistel, s.t. seisusel oli 5 esitajat. Liikmete arv oli vahepeal tublisti tõusnud mispärast tekkis vajadus avaramate ruumide järele.

    1. okt. 1862 kolis klubi mölder Tesloni uue kivimaja teisele korrale Tallinna tän. nr. 10 (praegune politsei jsk.). Ühtlasi tekkis oma maja muretsemise mõte. 1867. aastal ostetigi Rüütli tän. nr. 2 Dr. Fritsch'i leselt maja 3600 rubla eest. Maja remont läks maksma 900 rubla. Raha saadi liikmetelt 90 aktsia vastu a 50 rubla. Iga aasta kustutati loosimise teel 2 aktsiat. A. 1888 osteti välja viimased aktsiad. 26. sept. oli maja õnnistamine ja tollest päevast peale on “Bürgermusse”  asunud ikka samades ruumides.

    60-tel ja 70-tel aastatel oli “Bürgermusse” õitseaeg.

    Sel ajajärgul astus seltsi liikmeteks mõisnikke ja Paide elama asunud haritlasi. 1861. a. oli liikmeid 60, 1869. a. aga juba 100. Ümbruskonna mõisnikud tekitasid klubi elus eriti suurt elevust. Neljapäevastel klubiõhtutel oli seltsimaja hoov täis mõisnikkude kalessisid. Koos linna bürgeritega mängiti kaarte, biljardit, keeglit ja napsutati.

    Samal ajal tekkis klubi juures meeskoor “Liedertafel'i” nime all v. zur Mühleni algatusel ja hiljem segakoor R. Hoffmanni juhatusel. Lühikest aega tegutses ka teatriring.

    1880. a. paiku algas “Bürgermusse” elus jälle tagasiminek. Selle põhjustasid majanduslikud rasked ajad, mis tekkisid viljaikalduste tagajärjel. Mõisaomanikud ei näidanud endid klubis enam muul ajal kui laatade puhul. Ka linna kodanikud jäid tagasihoidlikumaks, nii et neljapäevased klubiõhtud kadusid hoopis. Pikkamööda hakkasid ajad ja olud paranema ja mõisnikud, saanud üle oma muredest, hakkasid jälle külastama “Bürgermusset”.

    1896. a. peeti “Bürgermusse” 100 aastast juubelit. Siis tekkis ka dr. V. Grohmann'i algatusel mõte majale juurde ehitada ajakohane teatrisaal. A. 1899 alati ehitusega ja viidi 1900.a. algul lõpule; — läks maksma 11.000 rubla, missugune summa saadi kokku laenuna. Uus saal näitelavaga suutis tolleaja nõudeid rahuldada tuntuval määral. Varsti hakkasid ka teised seltsid, kellel omal puudusid ruumid, seda saali tarvitama pidude korraldamiseks. Olgu tähendatud, et vahepeal olid Paides tekkinud: “Eesti Käsitööliste Selts,” “Paide Karskuse Selts” ja “Paide Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts,” kuid nendest lähemalt edaspidi.

    Uue saali ehitamisega muutus”Bürgermusse” tegevus jällegi märksa elavamaks ja see elevus kestis kuni  1914. a. suure ilmasõja puhkemiseni.

    Olgu märgitud, et 1905. a. rahutuste puhul paigutati karistussalk korterisse “Bürgermusse” ruumidesse, kus ka ihunuhtlust olevat jagatud.

    1917. a., Vene revolutsiooni järele, jäi klubi tegevus aga hoopis seisma. Vabadussõja ajal olid “Bürgermusse” ruumid Eesti sõjaväe tarvitada. Vabadussõda möödunud, hakati järeljäänud liikmeid jälle koondama, kuid õiget elu seltsile pole sisse saadud. “Bürgermusse”  asutati saksa seltsina ja selleks on ta ka jäänud senini. Esialgu ei võetud klubi liikmeks ühtegi eestlast, peale saksastunute, n.n. “kadakate.” Hiljem, Eesti iseseisvuse ajal, on küll ka mõned eestlased vastu võetud, kuid suure ettevaatusega, nähtavasti kartes, et eestlased seltsi üle võtavad. Kinnise seltsi ilme on klubi hoopis kaotanud, sest ruumid on muutunud avalikuks joogikohaks, kuhu igaüks vabalt sisse minna võib, nagu see oli 1853. a , ainult selle vahega, et nüüd seltsi liikmed ise seal väga harva käivad. Paide saksa seltskonnal on praegu teised mured: kohaliku saksa kooli ülalpidamine. Nende vähesed jõud on rakendatud kõik selleks ja kõik peoõhtud, mis nad oma “klubis” peavad, on korraldatud saksa kooli heaks.

    “Paide Kodanikkude Klubi” juhatusse kuuluvad: A. Stamm (auesimees, endine õllevabriku omanik), E. Kõik (kaupmees), K. Johanson (kaupmees), E. Götsch (veskiomanik) j. t.



    Tagasi ajaloo artiklite juurde


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein