Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 8. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Härra Tobro oli üks huvitav tegelane. Mina olin siis parajalt pisike poiss, kui need asjad kõik juhtusid. Aga eks ma olen üht-teist kuulnud ja midagi ka ise näinud. Nii et päris täpselt ma ei oskagi enam öelda, mida nägin ise, mida kuulsin teistelt või mida lugesin hiljem ajalehtedest.

    See lugu juhtus nõndamoodi. Härra Tobro oli võtnud endale pähe saada ilmtingimata Riigikogusse Järvamaa esindajaks. Aga et teiste ees välja paista, selleks tuli midagi iseäralikku teha, et rahvas sind ikkagi valiks. Nagu Paide rahvas rääkis, oli ta sinnamaani silma paistnud ainult sellega, et temal olid kõige suuremad jalad kogu linnas.
    Räägiti ikka, et kui Tobro Pärnu tänavalt tuleb, siis hakkavad kõigepealt nurga tagant tema saapaninad välkuma, ja välguvad tükk aega, enne kui härra Tobro lõpuks ise takka järele lagedale ilmub. Kehaltki oli suur mees, pikk ja tüse. Ta käis väga aeglaselt ja väärikalt. Ma mäletan, et tema põhjast veidi sisse löödud kaabu oli alati natuke viltu ühe silma peale surutud. Kui ta kedagi tervitas, siis tegi ta seda väärikalt ja rahulikult. Võttis kaabu tagaservast kinni, nii et kaabu esiots jäi otsaesisel justkui silma peale pidama. Tegelikult ta kergitaski ainult kaabu tagumist serva.

    Nüüd siis see päris lugu. Suurtest jalgadest jäi Riigikogusse pääsemiseks ikkagi väheks. Aga siis juhtus nõnda, et Lydia Koidulal oli tulemas juubel ja rahvamajas otsustati luuletajast veidi pikemalt rääkida. Sedasorti suur üritus sobis härra Tobro enesekiiduplaanidega kokku, ta ajas asja nii kaugele, et tema saab näidata oma kultuurilist palet ka selles suunas ja on igati sobiv tegelane Riigikokku. Õigem oleks küll öelda, et ta lihtsalt kasutas juhust ja ajas asjad nii, et sai lõpuks endale selle peo peakõneleja osa. Rahvamaja oli inimesi puupüsti täis, oli koolilapsi ja täiskasvanuid, rõdu peal mängis pritsimeeste orkester, kantsel oli ehitud pidupäevale igati vastavalt, sinna oli riputatud igat sorti krantse ja vanikuid, ühesõnaga kõik oli ühele Riigikogusse kandideerivale mehele vastavalt ette valmistatud. Aga vahetult enne algust oli härra Tobrol, nagu hiljem selgus, vajadus minna sellesse heasse kohta, mida seal Paide rahvamajas tundis lõhna järgi kaugele ära. Aga seal oli ta kokku sattunud ühe teise Paide juhiga. Mitte riigijuhiga, vaid vaimse juhi ja kavalpeaga. See mees oli härra Laas ehk rahvakeeles Laasi Kusti. Tema lõbustas ennast päris mitut moodi. Esiteks oli ta ostnud vist pooled Paide majad ära ja üldse oli ta niisugune rõõmus ja lõbus mees.


    Härra August Tobro

    Tema suurt poliitikasse ei sekkunud, aga ta tundis kõiki neid poliitika ümber sebijaid ja nende asjaajamisi võibolla rohkemgi kui mõni teine mees. Ja igatahes rahvamajas sai ta hakkama niisuguse trikiga, millist ta varem veel polnud teinud.

    Eks nad mõlemad seal toimetanud oma toimetusi ja siis jutu sees oli Laasi Kusti küsinud: "Varsti hakkab sul suur koosolek peale ja sina pead kõnet. Kas sul kõik see Koidula värk on ikka ilusasti klaar?" Tobro oli vastanud, et tal kõne ilusasti paberi peal valmis. Läinud veel natuke aega edasi ja Laas oli ikka uurinud, et ega sa kogemata seda kõnet kuhugi unustanud ei ole ja muud sedasugust, kuni lõpuks Laas käskinud ikka ilusasti taskud üle vaadata. Ja kui ta viimaks oli kõne taskust välja võtnud, olevat Laasi Kusti seda korraks ka näha tahtnud. Seal nad siis koos seda kõnet vaadanud ja sehkeldanud, rääkinud sellest ja tollest, kuni kellahelin andis järsku märku, et koosolek on kohe algamas. Nüüd läks meestel kiireks. Kusti lükanud veel Tobro kähku uksest enda ees välja, et sul ikkagi kiirem, sina lähed sinna ette pulti esinema. Kusti ise läinud kuhugi tagapoole saali istuma. Orkestril oligi alguslugu maha mängitud ja juba teadustatigi, et härra Tobro tuleb ja räägib teile nüüd selle peajutu Lydia Koidulast.

    Härra Tobro oli läinudki rahulikult, väärikalt ja pikkamööda lavale. Saalist viis mingi trepp üles ja Tobro oligi seda mööda tähtsalt lavale marssinud. Alustanud teine siis ilusasti oma ajaloolist kõnet: "Mu daamid ja mu härrad!” Aga siis ta hakanud otsima. Käsi läinud paremasse taskusse, siis vasemasse taskusse. Vahe läinud juba liiga pikaks. Siis korranud jälle: "Mu daamid ja mu härrad!" Ütelnud seda veel kolmandat ja neljandatki korda, kobanud ikka püksitaskutes ja põues. Aga kaua sa ikka neid daame ja härrasid tervitad.
    Siis hakanud uuesti peale: "Mu daamid ja mu härrad! Lydia Koidula, meie ärkamisaja sedasamustki, seesamune." Siis oli ta seda pikema lausega haaki teinud ka mõned korrad ja kaugemale ei jõudnudki, sest ta ei leidnudki oma kirjapandud ettekannet mitte kusagilt üles ja ainus, mida ta teadis ja mis meelde oli jäänud, olidki need sõnad "ärkamisaja sedasamustki".Tuligi puldist ära.

    Lõpptulemus oli siis niisugune, et hiljem oli leitud see kõne üles. See oli olnud väga ilus kõne ja seal olevat olnud kõik kenasti ära seletatud. Ainult et härra Tobro oli selle ise või Kusti abiga rahvamaja kempsu akna peale unustanud. Ka niimoodi võib juhtuda mõne Paide linna suurusega. Aga see omapärane peokõne andis talle muide Paide publiku poolt kaasa piisavalt hea atestaadi. Oli ta ju lõpuks veel öelnud: "Lydia Koidula, meie ärkamisaja sedasamustki".

    See, et keegi teada ei saanudki, kes see Lydia Koidula lõpuks oli, suhtumist Tobrosse ei muutnud: Elu käis oma rada edasi. Muide, Tobro ei olnud ainuke Järvamaa esindaja Riigikogus, kelle kohta anekdootlikke lugusid räägiti.

    Teine mees oli härra Indermitte. Et tal oli niisugune ilus nimi, siis sellepärast on see lugu mulle ka meelde jäänud. Ma ei oska siinkohal vabandada, kui ma ühe või teise puhul peaksin üle soolama või mitte just kõige ilusamini ei ütle, aga oma tõetera peab selles jutus olema. Sest valetada niimoodi lihtsalt ei saa. Või kui saabki, siis selleks peab olema tõeline geenius. Mina ennast geeniuseks ei pea, nii et antagu mulle juba ette see lugu andeks. Härra Indermitte olevat olnud üks väga tähtis mees. Ta oli olnud kirikunõukogus, ja kui mu mälu ei peta, siis oli tema ka seesama mees, keda Paides kutsuti Luua-mõisa paruniks. Mul on isegi meeles, nagu me oleksime isaga kunagi sõitnud sellele härra Indermittile Luua mõisasse isegi külla. Nagu me oleksime sõitnud mööda mingit kasealleed. See selleks. Aga jutt ise on palju tõsisem ja natuke tüüpilisem meie tollaste peenemate inimeste iseloomustamiseks.

    Peale kõikide au-ja muude ametite olnud härra Indermitte veel ka Mäo vallavanem või vähemalt mingi väga suur asjamees. Kui härra Tobro tasandas omale teed Riigikogusse Lydia Koidulaga, siis tema oli tasandanud seda teed hoopis asjalikumal moel. Temal püsinud peas kõik, mistõttu polnud tal kunagi vajadust midagi paberi peale kujutada. Tähtsa poliitikuna oli tal kõik südames ja veres ja ta teadis täpselt, kuidas peab käituma üks tõeline riigijuht või vähemalt mees, kes sellesse ametisse tahab iga hinna eest saada. Parajasti olnud arutusel kultuuri puudutav küsimus, nimelt raamatukogude raha planeerimine ja andmine järgmiseks aastaks. Ja seal olnud ka mingi väga väike summa, kas 500 krooni või 500 marka. Ja tehtud ettepanek planeerida see summa, ütleme 500 krooni, mingi konkreetse raamatukogu tarbeks. Nüüd oli härra Indermitte kohe jaol. Oli valimiste eelne periood ja mees tahtis näidata end printsipiaalse inimesena, kel asjadest arusaamist ja riigimehelikku tarkust. Nii ta siis soovitanudki summat poole võrra vähendada. Talle oli hakatud siis natuke vastu ja püütud selgitada, et selle raha eest saab osta ainult paar raamatut. Et mis valla toetus see ühele raamatukogule siis on, kui... See olevat härra Indermittile olnud kohutavalt suur uudis, et raamat nii kallis on. Aga üks õige poliitikamees peab oskama igas olukorras õigesti reageerida. Nii sai temagi üllatusest üsna kiiresti üle ja ütles: "Kui mina noor olin, siis meeldisid minule hoopis õhukesed raamatud." Nõnda ta siis soovitanudki osta selle raha eest õhemaid raamatuid, sest neid saavat hoopis rohkem. Loomulikult võttis volikogu selle otsuse suure aplausiga vastu - tõepoolest, kurat võtaks, milleks ühele niisugusele asjale nagu raamatud ja raamatukogu, nii palju raha raisata! Nende arvates oli raha hoopis asjalikum mujale paigutada. Ja siis Järvamaa seltskond olevatki ta Riigikogusse viinud, ikkagi asine, arukas jutt ja riigimehelik käitumine. Tallinnas asi enam nii lihtsalt ei läinud. Oma esimesele Riigikogu istungile oli ta sattunud jälle sellisel imelikul hetkel, kui arutatud teatri järgmise aasta eelarvet. Ja et tal oma arust olid kultuuriküsimuste lahendamisel väga head kogemused, mis ta ju olidki Tallinna toonud, siis üritas ta nüüdki jätkata samas vaimus.


    Järva maakonnavalitsus koos nõukogu liikmetega 28. detsembril 1923

    Ta saigi sõna ja esimene asi, mida ta tegi, oli see, et soovitas teatri eelarve poole vähemaks võtta. Nüüdki oli ta oma kõnet kenasti alustanud, rääkinud vanast Hellasest, tsirkusest ja leivast ning hirmsa keerutamise järel jõudnud, õigem oleks öelda tahtis jõuda, lõpuks ikka sinnamaale, et lõigata lõpuks neid päris loorbereid. Sest kui sa juba oled jõudnud Tallinnasse, siis miks ei võiks sa olla ka järgmine riigivanem. Aga selle oma kõnega jäi ta vahele. Selgus, et ta polnud elus kordagi teatris käinud. Ta ajanud teatri ja Musta Kassi kõrtsi segamini. Tulemuseks oli see, et ta vilistati välja.
    Aga mitte sellepärast, et ta teatri eelarvet vähemaks tõmmata tahtis. Kindlasti oleksid sellega nõustunud ka Viljandi mehed ja veel mõned delegaadid, kes vaadanud, et nende ees on mees number üks. Aga nii palju teiste maakondade meeste pead jagasid, et Tallinnas ei tohtinud sellist juttu avalikult rääkida. Selle vea tõttu ta oma karjääriga kaugemale ei jõudnud.

    Nõndapalju on minul siis teise Järvamaa mehe loost ja karjääri-tegemisest praeguseks teada. Kui palju selles tegelikult tõtt oli, ei teagi, aga peenema inimese mõõdu Järvamaa tingimustes andis nii tema kui härra Tobro kindlasti välja.

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein