Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    5 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 7. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Meenutusi kinost

    Juba tsaariajal oli olnud Paides mingi kino. Selle olemasolust tean ma ainult oma õpetaja Johannes Võerahansu jutust, sest sel ajal õppis ta Paides kõrgemas algkoolis. Tema jutu järgi võisid koolipoisid tookord kinos käia ainult salaja. See tähendas ka seda, et enne kinnominekut tuli end veidi grimmeerida ja nõnda oli kinoskäimine omamoodi elamus. Kino oli karskusseltsis "Idu" ja Johannes Võerahansu mäletas sellestki üsna vähe. Ta mäletas ühest filmist mingit hullumaja stseeni ning seda vaadates olid nad olnud tookord üsna ähmi täis. Rohkemat nendest kinoskäimistest ei mäletanud temagi, oli vaid mingi ähmane mälestus. Filminäitamise tehnilise külje pealt rääkis ta aga seda, et tol ajal lastud pilt ekraanile lina tagant. Nüüd tuleb pilt üle inimeste peade. Ja tookord oli film lausa katkenud ja värisenud. Tegemist oli tummfilmiga ja igat etendust saatnud üks kohalik nn isehakanud viiulikunstnik Kikas. Võis arvata, milline see kogu kinoelamus olla võis. Seda värisevat pilti pidid minema tookord salaja vaatama, päris selge, et poisipõnnist Võerahansu oli rohkem ähmi täis, kui midagi meelde jätta suutis.

    Aga minul oli esimene kinoskäimine hoopis teistsugune. Me läksime sinna koos emaga. Mäletan, et tuba oli pime ja üks ilmatu ilus naine vaatas mulle lina pealt tükk aega otsa. Sellel ekraanil oli hiiglasuur nägu ja mulle tundus, et see nägu vaatab ainult mind ja mul hakkas kole häbi. Mulle ta meeldis kangesti - ta vaatas mind ja kõik nägid seda...
    Rohkem ma oma esimesest kinoskäimisest ei mäletagi. Nõnda pole minugi esimesed kinomälestused põhjalikumad kui Johannes Võerahansul.

    Korrapäraselt hakkasin kinos käima veidi hiljem koos A-Marnmaga. Tema tahtis nimelt näha uhkeid inimesi, igasuguseid lordisid ja leedisid, nagu ta ise ütles. Näha tahtis ta neid aga sellepärast, et kunagi oli ta ise olnud uhke inimene. Tollal olid paljud filmid minusugustele noortele keelarud. Aga A-Mamma oli nii võimukas, et ei tulnud kõne allagi, et mina poleks saanud koos temaga kinno minna, kui tema seda soovis. Mis sellest, et minuvanustele oli sissepääs sinna keelatud. A-Mammal millegipärast meeldis mind kinno kaasa võtta, eks ma ise ajanud ka peale ja nõnda pääsesin mitu korda noortele keelatud filme vaatama.

    Paides oli tookord kino Apollo. Ühel õhtul näidati tavaliselt kahte filmi. Tähtis ju oli, et rahvas vaatama tuleks. Tihti võis juhtuda sedagi, et toda päris- või põhifilmi rahvas vaatama tulla ei soovinud. Ikka oli nii, et üks naljafilm, teine tõsisema sisuga. Paides oli alati saal rahvast täis. Filmide pealkirjad olid sellised, mis vaatama kutsusid. Mul on meeles, et ühe pealkiri oli "Kui mask langeb". Aga selle filmi juures pidi tingimata naljapilt ka olema, sest taoline pealkiri tõenäoliselt rahvast vaatama ei meelitanud. Aga kui tuli sellise pealkirjaga film nagu "Pariisi patuurgastes", siis enam naljapilti lisaks vaja ei olnud. Seda läks Paide publik rõõmsalt vaatama ja saal oli kindlasti täis. Naljapilti lisaks ei vajanud loomulikult ka sellised filmid, kus mängisid Pat ja Patasson, ka kauboifilmid, kus kaasa tegid Tom X ja teised kanged mehed. Olgugi, et need filmid naljapilti ei vajanud, vajasid ka need klaverisaadet. Olid ju tol ajal tummfilmid. Klaverimängija vaatas filmi ja improviseeris klaveril. See oli siis saatemuusikaks. Kauboifilmides tulistati üsna tihti. Selleks oli klaverimängijal käepärast kärbsepiits. Nii kui ekraanil pauk käis, nii plaksatas temagi kärbsepiitsaga vastu klaveriäärt. Kõik pidid ju pauku ikkagi kuulma! Mina vähemalt ei käinud kinos ainult selle pärast, et põnevat filmi vaadata. Minul oli seal ka muidu tore ja põnev. Meenub, et kord istus minu ees üks suur paks mees. Selle mehe nime ma enam ei mäleta, aga tal oli kõmme kõike kinolinal toimuvat kõva häälega ja oma arusaamist mööda kommenteerida. Kõige toredam oli veel see, et ta ennustas ka, mis võiks järgmisena juhtuda. Mõnele muidugi see ei meeldinud ja nemad nurisesid, sest kiri oli ju pildi all olemas. Aga see härra nendest manitsustest ennast segada ei lasknud! See polnud justkui tema asigi. Oli ju temagi pileti ostnud ja käitus enda arvates nagu õige ja korralik kinoskäija kunagi.

    Sellest kinosaalist mäletan veel nii palju, et too oli lava ja rõduga. Sest seda saali kasutati ka muuks otstarbeks, nii näitemängudeks kui muudeks üritusteks. Kui aga oli kino, siis olid ka laval toolid ja seal istus peenem publik veidi kallima piletihinna eest. All saalis olid piletid odavamad, rahvast oli seal ka rohkem. Nii et kogu publikule andis tooni ikkagi saali publik. Saalis vilistati, trambiti ja naerdi ja kui olid mõned magusamad kohad, siis matsutati suuga. Kogu see tolleaegne kino oli igavene põnev ja tore värk. Nüüdisaja kinoskäik pole selle kõrval mitte midagi.

    Aga ühel hetkel tuli suur pööre. Staadioni ehitusel ja suusatamise levikul oli soomlaste mõju olnud.

    Nüüd aga oli Berliinis 1928. aastal näidatud katseliselt "kõnelevat" filmi. See oli niivõrd suur pööre filmikunsti ajaloos, et taolisest asjast räägiti igas paigas. Ei läinudki väga kaua aega, kui üks selline "kõnelev" film ka Paidesse jõudis. Üks esimesi, mida mina nägin oli "Ben Huur", ja teine oli "Läänerindel muutusteta". Viimast vaatasime koos isaga rõdul. Sinna poleks mind kindlasti üksi lastud, sest tegemist oli sõjafilmiga. Aga isa oli ju vana sõjamees ja teatas, et tema poeg peab seda filmi nägema. Kodus ta vähemasti niimoodi teadustas. Nõnda me läksimegi ja vaatasime. Aeg läks edasi ja peagi tulid sellised filmitegelased nagu Jonny Weissmüller, Tarzan, Benjamin Butchini, Ants Mooser, Heinz Rühmann, Tik ja Tof ning paljud teised osalised ja tegelased. Need polnud enam ainult kõnelevad filmid, vaid ka erakordselt ilusa muusikaga menufilmid. Pikapeale muutus kino praegusega sarnaseks.
    Paide kinoga seoses võiks meenutada ka mõnda Paide ühisgümnaasiumi koolipoissi. Nimelt kuulasid nad eelmisel päeval kinos mõnda ilusat meloodiat, kujutasid meloodia kuulmise järgi üles ja juba järgmisel õhtul mängisid nad oma orkestriga neid populaarseid lugusid tantsupidudel. Oli ju koolis sel ajal väike orkester ja tookordne koosseis tõepoolest andekas.

    Tol ajal oli küll nii, et nn lööklaulude vihikus ilmusid sõnad ja noodid, aga tähtis oli ju hoopis see, et enne nende ametlikku trükis ilmumist pidi Paide ühisgümnaasiumi tantsuorkester neid tingimata pidudel mängima.
    Niipalju on minul mälestusi kinost.

    Peenemad inimesed ja nende kombed Paide linnas

    Niisuguseid inimesi, kelle kohta öeldi, et nad on peenemad sorti inimesed, on elanud igal pool ja igal ajal. Ja see peenemate inimeste traditsioon oli eriti hästi Paide kandis levinud. Seda enam, et läbi aegade olid siin olemas omad eeskujud. Kui mõni mees või naine maalt linna tuli, siis ta nägi, kuidas elavad kõiksugused vonnid ja nägi ka vene ametnikke ja muid kõrgemaid ametnikke, kes olid mingil moel teistest haritumad, rohkem koolis käinud ja ilma näinud kui need, kes tulid linna kusagilt maalt, näiteks Seinapalu külast või Sargverest.
    Muidugi oldi nende haritud linnainimeste peale kadedad ka. Aga kui edasi mõelda - kellest sa siis ikkagi eeskuju võtad! Kui ikka nägid, et nende lapsed käisid teistmoodi riides ja käitusid teistmoodi, siis sa ju tahtsid, et sinu enda järeltulijad oleksid tulevikus just niisugused. Sealt algaski terve jada, terve suur protsess, mis avaldus paljudes-paljudes inimestes, paljudel juhtudel lausa nende inimeste käitumises.
    Peenemate inimeste puhul nähti esialgu ainult välist külge, seda ülistati põhjuseta hiiglasuureks ja vägevaks, kuid sihukese asjajuures oli see paratamatus. Ja kõige sellega ühenduses tahaksin nüüd rääkida mõnest Paide tegelasest.
    Kõigepealt oma kadunud A-Mammast. Mul oli üks selline A-Mamma, kellest on siin-seal juba juttu olnud ja kes väga aktiivselt sekkus igale poole, kuhu vähegi sai. Temast võiks rääkida lõpmatuseni, aga praegu räägin ainult selle loo, mis iseloomustab teda kui peent inimest. A-Mamma oli Mäo metsavahi tütar. Tema ema suri siis, kui A-Mamma väga noor oli, ja tema oli siis isale juba päris plikuskist peale perenaiseks. Nõnda juhtuski, et ta ühel hetkel abiellus Vao mõisa valitsejaga. Kuidas see kõik juhtus, mina ei tea ja tema ise ei teinud ka sellel teemal kunagi juttu. Tean ainult seda, et tal oli kodus üks kapitäis riideid ja üks suur plekk-kastitäis väga suuri rahasid. See plekk-kast oli väga ilus, pealt suure sangaga. Ja riietega oli meil nii palju tegemist, et mardipäevadel käisime nende riiete pärast alati tema jutul, sest tema kapis olid igasugused põnevad kübarad ja kleidid, mis tikitud pärlitega nagu muinasjuttudes. Seal oh ka muid igasuguseid heast materjalist asju, mida ta naftaliini sees hoidis, aegajalt puhastas ja tuulutas. Üks jaanalinnusulg on mul veel praegugi alles. Suure nurumise peale andis ta vahel mõne asja meile mardipäevaks selga, aga paremaid asju ei andnud ta isegi mitte nurumise peale.

    A-Mamma jutud huvitasid mind väga ja ühte-teist Paide peenemate inimeste kohta sain temalt teada, mõnda asja uurisin lausa sihilikult tema käest. Ükskord juhtus selline lugu. Ma elasin juba Tallinnas ja olin kunstikoolis õppejõud. Vanaema elas Paides ja tuli tookord mulle külla. Ta oli siis umbes 80aastane. Sel puhul katsin ilusasti laua ära ja kutsusin külla veel ühe oma sõbra, kes oli ka Paide-kandi poiss ja A-Mamma jutuheietamisest hirmsasti huvitatud. Ja muidugi ka sellepärast, et meil lõbusam oleks. Koos läksime A-Mammale bussijaama vastu ja tulime siia Tallinna ateljeesse. Laud oli juba käetud. Mul oli pudel ja vanaema pani ka pudeli lauale. Siis me võtsime terviseks ja jällenägemise rõõmuks, kuni lõpuks hakkasime juttu ajama. Kui jutt läks mõisale, mõisavärkidele ja mõisasisestele asjadele, ütles vanaema äkki, et noh mina olin siis ka ikka üks peenem inimene. Võtsin sõnal sabast kinni ja küsisin, mismoodi need peenemad inimesed seal mõisas välja nägid. See olevat olnud siis niimoodi. Tema kohta oli härra kuuldes üks mõisateenija öelnud: "Kuule, Maria!" (vanaema nimi oli Maria) Härra oli seda kuuldes hakanud teenijaga pahandama: "Mis Maria tema sinu jaoks on, sinule on tema valitseja emand!" Siis ma pärisin, kuidas tema selle peenema inimese positsioonile jõudis ja mida ta selleks tegi. Selle peale tõusis vanaema laua tagant üles ja teatas, et eks ikka olnud ka igati peenem inimene.

    Ta hakkas miskipärast ukse poole taganema, ise kogu aeg selgitades: "Vaata, kui ma olin näiteks härra juures oma jutud ära rääkinud, ega ma siis ei pööranud kohe perset härra poole ja ei läinud uksest välja. Ma hoidsin ikka perse ukse poole, taganesin niimoodi, ise hoidsin kahelt poolt seelikust kinni ja tegin kogu aeg knikse. See oli siis see asi, millega ma sain härra silmis näidata, et mina olen ikkagi peenem inimene." Selle tema peenema inimese käitumise juurde kuulusid ka niisugused asjad, nagu ma tema jutust mäletan. Kui ta kandis oma ainukest tütart (minu ema oli selle pere kasutütar), siis ta ei pidanud isegi oma nöörsaapaid ise kinni panema. Selle jaoks oli spetsiaalselt palgatud tüdruk. Nõnda oli teda hoitud. Ma olen neid nöörsaapaid näinud - olid teised hästi pikad.

    Aga neid peeni inimesi oli omal ajalgi igasuguste inimeste seas. Paide linna omaaegsete peenemate inimeste seltsi kuulus kindlasti ka härra August Tobro.

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein