Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    1 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 6. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Raudteest ja rongisõidust Paides

    Raudtee kohta olen kodus kuulnud üsna usutavat juttu. Kui Paides raudteed ehitama hakati, olnud kohalikud bürgerid selle vastu. Vilistab ju rong hommikutundidel jaama sõites kõva häälega, ega lase magada. Ja kardeti ka igasuguseid kraadesid, keda vaiksesse unisesse linnakesse loomulikult vaja ei olnud. Lõppude lõpuks Paidesse raudtee ehitati, kuigi palju aega hiljem kui Türile.

    Minu esimesed muljed rongisõidust olid üsna hirmsad. Nimelt otsustati kodus, et ema-isa lähevad Tallinna tädile külla ning mindki võetakse kaasa. Aga just eelmisel päeval nõelas mesilane jalapäka alla. Jalg paistetas nii suureks, et mul ei läinud sandaalid enam jalga. Nõnda ma jäingi oma elu esimesest rongisõidust maha. Seda põnevam oli siis, kui otsustati järgmine pealinna sõit ette võtta. Kahe sõidu vahel võis olla ligi aasta. Ega siis Tallinna niisama, nagu nüüd, sõidetud. Tallinna vahel liiklemine oli väga väike. Tallinn oli ühele paidelasele ikka midagi väga erilist. Ja see avaldus kohe mitmel moel. Ma mäletan, et kord tuli Paide Vallimäele tantsupeole Tallinna tüdruk. Ükskõik mida või keda ta endast kujutas, agakui tantsulugu lahti läks, siis igast endast lugupidav Paide noormees üritas esimesena jõuda teda tantsule paluma.

    Ma mäletan veel üht lugu seoses Tallinnaga ja Paide inimeste mõtlemisega. Pärast sõda ja Eesti Vabariigi algaastail oli Paides mitu poolmiljonäri või väga rikast inimest. Ühe niisuguse perega puutusin ma rohkem kokku, sest istusin mõnda aega ühe sellise perepojaga ühes koolipingis. Lugu ise on järgmine. Paide inimeste meelest oli pereproua üks väga ilus ja tähtis naine. Kord olnud Paides üks suur ball. Ja sel puhul oligi pereisa Stephan saanud hakkama paljude poolt lausa hukkamõistu vääriva teoga. Ta nimelt oli lasknud just selle balli jaoks tuua Tallinnast oma prouale roosi, mis panna juustesse. See oli nii ennekuulmatu lugu, et meiegi peres, kus palju naisi käis emalt õmblustööd õppimas ja juttu puhumas, räägiti kaua sel teemal. Just nagu oleks olnud ühe roosi toomine pealinnast lausa häbitegu ja perekonna teotamine. Et näe, kui uhkeks ja edevaks võivad inimesed ikka minna. Ja kui tolad on mehed, kes naise selliseid soove täidavad. Nähtavasti polnud tookord võimalik talvisel ajal Paidest roosi osta. See lugu näitab veel kord Paide kaugust Tallinnast ja paidelaste hoiakut.

    Kui taas kerkis päevakorrale minu jaoks tähtis küsimus - sõit Tallinna -, laabus kogu lugu positiivselt. Kõigepealt algas kodus üks suur ettevalmistamine. Kui pikka aega see kestis, ma ei teagi. Kõigepealt vaadati riided üle, kas on kõik korras. Kui vaja pesti ja parandati siit— sealt. Edasi pakiti kõik vajalik. Ja siis algas suur küpsetamine.
    Tee peale küpsetati igasugust värki kaasa, sest sõit Tallinna oli justkui Põhjanabale minek ja tee peal võis ju nälga surra! Seda kaasavõetavat kraami sai lõpuks nii palju, et sõidu hommikuks oli voorimees koju tellitud. Härra Angelus oli Paides ainuke sõiduvoorimees ja tal oli küllaltki palju tööd. Käis ju siin igasuguseid proovireisijaid. Nõnda oli isa voorimehe juba varem ära tellinud. Õigel ajal oli see muidugi ukse ees. Ja hiigla suure ajavaraga hakkasime ükskord jaama minema. Kauba pealelaadimine käis nõnda. Kõigepealt pandi mind peale, et kuhugi ära ei käoks ja riideid ära ei määriks. Siis tassiti tükk aega pakke, lõpuks mindi tuppa vaatama, kas midagi kogemata maha ei jäänud. Seejärel kontrolliti koormas olnud pakid üle ja selgus, et midagi üleliigset oli kaasa sattunud. Oli üks sekeldamiste sekeldamine, aga lõpuks istusime kõik kolm suure pakihunniku otsas, terve Angeluse voorimehe troska oli kraami täis. Olid siin ju toidud, tagavarariided, kingitused ja teab mis asjad veel. Kodust raudteejaama oli peaaegu pool kilomeetrit. See oli piisavalt pikk tee. Sellel teel tegime mitu peatust. Selgus, et selline tähtis sündmus nagu Tallinnasse sõit, oli kõigile tuttavatele teada. Et proua ja härra Wiidebaum poeg Antsuga Tallinna läheb, levis tutvusringkonnas kulutulena. Ja igaüks pidas oma kohustuseks seda kuidagimoodi märkida. Rongi väljasõiduaeg oli teada. Tuldi siis hobusetee peale, peatati voorimees ja räägiti pikalt-laialt algavast pikast reisist.

    Noh, lõpuks kui me raudteejaama jõudsime, algas teine vaatus. Meie emaga jäime pakihunniku kõrvale ooteruumi pinkide vahele ootama. Isa pidas vajalikuks jaamaülema tuppa põigata. Sinna oli küll võõrastel sissepääs keelatud, aga isa oli niisugune mees, kellel see oli lubatud ja nõnda ta oligi tükk aega seal sees. Kui nad üheskoos ükskord välja tulid, ajasid veel pikalt jaama ees juttu. Kui rong ees oli, ei saanud ka siis nende jutud otsa. Aeti omi asju, tõsteti rahvast peale ja maha, kaubavaguneid võeti ära ja pandi juurde. Lõpuks anti ärasõiduvile. Siis jäeti veel korralikult kättpidi jumalaga ja mindi rongi. Rongis olid nii tavalised kui ka nn klassivagunid. Osa vaguneist olid puupinkidega, aga osa olid punasest sametist sohvadega ja muude peenete värkidega. Meie muidugi sõitsime nende punaste sohvade peal. Neid, kes jõukamad ja kallimate piletite omanikud, hoiti ja erilisel moel. Vagunitel olid väljaspool spetsiaalsed konksud. Kõik luksusvagunid olid rongi keskkohas järjestikku. Nüüd tõmmatigi köis ümber kõikide nende vagunite, et vähem loksutaks. Aga tavalisi vaguneid võis loksutada kuipalju tahes. Ja siis hakkas tegelik sõitmine peale.

    Me ei saanud kuigi kaua sõita, vahest ehk ühe jaamavahe, kui kõigil äkki kõhud tühjaks läksid. Siis laoti igavene hunnik toite nina ette. Söödi ja joodi. Sööjad polnud mitte ainult meie, vaid tundus, et tervel rongitäiel läks ühekorraga kõht tühjaks. Mis sellest, et kodus paar tundi varem kõhud head-paremat täis vitsutati. Paidest ärasõidul on mulle meeldejäänud üks mees, kes tervitas vagunis olijaid kuidagi omamoodi. Tolleaegses Paides pidi igaüks saksa keelt oskama. Eks seegi mees oskas kuidagi ja nõnda ta tervitasid kaasreisijaid: "Guten dag, auh!" Selline oli tookord ühe saksameelse eestlase saksakeelne tervitus. Ja see oli nii loomulik, et ühte esinduslikku vagunisse sisenedes ei sobinud eesti keeles tervitada, vaid seda pidi ikka saksa keeles tegema. Rong loksus edasi ja söömine kestis. Aeti juttu, saadi tuttavaks teiste reisikaaslastega. Aga niipea kui tuli esimene suurem raudteejaam, peatus rong jälle tükiks ajaks. Siis mindi raudteejaama puhvetisse sööma. Söömas käidi muide igas suuremas raudteejaamas, kus rong peatus. Vurtsu sai joodud nõnda palju, et gaasid ninast ja muust august välja käisid. Ühe limonaadi väärtus oli ju seda suurem, mida rohkem kurisevaid gaasimulle peal oli.


    Paide raudteejaam

    Üks tore asi oli selle reisi juures veel. Nimelt rongi võimsus ja kiirus on äärmiselt tagasihoidlikud. Mul on meeles üks väike tõus. See oli vist kuskil Kirna kandis. Susla läks edasi, aga eks rahvas juba teadis, et sellest mäest ta niisama kergelt üle ei lähe. Kas ei saanud rong õiget hoogu sisse või oli mingi muu viga, igal juhul jäi rong ühel hetkel toppamaja hakkas tagurpidi tagasi veerema. Selle aja jooksul hüppasid mitmed noored rongist maha. Oli maasikate aeg ja nemad asusid rahumeeli raudteekraavist maasikaid korjama. Rong läks kaugele-kaugele edasi, võttis uuesti hoo sisse, ähkis ja puhkis tükk aega. Inimestel olid pead akendest väljas, justkui arvates, et see võiks aidata rongil suurt kõrgust paremini ületada. Maasikakorjajad hüppasid ka lõpuks rongi peale, rohukõrtesse korjatud marjad anti suure pidulikkusega üle oma südamedaamidele. Kui kõik maasikakorjajad olid rongi tulnud, jätkati sõitu.

    Kusagil Rapla kandis juhtus tookord selline lugu. Rong andis juba ärasõidusignaali, kui kuskilt eemalt mäe pealt tuli üks vedruvanker hirmsa hooga alla. Siis peeti rong uuesti kinni.
    Ma ei tea, oli ta vallavanem või mingi muu tähtis tegelane. Igal juhul sidus mees rahulikult hobuse lasipuu külge, läks niisama rahulikult jaamahoonesse, ostis kassast pileti, rääkis siis veel voorimehega juttu ja astus lõpuks rongi. Rahvas vaatas seda väga rahulikult, justkui peakski nõnda olema. Keegi ei hakanud pahandama, miks peatus pikem, miks väljasõit hilineb või et kellelgi on kiire. Ei midagi niisugust! Niisugune asi lihtsalt ei sobinud.

    Kui kaua rong tookord Tallinna sõitis, ma ei mäleta, kakskümmend neli tundi see igatahes ei kestnud, aga üks suur ja vägev sõit oli see igal juhul. See on mul siiamaani meeles ja ma ei usu, et mul ilmaski tuleks veel ilusamat rongisõitu, kui oli see esimene.

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein