Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 5. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Esimesest raadiost Paides

    Praegu on raadio juba niisugune asi, et sellest nagu ei tasukski enam juttu teha. On ju hoopis põnevamaid asju, mis meie ümber sünnivad. Aga kunagi oli aeg, kus raadio oli veel täiesti maailmaime.


    Felix Wiidebaum perega Paides u 1930. aastal

    Ja seda aega ma mäletan päris hästi. Minu ajal oli see vähemalt Paides suur ime. Esimese raadio kohta Paides on mul mitmesuguseid andmeid. Kuid tundub, et järgnev lugu on kõige tõenäolisem.

    Minu isa oli tsaariarmee ohvitser ja tema töötas tehnilises väeosas, ta oli elektriasjandust õppinud ja kuidagimoodi juhtus nõnda, et kui Rumeeniast sõjavangist tuli, siis tõi ta sealt kaasa ka ühe raadio. Kas edasine on nüüd õige või vale, aga ma olin kodus kuulnud isegi niisugust juttu, et see raadio olnud üldse kogu Eestimaal esimene. Hiljem sattunud see ühele Lembituks või Vambolaks ristitud laeva peale. Igal juhul ühele sellisele sõjalaevale, mis oli kulude katteks sõja järel Venemaalt saadud ja Eesti Vabariiki toodud. Kas see just täpselt nii oli, või olen ajajooksul selle jutu ilusamaks muutnud, ma enam ei teagi. Või olid minule rääkijad tahtnud natukene paremat muljet jätta, aga see kõik polegi nii oluline. Vähemalt Paides oli see esimene raadio. Meie maja ehitus Raudtee ja Pärnu tänava nurgal oli veel pooleli (maja valmis 1923). See raadio oli olnud nii suur, et terve meie hilisem söögituba oli seda raadiot täis. Küll oli seal sedapidi traate ja teistpidi traate ja mõned veel aknast välja ka. Akna kõrvale oli selle traadi jaoks eraldi auk tehtud ja välja läks juhe läbi mingisuguse klaasist puraka. Sealt läks üks traat kuni aia kõige kaugema nurgani, see oligi antenn. Isa mässas selle raadioga kogu aeg. Alguses oli meil nn detektor-raadio. See oli niisugune pisikene asi, millega sai kivi pealt otsida mingisuguse koha ja siis võis kuulda midagi kõrvaklappidega.

    Aga sellest ajast peale, kui Tallinna ringhääling hakkas juba saateid andma (see oli aastal 1926) ja Feliks Moor rääkima, siis selleks ajaks oli juba niisugune raadio, kus heli tuli valjuhääldaja kaudu. Ma mäletan esimest valjuhääldajat. See oli poole meetri pikkune kitsenev toru, mille ülemine ots oli justnagu pasun, mis oli horisontaalselt kõveraks keeratud. Väljast oli see musta värvi ja seest krobeliseks tehtud. Just nagu liivapaber. Aga ülejäänud raadio - seda oli kogu laud täis ja igasuguseid traate oli seal toas. Sellise riistapuuga siis kuulati.

    Et see oli Paides täpselt esimene, siis käisid koolilapsed meil raadiot kuulamas ja seda imeasja vaatamas. Teatati enne, et sel päeval ja ajal tuleb üks klass. Tuldi nii eesti kui saksa koolist ja tööstuskoolist ka. Paluti siis isalt luba tulla. Rahvast oli tavaliselt igasugust. Meie tuba nägi vahel välja nagu palvemaja, kus me A-Mammaga kord käisime. Tegime külaliste jaoks spetsiaalsed puidust pingid.
    Laudu meil oli ja kui mõni klass tuli, sätiti need pingid üles pukkide peale. Saateaeg oli kõigile teada. Kõigepealt rääkis õpetaja, kes lastega kaasas oli. Aga see jutt oli üsna tühine selle kõrval, mida minu isa rääkida oskas. Sain juba pisikese poisikesena aru, et nii peab olema, ja las ta siis pealegi räägib oma jutu ara. Kui isa hakkas rääkima, siis alles tuli see õige jutt. Kaua ta rääkis, seda ma ei mäleta, aga lõpuks olid kõik ootel, kõrvad kikkis ja hakati saadet kuulama. Aeg oli just nii seatud. Ja kui sealt raadiolaadsest traadirägastikust ja valjuhääldaja torust hakkas tulema joau-joau-jau-vau-vau!, ja kui selle jorina juures tuli paar-kolm selget sõna, siis kõik vaatasid üksteisele otsa, olid õnnelikud just nagu seitsmendas taevas. Et näed, tõepoolest ime on sündinud! Ma kuulsin häält! Taoline tants käis meil maailmatuma kaua aega. Ma mäletan, et asi läks ikka paremaks ja paremaks, isa nokitses selle aparaadi kallal ja sai midagi uut ka juurde.

    Saateid hakkas rohkem tulema ja raadioidki oli Paides juba päris mitu. Ja siis asutati Paidesse raadiokuulajate ühing. Siis käidi paari- kolmekesi koos raadiot kuulamas. Hiljem arhiivis töötades sattusin ühes ajalehes kujutisele, kus pealkirjas oli lause: "Allikul raadio ei levi." Järelikult oli Türi-Allikul katsetatud ka raadiot teha, aga ei olevat lootustki, sest seal ei olevat raadiolevi.

    Kogu see raadio lugu Paides on tagantjärele põnev ja tollest ajast on minulgi paar värvikat lugu.

    Minu vanaisa elas Nurmsis või Sargveres, kuidas toda paika tookord kutsuti ja siis ükskord pühade ajal tulid meile maalt vähemalt kahe hobusega järele. Ühe peale laoti kogu see raadio-kupatus, teise pandi naised-lapsed ja muud sõitjad. Mööda taliteed sõitsime Sargveresse. See pidi kusagil jõulude aegu olema. Isa hakkas raadiot juba samal õhtul paigale sättima ja esimeseks kirikupühaks jõuti niikaugele, et võidi kuulata jumalateenistust. See oli aeg, kus anti raadio kaudu edasi jumalateenistust. Siis kordus seal vanaisa juures eeskambris peaaegu sama lugu, mis meil Paideski oli olnud. Sealne koolimaja polnud kuigi kaugel, sealt toodi pingid, tuba laoti neid täis ja külarahvas tuli kokku jumalateenistust kuulama. Raadio ise oli tagakambris, uks oli vahepealt lahti ja valjuhääldaja oli ukse juures. Raadio pandi tagakambrisse kummuti peale. Muidugi oli jumalateenistus ilus kuulata, mutikesed laulsid isegi tasakesi kaasa. Ja pärast oli ikka juttu, kui ilus kõik oli ja muidugi räägiti sellestki, et näe, traate pole, aga hääl tuleb läbi õhu kohale. Saade oli lõppenud ja enamus rahvast kojugi läinud. Mina sõelusin kähe toa vahet ja äkki nägin, et üks mutikene oli kauemaks jäänud. Ma ei tea, kus just isa- ema olid, eks neil olid omad tuttavad ja omad õiendamised. Ma nägin, et see mutike hiilis siis kummuti ümber. Vaatas ikka siit ja sealtpoolt, uuris kummuti taha ja seda kästi, mis kummuti peal seisis. Kuidagimoodi läks meil omavahel jutuks. Siis tulid isa ja ema ka tuppa. Mutike tahtnud ikka kindlasti üle vaadata, kus need pasunad ja laululkoorid on peidetud. Pole ju võimalik, et nemad on kusagil mujal ja hääl on siia kuulda. Nõnda olid lood esimese raadioga Paides.

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein