Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    1 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 4. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Kõigile oli teada, et tema kalifeede paremas tagataskus oli Belgia püstol ainult selleks, et ennast kohapeal kohe maha lasta, kui tema süü läbi peaks sõitjatega õnnetus juhtuma. See kõik oli teada ja sõitjatele isegi omamoodi garantiiks. Oli ju kihutamine tolle aja kohta lausa hirmuäratav - kohati 30 - 40 kilomeetrit tunnis. Ja niisuguse kiiruse juures võis ju kõiksuguseid asju juhtuda. Seda enam, et sõiduks polnud vastavaid teid ega liiklusmäärustikku. Keegi oli küll kuulnud, et kusagil pidavat olema parema käe liiklus, aga sellest polnud Paides suurt käsu, sest hobused ja hobusemehed ei teadnud määrustikust midagi.

    Autorooli istudes oli härra Müller ka vastavalt riides. Peas oli tal nahast lendurimüts, mis käis lõua alt kinni. Mütsi juurde kuulusid kindlasti prillid. Sääsk võis ju silma lennata ja siis oli kraaviminek kindlustatud. Sooja ilmaga vahetas ta lendurimütsi nn juukse-koolutusmütsi vastu välja. See oli tavaline võrkmüts, ees vitselpael ja taga kuklas kummipael. Kui ta selle mütsi pähe tõmbas, jäid juuksed kummipaela alla ega saanud silma tulla. Aga tavaliselt sõitis ta ikka lendurimüts peas, prillid ees, nahkpintsak seljas, kalifeed jalas, pikad küünarnukini ulatuvad nahast sõrmkindad käes, ja nahkpintsaku varrukad käisid sinna kinnaste sisse. Kalifeed olid tal jalas küll, aga säärsaabaste asemel kandis ta erilisi nööritavaid säärekaitsmeid. Jalas olid tal tegelikult tanksaapad, aga need säärekaitsmed olid igaks juhuks risti-rästi ümber jalgade seotud. Nõndamoodi toredalt käis ta riides. Tean seda hästi sellepärast, et mu isa oli Järvamaa telefonivõrgu ülem ja tema töökohustuste hulka kuulus ka telefoni propaganda. Sest tookord ei olnud telefon kaugeltki nii levinud nagu praegu. Ja siis käsutas isa võimalust teha oma propagandatööd selle ainukese autoga. Talle maksti riigi poolt sõidud kinni ja peale selle, et juba iseenesest oli uhke sõita, sai nende sõitudega ka omajagu nalja. Mina katsusin ikka nii hästi käituda, et isa mind alati kaasa võtaks. Tavaliselt see mul ka õnnestus. Mäletan, et üsna mitmel-mitmel korral olen selle autoga sõitnud. Ja need muljed olid tookord küll enam kui vapustavad. Esiteks juba see, et peaaegu kõik hobused kartsid autot. Ja muidugi kartsid autot ka hobusemehed ise, sest ega see olnud mingi nali, kui hobune lõhkuma hakkas. Mäletan, et üsna harilik asi oli see, et sõidu ajal vastu tulnud hobused lõhkudes kahele poole teed panid, mõnel mehel olid vankril rattad püsti ja mees lohises järel, pakid-värgid maas laiali. Kõige imelikum oli veel see, et härra Müller leidis selle täitsa loomuliku olevat, ei pidanud kunagi kinni ega hakanud vaatama, mis mehest või koormast sai. Meie sõitsime autoga rahulikult edasi, sest tema arvates argu matsid oma Miiradega lagedale tulgu, ja kui tulevad, siis polevat see tema asi, kas nad Miiradega on koorma all või peal. Minule jäi temast igatahes niisugune mulje ja poisikesena pidasin minagi sellist käitumist täiesti õigeks. Minu mõte käis ikka selles suunas: noh, mis te seal väärt olete, pole teil autot ega midagi. Mina ikkagi istun härra Mülleri kõrval ja ehkki mu peanupp hädavaevu üle ääre välja paistab, on mul muudki vaadata, kui teie hobust. Minul oli lihtsalt põnev näha, kuidas hobune lõhkuma hakkas. Kui nüüd järele mõelda, oli see jutt ja mõtlemine tegelikult süngemast süngem. Muide, mõni hobusemees sai veel härra Mülleri käest sõimata ka. Just siis ma esimest korda parema käe liiklusest kuulsingi. Sest kord, kui üks mees meile vastu tuli, röögatas härra Müller talle: "Kas sa, mats, ei tea, kus on parem pool, kus vasak, kus parem käsi!" Ju siis ikka mingisugune liiklusmäärustik olema pidi. Nõnda me sõitsime, mina istusin juhi kõrval, ise palju enam tähtsust täis kui härra Müller, ja ega sellel Müllerilgi tähtsusest puudust ei tulnud.

    Ükskord sõitsime Paide lähedale mingisse külasse. See võis olla Seinapalu või Põhjaka. Igaljuhul sinna kusagile. Et ma olin taliteed kaudu sinnakanti vanaisa juurde sõitnud, siis tundus mõnigi asi tuttavana. Teadsin, et sealkandis kusagil üsna lähedal on jõgi, ja oli ka. Küllap meie tulekust teati, sest kui me külasse sisse sõitsime, olid kõik peremehed juba ühte peresse kokku kogunenud. Laud oli käetud, mehed istusid laua taha sööma ja neid omi asju arutama. Mina sõin kõhu täis ja läksin siis jõe äärde uitama. Tean veel, et sain kusagilt ühe kahvli kätte ja hakkasin seal kive tõstma ja vaatama kas lutsu on. Aga ega ma läbenud sinna kauaks jääda.

    Nõupidamine muudkui kestis ja - kestis. Minu meelest oli õues hoopis põnevam. Ma lihtsalt läksin ja istusin autos. Kogu küla rahvas oli kogunenud auto ümber, naised ja lapsed, mõnel sülelaps kaasas, ja muidugi kogu küla kassid-koerad, kanad-kuked takkajärele. Loomulikult oli mul siis uhke seal autojuhi istme peal istuda, tähtis nägu peas. Viimaks ometi see nõupidamine lõppes ja nüüd tuldi välja, räägiti oma viimased jutud ja jäeti kombe kohaselt kättpidi jumalaga. Siis see majaperemees, kelle juures me olime, küsis tasa isa käest, kas ta proovisõitu kaasa teha võiks. Istuski taha isa kõrvale, ja kui mootor käima pandi ja auto hakkas tasapisi liikuma, algas omamoodi number. Joosti auto ümber nii kaua kui keegi jaksas. Lugu oli ju nii, et selles külas nähti autot esimest korda. Auto hakkas majade vahel üha kiiremini sõitma. Oh, mis kiirust seal tegelikult sai olla, kui poisid, keeled vesti peal, järele jooksid ja külakoerad takka järele. Lõpuks jäi kogu see rahvas ikkagi meist maha.
    Mul on siiamaani meeles nende autot uudistavad näod. Maalapsed olid tookord üldse aravõitu. Külasse sisse sõites polnud neid justkui nähagi. Alles mõne aja pärast kerkis mõne kivi tagant arglik peanupp. Kui sinnapoole vaatasid, kadus see jälle kähku. Kui me juba tüki aega seal olime seisnud ja nad nägid, et midagi ei juhtunud, astusid lapsed pikkamööda vanemate selja taga lähemale. Iseenesest mõista oli mul siis eriti uhke tunne autos istuda ja neid uudistada.

    Aga hobustega sõitmine oli minu meelest üks igavesti põnev ettevõtmine. Hobuseid sai üürida Mündi mõisast. Ja nagu ma mäletan, sai sõiduriista tellida päris oma soovi järgi kas kutsariga või ilma, laternaga või laternata tõllast pikkvankrini välja. Kui vaja, võis isegi neljahobuse rakendi saada. Inimesed pidi ju liikuma ja minu vanaema on niiviisi posthobustega Peterburigi sõitnud.

    Kui isal oli talviti vaja oma sõitusid teha, siis tellis ta hobuse ikka hobujaamast. Et isa oli vana ohvitser, oskas ratsutada ja üldse hobustega ringi käia, siis tema kutsarit ei tellinud. Siis oli tavaliselt nii, et varahommikul toodi hobune kohale ja anti isale üle ja isa ütles hobusetoojale, mis kell ta võib loomale järele tulla. Hobustele pandi kaasa ka päevane söök. Hobuste rakmed ja sõidukid olid ideaalses korras. Talvel võis veel kuljused ja aisakelladki peale saada. Kaasas oli ka sõidukasukas ja saanitekk.

    Nagu ma juba eespool mainisin, käis minu vanaema hobuküüdiga ära Peterburis. Tema vend oli Peterburis pagar. Kui ta kord seal külas käis, siis olevat vanaema ka Ermitaa˛is ära käinud. Ma olen kindel, et kui mõni suur nina satub kaasajal suurde linna, kasvõi Peterburi, siis tema küll Ermitaa˛i peale aega ei kuluta. Aga minu vanaemal oli Ermitaa˛ist niivõrd palju huvitavat rääkida. Kui ma hiljem kunstiajalugu õppisin, siis sain otseselt tuttavaks nende töödega, millest vanaema mulle rääkinud oli. Ühest reisist oli vanaemal mulle rääkida kogu elu. Ta rääkis sellest, kuidas postijaamades hobuseid vahetati ja kogu reisi kirjeldas ta nii värvikalt, et see on mulle kogu eluks meelde jäänud.

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein