Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 3. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Edasi oli pottseppmeister Tsaan. Tema tegi ahjusid, ka meile näiteks. Ma ei tea, kas meie majas mõni ahi on veel alles, aga kui oleks, siis see töötaks ka. Sest töö, mida Tsaan tegi, oli niivõrd kõrgel tasemel, et seda tööd enam korralikumalt teha ei saanudki. Ma igatahes tean, et mõni aasta tagasi ehitati Kassaris uuele kontorihoonele ahjud, mis juba peale esimest kütmist sisse vajusid... Vaat sedaviisi on selle kvaliteediga. Härra Tsaanist veel niipalju, et tema pojast sai kunstnik. Poeg võttis endale uue nime, ta oli kunstiinstituudi õppejõud ja oma pedagoogilise karjääri lõpetas ta professorina. See mees oli Oskar Raunam, kes sai tuntuks juba õige noore mehena, sest Pariisi ühelt maailmanäituselt sai ta mingi kujunduse eest peapreemia. Tema abikaasa, metallikunstnik Salme Raunam rääkis mulle, et siis, kui Tsaan oli meil ahjusid teinud, olevat mina joonistanud söega sinna ahju peale Tsaanist karikatuuri. Meeldiv oli muidugi kuulda, aga seda tempu ma kahjuks ise ei mäleta.

    Kuigi meistrite rida peaks hakkama lõppema, ei saa mitte kuidagi mööda minna veel paarist mehest. Üks nendest oli maalermeister härra Lomp. Tema oli vana tsunfti kommetega mees ja pidas neist väga kinni. Need kombed olid asjalikud, distsiplineerisid kõiki, kaasa arvatud tema abilisi. Mul.oli juhus näha seda, kuidas Tallinnas ühe laulupeo eel Narva maanteel maju värviti. Kõik linna joodikud olid end maalritena üles andnud, riik andis neile värvipurgid ja pintslid kätte. Seal nad siis võtsid viina ja värvisid maju, teenisid pikka rubla. See töötegemine käis neil niimoodi. Mul on selgelt meeles, et ühele seinale oli pori pritsinud. Nad ei lükanud isegi pahtlilabidaga neid poripritsmeid maha, vaid panid värvi lihtsalt porile otsa. Terve kõnnitee oli värvi täis. Ma ei teagi, kus seda rohkem oli, kas seina peal või kõnniteel. Ja ise nad olid üleni värviga koos.
    Kui nüüd selles valguses vaadata Lombi tööd, siis see oli hoopis midagi muud. Näiteks ühe maja värvimine oli tõsine ettevõtmine. Ja see oli kallis töö. Kaua aega enne seda arutati, kas värvida maja sellel suvel või oodata veel aasta. Küsimus oli rahas ja kas maja ikka kannatab oodata. Kui kodus olid asjad kokku lepitud, siis ühel pühapäevasel päeval korraldati meie majas pidulik lõuna. Kutsuti kohale härra Lomp, meid pandi ka puhtamalt riidesse kui muidu. Söögid olid rohkem pidupäevaste moodi ja härra Lomp oli lihtsalt külaline, kes sõi meie seltsis lõunat. Kui lõuna söödud ja veinid joodud, siis pandi suitsud ette ja hakati rääkima seda päris juttu. Lomp muidugi teadis juba ennem, miks teda oli kutsutud. Räägiti väga asjalikku juttu. Lepiti põhimõtteliselt kokku, kas härra Lombil on eelseisval suvel aega. Kogu see pidulik lõuna ja esimene kokkulepe toimus muidugi südatalvel. Mõne aja pärast tuli härra Lomp uuesti meile ja siis oli juba täiesti asjalik jutt. Lomp mõõtis maja täpselt ära, räägiti värvidest, arutati seda, kust neid oleks kasulikum osta jne. Üldse arutati kõik kõige peenemate detailideni läbi. Kui plaanid olid koos, määrati orienteeruvalt suvine värvimise aeg. Selle määras härra Lomp, aga ilmastikust olenes ka väga palju. Kogu see protseduur käis kenasti rahulikult, väärikalt. Ei olnud seal mingit kauplemist. Oli iseenesest mõistetav, et arvestatakse korraliku tööga ja seda teadsid mõlemad pooled, nii nagu nad teadsid ka seda, et korralik töö vajab aega, häid töömehi ja maksab ka korralikult. Lomp oli just niisugune mees. Ja siis ma mäletan, et ühel suvepäeval tuli ta oma poistega täpselt sel ajal, nagu oli lubanud. Ja kui töö pihta hakkas, siis oli ta alati lubatud ajal kohal. Kui töö pidi algama kell seitse hommikul, siis olid kõik mehed hommikul õigel ajal kohal, nii et täpselt kell seitse võidi tööle hakata.
    Mäletan üht niisugust lugu. Poisid on ikka poisid. Kassakovi Pusa oli pikk kena poiss, minust mõni aasta vanem, aga ta kas ei saanud või ei tahtnud koolis käia, seda ma ei tea, igatahes oli ta maaler Lombi juures tööl. Me läksime pühapäeva õhtul kahekesi vähile. Eks see natukene sügise poolne aeg pidi olema, kui meil maja värviti. Olime jõe ääres. Mina käisin tavaliselt Prääma kandis, aga nüüd olime ühe uue koha peal. Sel õhtul vähid ei tahtnud nata peale tulla. Aga just siis, kui vähki tulema hakkas, siis tema pani asjad kokku. Ütles ainult: hommikul olen mina kell seitse tööl ja kui mina ei ole korralikult maganud, siis ma ei tee ka korralikku tööd. Muidugi tegi Lomp nendele meestele, kes tööd narrisid, kohe tuule alla. Ka tollel õhtul polnud muud teha, kui panime natad kokku ja tulime koju. Järgmisel hommikul oligi poiss puhanuna platsis ja töö läks täie hooga edasi. Selle värvimise töö juures olid mitmed huvitavad kombed. Alustuseks tulen jälle tänapäeva. Ma mäletan, et Tallinnas Vabaduse väljaku korterisse tulid ükskord "torujürid". Oli vaja midagi radiaatoritega teha. Enne veel, kui nad midagi teha said, pildusid oma tööriistad kuidas juhtus lakitud parkettpõrandale laiali. Sisse tulid poriste kummisäärikutega, üks mees keeras mingi kraani lahti ja tuline juga voolas mööda lakitud põrandat. Kui julgesin õiendada, et mehed, olete justkui toas, siis hüpati mulle peale, et mida sa siin töörahva riigis õiendad. See olevatki niisugune must töö. Härra Lombil olid asjad hoopis teistmoodi.

    Meie aga vurasime tookord juba autoga Paide poole ja olime jõudnud Tallinna - Tartu maanteele. Siin oli tee korralikum. Mäletan, et isa küsis taluperemehelt, kas ta läheb nüüd siit tagasi koju. Aga tema ei raatsinud minna ja teatas, et talle meenunud, et peabki Paides ära käima. Nõnda sõitiski ta Paidesse ja oma peremehe väärikusele vaatamata oli nõus jalgsi tagasi minema.


    Autosõidujärgne mälestus


    Üks automälestus meenub mulle seoses laadapäevaga. Olin oma vanaemalt saanud 25 senti, tookord oli see poisikese jaoks väga suur raha, sest sellest jätkus mitme ime jaoks. Eks vanaema oli jälle mõne hobuse edukalt hakkama pannud. Sellisel puhul viskas ta tavaliselt ka mulle sente. Tollel päeval olin koos kahe sõbraga ja me otsustasime, et jäädvustame selle mälestusväärse päeva väärikalt. Saime peaaegu Reopalu surnuaia juures Mülleri auto kätte. Ju ta oli kedagi sinna toonud. Istusime kolmekesi autosse ja sõitsime Mülleri autoga laadaplatsile. Ja sellest 25 sendist jäi veel täpselt nii palju üle, et saime ka fotograafi juurde minna. Oli vähese lumega talv. Fotograafil olid väljas maalitud foon ja seal oli mingi loss, suur trepp ja laia sabaga lõunamaine lind. Läksime selle lossipildi ette, olime kaelakuti nagu laadamehed ikka ja raha jagus nõnda palju, et igamees sai omale pildi ka. Minul on see pilt praeguseni alles. Pilt oli vahva. Minul oli talimüts peas, kõrvad alla lastud, ühel meist vormimüts peas ja kalossid jalas. Ise olime põlvist saadik lume sees, aga ülakeha on lõunamaa palmide ja lossi taustal. Meie jaoks oli see väga tore pilt. Tollal võis niisuguseid pilte igast Paide perest leida, ja üks õige foto pidigi meie meelest just niisugune olema. Kuigi Mülleri auto oli esimene, ei jäänud see Paides mitte viimaseks. Õige varsti ostis ka Jakobson endale auto. Tema oli meie naaber. Seejärel ostis auto Kimask, kes paarsada meetrit meist linna pool elas. Jakobsoni auto oli Internatsional, aga meie hüüdsime teda ikka "inter" ja meile meeldis see palju enam kui Kimaski Ford.

    Seda sellepärast, et tal oli vahva tömp otsaesine ja hääl oli ka iseäralik, midagi seesugust: ehe-hehe-he-ee-ee! Meie jaoks oli tolle "intri" hääl igatahes vägev. Paraku olid mõlemad veomasinad. Jakobson tegi sellega oma veoseid. Aga Kimask käis oma autoga Pärnu vahet ja tõi Paide rahvale silku. Öösiti sõitis ja oli juba sadamas, kui kalamehed merelt tulid. Hommikul oli aga turul värskelt toodud silk. Seda tööd tegi ta aastaid. Tema abikaasat mäletan ma veel pareminigi, olen teda kunagi isegi maalinud. Ta müüs Paide turul silku ja krõmpskaunu. Need olid sellised isemoodi kaunad, mida ma nüüd polegi enam näinud. Pruunid kuivatatud kaunad, seemned sees, ja see oli üks Paide poiste lemmikmaiustusi. Miskipärast müüs ta neid koos silkudega ühest letist. Kaunad rippusid tal presentkatusega putka tagaseinal. Küllaltki korpulentne maadam Kimask seisis väärikalt leti taga, kübar peas, sõrmused sõrmedes, küünarnukini paljad käed kalasoomuseid täis. Vasksete nagadega hästi suur rahakott rippus tal kaelas. Niiviisi oli hea lihtne sinna raha sisse panna ja võtta ka. Sõrmused läikisid ja kalasoomused läikisid ka, aga teistmoodi, ning , taga rippusid krõmpskaunad. Sellisena on ta silgumüüjana mulle meelde jäänud.
    Kimaskiga ühenduses meenub veel üks lugu, mis on otseselt seotud tema autoga.
    Kimaski naabruses elas minu tuttav Roosi Alf, õige nimega Alfred. Autod huvitasid meid mõlemaid ja tänu Alfile oli ka minul võimalus käia nii Kimaski pool kui ka Jakobsoni juures. Aga siis ühel päeval tegime endale sutsud. See on niisugune asi, et võtad ühe padruni või vasktoru tüki ja tinutad sel ühe otsa kinni, teed augu sisse ja topid püssirohtu või tikuväävlit täis. Ja kui siis tikuga tule otsa paned, käib igavene kärakas. Ja kui paned haavleid sisse, siis saab lasta ka. Alf oli igal juhul niisugune meistrimees, et tegi endale vägeva sutsu. Ja kui ta siis selle piraka pani, lõi seal mingi toru paigast ara. Aga õnneks sattusid haavlid Alfile ainult reide. Muidugi viidi ta siis Paide ühe asjaliku tohtri Peeter Naarise juurde. Doktor Naaris korjas haavlid kintsu seest välja ja sidus haavad kinni. Alf tuli longates koju ja elu läks edasi.
    Paar päeva hiljem olime jälle Kimaski hoovi peal. Kimask hakkas parajasti oma autoga välja sõitma. Hooviväravad olid aga üsna kitsad, nii et auto mahtus sealt väga täpselt läbi. Alf kasutas järjekordselt oma tutvust, hüppas auto porilaua peale, ise hoidis kabiini aknast kinni ja proovis väravast välja suure teeni sõita. Kas Kimask ei märganud poissi või jäi tõepoolest auto ja värava vahe liiga kitsaks, igal juhul jäi Alfi seesama reis, millest tal alles mõni päev tagasi haavlid välja olid võetud, aiavärava ja auto vahele. Ja sai muidugi kaunis kõvasti muljuda. Kimask pani ta kohe auto peale ja viis jälle doktor Naarise juurde. Naaris loomulikult hurjutas poissi. Oli ta ju alles poisi jala korda teinud. Nõndapalju juttu autodest. Kuid aeg-ajalt pidid paidelasedki ühest kohast teise sõitma. Seepärast oli Mülleri ja Jakobsoni autode kõrval ka hobupostijaam.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein