Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    1 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 27. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Kõik need, keda ta oli maalinud, tundusid kunstnikule liiga lihtsate ja ausate nägudega, aga et Juudast pidi maalima, jätkas kunstnik otsinguid. Rahvasuu räägib, et vajaliku prototüübi leidnud ta Järva-Jaani pastoraadist. Nimelt käsutanud Gebhardt Juudase kuju loomisel Järva-Jaani tolleaegset pastorit. Kui pilt valmis, näinud kunstniku venna juures seda juhuslikult ka külla tulnud õpetajahärra ise. Ta oli vaid korra heitnud pilgu pildile, kamandanud siis kutsari hobustega ette ja sõitnud jumalaga jätmata suures vihas minema.

    Kuidas see lugu tegelikult oli ja kui palju oma elust Gebhardt Järvamaal viibis, polegi nii oluline, kuid ta on üks Järvamaa mees, kellest kunstimaailm ei pääse üle ega ümber.
    Tegelikult ajalehtedes kuigi palju Järvamaa kunstielu kohta kirjutatud polegi. Veidi põhjalikumalt on tutvustatud vaid 1925. aastal korraldatud kunstinäitusest Paide gümnaasiumi ruumes, kus esinesid kunstnikud Ormisson, Murakin, Mägi, Oskar, Viiralt ning mitmed teised. Ajalehes kirjutanu arvates jäänud üldmulje näitusest kehvaks. Mitte sellepärast, et kunstnikud halvad oleksid olnud, vaid ruum polnud niisuguse näituse jaoks sobiv. Nimelt olnud seinad määrdunud ja auke täis, pealegi rohke uste ja akende olemasolu ei lasknud näitusel mõjule pääseda.

    Lisaks näituste arvustustele ilmus ajalehtedes ka igasuguseid kirjutisi kunstielust, milliste kohta ei oskagi nagu midagi arvata. Näiteks ilmus 1928. aastal kohalikus ajalehes artikkel "Kunstnik ja modell". Paide rahvas oli kuulda saanud, et kunstnikud alasti inimesi joonistavad. Kirjutatigi lugu, kus üks Tartu naine oli politseisse teatama läinud, et teda ära vägistatud. Naisel olnud vaja raha teenida ja läinud ühele kunstnikule modelliks, kes 45 senti tunnist maksnud.
    Et naine oli abielus, polevat ta julgenud ateljeesse minna, maalida otsustatud mingis hotellis, kus kogu lugu juhtunudki. Artiklis oli veel lisatud, et politsei seda juttu päris tõe pähe polevat võtnud, sest naine ise ju lubanud teenistuse eesmärgil end alasti joonistada.

    Samal aastal teatati Paide lehtede vahendusel sedagi, et Tallinnas on olnud Rootsi kunsti näitus. Selle avamine toimunud suure pidulikkusega Tallinna kommertsgümnaasiumis, kohal olnud riigivanem, peapiiskop, haridusminister, Rootsi prints ja paljud teised tuntud tegelased nii Eestist kui Rootsist. Rootsi prints ise harratanud maastikumaali.

    Ants Laikmaa hoolitses omal ajal poiste eest, viis neid eri paikadesse ja kui õpilastel raha polnud, maksis ise kõik kinni. Sama teed mööda sattus ju Rootsi ka kunstnik Võerahansu, kes läinud printsi lossi ja näinud tema maale ning üsna suurt maaligaleriid ning õnnestunud printsiga tuttavakski saada. Nimelt tulnud ühel hetkel prints kuskilt uksest saali ja tutvustanud ennast. Kunstniku jutu järgi olnud prints keskealine lihtsa olemisega mees. Tegelikult ei juhtu seda kuigi tihti, et üks Paide mees võib tutvuda Rootsi printsiga.

    1928. aasta oli minu jaoks eriti põnev, sest selle aasta sügisel ilmus trükist Gori "Nokaut". Minu kätte sattus see järgmise aasta kevadel. Meie naabrusesse tuli elama üks vanapaar, kellel oli kaasas minuvanune poisike. Nad tulid Venemaalt. Poisi isa oli olnud sealse Eesti küla vanem ning mingil hetkel kaduma jäänud. Ema aga läinud ühe ohvitseriga kaasa ning poeg jäänudki vanavanemate kasvatada. Algul oli ema poisi andnud tsirkusesse, kus õppinud kõikvõimalikke trikke ja vigureid. Õige pea aga võtsid vanavanemad poisi enda juurde ja asusid elama Eestisse.

    Meie saime poisiga kenasti läbi. Peetri pargi lähedale ehitasid nad endale imepisikese maja. Kevadeti, suurvee aegu, oli maja ümber hästi palju vett ning kuidagi ei pääsenud majja. Just selles peres nägin ma esimest korda Gori raamatut. Tollal oli see väga kallis raamat, aga meil lubati seda vaadata nii palju kui soovi on. Mäletan ka seda maja, mis oli tõepoolest imepisike. Sõnnik oli laotatud soojuse pärast vastu maja tagumist seina ja lauta, heinad olid veel kaitseks ümber. Tagaküljest pääses erilise vaevata katuseni, kus me siis kevadpäikese käes istusime ja Gori "Nokauti" uurisime. Need olid põnevad karikatuurid, mõned on siiani meeles. Eks osa mu endagi töid kipu teinekord karikatuurlikku laadi minema.

    Paide rahvale anti ajalehe vahendusel teada ka ühest saksa kunstnikust nimega Franz von Stuck, kes talupoja seisusest oli mingil põhjusel aadliseisu tõstetud ja olnud mõnda aega ka Münchenis kunstiakadee­mias professor.

    Tema tööde omamise pärast kakeldud koguni Ameerikas. Lõpuks tundnud Franz von Stuck end nii kange mehena, et iseennast loorberipärjaga maalinud. Seda fakti on kasulik meeles pidada, sest see kõik toimub küll alles siis, kui lõpp lähedal... Seegi kirjeldus ilmus 1928. aastal pärast tema surma.


    August Roosilehe kujundatud Paide kiriku altar

    Kui tagasi tulla Paidesse, siis siingi on veel mõndagi põnevat. Näiteks pidanud 1930. aastal kodukaunistamisest loengu August Roosileht. See toimunud linnavalitsuse saalis, rahvast olnud palju ja loengut täiendatud valguspiltidega.

    1930. aastal ilmus ajalehes väike teade Paul Raua surmast. Selles artiklis märgitakse, et Paul Raud leitud surnuna frakis istumas oma maja trepil. Samal päeval olevat tal ees olnud kohtumine ühe Soome kunstnikuga, kelle tööde näitus Tallinnas olnud. Paul Raud elas Lühike Jalg 9 (kunstikooli päevil elasin minagi tolles majas) ja pidi kohtumisele minema lähedal asunud Kuldlõvisse, mis oli siis Tallinna üks peenemaid restorane.

    1931. aasta lehest leidsin kunstialase teate sellest, et Narva muuseumis on leitud Rembrandti maal. See oli ühe naise portree. Paide leht suhtus sellesse teatesse väga optimistlikult, arvates muuseumi väärtuseks kümneid miljoneid. Tegelikult oldi Narvaski rohkem vaimustatud rahast kui ühest pildist.

    Olen üles kirjutanud mitmesuguseid lühiteateid, milles kirjas kus üritustel osalesid nii Roosileht kui Zeiger. Tollal olid võimsad laulupeod ja oli näiteselts Voog, kelle poolt kanti ette igasuguseid näidendeid, mille dekoratsioonid tegi ikka August Roosileht.

    Olen säilitanud veel ühe väärtusliku kirja, mis on tulnud Richard Viidalepalt. Ta õppis samuti Paide gümnaasiumis aastaid enne mind, aga Roosileht oli juba tema ajal koolis õpetaja. Pealegi elas Richard Viidalepp mõnda aega meil ja ma leidsin oma Paide majast tema tehtud aktijoonistuse. Tundsin huvi, millal ta selle tegi. Selgus, et aktid olid tehtud koolis väljaspool õppeaega tegutsenud kunstiringis, mille juhendaja oli August Roosileht. Nõnda kirjutaski Richard Viidalepp mulle sellest ringist ja juhendajast nii:
    "Mina mäletan teda kui joonistuse õpetajat Paide koolis. Aga ta oli mitmekülgne kunstitegelane ning tema tähtsus Paidele oli minu arvates üsnagi mitmepalgeline. Juba joonistusõpetajana polnud ta lihtsalt tunniandja, vaid kunstilise hariduse levitaja ning noorte kunstihuviliste kasvataja ja õpetaja.

    Mäletan oma koolipõlvest, et tema asutas poiste kooli erilise mööbliga joonistusklassi ning kunstiringi, millest võttis osa nii poisse kui tütarlapsi. Arvatavasti tema õhutusel ja õpetamisel kujunes Paide noortest rida kunstiõpilasi kunstnikke. Kunstiajaloos pidas ta loenguid väljaspool koolitunde. Ta lavastas näidendeid, maalis dekoratsioone, dekoreeris Paide kultuurimaja, kirikut jne. Loovkunstnikuna olen tema töid näinud peamiselt graafikas, aga kindlasti on ta kasutanud muidki tehnikaid. Järvamaal oli tema kodukoht ja Paide tema kodulinn."

    Niipalju mehest, kes õppis Paides sisuliselt üks põlvkond enne mind. Richard Viidalepp oli kaua aastaid TA Keele-ja kirjanduse instituudis rahvaluule sektori juhataja.
    Niipalju kunsti teemalistest artiklitest Paide ajalehtedes.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein