Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    67 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 25. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Viies lugu

    Minu A-mamma sai 90aastaseks. Tal oli tervis väga hea ja nii otsustasimegi ühe korraliku sünnipäevapeo pidada. Mamma ise oli nõus, olid ruumid ja võimalused. Kutsusime kõik tema sõbrad ja tuttavad ning kümmekond temast veidi nooremat daami tuligi kohale. Kõik mis vaja, oli laual, muidugi ka naps. Mina olin selles seltskonnas ainuke meesterahvas, püüdsin olla peo peremees ja midagi selles suunas ka korda saata. Naps teeb oma korrektuuri ja siis tuligi mõte daamide käest üht-teist küsida.

    Kui kõigil head tuurid sees, palusin luba seltskonnale mõned küsimused esitada.

    Kui ma skaudipoiss olin, õpetas A-mamma mulle, kuidas turult liha osta. Ma tahtsin skaudina koka eksamit teha. Sellest ajast oli mul meeles, et kui kord turult tulime, sai vanaema kokku ühe tuttavaga, siis läks meist mööda üks koolimütsiga tüdruk ning täiskasvanutel jagus juttu üsnalt pikalt, ka sellest tüdrukust, nõnda et jäin kuulatama. Seepeale põrutas vanaema mu eemale, sest see jutt polevat poistele kuulamiseks.

    Tegelikult kuulsin ma päris palju ja sain mõnest asjast omamoodi arugi. Nüüd, sünnipäevapeol tahtsin teada, miks siis, kui vanaema noor oli, käisid need armastuse asjad palju ilusamini ja toredamini ja hoopis teistmoodi. Tookordki lõppes iga jutt sõnadega: meie ajal oli nii, aga nüüd on kõik asjad teisiti. Tahtsin teada, mis nüüdsel ajal kehvem ja üldse, mis selles armastuses ja armastamises aegade jooksul muutunud oli.

    A-mamma vaatas siis vilksti teiste otsa, ise naerab ja teatab, et vahe oli ikka olnud küll. Vaatab veelkord oma sünnipäevalistele otsa ja ütleb selge häälega: "Meie ajal meie muudkui niksisime ja nutsime, aga nüüd pole muud kui n.....vad ja naeravad. Vaat nii!" Seepeale kõik daamid noogutasid takka ja sellega oli minu küsimusele vastatud.

    Kuues lugu

    Vahel sattusid Paide inimesed ka kohtusse. Väga tihti oli tegemist au haavamisega või millegi sarnasega. Mul on teada, et kunagi proua Eisberg ja proua Elbraus ütlesid mingil põhjusel proua Vanaveski kohta, et ta olevat igavene lits. Aga proua Vanaveski võttis kätte ja kaebas kohtusse. Paide rahukohtunik uuris seda asja väga põhjalikult. Ma ei tea, kuidas ta selle otsuseni jõudis, aga igal juhul pidid kaks prouat solvamise eest kahjutasuna 30 krooni maksma.
    Lisaks sellele tuli kummalgi veel viis krooni kohtukuludeks tasuda, ja kui nad raha maksta ei taha, peavad kaks nädalat arestimajas veetma. See oli jällegi selline sündmus, mis Paide rahvale üsna kauaks ajaks kõneainet andis, kohalikel ajalehtedelgi oli, millest kujutada. Üks neist prouadest oli öelnud, et tema ühe niisuguse litsi eest raha küll maksma ei hakka ja oli rahumeeli kaks nädalat arestimajas ära istunud.
    Naisterahvad on aga igasugustest asjadest kanged õppust võtma. Ma olen päris mitu korda, juba väikesest peast näinud, kuidas õpetuse võtmine praktikas avaldus. Nimelt ei hakatud pärast seda vahejuhtumit neid sõnu avalikult kasutama. Kui taheti kellelegi mõni asi selgeks teha ja ilusatest sõnadest enam ei piisanud, keerati lihtsalt tagumik nende poole ja näidati paljast tagumikku. Olin seda mitu korda näinud ja lõpuks hakkas mind huvitama, kuidas see tehniliselt võimalik oli, sest inimestel olid ju püksid jalas. Nüüd on mul asi selge ja kui tänapäeval on kellelgi taas tahtmine oma vastasega selles stiilis mõtteid vahetada, peaks pöörduma Järvamaa Muuseumi peavarahoidja poole. Sealsetes fondides on niisugused püksid olemas. Võite sealt eeskuju võtta ja sellised püksid õmmelda, mis vaidlust lubavad ilma kohtuta lõpuni viia.

    Seitsmes lugu

    Kord hakanud ühel Vao kandist pärit mehel ilmuma nõdrameelsuse tundemärgid. Haige pandud algul Paides arestikambrisse kinni. Kuna Vaol vaimuhaige kinnipidamiseks (ravist rääkimata!) õiget kohta polnud, otsustanud kohalikud võimud, et haige teadmata ehk määramata ajaks Paidesse peakski jääma.

    Arutatud siis seda küsimust nii Paide linnavalitsuses kui ka Järva maavalitsuses. Paide keeldunud kategooriliselt haiget vastu võtmast. Vaieldud ja arutatud pikalt—laialt, kuni otsustavaks saanud tollase Järva maavalitsuse juhi Sõnajala ütlemine: "Meil Paides endilgi lolle küllalt, ei meil ole neid vaja väljastpoolt sisse vedada!"

    Paide mõnud

    Tõepoolest, eks viin ole üks väärt asi ja Paides on sellega tegemist olnud jumal teab mis aegadest peale. Igal juhul kroonikakirjutaja Russowgi maininud, et keskajal Paides väga lõbusat elu elatud. Orduhärrad, aadel, kirikuõpetajad, kodanikud, kaupmehed kui käsitöölised olnud kõik kangesti agarad igasuguseid joomapidusid korraldama. Naised ja tüdrukud uhkeldanud oma kallite ehete ja riietega.
    Olen püüdnud selgust saada, mis toimus Paides tollal, kui mina ilmavalgust nägin. Viina joodi rohkesti, oli niinimetatud kõrgperiood, alkoholi müügikohti olnud umbes kolmkümmend ja õlut sai osta igast teisest majas.

    Kõige selle kõrval tegutses ka karskusselts Idu. Seltsides tol ajal ei räägitud ainult karskusest, vaid see oli üks kohtadest, mille kaudu oli võimalik säilitada ja arendada ka Eesti kultuuri. Paraku ei meeldinud paljudele seltsi kultuuri edendav tegevus ning seltsi peale esitati kaebus kubernerile, kelle korraldusel viidi läbi vali revideerimine. Selle revideerimisaktis heidetud ette kõikvõimalikke asju, ka seda, et selts pole põhikirja kohaselt üritusi korraldanud.
    Paide karskusseltsis tegutses kunstnik Lepik, kes oli seltsi tegevuse raames korraldanud joonistamiskursusi ja see ei meeldinud revidentidele. Meie kodus oli ühest kursusest foto, millel saalitäis rahvast on ametis tõsise joonistamisega. Tagareas seisis kunstnik Lepik, samal pildil on ka August Roosileht, kes oli Lepiku õpilane. Revidendi arvates oli see suur viga, et inimesi joonistama õpetatakse.

    Kogu see ettevõtmine oli toimunud kümmekond aastat enne seda, kui mina maailma sündisin. Nõnda tean nendest asjadest oma vanemate mälestustest. Ajalehtedest aga olen leidnud, et minu sündimise aastatel oli Paides olnud neli arvestatavat kõrtsi ja linn saanud aastas nende tegevusest tulu üle miljoni krooni.

    Millised need kõrtsid välja nägid, selle üle mina poisikesena otsustada ei osanud, ja ega ma nendesse pääsenudki. Ühest ajaleheartiklist leidsn küll lause, et Paide kõrtsid olevat väga räpased ja ebamugavad ning sinna mindavat ainult ennast täis jooma, norima ja kaklema. Kõrtsmikul ka polevat muud huvi kui raha kliendi käest kiiresti kätte saada ja siis ta uksest välja visata. Tänapäeval teame kõrtside asjadest hoopis rohkem kui tookord kujutati, ja eks mõnestki asjast oli siis hoops teine ettekujutus.


    Kunstnik Lepiku joonistamiskursus

    Kui Paides sai revidentide käest sõimata kunstnik Lepik, kes õpetas joonistamist, siis 1945. aastal kordus umbes sama, igal juhul joonistamine oli teatud meeste range kontrolli all. Nimelt sain ma 1945. aastal Paide miilitsast põneva tõendi, mida tõenäoliselt terves maailmas kellelgi olla ei saa.
    Mul oli ees diplomitöö tegemine kunstikoolis ja ma tahtsin teha mõned tööd turbarabast. Juba poisikesena oli Prääma raba mulle tuttav, käisime poistega seal skautidena matkaraha teenimas. Kole rumal oli ju minna papa-mamma käest raha lunima! Nõnda me rabas turbaid ladusimegi ning tegime lihtsamaid ja kergemaid töid. Mõned poisid käisid seal ka leivaraha teenimas, aga õnneks meie peres polnud selliseid probleeme. Sealt siis tuligi mõte Prääma turbaraba diplomitööks valida.

    Väga hea võimalus oli selle tööga näidata kõike seda, mida tol ajal meilt nõuti. Nimelt diplomitöös tuli näidata figuuri maalimise oskust ja alasti keha maalimist. Kui töö idee kinnitatud, tulin Paidesse materjali koguma. Tookord aga, eriti Paides, kahtlustati peaaegu iga inimest, ka mind. Mul tuli koolist kaasa antud paberiga minna miilitsasse ja saada joonistamise ja maalimise luba. Mõne aja pärast saingi tõendi, kuhu oli kirjutatud: "On lubatud maalida maastikupiltisi väljaspool Paide linna piirisi".

    See on omamoodi huvitav näide tookordsest suhtumisest, eriti veel, kui seda hakata võrdlema muu maailmaga. Näiteks veel tänapäevalgi on Soomes nõnda, et kui mõni külanoor on nii andekas, et pääseb õppima kunstikooli või Sibeliuse akadeemiasse ja korralikult õpib, siis külas organiseeritakse talle mingi toetav stipendium, sõltumata sellest, kas vanemad jõuaksid last koolitada. See on just kui lugupidamine selle noore töö ja valiku vastu.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein