Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    58 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 23. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Mõnel pühapäeval ilmusid kuskilt sinna niisugused imelikud mehed, keda iluliuglejateks nimetati. Neil olid hoopis teistmoodi uisud ja nemad olid uisutamist natuke õppinudki. Mehed mitte ainult ei liuelnud uiskudel, vaid tegid ka igasuguseid pöördeid ja muid väikesi nippe. Pean kohe lisama, et selline sport oli meil Paides ja kogu Eestimaal suhteliselt uus. Terminoloogiat veel olemas polnud ning vastavad sõnad tuli alles luua.

    Püüan jõudumööda neid omaaegseid termineid meenutada ja neid kasutada. Iluliugleja oli niisugune hästi mõnus sõna, said kohe aru, et on üks hästi tore asi. Varbad ei hakka ka külmetama, kui niisugune liuglemine on, ükskõik kui külm ka ei oleks.

    Mis üldse uisutamisse puutub, siis see oli ikkagi üks suur lõbu, mida praegu Paide rahvas ju enam tunda ei saa. See oli kevadeti suurvee ajal, kui kõik heinamaad olid üle ujutatud ja olenevalt talvest juhtus see mõnikord väga varakult. Ma olen rohkem kui korra saanud uisutada ka siis, kui külm lõi heinamaale mõneks päevaks jää kevadise suurvee peale.

    Nõnda olengi sõitnud oma Pärnu maantee kodumaja väravast Kirna alla välja. Alguses natukene aega mööda kraave, sealt raudtee äärde heinamaale. Hakkasid aga mööda heinamaad minema, kus kõik põõsad ja heinaküünid olid vee sees.

    Tollal olid minul ümarate otstega uisud. See ots oli suur ja ümmargune, paraja teeklaasiava suurune. Uisuots oli lihtsalt üles keeratud, sest jää, mille peal sõitsime oli krobeline, ja terav ots oleks sellise jää peal kohe ninapidi jäässe läinud. Ega tollal polnudki meiesuguste jaoks kusagil täiesti siledat jääd nagu nüüd.

    Uisudki käisid tavaliste saabaste külge. Saapa kontsa all pidi olema eriline kontsaplekk ja uisk pandi põigiti selle kontsapleki peale. Uisul olijaile selline niblakas küljes, et kui uisk otse keerati, jäi see saapa kontsapleki külge kinni. Olid ka mingisugused kõrvad, mis pisteti keskkohast vastu saapataldu. Veel mäletan, et uiske keerati kinni mingi erilise võtmega. Igaühel pidi olema saapa kanna küljes plekk ja oma uisuvõti. Niiviisi keeratigi siis uisud alla tavalisele saapale.

    Eriti on aga meelde jäänud see, kuidas kord Kirnas sai käidud. Kirnast tagasi tulles keeras tuul meile selja taha. Siis lõime oma palituhõlmad lahti ja tulime Paide poole sellise vidinaga, et see tulek on meeles siiani.

    Suuskade tuleku ja kogu suusatamise populaarseks saamisega muutusid ka meie suusaretked ja mastaabid. Kui näiteks Kirnasse nende omatehtud suuskadega keegi ei läinud, siis nüüd, korralike suuskade aegu, oli Kirna täiesti kättesaadav koht. Pühapäeviti vähemalt. Pühapäevane Kirna-sõit andis meile palju, sest Kirna mäed võrreldes selle väikese künkaga, mis oli surnuaia juures, olid hoopis midagi muud. Ja muidugi Vallimäel võttis suusatamine nüüd hoo sisse. Seal tekkisid niisugused kohad ja nimed nagu Leivakas, Surmaorg, Müürinurk.

    Surmaorg oli eriti vägev. Mäletan, kui seesama Ambahhi Ants või Amba Ants, nagu meie teda kutsusime, sealt alla sõitis. Ta oli meist vanem ja igapidi sportlane. Ants sõitis orgu otse sisse ja teispoole üles, siis hüppas nõlva peal ringi ja sõitis uuesti tagasi teisele poole mäele. Meil muidugi oli vaja seda kõike järele teha.

    Leivakas oli koht, kus hiljem asus hüppemägi. Seal tuli sõita otse välja tänavale. Aueri aia vastas oli suur lumevall ja kui mõnel päeval paremini libises, viskas sõiduhoog sellel kohal sind natuke õhku. Siis lendasime läbi õhu üle tee ja pidid samas ennast kohe põigiti pöörama, et rinnutsi Aueri aia otsa ei põrkaks.

    Mulle isiklikult oli see üks suur number. Käisin selle Leivaka ümber ikka mitmed korrad. Lõpuks läksin pühapäeva hommikul hästi vara, sest see asi ei andnud kohe kuidagi rahu: kui teised poisid sealt kogu aeg ikka alla sõitsid, kuidas siis mina ei julge. Ühel päeval saingi lõpuks selle julgustükiga hakkama.

    Müürinurk ei olnudki teab mis hull koht, aga ei osanud ju õigesti sõita. Seepärast hakkasin seal kepiga natuke pidurdama ja sain korra igavese matsu. Kepp oli pikk, läks otsapidi kõhtu ja see viskas mu poolsaltoga kusagile poole mäe peale selili. Hea, et niimoodi läks! Mul on siiani selle aja mälestuseks üks mingi kasvajahakatis rinnakorvi juures.
    Nendest kõikidest käikudest on mul mõned asjad väga selgesti meeldejäänud. Näiteks jälgi täis heinamaa. Tookord oli hästi palju metsloomi, põhiliselt küll jäneseid. Kui värske lumi maha tuli ja suuskadega sõitma läksid, oli kogu heinamaa jälgi täis. Uurisime, kuidas jänesed olid jooksnud, leidsime ka kitsede magamiskohad. See kõik tegi suusatamise hästi põnevaks. Hiljem, kui me skaudipoistena heinamaadel loomade jälgi õppisime, siis katsusime isegi välja mõelda, mida jänesed olid siin või seal kükitades mõelnud või mida täpselt teinud, kui nad just niisuguseid jälgi jätsid.

    Kirna-sõitudega on mul meeles nii mõnigi öine tagasitulek, kus kamp väsinud poisse venis, kuu paistis ja mõtlesid ikka, et millal ükskord sinna koju saab. Oli paks lumi. Paide - Kirna vahelisel suusateel oli üks suur heinaküün, uksega lõunapäikese poole. Istusime ja päevitasime seal kevadpühade ajal. Üks meie klassi poiss, keda Jaksi Käruks kutsusime, päevitus lume peal kuidagi väga ruttu. Tema valged silmamunad on mul veel siiamaani meeles, kui ta peale kevadvaheaega kooli tuli.
    Eriti on meeles üks kevadine tagasitulek Kirnast.

    Läksime hommikuti hästi vara, sest kodus tehti pühapäeva lõunaks ikka kalkunipraadi. Kalkuneid kasvatasime ise. Oligi nii, et selleks lõunaks pidi olema jälle kalkun ja kui ma tahtsin suusatama minna, siis pidin õigeks ajaks tagasi olema. Oli hästi ilus ja soe päev. Lumi oli paks ja libisemine hea. Kogu tee ma mõtlesin ainult kalkuni ja selle söömise peale, ja kui lõpuks see kalkun meie oma aia paradiisiõuntega lauale toodi... Siiamaani võtab veel neelama...

    Soome kelgud tulid Paidesse ja kogu Eestisse niisama äkki nagu suusadki. Mina käisin siis algkooli klassides. Ühel päeval lihtsalt olid Paides soome kelgud. Sain endale ka sellise ja see andis jälle ühe hoopis uue võimaluse talvel õiendamiseks ja väljas olemiseks.

    Meie muidugi hakkasime kohe kombineerima ja ümber ehitama. Kõigepealt panime käsipuu külge karbiitlambi. Tookord olid niisugused lambid moes, põhiliselt küll jalgratta küljes. Tollane karbiit oli odav ja põles küllaltki kaua, panid tilga vett peale, siis hakkas see gaasi ajama. Süsteem oli meil ilusasti välja ehitatud. Nõnda me siis soome kelkudele käepideme külge need karbiitlambid panime ja see tähendas meile jälle ühte tegutsemise võimalust.

    Tollal algas kool kell kaheksa, minna oli paar kilomeetrit. Sõitsime kooli loomulikult soome kelkudega ja pimedas oli hästi tore, kui tuli põles ees. Hommikul läksime Valli pealt läbi. Ma ei tea isegi, mis kellaajal pidi siis üles tõusma. Praegu vaatan oma poissi - silmad kaunis kinni, kui ajad teist hommikul kooli. Tookord aga tõusid kõik inimesed vara, ja pime oli ka, ja kui sul ikka oli kange tahtmine tulega sõita, siis sa tõusid ka varem.

    Mäletan veel seda, et tõukejala küljes käis plekk, millel olid mingid krihvid all ja see oli siis rihmadega kinnitatud. Sellega oli väga hea hoogu anda, eriti veel siis, kui tänavad juhtusid jääs olema. Siis said ikka niisuguse hea hoo sisse!
    Vallimägi oli ka soome kelkude jaoks üks hiigla tore koht, sest seal oli üks "lauakas" — laudadest tee, tolline soon keskel, nõnda et sa kusagile kõrvale kalduda ei saanud. Lauad olid tihedad ja sealt me siis soome kelkudega alla sõitsime. Kui olid väga head tingimused, siis läks sõit peaaegu Stammi majadeni välja ja kui veel paar korda andsid jalaga takka, siis jõudsid peaaegu jõeni. Igal juhul sai pika sõidu.

    Kõige põnevam oli aga keeruline mägi ehk "keerukas", nagu meie kutsusime, mis tuli Tallinna tänavale politseijaoskonnani välja. Kui see jääs oli, siis soome kelguga ülevalt alla tulek oli ikka üks päris suur mõnu. Mina sain oma soome kelgust õige kiiresti just seal lahti. Nimelt oli tee vasakul pool üks post ees ja ma ei jõudnud ära keerata ning siis oli minu ilusast kelgust lihtsalt üks mingisugune imelik risuhunnik järel.
    Selle kõigega oli jälle omajagu tegemist ja aruandmist, aga kõik see käib ju elu juurde. Sepp Tibu aitas mind rauatööde osas ja üks tööstuskooli vanem poiss, üks Kulli poegadest, tegi mu kelgule uue ülemise kere ning kuidagimoodi sain ka kodus selgitamisega hakkama.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein