Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    1 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 22. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Tahtmine jõe äärde pääseda oli väga suur, sest ma õppisin ujumise ära küllaltki noorelt. Mõned korrad õnnestus mul omapead ka jõe äärde pääseda. Ja siis tuli päev, kui ma tegin isa ees ujumiseksami. See eksam käis nõnda.

    Läksime koos isaga jõe äärde. Seal hüppasin, pea ees, kõige sügavama koha pealt vette ning ujusin vee all üle jõe. Alles teisel kaldal pistsin nina vee alt välja, ahmisin õhku ja ujusin tagasi. Kõik see toimus Reopalu jõe kõige laiema koha peal. Kui ma veest välja tulin, arvas isa, et ujumisluba peaks küll käes olema. Sellest ajast alates võisingi jõe äärde minna alati, kui mul veidi vaba aega ja tahtmist oli, olgu see siis päeval või öösel. Lõpuks oli neid poisse, kes ujumisloa kätte saanud päris palju ning siis algasid pikamaajooksude kõrval pikamaaujumised.

    Alustati Reopalu silla juurest ja ujuti allavoolu raudteesillani. See oli päris tükk maad ja ujumine oli ise ääretult põnev. Selle jõelõigu sees olid sügavad augukohad ja madalikud, põõsad kasvasid mõnes kohas lausa vee peal, teisal tuli ujuda läbi vesirooside. Mäletan, sedagi, et mõnes kohas ulatusid rohulibled vastu kõhtu. Seal pidid end hästi aeglaselt liigutama.

    Meile meeldis välja mõelda, et need pikad veealused rohud mässivad me jalad kinni ja siis me upume. Kogu see fantaasiamäng andis ujumisele erilise värvingu. Raudteesilla juurest tuli tagasi tulla mööda jõekallast sörkides, sest ujumine käis meiesugustel ikka ainult allavett.

    Muude fantaasiate kõrval tekkisid jõe ääres ka jutud kangelastest. Pärast sõda oli see ju nii moodne. Üks meie kangelasi oli skautmaster Laube Rein, kes tol ajal juba keskkoolis õppis. Tema sai hakkama sellise vägitükiga, et hüppas pea ees Reopalu silla käsipuult jõkke. Kõrgus oli muidugi omaette number, kuid selle päris kangelase punkti pani see, et taoline hüpe just selle koha pealt oli väga ohtlik. Sillast oli päris mitu meetrit, enne kui sügavaks läks. Silla lähedal oli madalam ning palju suuri kive. Ta pidi hüppama nii kõvasti, et pääses üle nende kivide ja madala osa. Tema hüpe oli niivõrd tugev, et napilt jõudis üle kivide sügava hauakohani välja. Aga kuna poisid seda ei teinud, siis meie silmis oli ta kindlalt kangelane.

    Kui hiljem tulid Paidesse Tarzani-filmid, siis hakkasid kõik poisid loomulikult Tarzani moodi ujuma. Mul oli hästi meeles see aeg, kui Weissmüller tuli olümpiavõitjaks ja pärast seda hakkas Tarzani-filmides mängima, kus tegi igasuguseid trikke. Vahel oli ta ujudes puss hammaste vahel, teinekord võitles krokodillidega. Kui ta veest välja tuli, siis ta raputas oma juukseid. Vesi tuiskas igas suunas laiali, aga mehel oli puss ikka hammaste vahel. Meil seda järele tehes pussi küll polnud, aga kõike muud sai matkitud. Sai, küünarnukid kõverad, ujumist proovitud, hästi kiiresti käsi liigutatud.

    Mäletan, et ühel poistest, see oli Epneri Ants, olid hästi pikasd juuksed ja temal kukkus see veest tulek kõige paremini välja. Pulk oli tal tavaliselt risti hammaste vahel ning kui ta oma juukseid raputas nõnda, et vesi meie peale tuiskas, siis meeldis see meile kõigile. Ta oli justkui tõeline Tarzan, meie jaoks omamoodi kangelanegi.

    Talispordist Paides

    Seekord tuleb juttu sellest, mida nii poisid kui ka tõelised sportlased talvel tegid. Alustan iseendast. Juba siis, kui ma päris väike sell olin, tundsin suusatamise vastu huvi.

    Suusatamist kui spordiala veel Paides ei tuntud. Minu esimesed suusad olid tehtud ühest puust, kirvega välja löödud, ots veidi püsti ja tallaalune natukene siledamaks silutud. Kes need suusad minule tegi või kust ma need sain, seda ma ei mäleta, aga suusad mul igatahes olemas olid.

    Suusakepid olid luuavarrejämedused, minule üle pea, all suur nael ja paku otsast saetud rõngas. Viimane oli muidugi selleks, et kepp väga sügavale lumme ei vajuks. Sidemetest ei olnud meil aimugi. Keset suuska oli lihtsalt üks kõveraks painutatud tükk rihma ja suusalaua küljes jupp nahka. Sellest rihmatükist pistsid varbad välja, tagant tõmbasid pintvaadiga kinni ja nahatükk jäi siis talla alla. Nõnda see sõitmine käis.
    Mina ei mäletagi, et meie tänava poistest kellelgi teisel oleks veel suuski olnud. Kui keegi üldse vahel sõitis, siis ikka minu suuskadega. Olin kuulnud, et on olemas veel mingid jahimehesuusad, hästi suured ja laiad, millega jahimehed käisid metsas sõitmas. Ise nägin neid aastakümneid hiljem Jakuutias. Need olid tõepoolest sellised, nagu ma olin lapsena ette kujutanud. Vahe oli ainult selles, et suuskade alla oli löödud põdranahatükid, karv tahapoole kooldu, mis hoidsid ära tagurpidi libisemise. Nahad suuskade all olid hästi kerged ja õhukesed.

    Ühed tõelised suusad olid Paides siiski olemas, kui mina ise puust suuskadega sõitsin. Need olid Prääma mõisnik Rentelil. Kas need kuulusid parunihärrale või mõnele tema pereliikmele, seda ma ei tea, aga toodud olid need Saksamaalt. Räägiti veel, et need olevat Alpi suusad. Need suusad olid tehtud õppinud meistrite poolt, olid pikad ja kahe soonega. Kord ma isegi nägin, kuidas üks nendest suusaomanikest surnuaia juures mäe peal sõitis. Oli parasjagu niisugune lumi, mil just oli sobiv sedasorti suuskadega sõita: alt oli külmetanud ja peal õhuke värske lumekiht. Ta tegi suuskadel hästi suuri poognaid ja sõitis väga pika sammuga. Mäletan, et ta astus ühe jalaga ette, keeras siis teise suusa põigiti ja tegi laskudes hästi suuri kaari ühele ja teisele poole.

    Taoline suusatamine kestis kohe mitu aastat, aga siis ühel päeval juhtus midagi niisugust, mis kogu Eestimaa suusatamisele hoopis uue aluse pani. See aga selgus muidugi hiljem. Mina saan rääkida ainult sellest, mis tookord Paides sündis, kuid ma tean, et kogu Eestimaal toimus kõik umbes samamoodi.

    Ühel päeval saabusid Paidesse soomlased. Linnamaja seintele ja kuulutustahvlitele ilmusid isemoodi suusatajate pildid. Nendel kujutati mehi, kes tegid igasuguseid hüppeid ja pöördeid. Nad kandsid ka erilist suusarõivastust, tänaval sellise riietusega ei käidud. Ka suusad olid neil teistmoodi, kepid teistsugused ja suusasidemeid olid sellised, mida me muidu poleks teadnudki, mis asjad need on. Peagi selgus, et Kaitseliit oli tellinud soomlased Eestisse ja ka Paidesse.
    Toimus üleriiklik riigikaitse üritus, kus korraga tulid kohale spetsialistid, kes õpetasid suuski tegema ja suuskadega sõitma. Minu mäletamist mööda toodi linnamajasse, just sinna, kus nüüd linnavalitsus on, treipingid ja seal õpetati mehi, kes vähegi soovisid ja kel huvi oli, suuski tegema. Tegemine algas sellega, et ise pidi oskama endale valida õige puit. Nende õppuste ajal tegid nad suusad algusest lõpuni ise valmis, pärast jagati tublimatele auhindugi.

    Minu isa oli elukutselt elektrimees, õppinud Riias. Ma ei tea, oli ta insener või tehnik, sest mina tema diplomit ei olnud näinud. Tal olid väga osavad käed, sai veel kolmanda koha ja diplomi suuskade tegemise eest. Nende uute suuskadega sõideti meil kohe mitu aastakümmet, kuni hakati tegema liimitud suuski. Isa tehtud suusad olid ka siiski juba päris suuskade moodi, neil oli lumehari ja tolle aja kohta igati tipp-topp suusad. Mäletan veel ka seda, et isa tegi hiljem iseseisvalt tervele perele suusad ja ema käis soomlaste spetsiaalseid suusariideid vaatamas.

    Kui me varem olime sõitnud villased sukad jalas, palitu seljas ja karbus peas, siis pärast seda, kui isa oli meile suusad teinud, õmbles ema mulle soomlaste eeskujul täiskomplekti "tondinahast" suusariided. Muidugi oli siis hoopis teine asi sõita. Mäletan ka erilisi suusakindaid, mis olid ostetud. Need olid pikad, pehmest pargitud nahast, varrukas käis kinda sees ja kinda tagumine ots ulatus küünarnukini välja. Küll need olid ikka head pikad kindad, lumi ei läinud sisse!

    Pärast suurt suuskade propagandat algasid igasugused võistlused. Spordiseltsi Järvapojad liikmed õppisid alguses ise kõike soomlaste käest, kui need aga olid oma töö teinud ja tagasi läinud, siis algasid suusakursused kohalike juhendamisel. Selts korraldas kaks korda nädalas kella kolme ajal Sillaotsa surnuaia juures härra Knadebergi (või oli ta nimi Kallberg) juhendamisel mäesuusatamise kursusi. Peale selle õpiti liuvälja juures lamedal maal suusatamist, mida õpetasid härrad Pürn ja Ambah. Need kaks nime olid poiste seas eriti tuntud ja hinnatud. Mina tundsin neid mõlemaid isiklikult juba tookord.

    Peagi algasid ka võistlused. Üks esimesi suuremaid üritusi oli juba see, kui Paide ja Järvamaa mehed käisid suuskadega üle lahe Soomes. See ei olnud võistlus, vaid suuski populariseeriv üritus, aga võistlema hakati peaaegu kohe Paide ja Türi vahel.

    Mäletan esimesi teatevõistlusi, need olid niinimetatud meeskonnavõistlused. Sõitjad olid köitega punti seotud, sest kogu võistkond pidi finišijoone ühekorraga ületama. Kangemad mehed olid ees ja vedasid teisi järele.

    Taolised suusavõistlused olid väga levinud ja pärast võistlust oli muidugi saun ja õlu ning kõik muud toredad asjad. Muide, nende kuulsate võistluste aegu sain ka mina oma suuskadele esimesed korralikud sidemed - "Kotka" sidemed. Tollal oli suusasidemeid üldse kahte sorti ja need olid moes umbes kümme kuni viisteist aastat. Ühed olid siis "Kotkad" ja teised "Siukalad". Need mõlemad käisid väikese poldiga saapa sees kinni ja saabas suusa peal enam ei loksunud ning sõita oli hoopis teine tunne.

    Õige pea tekkisid ka esimesed omaette suusasportlased. Meie generatsioonist ja meist mõned aastad vanemad poisid hakkasid selle alaga juba päris tõsiselt tegelema. Need olid sellised tuntud mehed nagu Pikk Tom, Helmut Raudam, suusaõpetaja Ambahhi Ants ja teised. Kui suuremaks kasvasime, lõime meiegi jõudumööda kaasa ja tegime ka ise peaaegu kõik need võistlused läbi. Minagi olen sõitnud Paide - Türi vahel nii seda köitega kinni seotud meeskonnasõitu kui läbinud ka tavalist kümne kilomeetri pikkust distantsi. Ma ei olnud mingi sportlane, aga ma polnud ka erand.

    Nõndapalju suusatamise algusest. Tõepoolest, kui ma hiljem Tallinnas kontrollisin, siis just nendest üritustest sai kogu Eestimaal alguse suusatamine. See spordiala läks lihtsalt plahvatuslikult üheaegselt käima.

    Nüüd aga uisutamisest. Uisutamine oli Paides väga vana komme. Liuväli oli endisest Simsoni veskist veidi ülevalpool jõe peal. Seal oli tookord väikene veski paisjärv. Nüüd seda enam ei ole, aga tollal olid seal hiigla romantilised kohad ja ühe niisuguse peal oligi talviti uisuväli. Minu mäletamist mööda hoidsid seda korras Paide gümnaasiumi poisid. Paar korda nädalas mängis gümnaasiumi orkester ja poisid said liuvälja korrashoidmise eest ka natuke raha. Liuväli oli tõesti hästi puhas ja korras ning seal toimus ka ilutulestik.

    Üldse oli see üks hästi kena koht. Liuväljal ei kihutatud ega võisteldud, lihtsalt sõideti niisama ringi. Osavamad poisid-tüdrukud tantsisid valsimuusika järgi.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein