Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    65 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 21. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Suvisest sporditegemisest Paides

    Tedre Ants, Jaagu Jäss, Krispini Harald, Tiitsu Ets, mina ja veel mõned meie kandi poisid olid kunagi oma meelest kõik kanged sportlased. Sporti tegime täpselt nõnda palju, kui meil vähegi aega oli. Niipea, kui saime kolm—neli poissi kokku, läks meil pikamaajooksuks. See toimus mööda turbaraba raudteeäärt Prääma metsani ja tagasi. Jooksime muidugi paljajalu.

    Ma mäletan, et alati algas kõik pika seletamisega, kuidas seekord joostakse. Meil oli suurtelt sportlastelt mingisugune teave olemas selle kohta, et pikka maad joostes ei hakata kohe viimast välja panema, et jooksus on olemas oma taktika ja strateegia. Kuigi me alguses kõike seda arutasime, lõppes tavaliselt ikka nii, et jooksu ajal polnud peale hirmsa ähkimise mitte midagi kuulda, sest võit on ikkagi nii tõsine asi, et seda tuli üritada iga hinna eest. Jooksumaa oli kaks-kolm kilomeetrit ja poisikeste jaoks oli see muidugi pikk ja andis joosta.

    Teine pikamaajooks erines esimesest selle poolest, et see oli kahe puhkepausiga. Meil oli ühes loos juttu Madissoni Jussist, tema aknaalusest ja sellest, kui hästi ta meisse suhtus. See jooks oli puhkepausiga nii minnes kui tulles. Nagu aru saite, möödusid need tema akna taga. Jooksime ju Reopalu jõe äärde! Jooks ise käis niimoodi.

    Alguses läksime mööda promskit surnuaiani ja surnuaiast mööda tuli mõni aeg joosta üsna kehva sillutatud tee peal. Õige varsti tuli Tuti lepiku nurk ja sealt läks üle Prääma heinamaa ilus, mahatallatud rohuga, natuke isegi soisevõitu rada. Seal hakkasime ennast riidest lahti koorima. Noh, kui paljukest meil poistel suvel üldse riideid seljas oligi!
    Põhimõte oli selles, et jooksu võitis see, kes esimesena vette sai. Tihti juhtus nii, et poolel teel olid poisid juba jumala alasti. Riided korjati pärast heinamaa pealt üles. Meil igaühel olid omad kindlakskujunenud ujumiskohad. Kuidas kellegi oskused ja võimalused lubasid, ujusid ühed sügavamates, teised madalamates kohtades.

    Seoses nende jooksudega Reopalu jõe äärde võiks rääkida ka ühest ränkraskest loost, mis õnnekombel lõppes siiski hästi.

    Mäletan, et kord oli meil jälle plaanis üks suurem jooks. Aga võta nüüd kinni, kas poistel oli kodus tegemist või oli põhjus muus, igatahes jäid paljud neist tulemata. Nõnda ei tulnud võidujooksust midagi välja ning me läksime paari-kolmekesi jõe äärde lihtsalt päevitama. Üks poiss ja tema noorem semu läksid meist veidi eemale ja hakkasid seal kahekesi midagi toimetama. Nagu ma mäletan, algas kogu pahandus sellest, et eelmise päeva vihmasadu oli tugevasti tõstnud vett selles madalas kohas, kus tavaliselt ujusid väiksemad vennad ja need, kelle ujumisoskus polnud veel kiita.

    Mina ei saanud päikest veel õieti võtma hakatagi, kui keegi kukkus äkki appi karjuma. Et tookord ühtegi vanemat inimest jõe ääres polnud, tormasin asjalugu uurima ja nägin sedamaid, mis oli juhtunud. Oli üks vana haua koht, peavoolus läks sealt servast mööda ja pani haua kohal vee pikkamööda tiirlema. See tihedatest kõrkjatest ümbritsetud väga sügav hauakoht oli mulle tuntud ja teada. Vesi oli viinud väikese poisi keset hauakohta. Poiss aga eriti hästi ujuda ei osanud, aga meie tõime tollal juba märgitud kive põhjast välja ja olime niisugused sellid, kes ujusid nii vee peal kui vee all.

    See pisike poiss muudkui kisas ja kisas. Ujusin tema juurde. Kui ma teda vaatasin, siis tal oli kohutav nägu peas. Mulle tuli meelde, et sellisel puhul ei tohi eest juurde ujuda. Tõmbasin õhku ja sukeldusin. Sain vee all hinge kinni hoida ja kõike näha. Nii ma siis nägin, kuidas ta seal siputas ja rapsis. Ujusin ligi ja lükkasin teda tagumikust kalda poole ja justkui veest välja. Nii käis see üsna mitmel korral, kuni lõpuks olime sealmaal, et saime mõlemad kõrkjatest kinni. Kumbki meist aga ei jaksanud enam kaldale ronida, sest kallas oli küllaltki järsk.

    Eks seal vee all oli mul omamoodi närv ka sees. Mäletan, kuidas mingid sinakad-rohekad pikad külmad rohud lipendasid põhjast ülespoole. Jalad ei jõudnud seal kordagi põhja ja vesi oli ka hästi külm. Aga kuidagimoodi kõrkjate vahelt läbi ukerdades roomasime lõpuks siiski üleni poristena kaldale. Mäletan, et olin väga väsinud. Kui teised poisid meie juurde jõudsid, ei jaksanud ma silmigi lahti hoida ega näha, mis teised poisid tegid. Kuulsin küll, et nad pärisid midagi, aga ma ei suutnud neile vastata.

    Õnneks läks see kõik üsna ruttu mööda ja siis tuli mul teistele poistele kõigest sellest aru anda, mis oli juhtunud. Seda enam, et vahejuhtumist ei tohtinud ju ühelegi täiskasvanule rääkida, sest siis oleks pooltel poistel jõe ääres käimine ära keelatud.

    Kogu see asi jäi tookord sinnapaika, mina aga sain ükskord ühe väikese meeldetuletuse. Mõned poisid ei suutnud lõpuni vaikida, rääkisid vanemad ja rääkisid poisid ise. Nii nad püüdsid siis minust kangelast teha. Tookord olid kangelased pritsimehed, sportlased ja igasugused muud vänged mehed. Noh, mina oleksin selle asjaga muidugi rahul olnud, aga teisele mehele see asi eriti ei meeldinud.

    Kord, kui me nädalapäevad hiljem mängisime mingit mängu, tuletaski ta asjalugu meelde sedaviisi, et virutas mulle haamriga igavese kolaka otsaette jaküsis: "Kas nüüd said, kangelane?" Õnneks oli see kingsepahaamer. Mäletan, et ta andis mulle selle ümmarguse otsaga. Oleks ta teravama poolega lajatanud, oleks päris hull olnud. See lugu oli vahepalaks, aga nüüd jälle jalgpallist.

    Jalgpall oli tollal üks hästi moodne tegevus. Meie tagusime seda varakevadest lume tulekuni. Staadioniks oli lage plats Ohmuti aia taga. Ohmut oli üks majaperemees meie lähedal päris linna serval. See plats oli niisugune, et ega seal rohtu palju kasvada saanudki, sest seal möllati päris tublisti. Kus see rohi siis veel kasvada sai! Küllap on huvitav teada sedagi, et tollal ei käinud see mäng sugugi mitte sellise korraliku palliga nagu praegu. See, mida siis palliks käsutati, oli poiste keeles "näts".

    Tõelist jalgpalli meil tollal veel ei olnud, aga me kõik teadsime, mis asi jalgpall on, mingil määral tundsime ka mängu reegleid. Palli õmblesime riidest. See oli seest heinu täis topitud ja kulus muidugi ruttu ära, aga meid see ei seganud. Ja selle oma "nätsuga" pidasime korralikke võistlusi päris mitu kevadet sügiseni välja.

    Aga siis ühel päeval juhtus hoopis tõsisem lugu. Paides oli nimelt niisugune komme, et lihavõttepühadeks tõi jänes peredesse korvikesi, mille täiskasvanud ära peitsid ning lapsed pidid need esimese püha hommikul üles otsima. Korvi sees oli tavaliselt mõni värvitud muna ja šokolaadijänes. Meiegi kodus ootasid lapsed õhinal seda korvikest. Ja siis see kõik juhtuski.

    Ühe lihavõttepüha esimesel hommikul otsisin mina oma korvi ja lõpuks ka leidsin. Korvi külge oli seotud üks imelik pakk. Kui ma selle lahti harutasin, selgus, et seal sees oli üks korralik nahast täispuhumata jalgpall. Palli sisekumm oli eraldi ja selle küljes niblakas, mille kaudu sai jalgrattapumba abil sinna sisse õhku pumbata. See pall tõi suuri muudatusi mitte ainult meie poistele, vaid ka tervele eesti rahvale. Eks kõla mõni asi ikka ilusasti! Esiteks, ei tulnud kõne allagi, et poiss, kellel on jalgpall, oleks lihtne jalgpallur - sellest poisist pidi ilmtingimata meeskonna kapten saama. Teiseks, sedaviisi pääses eesti rahvas ühest viiulimängijast. Käisin ma ju sel ajal ka viiulitunnis. Alates ajast, kui olin kapteni ausse tõstetud, pidi see viiul küllaltki tihti olema oma kastis ja ootama, kuni meie mängud ükskord lõpevad.

    Muidugi ei käinud see nõnda lihtsalt. Selles võistluses kaotasin ma emale terve hulga lahinguid, enne kui sõja lõpuks ikkagi võitsin ja siis said mängud veel suurema hoo. Kõigepealt algasid regulaarsed võistlused Sigade uulitsa poistega. Mis Sigade uulitsa õige nimi oli, ei mäletagi, aga see algas Jaama juurest ja viis Suur-Aia tänavale. Oli selline siiruviiruline uulits, mille ääres olid väikesed majad ja heinamaad. Ma mäletan, et kunagi oli seal ka Jaanissoni maja, kelle vastas elas kaupmees Wimberg. Mul oli mõlema majaga veidike tegemist.

    Wimbergi majas oli klaver. Pisikesest peast olevat ma tahtnud kangesti seda klaverit vaatamas ja katsumas käia, kippunud ikka sinna, ise rääkinud, et lähme pimm-pomm tegema. Jaanissoni pisikeses majas olid aga ema ja vanaema sõja ajal elanud.

    Minu mäletamise järgi oli majal tõrvatud pappkatus. Jaanissoni-papa oli siis korra käinud seal üleval korstnat parandamas. Naised olid all tänaval papa julgust imetlenud, kuni lõpuks uurinud, kas papa seal üleval ei kardagi, et alla kukub ja luud-kondid murrab. Papa oli selle peale ülevalt vastanud: "Ah, see ka mõni kõrge! Vaat, kui ma Krustahis laeva masti otsas olin, vaat see oli alles kõrge!" Midagi enamat ma Sigade uulitsast ja selle elanikest ei tea. Nagu ei tea sedagi, miks ühte linnatänavat nõndamoodi kutsuti.
    Sporditegemine tõi kaasa ka üht-teist halba. Tagantjärele vaadates tuleb halvaks tunnistada kõik need kivihunnikud, mis enne võistlusi platsi lähedale teatud kindlate mätaste juurde koguti. Eks ikka sellepärast, et siis kui kohtunikud juhtusid Sigade tänava poistele võitu andma, selle õigsust klaarida. Nii et kivihunnikud olid täitsa omal kohal.

    Jalgpallist veel seda, et iga võistluse eel küsiti, et kes täna hakkab tipneriks. Tipner tähendas meil väravavahti. Hiljem tuli ka sõnapaar - kõll kippar. Neid kahte sõna me tavaliselt kasutasime. Alles hiljem sain ma teada, et tipner olnud hoopis ühe mehe nimi, kes oli omal ajal Eesti rahvusmeeskonna väga populaarne väravavaht.

    Mul on alles üks foto, millel jalgpallipoisid poolkaares nagu sportlased kunagi, mõni ainult paljajalu, mõni saabastes. Ees kükitab ühe põlve peal, pall süles, meie meeskonna tipner. Foto on just selline, nagu tol ajal sportlastest tehti. Ju me olime kusagilt ajalehest sellist fotot näinud ja kohe järele teinud.

    Peale jalgpalli, mida agaralt mängisime, oli veel ka teisi spordialasid. Põhiliselt odavise ja laptuu.Need mõlemad olid igavesti toredad tegevused ja käisid jalgpallimängu vaheaegadel. Nendega tegelemiseks oli tavaliselt teine koht, see oli raudtee ääres Tiitsu maja krundi kõrval. See oli veel välja ehitamata ja krundil maja valmimas. Kõik kokku oli üks suur roheline muruplats, millel sees mõned rattaroopad.
    Kolmas koht, kus me poistega sporti tegime, oli meie oma hoov. Hoovis oli palju vaba ruumi ning hea oli ka see, et aiast ei keelatud midagi auhindadeks võtta. Olgu need siis kreegid või õunad või hoopis marjad. Maja õuel oli parajalt suur kiik. Üsna mitmel aastal tegime selle kiige pealt hooga ja hoota kaugushüpet. Võtsime aga kiige pealt hoo sisse ja hüppasime kõva maa peale. Peale selle harjutasime nii kõrgus- kui ka teivashüpet. Ega meile mingit pehmet kasti liiva või millegi muuga õue peale teha ei lubatud, kuid meil oli üks suur magamiskott, mis oli heinu või õlgi täis topitud. Vahel me maandusime ka selle koti peale.

    Veidi ka poiste ujumaõppimisest. Paide ümber oli üsna mitu jõge. Need olid tookord veel süvendamata ja täis sügavaid hauakohti. Igal suvel uppus ikka mõni nendesse sügavamatesse keeriskohtadesse. Vanemate jaoks oli see väga tõsine lugu ja vähe oli neid poisse, kes said omapead jõe ääres käia. Aga midagi tuli ju välja mõelda. Mina leidsin, et kõige õigem on võimalikult kiiresti ujuma õppida. Mäletan, et isa tegi mulle algul kõrkjatest mati, siis ta õpetas mulle midagi, ja nõnda ma mõnda aega madalas vees sulistasingi.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein