Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 2. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Aga peale härra Luige, Auri Kaalu vanaisa ja Madissoni Jussi oli seal veel terve rida mehi, kellest ma pean tingimata rääkima. Üks selline oli rätsepmeister Käärt, kellega ma sain väga hästi läbi. Tema tegi tööd hommikust õhtuni ja tema oma jutus sügavuti ei läinud, oli niisama kiirprobleeme puudutav. Aga ka temaga oli väga tore juttu ajada ja minule meeldis eriti tema naer. Ta naeris nii, et kõht vabises, ikka äh, äh, ähh! Pani aga vahepeal suitsu ette, tõmbas selle ära ja muudkui õmbles ja nõelus edasi. Tema tegi kõiki riideid ülikonnast kasukani välja. Tööd tal jagus, aga laupäeva ja pühapäeva kulutas ta põhiliselt viinajoomise peale. Noh, see kuulus ju ühe meistri elu juurde, aga ega ta sellega kedagi ei seganud kah. Tema pojaga käisime koos koolis. Ma ei taha ennast mingi väga hea poisina näidata, aga tookord olin küll õpilaste meelest isegi klassijuhataja pailaps. Aga seal juhtus minuga üldse mitte kiitust vääriv lugu. Ühel päeval kõlkusime rätsepmeistri noorema pojaga kahekesi linna mööda ringi ja jõudsime lõpuks Rohelisele tänavale. Seal elas üks meie klassi poiss Uno Kriitma. Ma ei tea praeguseni mismoodi me tema juurde sattusime. Võimalik, et me teda ka otsisime, sest see Kriitma Uno oli spikrite valmistamises ja spikerdamises suur meister. Võibolla oli meilgi teda just selle pärast vaja. Kriitma Uno elas oma emaga Rohelisel tänaval ühes hästi väikeses majas. Me läksime sinna, koputasime ja kolistasime. Aga et kedagi ei olnud kodus, siis tulime ära. Nende aiaväravas oli üks suur kreegipuu ja see oli kreeke kubinal täis. Midagi mõtlemata ronisime meie nüüd aia peale ja nohistasime tükk aega kreeke süüa. Siis läksime minema ja arvasime et sellega on külaskäik lõppenud. Aga ei olnud!
    Järgmisel päeval oli klassijuhataja tund ja preili Laisaar hakkas uurima, et noh, Ants ja Albert, mis te siis eile ka tegite. Meie rääkisime kõigest, et õppisime tunde ja tahtsime veel Kriitmani Uno käest küsida, sest olime mõne asja ära unustanud. Noh, ajame niisugust segast juttu, nagu kooliõpetajale peabki ajama. Siis hakkas preili Laisaar veeretama juttu sinnapoole, et mis me seal aia peal kah tegime. Nüüd hakkas mul juba midagi koitma, aga see vana Käärti poeg, Albert Käärt muidugi, oli kusagilt Viljandi poolt pärit ja tema keelepruuki olid jäänud mõned sealtkandi murdesõnad. Nõnda ta siis ka ütles: "Me käisime kriike tuumas!" Noh, seepeale öeldi meile kah selge sõnaga, et mis te poisid valetate, et käisite "kriike tuumas", te käisite hoopis vargil. Näe, milline lugu juhtus. Kõige tobedam oli veel see, et too oli hästi kreegirohke aasta ja meil endil Pärnu tänaval oli kreeke nii palju, et suur plekkvann oli teisi täis. Mäletan, et pidasime lausa kreegisõda, sest ei jõudnud enam ära süüa.

    Kõik ümbruskonna poisid, kes aga vähegi kreeke tahtsid, võisid vabalt meie aeda tulla neid sööma. Me lihtsalt ei mõelnud, mida teeme. Aga tegu oli tehtud...

    Meistrite rida aga jätkub. Näiteks Jaama tee otsas elas pagar Steinberg. Tema oli selles mõttes põnev mees, et ta öösiti küpsetas oma leibu, saiu ja kooke. Ja missuguseid kooke veel! Päeval ta magas, sest inimene peab ju ka kunagi magama. Steinberg oli suur ja paks mees. Esimest korda sain tema olemasolust märku teda ennast kohtamata. Läksime emaga kahekesi piki Pärnu tänava äärset promenaadi linna. Ja Steinbergi poe ees üle kõnnitee kostis meieni tema norskamine, kuigi meid eraldas suur sügav kraav, hobusetee ja uus kraav. Alles siis tuli promenaad, kus meie olime. Mina ei saanud algul arugi, mis see üldse oli. See hirmus mürin ja jorin. Poes müüs tema naine. Sellest perest ei tea ma muud midagi, kui et pisikese poisina oli see naine minu meelest kangesti ilus, peaaegu niisama ilus nagu minu ema. Aga ühenduses selle pojaga tuleb mulle meelde veel üks lugu. Mulle maitses hirmsasti krakovi vorst, aga mingitel põhjustel (küllap oli nende hulgas ka majanduslikke) tõi isa seda koju ainult palgapäevadel, ja siiski ainult ühe rõnga. Kord laadapäeval juhtusin olema Steinbergi poes. Seal tuli poodi ka üks hobuseparisnik. Oli talvine aeg. Ree taha kresla külge löödud puusse oli seotud kaks või kolm hobust - tema selle päeva ostud ja nüüd ta läks nendega koju. Poodi tuli parisnik suure kisa ja käraga, nõudis endale krakovi vorsti ja saia. Kui juba niisugune laia jutuga laadamees poodi tuli, anti talle soovitud asjad kohe kätte. Põrutas siis nendega poest välja, ise kuulutas teistele, et hobusel on kõht tühi, lähen annan teisele süüa ja hakkan siis koju sõitma. Me kõik olime poe ukse peal väljas ja vaatasime, kuidas see hobuse söötmine siis käis. Ta lõikas suure jupi vorsti ja andis hobusele. Hobune sõi kah. Siis andis saia peale. Siis sõi ise ka vorsti ja saia. Seejärel võttis põuest viinapudeli, kallas hobusele viina mokkade vahele ja võttis ise ka lonksu. Nõnda käis see mitu ringi, lõpuks istus mees reele ja sõitis minema. Ma olen pildil "Paide laadad" niisugust hobuse söötmise viisi ära käsutanud.

    Aga nüüd meistritest edasi. Järgmine oli seppmeister Tibu. Noh, tema oli juba eriti põnev mees. Talvel oli teda iseäranis vahva vaadata. Ilm oli hommikul pime - me läksime ju kella kaheksaks kooli. Tema sepikoda oli Pärnu tänava ääres raudtee ülesõidu kohast mõni maja edasi. Kõik see, mis seal sees tehti, paistis välja, sest tal olid väikeste ruutudega uksed, need olid tahmased. Tihti olid need aga hoopis lahti. Hooviväravast pääses ühte katusealusesse. Seal rautati hobuseid. Regi jäeti Pärnu tänavale ja hobune viidi rautamiseks sisse. Sealsamas tegi Tibu raua valmis, sealsamas hoidsid mehed hobuse jalga kinni ja sepp proovis tulist rauda hobusele alla ja tegi ringi ka, kui vajadus oli. See töö oli hommikul pimedas hiigla ilus: mehed tagusid rauda, nahkpõlled ees, hobused puristasid, mehed ootasid, hobused tampisid ringi. Me nägime mitu korda, kuidas üks hobune rautatakse, seda algusest lõpuni. Peale kõige oli sepp Tibu üks tore mees. Ma ei mäleta, et ta eriti jutukas oleks olnud. Ma ei mäleta ühtegi juttu, mida ta ekstra meile oleks rääkinud, nagu see oli Luigega ja Madissoniga. Aga kui oskasid viisakalt käituda, siis ta lubas töökojas olla. Seisid kusagil nurgas ja vaatasid. Seal ma sain näiteks aru, mida tähendab haamer, see kõige tavalisem haamer. Minulgi oli olemas oma haamer, naelad ja kirves, aga niisugust haamrite rida, nagu Tibu sepikojas nägin, suurtest kuni hiigla väikesteni välja, ja mida kõike võis nendega teha - seda ma polnud varem näinud. Pärast vaatasin ma oma haamritki hoopis teise pilguga. Tööriistu oli sepikojas väga palju. Neid kõiki lubati meil vaadata ja oma käega katsuda. Aga see töö ilu pimedal-pimedal talvisel hommikul jättis minule lihtsalt väga-väga vägeva mulje. Ju ma selle ilu pärast seal käisingi, kuigi ka kõike muud oli vägev vaadata.

    Edasi tuli plekkseppmeister Spungin. Ta oli rahvuselt juut. Oli teine pisikejakäbe mehike. Paksude ja kõhnade jalgpapallimeeskondade mängus oli tema ikka kõhnade kesktormaja. Oli igati populaarne mees, tegutses nii kaitseliidus kui tuletõrjes.


    Pärnu tänav – Ants Viidalepa koolitee

    Mul on silme ees, nagu oleksin teda näinud nii ühes kui teises vormis liikumas. Teda jagus igale poole. Ta tegi lihtsamaid plekksepatöid. Kui uks oli lahti, vahtisime alati temagi töökotta sisse. Töökoja maja oli hästi vana ja "kultuurkiht" selle ümber oli kasvanud peaaegu akna allääreni. Nõnda oli aken kõnniteega tasa. Ja sealt oli kohe tore sisse vaadata. Aga see kõlin ja kolkimine, mida nad mitme mehega tekitasid oli hiigla kõva.

    Plekksepp Spungin oli meie, poiste, jaoks lausa täht. Olime kõik suured asjalised, kui juhtusid olema paksude ja kõhnade võistlused või Paide - Türi jalgpallimängud. Tavaliselt olime ikka vastasmeeskonna värava all ja värava taga, sest siis ei keelatud staadionil kusagile minna. Harilik asi oli see, et kui Türiga oli võistlus, siis järgmisel päeval oli poistel hääl nii ära, et piuksugi ei tulnud - oma meeskond tuli ju võidule aidata. Loomulikult kõige parem oli karjuda just vastasmeeskonna väravavahi selja taga, kui pall hakkas sinnapoole veerema.

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein