Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 19. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Ärksamad tegelased Paides

    Paides tegeleti spordiga väljas. Olen seda kuulnud oma vanemate ja sportlaste käest. Kuigi ajavahemik pole eriti suur, ei osanud mina spordist veel mõeldagi kui Paides juba esimesed kergejõustiku-võistlused peeti. Need olid Laada vainul. Seda kohta ei ole enam olemas, seal on uus linnaosa peal. Aga see oli läbi aegade üks väga põnev koht. Esiteks muidugi sellepärast, et toimusid igasugused võistlused. Paide esimesest kergejõustikuvõistlusest tean aga mõndagi.

    Paides oli spordiselts Maleva, kes seda võistlust korraldas. Tean, et oli keegi härra Tepp, kes jooksis sadat meetrit ajaga 12,0 sekundit, teine oli olnud Kärt. Seda meest ma tundsin. Ta oli küll vanem, aga mõnda aega olime koos staadionil. Tean ka seda, et teise ja kolmanda koha võitnud mehed jooksid paljajalu. Mis Tepil jalas oli, ma ei tea. Pärast esimest õnnestunud kergejõustikuvõistlust hakkas spordiselts Maleva ka edaspidi neid korraldama. Üks suuremaid oli ümber Paide linna jooks. Nagu teada, spordialast terminoloogiat alles loodi ja tookord nimetati seda avalikuks paigavahe jooksuks. Ei öeldud veel pikamaajooks.

    Sporti tehti ka Pärnu jõel. Nimelt üks mees üüris paaril aastal seal süstasid, kuid minu teada võistlusteni asi ei jõudnud.
    Üks tõsisem ettevõtmine Paide spordielus algas siis, kui linna tuli jalgpallitreeneriks Otto Silberg. Ta oli olnud Eesti omaaegse rahvusmeeskonna üks kaitsemängijatest. Mina mäletan ja nägin rahvusmeeskonnas mängimas juba tema õpilasi. Otto Silbergi mäletan ma üsna ähmaselt, tema õpilasi tundsin aga päris hästi.

    Meelde on jäänud üks esimesi jalgpallivõistlusi Paide ja Türi vahel sellelsamal Laada vainul. Meeles on eriti hästi veel sellepärast, et võistlus jäi kahjuks pooleli ja seda ainult sellepärast, et Paide liiga edukalt alustas. Tookord ja veel hiljemgi oli jalgpallihuviliste seas omamoodi käibelause esimese värava puhul. See kõlas nõnda: "Värav löödi laulukoori vabal vaimustusel".

    Nõnda laulukoori vabal vaimustusel löödud kohe mängu algul ka pall Türi meeskonna väravasse. Kahjuks hakanud mängu juhtinud türilasest kohtunik oma meeste poole hoidma ja paidelaste arvates teinud lausa sohki. Paide mehed seda asja kaua ei kannatanud, nad lahkusid lihtsalt demonstratiivselt väljakult. Aga minul oli hirmus kahju, et ma nii vähe oma elu esimest jalgpallivõistlust nägingi.

    Sport muidugi levis ja üks poolelijäänud mäng ei tähendanud midagi. Sportliku terminina edu puhul on mul meeles veel üks pisike seik. See oli levinud just Türil. Kui sportlasel hakkas hästi minema, siis sealsed spordispetsialistid tavatsesid öelda: "Türi sportlaste puhul võib näha edenemise hüppeid". See tähendas lihtsalt edusamme. Aga see oli selline ilus väljend, mis mulle meelde on jäänud.


    Paide staadioni ehitusel: kuivenduskraavide tegemine

    Paides leidus ka ärksamaid inimesi, kelle meelest sporditegemine oli üsna heale järjele jõudnud. Ja neile tundus, et Laada vainu ei saa ühes sellises paigas, nagu on Paide, jääda ainukeseks sporditegemise kohaks. Pikkamööda selgines mõte, et Paidesse tuleb ehitada korralik staadion. Staadioni rajamine pole aga kapsamaa kaevamine. Seda mõtet tuli üsna kaua mõelda, küpsetada ja läbi arutada. Aga kõigele vaatamata on mul hea meel, et selle mõtte üheks algatajaks ja põhiliseks läbiviijaks oli minu isa Felix Viidalepp. Ta ei olnud sportlane, aga ta sai aru, et staadionit oli paidelastele vaja.

    Üks selline ettevõtmine tähendas kõigepealt raha ning seda tuli igasuguste ürituste ja ettevõtmistega teenima hakata. Minu üks suuremaid sportlikke elamusi oligi seotud staadioni ehitusega.

    Staadion oli mingil määral tolleks hetkeks juba olemas, kraavid olid kuivenduseks tõmmatud, jalgpallivärav püsti ja kohtunikud ka olemas. Vaja oli raha, et edasi ehitada. Nõnda siis isa kord teataski järgmisel päeval toimuvast jalgpallivõistlusest. Oli ju vaja veel kõiksuguseid ehitisi püsti panna ja varustust muretseda.

    Isa võttis ka sellest võistlusest osa ning meie läksime emaga vaatama.
    Mäletan hästi, kuidas me sinna staadionile läksime. Oli ilus pühapäevahommik. Võistlus toimus õhtupoolikul, aga meie olime juba mitu-mitu tundi varem kohal. Kõigepealt suundusime turuplatsile. Olin seal küli ja küll käinud, nii suurpäevadel kui laatade aegu. Turupäeval oli inimesi palju, tavalisel päeval vähem. Kui meie pere kohale jõudis, siis alguses rääkisid isa ja ema oma tuttavatega, ja mina sain mõne oma semuga kokku.

    Aeg venis ja kõik oli kuidagi väga rahulik. Läks veel tükk aega ja siis tuli orkester ja andis platsi peal ligi tunniajalise kontserdi. Alles siis, kui ka kontsert läbi sai, rivistati võistkonnad üles. Selgus, et tegu oli paksude ja kõhnade jalgpallivõistkondadega. Nüüd oli ka kirikuesine plats rahvast murdu täis. Rongkäik seati üles nõndamoodi, et kõige ees oli orkester, selle taga ühes rivis paksud ja teises peenikesed ja nendele järgnesid igas eas linnaprouad, kel võileivapakid kaasas ja sonnensirmid pea kohal. See seltskond läks ühel meelel staadioni avapidustustele, nagu tookord öeldi.
    Seda kõike tehti hiigla pidulikkusega. Lõpuks jõuti üheskoos staadionile. Kõned olid päevasündmusele sobilikud. Igal juhul oli kogu jutt minuealiste poiste jaoks äärmiselt tõsine, kuigi vanemad poisid aeg-ajalt naerma turtsatasid.

    Nagu kõik tolleaegsed kõned Paides, hakkas seegi peale vanast heast Hellase-ajast, räägiti ühest vanast rahvast, kes oli väga sportlike eluviisidega, kuid sellest hoolimata on see rahvas ajalooareenilt pühitud. Niisugune jutt pani meidki mõtlema, aga samas õnneks jälle lohutati, et sportimine pidavat tegema musklid niisama kõvaks nagu tapahärjal. Millegipärast kasutati vanasti Paides sellist võrdlust.
    Alles siis, kui pikad kõned ükskord läbi said, jooksid meeskonnad väljakule. Kummalgi oli oma hümn ja selle meloodia saatel ka väljakule joosti. Kõhnad mehed olid veidi krapsakamad ja neile mängis orkester lugu "Tõmba, Jüri". See oligi nende hümniks. Paksude meeskond tuli jalgu järele lohistades väljakule, sest nemad polnud suured jooksumehed ning neile kõlas tollal väga populaarne lugu "Oh, Maali, Maali, sa ei tea...".

    Siis lõpuks läks ka võistluseks lahti. Isa hoidis kaua aega alles seda ajaleheväljalõiget, kus sees mängu kommentaarid. Seal olid sellised laused nagu "löödi esimeste ja tagumiste jäsemetega", "enneolematu ja mitte kunagi korduv" jne. Härra Freibergist, kes oli paksude väravavahiks räägiti, et mees olnud nii soliidne, et ei söandanud kordagi palli jalaga lüüa. Aga vastukaaluks sellele olevat ta oma suure kerega kogu värava kindlalt kinni müürinud. Vastasmeeskonna kesktormaja härra Mooses Spungin oli saavutanud populaarsuse just seetõttu, et ta mänginud rohkem kõhuli ja käpuli kui püsti. Eelreklaam üritustele oli võimas ja järelkajadki parajalt vürtsisegused, aga heatahtlikud. Ilmselt ei saanud ka sissetuleku üle eriti nuriseda.

    Kuigi iga mängu järel hõigati maha, et niisugust üritust ei tule enam kunagi, toimusid taolised humoorikad jõukatsumised veel üsna mitmel korral. Jõuti välja isegi Paide ja Türi paksude jalgpallimatsi korraldamiseni. Muide, selle võistluse võitsid paidelased 2:0. Minu isa oli tookord paksude poole peal ja mõnes mängus ka väravas.

    Staadioni ehitamise heaks koguti raha ka nende mängude ajal, sest riigilt ei oodatud mingit abi ja ega linnavalitsuski saanud ega soovinudki seda üritust kuigi suurelt toetada.
    Lõpuks sai Paide staadion valmis. See oli nii korralik, et seal käisid võistlemas meie tolleaegsed kõige kõrgema klassi sportlased ja kõik võistlused olid paidelaste hulgas väga populaarsed.


    Paide ujula

    Peagi ehitati staadioni lähedusse Pärnu jõele tipp-topp ujula. Suur hüppetorn seisis basseini äärel, olid korralikud riietuskabiinid ja sealgi korraldati mitmeid tähtsaid võistlusi mida olen isegi vaatamas käinud. Olen hiljem mõelnud: miks isad nägid sellist vaeva, ehitasid staadioni, ujula... Eks ikka oma poegade jaoks.

    Tookordset mõtteviisi arvestades nõudis selline ettevõtmine Paides teatud eneseületamist. Linn oli ju läbi ja lõhki saksameelne ning ühelegi sakslasele ei tulnud mõttessegi enda kulul oma lastele staadionit ehitada. Aga Paides on nii mõnigi asi omamoodi lõppenud ja lõppes ka see. Kõigepealt juhtus olema üks mees, kes taskunoaga lõikas riietuskabiini laual mõne oksaaugu suuremaks, et näha, kuidas üks lahtiriietuv naisterahvas välja näeb.

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein