Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 18. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Sellest, kuidas Paides kalapüügiga tegeleti

    Tänapäeval on kalapüügist teatud mõttes spordiala saanud. Aga tookord me ei teadnud ega tulnud selle pealegi, et kalapüük võiks sport olla.

    Mulle igal juhul tundub, et omal ajal mitte ükski Paide bürger lihtsalt kala ei püüdnud, sest see polnud seisusele kohane. Muidugi oli ka erandeid. Üks mees, kes oli väga võimas erand, oli pangadirektor härra Laube. Tema käes nägin ma ka esimest spinningut ja peale kõige oli ta kalale minnes väga uhke väljanägemisega. Ta ei läinud jõe äärde tavalises riietuses. Tal oli peas rohekas kübar, külje peal igasugused vitstest punutud korvid ja riidest kotid. Nüüd tean ma küll, milleks tal sellised korvid ja kotid kaasas pidid olema. Võtame näiteks punutud kõvera korvi.

    Laube püüdis tavaliselt forelli ja tegi seda Mündi silla kandi jõgedest. Seal oli vesi külmem ja allikaterohkem. Forell oli väga kallis kala. Kui mees juba spinningut omas, siis oskas ta ka püütud forelli nõnda pakkida, et see hästi säiliks. Forelli peab ju pakkima niisugusesse kasti, kust õhk läbi käib.
    Eks teised mehed püüdnud ka vahel kala, samuti minu isa ja naabrimees. Aga mis kalapüük see oli, kui suve jooksul paar korda püüdmas käidi. Meie peres püüti kala liiviga. Liiv oli selline kolmnurkne prisma, paar meetrit pikk ja iga külg oli ka nii meeter või veidi lühem. Üks ots oli sellel riistapuul lahti. Aga seda püügiriista ei saanud üldse võrrelda Laube spinninguga ega Laube kalameheriietusega. Kui isa ja naabrimees kalale läksid, ajasid nad selga kõige vanemad riidekodinad, mis üldse olemas olid ja panid kõige vanemad saapad jalga.

    Nemad käisid nende riietega vees. Niikaua püüti, kuni külm hakkas, sest liiviga käidi mööda jõe põhja. Ka mina läksin alati kalale kaasa. Mäletan, et mulle pandi punane barett pähe. Kaasas olin sellepärast, et pidin kalda peal trampima. Sellega ehmatasin ja hirmutasin kalda all varjus olevaid kalu ning nii tulid kalad ja vähid peidikutest välja. Siis tulid mehed liiviga, lahtine ava minu poole, ise sumasid jalgadega ja tulid muudkui kalda poole.

    Kõik need kalad ja vähid, keda kalda alt välja hirmutasin, läksid liivi sisse. Aeg-ajalt tõsteti liiv üles, nopiti kalad välja ja pandi kaenla all olevasse kotti.

    Kuna me elasime Prääma turbarabasse viiva raudtee ääres, siis oli meie perel raudteerullik. Kalapüügile minek käis tavaliselt niimoodi. Kõigepealt valiti ilus soe päev jaanipäeva paiku. Liiv pandi raudteerullikule ja siis sõitsime sellega Röa mõisa alla. Seal tõsteti rullik raudteelt maha ja edasi mindi juba jalgsi allavoolu. Vahel jõuti Reopalu sillani, tavaliselt aga Joodi taluni, sest selleks ajaks said kotid kalu täis. Sealt tulime jalgsi otseteed koju. Tavaliselt läksime poistega sama päeva õhtupoolikul raudteerullikule järele ja tõime selle koju.
    Nii kala kui vähki oli tol ajal selles Reopalu jões hullupööra palju ja igat liiki. Mäletan, et kui me kalapüügilt koju tulime, sai hästi suur plekist vann hoovi peal poolest saadik kõiksugu jõeelukaid täis. Kõik tuttavad said meilt kala ja oma suguseltsile jäi nii palju järele, et ärasöömisega oli tegemist. Selline oli meie pere kalapüük.

    Sellest kalarikkusest tookordsetes Paide jõgedes veel niipalju, et Türi-Allikul elas mõnda aega, vist kuus või seitse aastat, minu hilisem õpetaja Johannes Võerahansu. Laikmaa juures õpingute järel oli ta vesiveskis mölderiks. Johannes Võerahansu isa oli Alliku veski endale rentinud. See oli väga suur veski väga pika tammiga, sest jõgi oli sellel kohal üsna lai.

    Veski rent oli kõrge, nagu Võerahansu ise rääkis. Kui suur see just oli, ma täpselt enam ei mäleta. Küsimus oli aga selles, et soojadel öödel 10. augustist 10. septembrini laskusid hiiglasuured angerjad, nii kolm kuni viis naela rasked, mööda jõge vee pinna peal allavoolu. Angerjatel on teatavasti vajadus jõgedest kaugemale rännata, seda nõuab nende elutsükkel. Aga need angerjad tulid ju kõik Paide alt. Sellistel öödel olevat musta selja ja valgete kõhualustega angerjad olnud keras ja sõitnud allavoolu.

    Võerahansu pere oli siis angerjaid püüdnud nõndamoodi. Vesiveskil on teatavasti vesiväravad, millega reguleeritakse kustkohast vett läbi lasta. Nad olid ehitanud ühe isemoodi asja, mida nimetasid peruks. See oli omamoodi suur pulkadest kast. Kõik teised väravad suleti ja nii pidi kogu vesi sellel ööl kui angerjad laskusid, läbima just seda väravat. Hommikul avati teised väravad ja suleti see, mille taga oli angerjapüünis.

    Johannes Võerahansu enda väljend sellise kalapüügi kohta kõlas nõnda: kui hüppasid sinna püünisesse, siis kõik see oli nagu ussimuda täis!

    Edasi aeti angerjad püünisest suurde võrgust kotti ja hoiti turbiinikanalis. See oli justkui omamoodi sump. Nii Johannes Võerahansu ise kui ka tema isa on mulle öelnud, et oli olnud aastaid, kus nad selle küllaltki kalli veski rendi maksid ainult angerjate müügist saadud rahaga kinni. Pidi ikka tol ajal Paide all jõgedes kala olema! Tulid ju need ikkagi Paide - Kirna kandist.

    Bürgerid ise eriti kala ei püüdnud, seda enam harrastasid kalapüüki poisid. Püüdsime nii kala kui vähki. Eriti põnev oli minu jaoks vähipüük. Vähki püüti ainult nende kuude sees, millises ei ole r-tähte. See seadus oli teada ja asi pidigi niimoodi olema. Pealegi, kui läksid liiga vara püüdma, siis vähkide kest oli veel pehme ja nad ise ei liikunud ka veel ringi.

    Teatavasti vähid vahetavad koort ja juunikuus on see tavaliselt pehmevõitu. Vana koor jäeti maha ja kasvatati uus raudrüü selga. Pehme koorega ei saanud liikuma minna, see oleks tähendanud nendele hukkumist. Aga nüüd püüdmisest. Vähipüük oli minu jaoks uskumatult tore ettevõtmine. Kuna mul jõe ääres käimise luba oli ausalt välja teenitud, pealegi polnud peres kellelgi midagi vähkide vastu, siis palju õhtuid vähipüügi hooajal vahele ei jäänudki. Kogu see toiming algas sellest, et me tegime poistega kõigepealt ise natad valmis. Igal poisil oli tavaliselt viis-kuus natta, mõnel seitse, aga rohkemat ei jõudnud jälgida ja hooldada.

    Natad võeti selga ja nii tund enne päikeseloojangut mindi jõe äärde. Läksime tavaliselt üle heinamaa ja püüdsime konnasid, sest vähkidele oli vaja sööta. Kui said konna kätte, siis võeti tal koivast kinni ja löödi vastu saapanina. Seejärel tõmmati tagumist jalga pidi nahk üle kõrvade ja seoti nata külge kinni. See töö oli niisugune, mis mingit rõõmu ei valmistanud.

    Aga tegelikult oli konnapüüdmine üks suur hasart ning muude tegemiste sees sai ka see töö ära tehtud, sest käis see ju vähipüüdmise juurde.

    Natad tehti korda jõe ääres. Selleks ajaks hakkas ka päike loojuma. Jõgi oli meile hästi tuttav, ja ega nattasid ka juhuslikesse kohtadesse saanud visata. Ikka vaatad, et nattade vahe oleks paar-kolm meetrit, mõnes kohas seitse-kaheksa meetrit. Tihti tuli nattasid kontrollides mõne põõsa tagant ringi minna, sest kallas oli pehme. Ja kui poisse oli kolm-neli, siis venis see nattade rida küllaltki pikaks.
    Sügisepoole, kui ööd olid pimedamad, oli meil kuskil keskpaigas mõni lõke maas. Iga natukese aja tagant tõusime lõkke äärest püsti ja igaüks vaatas oma natad üle. Suuremad vähid võeti väljaja pisteti kaasas olnud kotti, väiksemad visati tagasi. Nõnda see püüdmine käis.

    Vähki püüti tavaliselt öösel kella poole üheni või üheni, mitte kauem. Siis pandi natad kokku ja hakati koju tulema. Tavaliselt käisime vähil Joodi talu all, aga vahel ka kaugemal. Ma mäletan sedagi, et meie seltsis oli poiss, kes oskas hästi järele teha kuke häält. Seda juhtus ikka mitu korda, et tagasiteel ta patsutas endale vastu külgi ja kires nii vahvalt nagu tõeline kukk. Mäletan, et tookord juhtusime kuskilt külavahelt läbi tulema ja siis ta jälle patsutas vastu külgi ja tegi kuke häält. Natukese aja pärast hakkasid kogu küla kuked kirema.

    Minu meelest oli see igavesti vahva. Ega ta sellega kellelegi häda ei teinud. Las need kuked ajasid siis kanad kordki varem üles. Niimoodi oli see vähipüük.

    Seal jõe ääres oli meist kõigist peajagu üle üks poiss, keda kutsusime Tuti Kustiks. Tema oli meist mitmes mõttes ees. Tal oli lausa mingisugune eriline lust vähipüügi vastu. Ta käis jõe ääres üksinda, ka halbade ilmade aegu. Väga võimalik, et tal oli kodusest elust tingituna vajadus nii vähi- kui kalapüügi vastu natuke suurem. Tal oli Suurejõel ka lootsik ja ta püüdis põhjaõngedega angerjaid. Tegelikult ta lausa elas jõe ääres. Temaga saime teinekord jõe ääres kokku ja ma mäletan, et vahest ta andis nii moka otsast meile head nõu püüdmise küsimustes.

    Meie pidime nende soovituste eest mingi vastuteene tegema. Tahtsime ju kõik väga kanged mehed olla ja kangete meeste väärikuse hulka käis meie arvates ka suur sonimüts, mille sees oli suitsupakk. Nii sai siis suitsu tehtud ja nõu andnud poisile pakutud. Aga kui me koju läksime, eriti sügise poole, kui ööd pimedamad, laoti mütsipealne jaaniusse täis. Need siis särasid, kui poisid põõsaste vahel käisid. Jaaniussid olid ühed põnevad asjad. Me tõime neid ka koduaeda ja nad hiilgasid seal üsna kaua.

    Jõgedest ja püüdmistest veel nii palju, et varakevadel jõed, mis tookord süvendamata, ujutasid kõik Paide ümbruse heinamaad veega üle. Tähendas see aga seda, et kalad, eriti havid, käisid heinamaade peal madalas vees kudemas. Neid käidi seal püüdmas lameda põhjaga paadist ahinguga. Tihti olid havid heinamaal vees üksteise kõrval ja tundsid rõõmu kudemisest, kui samal ajal anti neile ahinguga selga ja tõmmati veest välja.

    Kraave oli tol ajal vähe sisse aetud, aga mõni ikka oma põldude äärde oli teinud. Need läksid muidugi jõkke ja ka neis liikusid kalad ja kraavide sees olid vitsmõrrad. Nendega püüdsid tavaliselt mõned vanamehed ja joodikud, kes kalu müüsid, nagu seda tegi ka Tuti Kusti.
    Mina ei pidanud kunagi kalu müüma, aga restoranid Paides igatahes ostsid neid.

    Ka poisikeste käest osteti pritsimeeste pidude eel kala ja vähki, nende eest maksti küllaltki korralikku hinda.
    Kuidas sellistel heinamaadel kala püüti, pole näinud, aga seesama Madissoni Juss, kes meil üle Pärnu tänava elas, rääkis, et tema püüdnud kevadel haugi silmusega. Teinud jõhvist silmuse ümber kepi otsa, sokutanud selle tasakesi havile kaela ja tõmmanud veest välja.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein