Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    64 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 17. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Loomulikult oli peol ka korralikke inimesi, alates saksa tantadest ja lõpetades eesti daamidega, kes sellest asjast lihtsalt mööda vaatasid.

    Sel ajal, kui mina Paides pidudel liikusin, oli seal ka kolm-neli sellist noorhärrat, keda kraade-poisteks kutsuti. Nendele tegi koerte asi nalja ja nemad kommenteerisid seda kõike omamoodi. Kui ülemuse kõnepidamise hääl välja ei kostnud, siis nende poiste kommentaarid ja hirnumine kostis igal juhul üle turuplatsi ära. Oma maalil "Pritsimeeste paraad" olen ma seda koerte motiivi kasutanud, ainult et veidi teises tähenduses. Seal olen rohkem näidanud seda ülemäärast, maskuliinset edevust ja koerte loomulik käitumine selle taustal on kogu elu kahe pooluse vastandamine.

    Pritsimeeste ettevõtmist oleks võinud Mündi metsas jätkata, aga ei, enne oli vaja näidata, kes ja mis masti mehed sinna Mündi metsa lähevad. Pealegi polnud ju kõik ühte masti mehed, olgugi et lähevad ühte kohta ja tulekahjude puhul tulevad ka välja. See lahendati siis niimoodi, et marsiti Bürgermusse eest läbi ja jäeti kogu lihtsam rahvas rivisse päikese ja palava ilma kätte seisma, anti ainult käsklus - vabalt! Nõnda siis seisid kõik need Paide bürgerid suures pikas rivis ja härrad ülemad läksid Bürgermussesse kohvi jooma.

    Loomulikult pidid just nemad oma vaimu ja keha kosutama, enne kui nad sellise pika tee, nagu oli seda Mündi metsa minek, ette võtsid.

    Kohvi joodi võimalikult kaua. Väljas olid mehed selle jorutamisega juba harjunud, aga nad olid ka harjunud natukene nurisema. Siis nurisetigi, et miks ikkagi nii kaua ja kas meil polekski siis isu lonks midagi võtta ja miks meie peame siin väljas norutama. Tollal oli Bürgermusse maja ees pisike rõdu. Aeg-ajalt tuli mõni mees rõdule ja teatas rivis ootajatele, et nüüd varsti, juba kohe hakatakse tulema. Siis läks veel natuke aega, kuni härrad ülemused lõpuks tulidki. Neil olid konjaki lõhnad küljes, nad köhatasid ja röhatasid, kuni lõpuks võtsid end rivi etteotsa. Siis löödi orkester uuesti mängima ja lõpuks mindigi ühel meelel Mündi metsa.


    Pritsimeeste paraad turuplatsil

    Metsas läks siis see päris triangel lahti. Mündi oli igavene tore pidude pidamise koht, sealsetes suurtes koobastes olid sisse seatud einelauad, püssilaskmised ja õnne õngitsemised. Tantsuplatsil tantsiti, oli ilutulestik ning võimsad söömingud. Kindlasti ei puudunud vähid ja seajalad kallerdises. Oldi küll perekonniti, küll pundiviisi. Lapsed sibasid vabalt ringi, aga suurtel olid õlletoobrid nina all. Neid väikesi künkaid ja põõsaaluseid oli palju ja kõik kohad olid siis rahvast täis. Mida pimedamaks läks, seda rõõmsamaks metsaalune muutus.
    Ei meenu küll ühtegi korda, kui mind enne lõppu oleks koju kamandatud. Mul oli muidugi kodus kõva kord, aga kui mingi rahvapidu käis, siis seal ei juhtunud midagi niisugust, mida üks laps ei oleks tohtinud näha. Olime seda elu näinud küll ja teadsime, kuidas kõik käib. Lapsed möllasid rohkem omaette, vahel said isa-emaga kokku, pistsid aeg-ajalt midagi hammaste vahele, vahel said mõne magusa koogigi.
    Isad-emad olid seal nagu nad olid ja see kõik oli muidugi niivõrd värvikas, et tahaks hoopis omaette juttu, aga selle jätame tegemata. Ja pealegi oli see iga kord isemoodi.
    Ükskord peavad aga kõik asjad lõppema. Lõpu kohta ütlen niipalju, et kui Mündi metsa mindi rivis orkestriga, siis tagasi tuldi ükshaaval. Linnas liikus üks tore jutt, mida sobiks siia lõppu lisada. Paraku inimesed, kellel niisugused toredad nimed, keda tahaksin kangesti selles loos nimetada, äkki leiavad, et see jutt päris täpne ei ole, siis ma neid nimesid välja ei ütle. Kuidas siis üks keskmine mees pritsimeeste peolt tuli?

    Oli kaks sõpra. Üks elas Suur-Aia tänaval ja pidas isemoodi ametit. Tema nimelt üüris sõitmiseks välja jalgrattaid, vähemalt mingi aeg ta tegeles sellega. Tema jutu järgi oli tal selline sõber, kellel oli väga ilus naine. Aga sellele naisele ei meeldinud, et vanamees natuke rohkem viina võtab. Vanamehele aga meeldisid nii naine kui ka viinavõtmine.
    Olid siis pritsimeeste peol selle Suur-Aia tänaval elava sõbraga kokku leppinud niimoodi, et viina võetud peaga öösel koju ei lähe, vaid on öö sõbra juures. Suur-Aia tänaval oleval majal oli suur verandapealne, seal loodeti end välja magada, hommikul üheskoos peadki parandada ja siis sirge poisina koju minna. Leppinud sõbraga kõiges kokku, sest kes teab, võibolla ei lähegi koos koju.

    Sõber tulnudki oma perega varem ära. Kangema viinavõtmise isuga mees tulnud aga mõni aeg hiljem. Vangimaja nurga juurest tulnud otse linna, ei hakanud ringiga Suur-Aia tänavale minema. Roninud siis mõnes kohas üle plangu ja mõnes pugenud aiaaukudest läbi, kuni olnudki sõbramehe hoovis. Vaadanud ja rõõmustanud: küll ikka on sõber tore asi, uksegi irvakile jätnud ning kaikagi veel ukse vahele pannud. Läinud siis muiates sisse, aga sees olnud hoopiski pime. Küsinud veel, kas sina oled siin, või? See siis pimedusest vastanud midagi läbi une.

    Tulija olla ajanud veel natuke juttu maast ja ilmast ning öelnud, et nii pimedas ei hakka seda aset enam otsima, keeran magama siiasamasse sinu juurde. See teine oli kah midagi nohistanud ja midagi vist ütelnud ka.

    Aga hommikul juhtunud säärane lugu. Pereproua tulnud lauta sigu söötma ja ehmatanud endale roosi. Oli juhtunud niisugune nali, et see viinasõber mees ei olnudki jõudnud verandale, vaid leitud uks oli olnud sealauda oma. Ta oli roninud lihtsalt sea kõrvale. Kui naine tuli hommikul siga söötma, näinud ta, et seal pritsimeeste kiiver peas. See võis tõepoolest päris tõsine ehmatus olla.

    Kuidas see sea lugu ka polnud, aga ise ma mäletan niisugust asja küll, et selle kuulsa Paide plekissepa Mooses Spungini juures oli pärast pritsimeeste pidu akna peal terve rida pritsimeeste kiivreid reas ja poisid kolkisid väikeste puuhaamritega kiivreid siledamaks. Pritsimeestel oli selline "rõõmus" komme, et kui jõid õllepudeli tühjaks, siis virutasid selle tühja pudeli sõbrale pähe. Kiiver oli ju peas, peale see midagi ei teinud, aga kiiver läks küll tavaliselt lössi. Pärast pidu, kui pea selgeks läks, tulid need kiivrid ju uuesti sirgeks klopsida.

    Mul on olemas kusagil üleskirjutus tuletõrjujate hümnist. See oli täis hästi kõlavaid lauseid ja minu teada selle hümni sõnad tegi Paul Pinna. Kas ta tegi eestikeelse variandi või ainult tõlkis, ma ei tea. Aga see oli nii vägev, et mul on jäänud meelde sõna "kangelane", mis esines seal hästi palju kordi.

    Tuletõrjujate hümnus

    Seal sarvede hüüdja kuulda abi kaja:
    Sest tuline leek on neelamas kõik!
    Nüüd ülesse maast, meid on nüüd sinna vaja,
    Et ligemist peasta - peab jääma meil võit!
    Sest lehvigu me lipp, seal uhkelt suitsu sees,
    Ta kiri seisab ikka me silmade ees -
    Meid julgustab ta tunnil tähtsamal:
    Et "Jumala auks - abiks ligemal!"
    Ei meelita au, ei meelita meid kasu,
    Ei kohku me iial raskuste eest!
    See on meie õnn ja meie ainus tasu:
    Kui peastame ligimest leekide seest!
    Need sõnad kasvagu, mis lippu ehivad,
    Me südamesse nüüd, mis meid nii ülendab
    Ja julgustab meid tunnil tähtsamal:
    Et "Jumala auks — abiks ligemal!"
    See eesmärk ja siht meil jäägu ikka pühaks,
    Et kaitseme ligimest ühisel nõul.
    Ei maru, ei torm meid takistada suudaks,
    Me töötame kuni meil raugenud jõud
    Ei kalliks hinda elu kui tules võitleme!
    Kui võideldes me ise kord langeme,
    Siis langeme ka tunnil tähtsamal:
    Me "Jumala auks - abiks ligemal! "
    Meid valvamas surm, kes ohvrit tihti nõuab,
    Ja kangelast riisub vaprate reast!
    Siis andkem tal au, kes ohvrimeelselt surnud
    Ja läikivad kiivreid me tõstame peast!
    Ta loorberpärjadest siis õndsalt puhaku!
    Ja kangelased kõik meeles nüüd pidagu,
    Me "Jumala auks - abiks ligemal!"
    O. Schott


    Ma ei taha sugugi alahinnata pritsimeeste tähtsust, sest ega see polnud niisama nali majade peal tuld kustutada ja kogu pritsimeeste asja ajada. See kõik oli ikkagi väga tõsine tegemine ja mõnigi mees riskis küllaltki palju. Laul aga oli muidugi kümme korda vägevam. Ka kogu nende kombestik oli omamoodi põnev. Mul on vaja olnud kõik nende aumärgid, vormid ja kombestik selgeks teha, seda seoses minu piltidega. Mäletan sedagi, et neil olid omad väljakujunenud laulud, ka sellised seltskondlikud laulud, mis ülistasid tuletõrjujat ja rääkisid tule tõrjumisest. Need olid otse pritsimeeste jaoks tehtud.

    Selline üsna populaarne laul algas niimoodi:

    Ükskord taeva väravas / Peetrus oli valvamas. / Paljud sinna aegsasti / olid tellind korteri.
    Edasi läks siis nõndamoodi: kui Peetrus ülalt meie maad vaatas ja nägi, et tuletõrjujad hakkavad maa pealt tema poole tulema, siis Peetrus pani kõik pasunad hüürgama, et tuletõrjujad ära ei eksiks ja taevasse jõuaks. Kogu lugu lõppes aga nii:
    Põrgu pärast Peetrusel / suur on mure südamel. / Sellepärast taeva saab / iga tule tõrjuja. / Taevariiki laske nad / kohe, kui nad tulevad. / Sest kui põrgu lähevad, tule kustutavad nad.

    Umbes sedalaadi see laululugu neil oli. Joomalaul "Tuletõrje salamander" räägib sellest, et kui pidulauas anti "Valvel!", siis tuli klaasid kätte võtta. Kui aga öeldi "Kaasvõitlejad - tulekahi!", tuli klaasid täita. Käskluse 'Tööle valmis!" puhul tuli klaasid suu juurde tõsta ja käsklus "Pea vett!" tähendas klaaside laua peale asetamist, kätt klaasi küljest ära võtta ei tohtinud. Käsklus "Taktisammu marss!" tähendanud taktipärast trummeldamist, kui aga kõlas "Jaoskond -seis! Riistad koristada!", pidid kõik korraga klaasid ära panema.
    Nii need asjad käisid Paide tuletõrjujatega.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein