Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    2 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 16. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Teisi mehi mäletan aga küll. Tulid isa kõrvale, aga tema käis ikkagi keset kõnniteed. Tookord oli nii välja kujunenud, et arvaku teised mida tahavad. Ma ei tea, kas teised seda märkasid, sest minagi tulin selle peale mitukümmend aastat hiljem.

    Nõnda neid inimesi kogunes, kui piki Pärnu tänavat läksime. Aga seal oli veel üks niisugune asi, millest ei saa kuidagi mööda minna. Tookord oli igas majas koer.
    Kui nüüd tagantjärele mõtlen, siis oli koertel suurem vabadus kui tolleaegsetel Eesti Vabariigi inimestel. Koerte jaoks ei olnud üleüldse mingisuguseid seadusi. Nüüd on nii, et kui tahad tõukoera pidada, siis tullakse koeraklubist ja vaadatakse hoolega järele, kas sul on ikka tingimused, mis vastavad ühe aristokraatse koera pidamiseks. Aga kui sul on lapsed, siis seda ei küsi keegi, kas neil on magamiseks ruumi või söögiks raha. Muidugi on see väga tore, sest inimesed hoolitsevad ikka inimeste eest, aga koer ju ei saa enda eest hoolt kanda.

    Tookord ei olnud mingit koerte registreerimist ega koerte kinnihoidmist. Penidel polnud ka rihma kaelas, kui just peremees seda talle kaela ei tahtnud panna. Nõnda olid peaaegu igas majas pritsimees ja koer.

    Oli muidugi ka tõukoeri, aga tavaliselt olid seal lihtsad korralikud koerad. Kui peremehed-perenaised hakkasid peole minema, siis koerad tulid nendega kaasa. Ka meil olid väikesed koerad. Kui olime tükk maad läinud, nähti äkki, et koer tuleb meile järele. Siis öeldi küll, et kas saad koju, ja hirmutati, mille peale koer tegi kurva näo ja jäi seisma. Natukese aja pärast oli ta jälle kannul. Kui me siis niimoodi jõudsime pritsimaja juurde, oli seal peale pritsimeeste ja nende perekondade ka kari koeri koos.

    Miks ma neist koertest nii pikalt räägin? Oli ju kogu seltskond seal täies koosseisus kohal. Väikelinna asi, ega siis kunagi täpsel kellaajal või viimasel minutil mindud! Kuigi oli teada, millal paraad pidi algama, hakati sellest hoolimata küllalt varakult minema.

    Üks elas lähemal, teine kaugemal. Aga aega tuli varuda nii palju, et rahulikult kohale jõuda ja et tee peal ja pritsimaja juures Laial tänaval saaks enne algust ka juttu ajada. Pritsimaja juurde kogunes palju rahvast, seal oli sakslasi, venelasi, eestlasi, igasuguseid , "kadakaid" ja "pajuvenelasi". Vahel ei teadnud mõni isegi, kes ta täpselt on. Minagi ei tea siiani. Seltskonda sai eraldada vaid välimuse ja käitumise järgi. Näiteks oli palju sakslasi. Nemad hoidsid kuidagi omaette ja nende kombed olid teistsugused.
    Vanemad saksa daamid kandsid niisuguseid riideid, mida nooremad sakslased ega eestlased enam ei kandnud. Mäletan, et peas olid neil suured kübarad ja hästi pikad kübaranõelad läbi nende torgatud.

    Tean üht niisugust lugu, kus Marie Under, kes kandis kübarat ja pikka kübaranõela selle sees, tuli ükskord Tallinnas näituse avamise puhul Ants Laikmaad õnnitlema. Tema oli niisugune daam, kes käitus alati väga energiliselt. Tookord ta hüppas Ants Laikmaale kaela kinni, õnnitles teda näituse avamise puhul, aga unustas, et tal on selline pika nõelaga kübar peas ja see kübaranõel läks läbi Laikmaa kõrvalesta.

    Paljud eesti soost inimesed olid päevitunud. Peenematel inimestel oli aga selline arusaam, et päevitada võis ainult mats. Seepärast olidki peenemad daamid ilusa ilmaga tulnud kohale päevavarjudega. Need olid just nagu vihmavarjud, aga ei kaitsnud mitte vihma, vaid päikese eest. Üks õige naisterahvas ju ei tohtinud mitte päevitada. See paistis kohe välja ja siis polnud enam peen daam.

    Muide, paljudel olid rihma otsas ka hoopis teistmoodi koerad. Näiteks pisikesed rangisjalgadega taksikoerad, keda tavaline keskmine Eestimaa inimene endale ilmaski koju ei toonud, sest tol ajal ta veel ei teadnudki sellest imeloomast midagi ega sedagi, kummast otsast teda vaadata, kustkohast sööb ja kustkohast joob. Aga nendel peenematel inimestel olid niisugused asjandused nööri otsas.

    Nalja sai aga küll. Ajaviiteks lõbustasid nooremad tuletõrjujad rahvast sellega, et laskusid pikkade köitega pritsimaja tornist alla. Ja alla lasti sealt nii, et meestel kaenlaalused suitsesid. Kui pritsimeestel oli suur ja pikk redel käepärast, siis vändati seegi lahti ja turniti selle otsa. Ühesõnaga, tegevust oli küll ja küll.

    Siis hakati rivistuma. See võttis päris kaua aega, sest ka selles rivis oli oma kindel järjekord. Orkester oli kõige ees, rivis olid ainult mehed. Nendele jagati käsklusi ja sätiti siia-sinna. Kui lõpuks oli kõik korras, kamandas isa umbes nõnda: "Paraad, paraadmarsile ümber algkooli nurga käies, marss!" Ja siis tegi ta ise ühe uhke ja elegantse kaare. Et ta oli Moskva sõjakooli lõpetanud, siis oskas ta seda teha küll. Orkestrijuht juba teadis, millal mängima hakata ja läkski marssimiseks. Ise ta marssis kõige ees ja teised riburada takka järele. Turuplatsile tehti üks suur tiir peale ja nüüd jätkus transvaal ning pidu turuplatsil. See käis iga kord isemoodi, aga üldjoontes oli siingi oma kindel kord välja kujunenud.

    Üks osa oli selline, kus igasugustele võitjatele ja parematele meeskondadele ning silmapaistvatele tegelastele anti kätte aumärke. Jaoskondadele anti saksa päritoluga ilusad, figuure täis pikad portselanist hõbekaantega õllekannud.
    Sellele järgnes vaatemänguline osa, kus korraldati pritsimeeste nn valmisoleku võistlusi ja demonstreeriti uut tehnikat. Uus tehnika muretseti oma pidude sissetulekute rahadest, riigi poolt märkimisväärset abi ei antud.

    Mul on silme ees pilt, kus need vanad pritsimeeste asjad peal. Pritsid olid pisikesed ja puidust, iga mees võttis ämbrist pritsi vett täis ja laskis siis sutse. Just niisugused nagu poisikesed vanasti putkest tegid.
    Vesi purskus paari meetri kaugusele. Siis oli veel toigaste otsa seotud luudade moodi asjandused, mis tehti märjaks, et nendega vett soputada. Veel olid neil pootshaagid. Hiljem jõuti endale muretseda juba käsipritsid. Sellega koos käisid suured punased veevaadid ja suur redel. Hiljem tulid juba mootorpritsid.

    Pritsimeeste paraad oli üks koht, kus näidati oma võimeid ja oskusi, sest pidevalt käisid ju treeningud, mida rahvas ei näinud. Platsi peal käis võistlus aga niimoodi, et meeskonnad jaotati väljaku peale ära. Üks osa läks Pärnu, teine Tallinna, kolmas Pikale ja mõned ka Vee tänavale.


    Ants Viidalepa maal “Pritsimeeste paraad”

    Need vahemaad olid välja mõõdetud ja meeskondade suurusedki teada. Isal oli vöö vahel väike valge pasun. Kui kõik oli tänavanurkadel valmis, läks isa, võttis pasuna ja puhus. Käskluse peale algas üks ilmatu kabjaplagin. Oli ju munakivitee, raudrehvidega veevaadid ning meestel endilgi olid säärikutel kontsarauad all. Rahvast oli kogu turuplats täis. Kõik elasid võistlustele elavalt kaasa. Mehed tulid tänavasoppidest hirmsa jooksuga, ähkimise ja puhkimisega platsile.

    Seal oli härra Laasi, meie kuulsa Laasi Kusti pood. Minu mäletamist mööda oli seal üleval sellised petikaknad, lihtsalt seina peale värvitud pööninguaknad. Nende akende ette oli pandud mingi paber. Kes sai kõige kiiremini väljakule, seal oma voolikupuntrad lahti harutatud, kõige ennem voolikust vee välja ja veejoa vastu petikakent suunata, oligi võidumees. Seda ei olnudki nii lihtne teha, sest nende pumpade-voolikute juures oli küll ja küll asju, mis tuli enne küll kokku, küll lahti keerata. Ja seal juhtus muidugi äpardusi. Mul on meeles, kuidas üks mees jooksis isa juurde ja kandis ette, et nemad oleksid küll saanud esimeseks, aga vett ei tulnud, kuigi kõik oli tehtud nii nagu seadused ette näinud.
    Ettekande tegi mees eestipärases saksa keeles. Tol ajal oli igipõline sõda au ja kuulsuse eest eriti eestlaste ja sakslaste vahel. Tuletõrjujatel oli olnud kogu aeg nii, et koosolekudki peetud tavaliselt saksa keeles. Sellest ajast kui isa sai pritsimeeste pealikuks, hakkasid küll juhatuse koosolekud toimuma eesti keeles, aga sekeldusi oli sellel pinnal pidevalt. Pool-saksakeelne värk käis seal kogu aeg. Sellel seltskonnal oli lugu selles, et vaadi alla pandud puuprunt oli jooksmise ja logistamisega eest tulnud ja vesi lihtsalt tee peale välja voolanud. Tuli ju seda veetünni vedada-lohistada ja polnud mingi ime, et vesi niimoodi ära kadus.

    Üks tähtis moment niisugustel pidudel oli ka see, et seal turuplatsil pidi üks vägev kõne olema. Selle pidas pritsimeeste pealik. Kõne pidi olema peetud kõva ja selge häälega. Aga kui juhtus veidigi tuulisem ilm olema, siis oli seda häält üsna raske teha nii, et kogu rahvas kuuleks. Muidugi algas kõne nagu Paides tollal kombeks oli, kusagilt Kreekast ja jõudis lõpuks Paide pritsimeeste ja nende vägitegudeni välja. Tavaliselt seda kõnet eriti hästi kuulda polnud ning üldiselt ei tähendanud see kuulajatele midagi, sest teati ka enam-vähem, millest juttu tuleb. Aga koerad, kes peremeestega kaasa tulnud, ei hoolinud mingitest isamaalistest kõnedest. Kui ikka terve linna koerad koos, siis hakkasid nemad seal oma asja ajama, kukkusid armastama ja vahel käis see kohe mitme paariga korraga. Need kõned ei mõjunud osadele linnarahvast, mis siis veel koertest rääkida. Kogu see vaatemäng kuulus aga lahutamatult pritsimeeste peo juurde.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein