Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    1 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 15. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Sellest, kuidas Paides pritsimehed elasid

    See jutt on tunduvalt pikem kui eelnevad. Ma lihtsalt väidan täie veendumusega, et Paides oli tulekahjusid teha palju kergem kui näiteks Tallinnas. Majad põlesid alati küll ühtemoodi maha, aga Paides sai vähemalt sinna kõrvale hädapasunat puhuda. Tallinnas nimelt ei olnud see võimalik, sest seal oli kole palju sulisid. Igal juhul palju rohkem kui Paides.

    Miks ma sellise võrdluse Tallinnaga toon? Jälle seesama minu õpetaja Johannes Võerahansu on üht-teist rääkinud. Tema läks pärast Paide kooli lõpetamist õppima Laikmaa kooli Tallinna. See õppimine oli esimene saksa okupatsiooni ajal. Tookord oli veel igal pool tavaline petrooleumivalgus. Sellel segasel revolut­siooniajal oli petrooli raske saada, aga venelastest oli maha jäänud bensiini, mis suurepäraselt lambis põles ja andis väga heleda tule. Võerahansu lisas ka, et nii kui tukkuma jäid, natuke logistasid või liigutasid lampi, plahvatas kõik ja maja oligi silmapilk leekides.

    Tema õppimise ajal põlenud Tallinnas igal öösel, vahel isegi viies-kuues kohas korraga. Siis oli tekkinud niisugune olukord: sulid maganud rahulikult ja kui oli hakatud hädapasunat puhuma, olid ka nemad tõusnud, vaadanud järele, kus tuli lahti ja läinud sinna vargile. Kõikvõimalik varandus tassitud ju põlevast majast tänavale ja nõnda oligi neil meestel hea abiks olla ja paremad asjad oma taskusse pista.

    Nõnda kujuneski Tallinnas välja omapärane ja väga aeglane tuletõrje väljakutsumise süsteem. Kui kusagil tuli lahti läks, otsitud kõigepealt üles mees, keda kutsuti "feiermeieriks". Talle tehti asi selgeks, räägiti ära, kus põleb ja mis põleb. Mees sörkinud siis pritsimajja ja ajanud vajalikud asjad korda: teinud uksed lahti ja meestele, kel kodus telefon, teatanud ka tulekahjust. Et põles peaaegu igal öösel, siis pritsimehed õieti magada ei saanudki.

    Mehed, kes pealinnas tuletõrjeasju ajasid, olid pidevalt unised ja uimased. Nõnda oligi, et pritsimees, kes üles aeti, oli parajalt nii unine, et hakkas oma asju ja riideid otsima. Naine läks samal ajal voorimeest taga ajama. Linn oli suur ja pealegi ei sobinud igal mehel jala ka minna, eriti kui tegu oli mõne ülemusega. Oma au ja uhkus oli üle kõige, vaatamata sellele, kas põles kuskil või ei.


    Paide pritsimehed 16. juunil 1929

    Paides oli lugu hoopis teistmoodi. Ma tean seda omast käest, sest mina olin üks hädapasuna puhujaid. Elasime Pärnu tänaval Prääma raudtee ääres. Majal oli suur silt, mille põhjavärv oli valge-punane. See oli diagonaalselt pooleks jaotatud. Sildil oli suur tekst "Tulekahju teadaandmise koht". Meil oli ka telefon ja suur hädapasun. Maja ees oli ka post, mille otsas põles tänavavalgustusena elektrituli. Meie majas oli tookord juba elekter sees. Aga meilt surnuaia poole enam tuld ei olnud. Kui teatati tulekahjust telefoni teel keskjaamast või klopiti ukse taga, siis löödi ka mind maast lahti. Siis polnud enam pikka juttu, kui et püksid jalga, pasun kaenlasse ja punuma. Ainult et maast lahtilöömine, nagu ma hiljem olen kuulnud, olnud omamoodi vägitegu.

    Ma olevat maganud nii kõvasti, et puhu või pasunaga kõrva (seda olevat ka korduvalt proovitud), mina ei teinud ikka silmi lahti. Siis oli mind lihtsalt püsti tõstetud ja läks jukerdamiseks lahti, sest teist puhujat ei olnud kusagilt võtta. Isa pidi ju kohe tuletõrjujana minema päästetöid tegema. Lõpuks saadi mindki jalule. Mäletan mitmeid kordi, kui pidin jooksma surnuaia kaevuni. See kaev on praegugi alles. Aga noh, seal enam tänavavalgustust ei olnud ja pärnad alleel olid parajalt suured, nõnda et päevalgi oli seal pime. Kui oli sügis või muidu pime öö, siis ei näinud seal peaaegu midagi ja võisid sõna otseses mõttes peaga vastu puud joosta. Hinge kraapiv ärevus tegi olukorra põnevaks, aga teisalt ka õudseks. Vahel oli seal tõepoolest nii kole, et hakkasingi kartma, sest pasunahääl kostis pimeduses üsna jubedalt.
    Kui ma pasunat puhudes edasi sörkisin, võeti majades kogu aeg tulesid üles. Mõni küsis ikka ukselt või aknalt, et kus põleb. Eks ma pidanud siis selleks ajaks puhumise katkestama ja vastama. Tavaliselt jäi see protseduur tagasituleku peale, sest ma olin parajalt kiire poiss, silkasin aga kaevuni ja tulin kähku tagasi. Selleks ajaks oli igal pool juba tuled üles võetud ja pritsimehed olid ka juba väljas.

    Jooksu pealt pandi vöösid peale ja kiivreid pähe. Pärnu tänaval oli tookord munakivisillutis. Kui pritsimehed läksid, siis polnud muud kuulda, kui nende saapakontsade klobinat.
    Et ma olin poolvabatahtlik pritsimees, oli mul kodust välja kaubeldud luba ka tulekahjukohale minna. Seetõttu olen ma neid tulekahjusid näinud juba sellest ajast peale, kui ma olin natuke pikem kui see pasun, mida puhusin. Pasunapuhumine oli minu jaoks lausa vägitegu, sest eks ikka hirm oli ka. Surnuaed on surnuaed, pimedus ikkagi pimedus ja pisike poiss on pisike. Ma mäletan, et isegi kui A-mamma läks surnuaiavahi, meie keeles Lüsi Papi juurde, pani ta ikka pimeda ajal laternasse tule ja alles siis seadis sammud surnuaia poole.

    Nüüd tagasi pritsimeeste juurde. Tulekahjud käisid oma rada, aga peale selle ja ennekõike olid pritsimehed üks väga arvestatav organisatsioon tolleaegses Paides. See oli väga pikkade tavadega ja traditsioonidest tuleb lihtsalt lugu pidada, sest need annavad elule värvi ja neil on sügavam mõte kui me teinekord arvame. Et mina pritsimeeste elule nii lähedalt kaasa elasin, siis luban endale ka sel teemal rääkida.

    Alustuseks kasvõi kiivri nühkimisest. Kui suvel oli tulemas pritsimeeste aastapäev või mõni suurem püha, siis pidi kiiver ikka läikima. Mäletan, kuidas ma istusin köögiuksel ja nühkisin kiivrit. Eks ma katsunud seda tööd teha täie vastutustundega. Mulle anti kätte üks pudel, mille peale oli kujutatud "Sidool" ja hästi pehme lapp. See oli tükk sametit ja sellega löödi kiivrile viimane lihv peale. Aga vahepeal olid käigus üsna tavalised kaltsud.

    Kõigepealt tuli kiiver sidooliga kokku nühkida, alles siis läks viksimiseks. Aga sellel kiivril oli igasuguseid vidinaid küljes. Otsmikul olid mingid sakilised märgid ja kõik nende vahed tuli hoolega puhtaks nühkida. Oli päris tükk tegemist. Mundri nööbid lükati ka läikima. Selleks oli lauatükk, millel väikesed vahed sees. Nööbid aeti sellesse ritta ja siis oli nööpe ühekorraga kergem nühkida.

    Mäletan sedagi, et vanaema toimetas oma toimetamisi, käis seasöögiämbriga edasi-tagasi ja laulis. Mulle ta ikka vahepeal ütles, et mis sa tast litsist nii kaua nühid, et see läigib ju nagu moosese pale. Aga mina leidsin ikkagi, et seda "litsi" tuleb veel nühkida. Ei saanud mina teda kunagi puhtaks nagu olema pidi. Lõpuks sai kiiver siiski korda. Kui seda lõpuks paraadiks tarvis läks, oli ääretult tõsine päev.

    Kõigepealt hakati lapsi riidesse panema. Kui sa oled terve suve varakevadest saadik palja jalu ringi käinud ja sandaale vaid paar korda jalga saanud, siis oli riietamisega omaette tegu. Oli küünte lõikamist, jalad siit-sealt katki ja haiged.
    Lõpuks said lapsed riietatud, isal oli munder seljas ja ema kandis oma kõige uuemat kleiti. Mindi veel aiast läbi, ema murdis iga kord mingi lille ja torkas selle isale nööpauku. Noh, see oli küll juba sel ajal, kui isa oli Paide pritsimeeste pealik. Seda aega ma põhiliselt meenutangi, sest ega ta kogu aeg ka pealik olnud. Kui ükskord minema hakkasime, käis see niimoodi.

    Meie õega kõndisime kõige ees ja olime üles löödud nii kuis vähegi andis. Minul oli peas tol ajal moes olnud billi—stiilis madala põhjaga hästi laia servaga õlgkübar ja seljas madruseülikond sametkraega, mille küljes paelad. Ees oli veel mingisugune lips ja jalas olid mul lühikesed püksid, mille külgedele oli õmmeldud kolm või neli nööpi.

    Mis õel seljas oli, seda ma ei mäleta. Igal juhul läksime käest kinni hoides ees ja isa-ema tulid teineteise käevangus meile järele. Vanaema jäi tavaliselt kodu hoidma. Tee pealt, ikka siit ja sealt majast, tuli kogu aeg rahvast juurde. Kõik mehed olid hoopis teist nägu ja ega neid hästi ära ei tundnudki.
    Näiteks Tiitsu Edgaril oli minu meelest igavesti tore isa. Ta rääkis pojaga alati sõbralikku juttu. Minul oli oma isaga rohkem noorsõduri ja ohvitseri vaheline läbikäimine. Isa oli harva kodus ja ema mind põhiliselt utsitas. Kui isa tuli koju, oli tema rohkem kuulaja ja kohtumõistja. Jutud olid alati lühikesed ja korra olen ta käest ka vastu kõrvu saanud. See oli ka nii lühike ja asjalik, et mul on siiani meeles ja isegi seda mäletan, mille eest ma sain. Ema käest sain ma mõni päev kohe mitu korda iga otsa peale ja sõnu takka selga, aga see on meelest läinud.

    Lugu oli selles, et seesama härra Tiits elas meist natuke Prääma pool. Suurema osa ajast, mil teda tundsin, oli ta oma perega Prääma mõisas põllutööline. Põllutööline läheb ju hommikul tööle, tööriided seljas ja mina polnud seda meest palju muus rõivastuses näinudki. Noh, minu isal oli küll argipäeval ka selline amet, et ta käis lipsuga ringi ja siis polnud vahe vormi ja argiriide vahel nii suur. Aga seal oli küll nõnda, et esimesel hetkel ei tundnud meest äragi. Vuntsid, mis muidu sorakil, olid kikki keeratud ja need olid tal siis nii krussis kui olla said. Hiljem sain teada, et selleks olid vuntsid ööseks pandud eriliste lõksude vahele, pärast veel mitu vinti peale ja otsad ilusasti püsti.

    Meeste säärikud läikisid. Siis tuli jälle mõni mees, kellel olid valged kindad käes. Kui tavaliselt öeldi niisama tere, siis niisugusel pidupäeval tervitati eriti uhkelt. Kogu see rivi hargnes ka selle järgi, kuidas kellegi positsioon oli. Ei, mitte selle järgi, kellel oli kõige suurem maja, vaid kellel oli tuletõrjes auväärsem amet. Samuti ei mäleta ma ühtegi korda, mil mu isa oleks näiteks kõnniteelt kõrvale muru peale astunud. Mis sellest, et see oli kraavimuru ja seal kasvasid võililled.


    Paide pritsimehed


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein