Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    3 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 14. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Kuidagi õnnestus mul end kodust välja smukerdada. Õhtul pimedas ikka nii kergesti välja ju ei pääse. Huvitavaks tegi asja seegi, et samal õhtul valiti Paide iluduskuninganna. Iludusi ja kauneid naisi olime oma arust näinud, aga iluduskuningannasid mitte. Nõnda me poistega ümber rahvamaja hiilides lootsime kardinaprao vahelt mõnda näha.

    Ei näinud me preili Bockmanni, tema laulu natuke kuulsime, sest aknad olid parajalt õhukesed, plaksutamist kuulsime ka. Et aga preili Bockmannile oli ka lilli antud, seda me muidugi ei näinud ja näidendist "Kosilane Kivilast" ei kuulnud-näinud me midagi. Hiljem räägiti sellest siin-seal täiskasvanute seltsis ja kõlasid üksikud lausekatkendid nagu "libises lahedalt üle lava" jne.

    Kõik need noori poisse erutavad asjad jäid meil nägemata, nagu iluduskuningannaga. Ma ei tea siiani, mismoodi üks tõeline iludus välja peab nägema ja ausalt öeldes pole ma selle asja vastu ka erilist huvi tundnud.

    Aga ühte välismaa lauljat, oli ta Neidoff või Neierdorff, ma ei mäleta, kuulsin ma kui aumees kunagi. Istusin saalis ema kõrval. Ema armastas laulu kuulata ning ta pidi kohe sellisele kontserdile pääsema. Selle laulja hääle kohta kuulsin emalt repliiki: ülikultiveeritud altohääl, aga hästi laulis.

    Mina seda ei mäleta kui ilusasti ta laulis, midu istusin korralikult ema kõrval saalis, puhtad riided seljas, ja olin juba selle üle uhke, et minule oma pilet oli ostetud. Hiljem kuulsin, et klaverimängijagi, kes saatis, oli mingi kuulus tegelane. Oli ta mees või naine, sedagi ei mäleta.

    Täissaalile oli lavastus "Elu aabits". Mind sinna muidugi ei lastud. Ei pääsenud vaatama ka Paide suurusi näitelaval nagu tookordne Järva Teataja kuulutas. Nimelt olnud Voog poolt mängitud teatritükis pangadirektor Hans Sepp ajakirjaniku rollis. Jaan Toots, kes muidu ka direktoriametit pidas, oli lavastuseski koolidirektor. Kõige kehvemini oli vedanud sõjakomissar Oldermannil, sest temal tulnud kordniku kohuseid täita.

    Rahvamajas toimus muudki põnevat. Mustkunstimees magister Adolf oli meiesuguste poiste jaoks suur eeskuju ja kõike seda, mida tema pidudel tegi, proovisime kodus kindlasti järele teha.


    Stseen lavastusest "Metsaülema tütar".

    Tema etendused jätsid väga hea mulje. Ta tegi oma tööd tõepoolest professionaalselt. Mäletan, et lavale tuli ta alati frakis ja silinderkübaraga. Lisaks oli tal käes ligi poole meetri pikkune peenike imede-tegemise-kepp. Hakatuseks lasi ta kepil läbi peo ülalt alla libiseda ja asendit muutmata tõusis kepp jälle peopesas ülespoole. See oli juba raskem trikk ja ega me seda päris selgeks saanudki.

    Kui juba suuremaks kasvasin, pääsesin ka koolipidudele, mis lõppesid mõnikord tantsuga. Sellest ajast mäletan nii mõndagi. Näiteks Paidest pärit professor ja neurokirurg Ernst Raudam on mul hästi meeles ühest peoõhtust, kus ta tantsis väga võluva preili Vimbergiga krakovjakki.

    Hilisemal ajal oli Ernst Raudam tasakaalukas, rahulik ja parajalt korpulentne. Tookord tantsupõrandal oli ta aga küll rohkem õhus kui maas. Veel on tantsuõhtutest meelde jäänud Kasakovi Pusa ja Laubergi Meeta. Nemad tantsisid tolle aja moekamat tantsu tangot ja tegid üle saali uhkeid poognaid. Poisid ikka kiitsid, et tango olevat mõnus tants. Samal ajal läks moodi ka rumba, mida meie kutsusime kaua aega omamoodi - trumba. Selle tantsu kiituseks öeldi, et ega seda peagi ainult saalis tantsima, sest Kirna poisid-tüdrukud olevat trumbat heinamaal vihtunud.

    Suursündmusteks Paides olid kindlasti iga-aastased maskiballid. Nende jaoks dekoreeris saali August Roosileht. Päris mitmel korral oli võimalus teda abistada. Mida me seal just tegime, ei mäleta, aga Roosileht andis meile kavandid pihku ja koos poistega pidi maalimistöö ära tegema. Kui vähegi abiks võeti, olin mina esimene mineja. Meie ise maskiballidele loomulikult ei pääsenud, sest polnud selles eas. Pidudest olen näinud vaid fotosid, aga valmis saalid nägin peaaegu alati ära.

    Mis siis selle maja lahti oli? Kõik tundus ju korras olevat. Tegelikult oli seal probleem inimeste ja ajastuga. Kui rahvamaja oli kümme aastat eksisteerinud selgus äkki, et seltsielu ja kogu Paide linna kultuurielu oli soiku jäänud.

    Sellest räägiti mitmel pool ja hakati põhjusi uurima. Tuli välja, et väikeses Paides tegutses ligi sada erinevat seltsi. Hilisemate uurimiste järele jäi see 70 kuni 80 piirimaile. Juhtunud oli midagi niisugust, mida ainult Paides võis juhtuda. Igal seltsil oli oma esimees, paar juhatuse liiget, sekretär ja veel mõni asjamees. Aga neid, keda juhtida, lihtsalt polnud. Inimesi ei jätkunud... Kui mõni vaba inimene linna peale jäigi, siis Paide kommete kohaselt ei lubanud tema seisus olla juhitav.

    Kuigi seisuste seadus hakkas Eestis toimima pärast Vabadussõda, puudutas see aadliseisuses olijaid. Paides ja küllap ka mujalgi, oli tekkinud hoopis uut tüüpi seltskond: kõhukad ja rinnakad, suurte ja ilusate majade omanikud. Nende seisus ega prouade võimuahnus ei lubanud kuskile lihtülemuseks jääda, nad ei hoolinud rahvuslikust kultuurist ega muust Eestimaaga seonduvast.

    Peale kõike olid nad kindlalt veendunud, et seda kultuuri on nendes niigi küll ja küll. Ega seda kultuuri neil vähe polnudki. Mina puutusin nendega aeg-ajalt kokku. Näiteks tean paljusid peresid, kus sohva kohal oli ilmatuma uhke õlimaal. Siis paistis kõik tore olevat. Nüüd tean ma veidi rohkem, tean maalide tõelist väärtust ja sedagi, kuidas neid tehti. Nimelt laoti ühte ruumi seina peale paarkümmend papitahvlit ritta, siis võeti näiteks sinine värv ja võõbati kõigil ara taevas. Siis tehti valgega kasetüved, ja tulid teised värvid. Paarkümmend tööd valmis üheaegselt ja need pandi suurtesse puuraamidesse. Üks suur eelis oli nendel piltidel küll. Kui kärbsed need ära mustasid, sai vee ja lapiga puhtaks pesta.

    Aga pilt oli ikkagi peres olemas! Nii nagu mõnel pool olid raamaturiiulid. Mäletan, et need olid nelja treitud postiga, umbes poolteist meetrit kõrged ja nende vahel neli-viis kandiku suurust lauda. Sinna peale sokutati kõik see, mille järgi määrati majapidamise intellektuaalset taset. Üleval oli tihti seitse elevanti, pitslina, lillevaas mingite kuivatatud lilledega, auguga kass või põrsas, kuhu lapsed raha kogusid. Riiulitel lebasid ka perekonnaalbumid, lauluraamat, piibel ja kõige all hunnikus igasugused poolräbaldunud ajakirjad ning mõned raamatud, mille hulgas pidid ilmtingimata olema "Iludus ja ravitsemine", "Rikkuse ja õnnetuse saladused", "Lõbus laulik", "Kuidas kunstlikult nooreks saada", "Okulismuse saladused", "Tark unenägude seletaja".

    Noh, mida siis ühest inimesest tahta. Peale selle oli neil Toompeal Riigikogus tingimata oma esindaja. Ja mis sellest, et keegi neist mõne asjaga vahele jäi. Ega seepärast elu veel seisma jäänud! Ta ei mõelnudki enam maale tagasi tulla ja näiteks põrsaid lõikama hakata. Tema jäi ikka Tallinnasse elu ja kultuuri suunama. Vaatas, et seal seda natukest kultuurikapitali jaotatakse.

    Näiteks seesama mees, kes Lydia Koidula kõnega hakkama ei saanud, esines mõni aeg hiljem pika etteastega põllumajanduse olukorrast. Seekord oli rõhk sõnadel "kodumaa pikad kuused ja kased". See oli kunstnik Johannes Võerahansule meelde jäänud. Ema-isa tulid sama mehe valimiseelselt kihutuskoosolekult, kus ta oli kõigile kommi jaganud ja mingisuguseid loteriipileteid tasuta pakkunud. Naljahammas Laasi Kusti polevat suutnud siis ennast vaos hoida ja hüüdnud üle rahvamaja saali: "Kuule, Tobro, ära nendele enam paku, nad panid oma hääle juba ära. Pole mõtet enam nende peale raha raisata!"

    Nõndamoodi see eluke Paides käis. Kas selline elustiil ka end õigustas, sellele vist vastajat polegi. Ja milleks seda inimest ja kultuuri ikka torkida! Pealegi oli tolle aja paidelasel ajalehe kaudu teada, kui palju üks inimene maksab. Ta ei maksnud peaaegu mitte midagi. Keegi kuulus Londoni arst oli välja arvutanud, et inimene maksab keskeltläbi neli šillingit. Kogu maakera tookordse inimeste hinna võis üks keskmine inglise pank rahulikult kinni maksta.

    Paide kõhukamal ja rinnakamal rahval võis olla tekkinud tore ettekujutus - kui oled suur ja tähtis, siis kaalud rohkem ja oled kallim. Mida siis ühest kleenukesest inimesest ikka saab. Seesama Londoni arst oli täpselt välja uurinud ja paidelastele lehe kaudu teada andnud, et näiteks inimeses olevast suhkrust saab pisikese suhkrutoosi täis, lubjaga aga väikese kästi üle võõbata ja rauast saavat vaid ühe keskmise naela teha. Fosforit pidi jaguma seitsme-kaheksa tuletiku jaoks, aga vesi ei maksnud midagi. Paides küll asi nõnda hulluks ei läinud, et linnakodanikke selle näitaja järgi mõõtma oleks hakatud.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein