Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    3 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 12. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Paidelaste uskumused

    Edasi tuleb juttu sellest, millesse paidelased uskusid, uskumiste ümber tekkinud probleemidest, millistes ma ise osaline olin.

    Kui ma lasteaias käisin, siis rääkisid kasvatajatädid meile hommikust õhtuni kõikvõimalikest pühadest meestest ja nende tegemistest. Need jutud olid põnevad eriti poiste jaoks. Hiljem selgus, et need tädid olid lihtsalt sügavalt usklikud ja see oli nende lemmikteema. Nad tegid seda tõepoolest huvitavalt. Nad mitte ainult ei rääkinud, vaid näitasid ka igasuguseid pilte.

    Hiljem ma arvasin, et need olid Gustave Dorea piibliillustratsioonid, aga nüüdseks on selgunud, et need olid hoopiski ühe sakslase joonistused. Igal juhul oli suurtel gravüüridel ja joonistustel kujutatud igasuguseid asju, mis piibli ja pühakirjaga seotud. Muu hulgas oli väga palju vägivalla- ja tapmisstseene ja poisse loomulikult huvitasid nende vägitegude kõrval relvad. Me uurisime üsna põhjalikult, kuidas vibud, püssid ja muud relvad tehtud olid. Mäletan ka seda, et Valdek Kangru, üks meie rühma poistest, rääkis pidevalt, et temalgi on kodus niisugune vibupüss nagu pildil. Tema oma olevat rauast. Tahtsime mitu korda seda imeasja tema koju vaatama minna, aga iga kord viilis ta sellest kõrvale ja nõnda ei tea ma tänaseni, kas tal sellist püssi üldse olemas oligi. Meie võtsime igal juhul neid pilte ülimalt tõsiselt.

    Ma mäletan, et ilm oli tookord kohutavalt kuum. Ta andis käsu kõigil ahvikiirusel riided maha võtta. Meie kribinal-krabinal riided maha, ja kõik hunnikusse. Ja nemad ise ka samamoodi. Siis teatati, et vaat nüüd läheme kõik koos ujuma väljaspool igasugust plaani. Tormasime üheskoos padinal merre ja seal algas tõeline möll. Mis me muud ikka teha oskasime, kui hakkasime "suuri" vee alla vajutama. Nii kui mõni suur nina vee peale tuli, nii olid kõik poisid hunnikus otsas.

    Mäletan sedagi, et olid taolised mõisted nagu paradiisiaed, taevased lossid, suured ja väikesed inglikoorid, ingli sõjaväed jne. Need mõisted omandasid meie ettekujutlustes väga kindla koha, kahtlemata igaühel veidi erinevalt. Ega me alati osanudki vahet teha, mis või kes on pildil, aga nad kõik olid meie mängudes ja kujutlustes. Mõnel hetkel segunes.. see kõik igapäevase elu mõttekäikudega ja need andsid teatud sündmustele oma värvingu.


    Ants Viidalepp ema ja õega Paide maja trepil.

    Mäletan, et matsime ühte oma mängukaaslast. Mul oli päris pikk juurdlemine iseendaga ja küllap ma tahtsin teistegi käest teada, mis lapsest sai. Ja sellest ajast oli mul kaua niisugune arusaamine, et kõik lapsed, kellega selline õnnetus juhtub, lähevad tingimata taevasse, plikadest saavad inglid ja poistest jüngrid. Üldse oli nende mõistete ja seostega omamoodi lood. Näiteks paradiisiaiast räägiti meile kõiksugu lugusid, minul nad seondusid pidevalt koduaiaga, sest aed oli lapse jaoks aed. Ussi küll meie aias polnud, aga ega ma tookord sellest ussijutust suurt aru saanudki. Aga ma ei kujutanud ka ühte paradiisiaeda ilma paradiisimajata.

    Kord, kui ma veel õppisin algkooli esimestes klassides, läksin proua Roosilehe käest küsima, kas ta lubab oma tütar Helvet minu sünnipäevapeole tulla. Tookord sattusin kunstnik August Roosilehe majja esimest korda. Kuna paradiisiaia-lugu oli mul lasteaiapäevilt selgelt meeles ja ka paradiisimaja kujutlustes olemas, siis selles majas tundsin end esmahetkel kuidagi imelikult ja mulle tundus, et olengi paradiisimajas.

    See kodu oli niivõrd ilus ja teistmoodi. Ma polnud kunagi varem midagi niisugust näinud. Imelisus algas ukse kõrval olevast kirjakastist, kellanupust, oli toa iga väiksemas asjaski. Et mul hiljem tekkisid selle perega veidi teistsugused suhted (Helvest sai minu abikaasa), siis oli kaua aega minu käes vaip, mille Helve isa August Roosileht ise oma kavandite järgi oli teinud. Selle peal oli just see, mis minu kujutluste paradiisiaiast puudus. Seal olid suurte figuuridena Eeva, Aadam ja uss.

    Tegelikult oli see nii ilus vaip, et pärast mõningaid arupidamisi kunstiteadlastega andsime selle Tarbekunstimuuseumile Tallinnas. Kui ma esimest korda Roosilehe tuppa läksin, nägin seal tõepoolest selliseid asju, mida minu ega tuttavate kodus ei olnud. Tunded olid vägevad, aga ega neid täiskasvanutega siis arutada saanud! Nemad ei mõistnud meie mõttemaailma. Eks me siis poistega omavahel arutasime maailma asjadest.
    Minuga juhtus ükskord selline lugu. A-mamma, kes mind kantseldas ja kellega vahel kaklesime, vahel leppisime, ja kes mind igale poole kaasa võttis, hakkas kinno minema. Tema sõnastuse järgi "kiinusse" võeti seekord mindki kaasa, aga Andi Liide tuli tee peal vastu ja laitis kinomõtte ära. Tema soovitas hoopis palvemajasse minna Tallinnast tulnud jutlustajat kuulama. Vanaema muutiski meelt ja nõnda sattusin kino asemel palvemajja. See oli mul esimene ja viimane kord üle ühe palvemaja ukse astuda. Palvemaja oli üsna laadaplatsi lähedal. Läheduses oli ka ilus romantiline kivisild ja jõekäär. Millise usulahu oma palvemaja oli, ei tea ma siiani.

    Tookord oli Paides üsna palju igasuguseid usurühmitusi. Astusime sisse. Tuba oli pingiridadesse surutud rahvast täis. Ruum oli avar, aga madal. Ees oli mingi kantslit meenutav asi ja mõned veel tühjad pingiread. Rahvas ootas vaikselt, vanaema rääkis kellegagi juttu, mina olin vaikselt ja vahtisin ringi. Siis äkki käis kahin läbi pingiridade ja kohalike saatjate-vastuvõtjate seltsis tuli oodatud vend Tallinnast.

    Hiljem oli mul seoses selle käiguga tükk mõtisklemist ja pahandustki. Mees läks kohe kantslit meenutava asjanduse taha ja hakkas rääkima. Ta oli üsna väikest kasvu, nii et mina, kes ma istusin päris ees pingi peal, nägin temast ainult pead ja kaela. Tal oli kõva krae kaelas, käel oli hästi jäme ja punane, harjastena püsti punased juuksed olid aga briljantiiniga kokku määritud. Seda määret oli ka poistel ja seda kasutati siis, kui juustele oli vaja seitlit sisse lüüa. Tavaliselt olid meil juuksed ikka üle pea kammitud. Ta alustas oma jutlust lausega "Issand on loonud inimese oma näo järgi". See lause pani mu kogu õhtuks mõttesse.
    Ma ei taha mingit tobedat nalja teha, aga lasteaia-ajast oli Issandast ja Jeesusest jäänud hoopis teistsugune ettekujutus. Mina teadsin, et Jeesus oli üks kleenuke kõrend, aga Jumal lokkis habemega ja pikkade juustega tugev väärikas tegelane. Siis tekkiski mul asjades suur kahtlus. Sest sellel mehel oli ainult paks käel ja pea pealegi briljantiiniga koos. Lapse mõistus ja mõtted.

    Kui juba hämar oli, läksime lõpuks vanaemaga koju. Et tee oli pikk minna, hakkasin vanaema käest üht-teist pärima. Lõpuks tahtsin veel teada sedagi, kas vanaema pärast surma taeva läheb ja mida ta seal tegema hakkab. Vanaema oli kindel, et ega ta taevas küll kanu karjatama ja sigu söötma ei hakka. Taevas olevat omad taevategemised ja ringilendamised.

    Eks ma pärinud sedagi, kas inglid taevas laulavad ja kannelt mängivad. Jaatav vastus tegi mind nõutuks. Vanaema oli mul hästi hoolas inimene, päev läbi toimetas ja toimetamiste juures laulis. Minu arvates laulis ta kole valesti.
    Mina võtsin seda inglite juttu väga tõsiselt. Pimedus ergutas mu fantaasiat veelgi ja ma kujutlesin ette, kuidas vanaema taevas ringi lendab, laulab ja kannelt mängib. Läksin vist liiga avameelseks ja siis vanaemale teatasingi: "Tead, kui sina seal teavas kannelt mängid, ringi lendad ja laulad, siis mina küll taeva tulla ei taha!" Sellele liigsele avameelsusele järgnes hiljem kodus mitte just eriti meeldiv jutuajamine. Noh, midagi erilist ei juhtunud, sest õnneks saadi aru lapse tõsimeelsest jutust.

    Samade probleemidega puutusin ma hiljemgi korduvalt kokku, eriti siis, kui kunstiajalugu hakkasin õppima. Siis sain selgeks sellegi, et Jeesust ja Jumalat on kujutatud mitut moodi. Kogu mõttemaailma sel teemal pani kindlasti paika Paide kooli usuõpetuse õpetaja preili Muusekant, kes rääkis aeg-ajalt üsna põnevaid lugusid. Tema oli ennast Pariisis täiendanud ja lõpuks veel usuteaduste alal magistri kraadi kaitsnud.

    Tema usuõpetuse tunnid olid huvitavad, paljud asjad pani ta minu jaoks kogu eluks õigele kohale. Kaugeltki ei mõtle ma praegu sama moodi nagu tookord preili Muusekant mõtles, aga umbes samade probleemidega olen kogu elu kokku puutunud. Tollal, kui mina laps olin, oli Paides üsna palju usuühinguid ja seltse. Olid luterlased, olid apostliku õigeusu omad, siis paptistid ja adventistid ning lõpuks mingid tšehhedalased, vähemalt nõnda neid kutsuti.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein