Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    3 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 11.osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Paides oli tõepoolest seda kartmist ja kommete jälgimist rohkem kui küllaga. Ja selle teema lõpetuseks üks väga konkreetne sündmus.

    Minu ja paljude meie klassi laste üks armsamaid õpetajaid oli preili Sieberg. Teda ei jõuakski kohe ära kiita. Ta oli ilus ja kena, sai lastega hästi läbi ja isegi mina sain temaga väga hästi läbi ja mulle meeldis tihti niisama tema peale mõelda. Aga ükskord oli mul temast väga-väga kahju. Ma olen seda olukorda hiljem mitu korda üle mõelnud ja mul on siiamaani temast kahju.

    Koolis läks ühel päeval jutt lahti, et minister tuleb kooli katsuma. Kus nüüd algas koolis üks suur möll! Mida seal kõike tehti, ma ei teagi. Igatahes küüriti, parandati, kopsiti ja nühiti. Laia tänava (tegelikult Tallinna 18) valges koolimajas pandi trepi käsipuu ümber köis, et lapsed, eriti poisid muidugi, ei saaks sealt tagumiku peal alla lasta. Et äkki minister näeb ja siis tuleb pahandus, et laste tervise eest ei hoolitseta. Ja poisse hakati siis korralikult utsitama. Kaks-kolm korda päevas vaadati, kas äkki täisid peas ei ole.
    Siis vaadati, kas sa ikka kõrvu ja kaela pesed. Uuriti sedagi, kas kõik riided on terved ja täiendavalt nõelumist ei vaja, kas saapad on puhtad ja kas juuksed on nii pikad, nagu Paide komme ette nägi, kas küünealused on puhtad ja käitumist kontrolliti teab kui palju kordi. Aga siis ühel päeval hakati igasuguseid salme pähe taguma. Minu jaoks olid kõige hullemad need salmid, mida pidid mõnuga ütlema. Valesti ei tohtinud öelda. Ma mäletan ühte, millega ma olin jõledalt hädas. See oli "lumehelbeke tasa, tasa, liugleb aknale tasa, tasa". Seda pidid siis nii ütlema, et kohe oli öeldud ja seda sai mõõta. See oli õigesti öeldud siis, kui õpilane ise nuttis ja õpetaja pühkis silmi.


    Paide linna algkoolimaja Tallinna tänaval.

    Mina ei saanud sellega mitte kuidagi hakkama. Mulle ajas see luuletus külmavärinad peale, aga ma ikkagi püüdsin. Sain vaevalt hakata ütlema, kui katkestati, et mis ma vuristan. Siis ma lugesin pikkamööda, siis käratati jälle - mis sa venitad! Nii ma ei saanudki selle luuletusega hakkama. Muide, vaid üks poiss meie klassist sai selle luuletuse lugemisega rahuldavalt hakkama. See oli Must Juss. Nõnda oli tema hüüdnimi ja ta elas ka meie kandis Pärnu tänava lõpus. Tema oli lisaks veel niisugune vend, kes läks lausa ajalukku ühe oma luuletusega. Ta tegi ise luuletuse ja ütles seda nii hingeliselt, et ma ei ole siiamaani kuulnud teist nii hingelist luuletuse ettekannet.
    See oli nõnda. Oli talv ja me läksime kooli tavaliselt nii, et kasutasime ära maameeste hobuseid. Need võtsid meid hommikuti alati peale. Vahel oli ühel reel kohe mitu poissi, mõned istusid meeste kõrval ja ajasid juttu, teised seisid taga ree jalaste peal. Vahel juhtus ka nii, et hakkasime kodust tulema, meiega liitusid teised poisid, aga hobuseid ei tulnud ja nõnda kõndisime jalgsi. Kord oligi nõnda. Must Juss oli ka meie kambas. Oli üsna külm talvehommik ja Jussi luuletus valmis just pagar Steinbergi maja ees (bussijaama viiva tee otsas). Juba Lohu poe kohast, kui meid oli kolm-neli poissi koos, hakkasime hobusejunnidega jalgpalli lööma, sest sedaviisi oli ju palju lõbusam minna. Et kõigil ranitsad seljas, andsime passi, lõime ja jooksime. Külma karge ilmaga oli junnidega täitsa hea jalgpalli mängida.

    Olime just jõudnud välja pagar Steinbergi maja juurde, kui keegi hõikas: "Poisid, hobused tulevad!" Aga veidi oli veel aega. Ja Juss, kes oli meil igati hingeline tegelane, võttis siis ühejunni pihku ja viskas selle graatsiliselt üle telefonitraatide, vaatas ise järele ja ütles: "Junn lendas kõrgele siniõhusse!" Seda ta ütles nii hingeliselt, et meie poistega leidsime, et mitte ükski plika pole ühtegi luuletust eales niisuguse mõnuga ja hingega ütelnud. Ja kui meie Tibu sepikoja juures reelt maha ronisime, sest tahtsime vaadata, mida sepikojas tehakse, siis Must Juss sõitis oma luuletusega edasi ja meie ütlesime, et Juss sõitis oma luuletuse ja deklameerimisoskusega ajalukku. Praegu see siin ongi juba killuke ajalugu.

    Aga nüüd tagasi kooli ja ministri küllatuleku juurde. See välimuse korrastamine, ajudekloppimine ja käitumise ning arukusepähepanemine kestis meie meelest terve igaviku. Meid oli lõplikult ära hirmutatud. Näiteks siis, kui minister peaks midagi küsima, tuli otsekohe püsti tõusta ja sirgelt seista. Ei tohtinud olla mingit toetamist, sügamist ega kohendamist, tuli ministrile otsa vaadata ja selge häälega vastata. Iga aineõpetaja kordas veel oma. Emakeele tunnis kordasime isamaalisi luuletusi, matemaatika tunnis ükskordühte ja igaüks juhendas sind omamoodi, et lõpuks ei teadnudki, kuidas tegelikult tuleb käituda.
    Kõik oli nii üle õpetatud, et me isegi oma nime enam ei teadnud. Tagatipuks sain esimest ja ehk viimast korda olla ka minister.

    Preili Sieberg mõtles välja veel ühe erilise asja, mida teistes klassides ei tehtud. Ta kutsus mind klassist välja, käskis ukse taga natuke aega oodata, siis uksele koputada, sisse tulla ja keset klassi seisma jääda, end õpilaste poole pöörata ja öelda: "Tere, lapsed!" Mina muidugi läksin ja tegin kõik nii nagu õpetati. Preili Sieberg lõi kõrval takti ja klass pidi kähku tõusma, sirgelt seisma ja ütlema: "Tervist, härra minister!" Aga noh, üks venitas sõna härra pikemaks, teine minister. Tegin seda mängu vähemalt kümme korda.

    Mina olin kogu aeg minister, tulin klassi, teretasin ja klassikaaslased vastasid, kuni lõpuks meiega rahule jäädi. Ma ei mäleta, mitmel päeval me seda tegime, aga niisugune drillimine käis. Olime nagu tsirkusehobused, keda mehhaaniliselt treeniti. Ja lõpuks ühel päeval oligi minister ise platsis. Nagu arvata võis, olime juba närvi lõdvaks lasknud. Kõik pähe taotu oli küll meeles, aga käed olid natuke mustemad kui oleks tohtinud olla. Muidu olime normis. Seda tundi mäletan ma siiani.

    See polnud päris tunni alguses. Me parajasti joonistasime midagi ja minul oli töö juba valmis. Äkki oligi minister sees ja direktor temaga kaasas. Tervitati õpetajat, räägiti temaga vaikselt midagi. Meil kästi oma tööd rahulikult edasi teha. Siis nad hakkasid mööda pingivahesid kõndima ja meie töid vaatama. Klassis oli tookord üle 30 õpilase. Mina olin pingis poolkõhuli oma töö kohal ja tegin nagu joonistaksin. Mul oli ju pilt valmis, aga ma ei julgenud midagi uut tegema hakata ja ringi vahtida ka ei tohtinud. Muidugi oleksin meeleldi vaadanud, mis nägu see minister ikkagi on.

    Tegelikult olin laua kohal, nina nii kümme kuni viisteist sentimeetrit lauast kõrgemal ja liigutasin kätt, endal kõrvad kikkis peas, et kui midagi küsitakse, tõusen kohe püsti. Nii ma siis joonistamist imiteerisin. Ja äkki kuulen, et selja taga jääb kahtlaselt vaikseks. Juttu enam ei kuule, aga kusagil kõrva taga või kus kuradi kohas on mingi nohin. Tundsin, et midagi on siin kahtlast. Igaks juhuks tõstsin vaikselt jalad maast üles, et kui midagi on, siis kargan kohe püsti. Viimaks preili Sieberg ütlebki, et noh Ants, näita ministrihärrale ka, mida sa joonistanud oled. Ja siis ma põrutasin jalad vastu maad ja silme ees läks kõik kirjuks. Mul oli tunne, nagu oleksin kaikaga lagipähe saanud.

    Ja mis selgus. Eks preili Siebergi näpunäidete peale, et see poiss oskab joonistada, oli minister vaikselt mu selja taha tulnud ja hakanud üle minu pea uudistama. Eks ma siis seda nohinat kuulsingi ja veel rohkem laua kohale vajusin. Seepeale oli ministrihärra lõua hästi pikale ajanud, aga just selsamal hetkel olin mina jalad vastu maad löönud ja panin ministrile lõua alla nii tugeva kolaka, et see võttis mindki täitsa tuikuma. Siis ma nägin, et olin hüpanud ministrile lõua alla ja nüüd oli tal suu verd täis. Kus nüüd läks klassis alles paanikaks! Direktor õiendas ja klassijuhataja preili Sieberg oli ähmi täis. Minul oli igatahes niisugune sant tunne, et otsekohe viiakse mind giljotiini alla. Mis edasi sai, ma ei tea. Minister ütles küll mulle midagi, aga ma ei saanud sellest aru, tal oli ju taskurätik suu ees. Ja juba nad direktoriga läksid ja minister kaduski meie koolist selleks korraks ära.

    Mul oli hirmus piinlik selle kõige pärast ja ma oleksin tahtnud nutta, aga ei tohtinud. Asjaloo tegi veel piinlikumaks see, et mul oli skaudivorm seljas. Hundipoeg pidi ju eriti hästi ja eeskujulikult käituma. See kõik tuli selle hirmsa drilli pärast. Ma ju niigi teadsin, kuidas vanemate inimestega räägitakse. Meil kodus oli sellise rahvaga läbikäimist küll ja küll. Igasugustele saksa tantadele pidid iga kord aru andma, kuidas koolis läheb ja "kratsvussi" tegema. Nii et need asjad olid minu jaoks juba varem klaarid. Ja teistel poistel enam-vähem ka. See kõik oli lihtsalt üks kohutav ülepingutus ja sellest tulenev kramp.

    Tõeliselt hakkas mul preili Siebergist kahju järgmisel suvel. Siis juhtus niisugune lugu. Pärnus oli Eesti skautide suurlaager. Mina kuulusin siis Järva malevasse. Metsa all oli palju rahvast koos. Meil oli iga päev omad ettevõtmised, päevad olid põnevad ja väga täpselt jälgiti ette teatatud päevakava.

    Aga ühel südapäeval enne lõunat siginesid meie laagrisse mingid tähtsad tegelased. Ma ei mäleta, millega me just tegelesime, kui häire anti. Meid kõiki võeti telkide ette rivisse. Saime muidugi aru, et mingid väga suured ninad juhtkonnast on kohale jõudnud. Nad tulid üle vaatama, mida me laagris teeme.

    Seda tulemist juhatas skautmaster Michelson. Meil oli tarvis ainult korralikult seista. Kõrged ülemused käivad ringi ja seal äkki tundus üks mees mulle nende seast kangesti tuttava näoga. Ega mina, provintsi poiss, neid suuri ülemusi tundnud, aga vaatan ikka, et on nii kangesti tuttav. Ja tema äkki hakkab ka mind uurima. Omateada oli mul kaelarätt korralikult kaelas. Ja äkki see mees tuleb, jääb minu ette seisma ja küsib: "Kuule, kas sina mind tunned?" Ma vastasin arglikult, et tunnen vist küll. Tema vastu, et tunneb mind ka ja ise silub oma lõuga ja muheleb. Siis kutsub kõik need mehed kokku. Tuli välja, et tema oligi kõige suurem ülemus selles seltskonnas. Teatab siis, et lugu olevat nõndamoodi, tema on siit ühe oma vana sõbra leidnud ja selle mälestust tuleb kuidagimoodi tähistada.

    Küll nad köhisid ja läkastasid! Nõnda me möllasime tükk aega ja sellega kogu see õnnetu lugu minu jaoks lõppeski.
    Kui ma ükskord laagrist tagasi tulin, siis see lugu pani mind kangesti mõtlema. Esialgu laagris olin ma muidugi lai pomm, et niisugune mees mind tunneb. Sel ajal oli ta ka Eesti Skautide Maleva peastaabi ülem. Kui esimene ärevus ja teiste poiste uudishimu oli haihtunud, hakkasin ma mõtlema ülemuste ja alamate vahekorrale.

    Kui ma mõtlen maailmameistritele ja harilikele meistritele Paide linnas, siis kõige selle taustal hakkab mul preili Siebergist veelgi enam kahju. Nüüd ma saan aru küll, et ta oma tegemistega üle pakkus, aga tema pidi alluma tolleaegsele Paide korrale ja seal maksmapandud tõekspidamistele. Ta lihtsalt ei tohtinud teistmoodi mõelda ega teisiti käituda. See muidugi ei tähenda, et mina ei võiks teistmoodi mõelda. Ülemused on ka inimesed ja pealegi on nad meie valitud. Ja kui me laseme neil üle pea kasvada ja nad hakkavad halvasti käituma, siis ei maksaks meil hakata neid kohe siunama, vaid ennekõike tuleks hakata oma käitumist revideerima.


    Skaut Ants Viidalepp (vasakul)



    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein