Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    3 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 10. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp

    Paides oli kombekohast veel muudki. Näiteks oli Paides tol ajal palju mustlasi ja üks mu vanaemadest (mul oli neid muide neli) oli maal taluperenaine ja temal oli eriline huvi hobuste vastu. Laadapäeval oli ta Paides. Ta kasvatas hobuseid ja müüs neid laatadel.

    Ta müüs mitmel korral ka sõjaväele ratsahobuseid. Tookord oli ratsavägi meie kaitseväe üks ametlik osa. Need hobused maksid umbes niisama palju kui üks hea auto. Aga auto eest nõuti tookord hirmsat hinda. See hobuste ostmine ja müümine eeldas muidugi väga head hobuste tundmist. Mustlased olid sel alal suured spetsialistid. Minu vanaema pidas ennast ka suureks spetsialistiks ja seda ta mingil määral oligi. Talutööd tema teha ei tahtnud.

    Muide, ta tegi kõiki "naisterahva töid" üldse vastu tahtmist. Kui mina sinna läksin, küsis ta alati: "Poiss, kas sõita tahad?" Enne veel, kui vanaisa õue jõudis ja hurjutama hakkas, et Riia, ära aja seda poissi hobuse selga, kukub viimati alla ja lõhub oma luud-kondid, olime juba hobuste seljas ja lahutasime taluõuest välja. Laadapäevadel aga sehkendas ta turuplatsil mustlastega. Alati oli tal terve parv mustlasi ümber. Hobuseid müüdi ju nii. et neile vaadati suhu ja saba alla, jooksutati ja hüpati selga. Kogu mustlaste seltskond, naised-lapsed kaasa arvatud, olid sellest hobuse ostmise mängust haaratud. Ja seda ei saanud kunagi teha ilma viinata. Mitte ükski inimene ei ostnud ega müünud Paides hobust kainena.

    Aga Paides oli tollal jälle niisugune komme, et avalikus kohas, st avalikult viina võtta ei tohtinud. Selle järele valvas politseinik Pärtel. Ta oli suur ja paks mees, seisis käed selja peal või kõndis mööda turuplatsi ja valvas, et kõik läheks rahulikult. Hobust aga oli ju vaja kombe kohaselt osta ja müüa. Sellest seadusest saadi siis mööda niimoodi, et ka suve ajal pandi viinapudel suure labakinda sisse ja siis võisid härra Pärteli nina all viina võtta nii palju kui kulus ja midagi ei juhtunud. See oli üks võimalus seadusi Paide moodi lahti seletada.

    Selliseid asju, mida kardeti, oli tegelikult palju rohkem. Kusagil ikkagi mingi ülemus, oli see siis Pärtel või keegi muu, ja kui ta oli õige ülemus, tõlgendas seadusi just nii nagu parajasti oli vaja tõlgendada, sest elu pidi edasi minema. Aga ega kõik ei olnud kaugeltki vahvad ülemused. Kõige rumalam oli asja juures see, et me ise olime niisugused ülemused valinud ja ise nad niisuguseks teinud. Tegelikult arvan mina nõnda: kas see ülemus oli siis vahva või ei olnud, nad olid ikkagi mehed meie hulgast ja tegelikult on ülemused alati olnud natuke peast põrunud. Kui neid rahva poolt hoolega ei valvata, hakkavad nad endast jumal teab mida kujutama ja kõigega üle pakkuma. Kõik need kartmised ja hirmud sünnitasid koomilisi olukordi. Lõpuks oligi nii, et kooliõpetajad kartsid direktorit, direktorid kartsid inspektorit. Inspektoritel olid jälle omad ülemused, ja lapsed, nemad pidid kartma igasuguseid asju.

    Mina mäletan, et õige väikesest peast kartsin ma suuri kääre. Ema õpetas meie kodus maatüdrukutele õmblemist. Ema oli õmblemist õppinud ja tüdrukud käisid meil. Eks ma siis tavaliselt töllerdanud neil jalus ja kui ma neile kuskil tüliks jäin, lõgistati nende suurte pikkade kääridega ja minu meelest oli see kõige koledam hääl maailmas.

    Vahemärkusena olgu öeldud, et need pikad käärid on mul praegugi veel alles. Siis läks mõni aeg mööda ja ma hakkasin pesemisnuustikut kartma. Isa oli mulle kunagi muu jutu sees rääkinud, et matšalkad on tegelikud mereelukate kestad või pesad. Meil vannitoas oli üks selline matšalka. Vannituba muide, polnud üldsegi mitte niisugune nagu neid tänapäeval tuntakse. Tuba oli nagu tuba ikka ja seal keskel oli suur plekist vann. Kui õhtul algas pesemine, siis sinna vanni toodi vesi sisse. Kõrval oli ämbritega nii sooja kui külma vett. Algul pesi mind selles vannis ema, hiljem kui natuke suurem olin, pesin ennast juba ise. Selles ruumis elektrivalgust ei olnud, vaid väike "tattnina" põles pingi otsa peal. Muidugi hakkas mul selles hämaruses fantaasia tööle ja lõpuks tuli mul niisugune hirm peale, et nõelusin need matšalka otsad kinni. Siis ma julgesin end sellega pesta. Ema muidugi uuris, kes need otsad on kinni õmmelnud. Siis tuli kõik välja. Vaat niimoodi algas maast-madalast see kartmine peale.

    Prääma metsas, mis tol ajal kaugelt meie majani veel paistis, elas üks suur ja tähtis koll. Aeg-ajalt ikka näidati aknast sinna metsa poole ja öeldi, et kui sa poiss, jälle sõna ei kuula ja nii ei tee nagu vaja, siis see koll sealt Prääma metsast tuleb. Nõndaviisi see kartus edasi läks. Mina kartsin asju ja need olid ikkagi reaalsed ja usutavad asjad, aga üks poiss, tema nimi oli Linnabeti Kutt, tema kartis hoopis pattu. See oli juba klass kõrgem kartmine. Teda peeti küll poiste hulgas natuke "topskiks", aga ikkagi. Asi ise oli nõnda. Lasteaias olid usklikud kasvatajatädid, kes rääkisid meile hommikust õhtuni Jeesusest ja pühadest meestest. Seinte peal olid suured pildid piiblilugudest. Ükskord räägiti meile patust ja Kusti jaoks oli see nähtavasti liiga emotsionaalne. Kui me pärast seda asja arutasime, siis Kutt ei saanud muud teha, kui pistis ulguma ja muudkui rääkis: “Tädi, palun anna andeks." Teised hakkasid teda rahustama ja tahtsid teada, mida paha ta on teinud. Tuli välja, et ta ei olnud tegelikult midagi teinud, aga ta lihtsalt palus juba ette andeks. Aga see oli ka ainuke juhus, mille kohta võiks öelda - see oli aateline kartus, isegi klass kõrgem nendest, kes kartsid direktorit. Meil koolis näiteks preili Sieberg pidi kartma härra Söödorit, sest see mees oli tema direktor, aga ega seda ei saa ometi patuga samastada! Patt oli ikkagi midagi hoopis kõrgemat.


    Paide linna algkooli õpilased igakevadisel metsas käimise päeval. Ees kooli direktor Jüri Söödor



    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein