Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    4 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Jüriöö ülestõus

    Paide konwerents 4. mail 1343

    » 
    » Jüriöö kutse - teem...
    » Jüriöö mässust
    » Jüriööst teisiti
    » Kui kiiresti liigut...
    » Tants Eestimaa ümbe...
    » Paide konwerents 4....

    Artikkel 1925. aasta ajalehest “Paide Elu”
    kirjaviis jäetud muutmata


    Paide konwerents 4. mail 1343.
    Nelja Eesti kuninga surmamine



    Üks wähematest ja tähtsuseta linnadest kodumaal on Paide. Ometi oli ta minewikus paigaks, kus otsustati mitugi korda meie esiwanemate õudset saatust. Kurwem lehekülg eestlaste wabaduswõitluse ajaloost kirjutati aga Paides 4. mail 1343.

    Dr. J. Luigalt ilmunud raamatus “Eesti wabaduswõitlus 1343 – 1345 (Harju mäss)” leiame sellest pikema kirjelduse.

    Wabaduslõke, mis süüdati Harjus jüriööl 1343, lõi kiirelt loitma kogu eestlaste maal. Mäss oli walmistatud ette laialdaselt ja wäline abi oli kindlustatud Soomest, Rootsist, Wenest, Leedust ning Poolast. Kuid mäss algas mingisuguse arusaamatuse tõttu 8 päewa waremalt,mis hukatuseks sai kogu ettewõttele. Waenlane oli walmistatud ette. Liiwi ordumeister Dreylöwen koondas juba warakult tugewad jõud Eesti vogteidesse. Paide kindlus ja garnison oli tol ajal üks tugewamaid Baltimaail.

    Paide all seisid Wõnnu ja Turaida vogtid oma sõjawäega ning Daani sõjajõud – kokku 25 – 30 000 meest. Et täbarat seisukorda parandada ja aega wõita abiwägedele kohalejõudmiseks, katsusid Eesi mässujuhid pikendada sündmuste käiku.

    Neli eestlaste wanemat (kuningat) ühes kolme sulasega ilmusid ordulaste kutsel Paide kindlusse läbirääkimistele. Neile oli kindlustatud sakslastelt isikupuutumatus. Eestlased, kui rannarahwas, kes teistega elawas kaubanduslises läbikäimises, hindasid antud sõna, ning ilmusid kartmatult läbirääkimistele. Kuid juba nende wastuwõtmine oli wõõrastaw. Paide lossi rõdul olid koos: ordumeister Dreylöwen, Riia komtuur Dietrich von Rambow, Wiljandi komtuur Wilken von Ilsede [märkus: tegu oli siiski Järva foogtiga], orduwend Herman von Resen, orduwend Andres von Steinberch ja Tallinna piiskop Olaus. Nagu nimekirjast näha, täielik sõjakohus. Otsekohe alustati ka eestlaste saadikute ülekuulamist. Kuigi saadikud elawalt kirjeldasid rahwa wiletsust ja häda, mis sakslaste läbi neile saanud osaks, leiti prowokatsiooni teel põhjus wangistada neid. Saadikud anti Järwa vogti kätte karistamiseks, kelle korraldusel nad peale metsikut piinamist tükkideks raiuti. Et tolleaegsed piinakambrid tehniliselt hästi warustatud olid kõigi piinamise abinõudega, mida üldse keskaegne metsik ja toores sakslane weel oskas wäljamõtelda, wõib ettekujutada, et eestlaste saadikutelt, iseäranis aga kaasasolewatelt sulastelt piinati wälja kõik eestlaste sõjasaladused, plaanid ning tähtsamate tegelaste nimed jne. Pole mingit kahtlust, et Eesti saadikud (ajaloos kuningad) just selleks Paide meelitatigi.

    Sel teel saadud andmetel wõisid sakslased juba igale eestlaste sammule astuda ette parajal ajal. Kui Rootsi abiwäed jõudsid wiimaks kohale, oli juba hilja. Sakslaste karistussalgad rüüstasid paljaks terwe maa ning tapsid iga ettepuutuwa eestlase. Et põllupidamisest tollel suwel ei wõinud olla juttugi, oli hirmsamaks waenlaseks nälg. Ajaloo andmetel said surmda seekord 39 000 eestlast.

    Algas pikk ja piinarikas orjaöö.

    Dr. J. Luiga raamat, millest ammutatud eeltoodud teated, pakub hulga huwitawat materjaali. See raamat ei tohiks puududa ühelgi Järwamaa kodanikul, sest üldse on wähe kirjandust, mis käsitab Järwamaa minewikku. Tammsaare tähendab selle teose kohta: “Juba ammugi pole raamatut kätte puutunud, mis nõnda mu meeli oleks köitnud, kui selle “Harju mässu” kurwad leheküljed … Aga miski ei awalda minusse nii masendawat mõju, kui nelja wäejuhi ilmumine Paide konwerentsile. Weel enne, kui nad midagi on jõudnud korda saata, usaldawad nad oma elu lõwi lõugu”. Ja edasi: “Aga meie kõik teame, kui wähe puudus, et me ka tänapäew oleksime wõinud korrata Paide konwerentsi: weel tänapäew leidus meil mehi, kes olid walmis ristikandjate sõna rohkem usaldama kui oma jõudu. Ah seda paganluse kultuuri wiletsat atawismi!”

    Dr. Luiga näeb tolleaegses eestlases tasawäärtuslikku jõudu omasuguste keskel ning arwab, et meie esiwanemad jäid sakslastele alla ainult sõjatsiwilisatsiooni puudusel, mitte oma kultuuri tasapinna madaluse tõttu. Tammsaare juhib aga tähelepanu weel asjaolule, et meie esiwanemad ei suutnud oma elu rasketel silmapilkudel loobuda kolgaisamaalisusest ning ühinedes raudselt köidetud kogujõuks, asuda tarwilikule tsiwilisatsiooni rajale.

    Meie pole saanud nüüdki targemaks. “Meie oleme walmis uskuma ükskõik kelle wõimeid, oleme walmis kuulama ükskõik kelle sõna, ainult, et meie käskija poleks mõni omasugune. Meie oleme nähtawasti walmis ennem jälle kord mingisugusele Paide konwerentsile ilmuma, kui et enda kõrwal kannataksime omasugust.”

    Ei üheski teises maakonnas pole wõõraste wägiwald tundunud nii raskena kui Järwas. Sõites siin ringi, silmad teede ääres harwa talu: neil pole ruumi seal, sest mõis on kinni mõisas.

    Paari wersta tagant mõis. Wäikese maakonna kohta enam kui sada paika, kus priisati ja pillati meie ja esiwanemate higi ning waewa! Orduwendade ja nende järeltulejate ahnusel polnud piire. Orjalt pigistati wälja wiimane jõunatuke.

    Kui tähelepanna, et just Järwas sai otsa sõdade puhul kõige rohkem teguwõimsaid mehi, ning ülejäänud orjusega niihästi kehaliselt, kui waimliselt wäljakurnati, saab selgeks ka asjaolu, et Järwas on wõrsunud wähe silmapaistwaid isikuid. Asjata oleks küll otsida selle nähtuse põhjuseid mujalt kui ajaloolistest tingimustest.

    Nüüd, kus Eesti jälle waba igast wõõrast ikkest, tuleks pingutada kõik wõimed selleks, et kõrwaldada puudused ja wead, mis meile külgekaswanud pikal orjaajal.

    Ligi kuussada aastat on möödunud Paide weretööst, kuid orduwendade järeltulijad ja mõttewennad elawad meie keskel. Nii mõnigi meie oma seast unustab tihti esiwanemate õudse minewiku ning sõbrustab waenlasega, kes praegugi tagasi ei kohku kordama seda, mis sündis aastasadade eest. On tarwis ainult meeletuletada 1905. aastat ja 1918. a okupatsiooni aega! Nemad olewat toonud meile oma kultuuri. Kultuuri, mille olemasolu juures nad praegu isegi waewlewad. Nimelt tõendab Otto Spengler, et sellest kultuurist pole enam midagi järel peale wiletsa tsiwilisatsiooni. Ka meil tuleks hoida eemale sellest kahtlasest tsiwilisatsioonist ning kaswatada iseteadwust ning jõudu, et luua oma kultuur.



    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    See artikkel asub selles veebis: Ajalugu/1265-1558


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein